Milan

Shopping (is cheaper than therapy)

/ Eveliis / 9 Comments

Kunagi vanasti olin ma selline tröösti-shoppaja, et kohe kui paha tuju oli, tormasin poodi mingit nodi kokku ostma. Sellest tobedast kombest olen ma ammu lahti saanud, aga eile oli vaja Idale poest midagi ja ma tundsin, et tahaks midagi VEEL osta. Isegi mitte endale. Ostsin Idale, ja hüpersuure allahindlusega, aga tröösti-shoppamiseks saab seda ikkagi nimetada.

Sellega seoses tuli mulle meelde, et tahtsin soovitada teile üht ostukeskust Milanos.  Scalo Milano shopping village, mida meilegi soovitati. Muidugi kui lähete Milanosse eesmärgiga shopata, siis leidub kindlasti lähiümbruse paremaid ja suuremaid ja ägedamaid ostukeskusi, aga meie eesmärk ostlemine ei olnud, lihtsalt mõtlesime, et sõidame uudistama. Tasus sõita küll. Esiteks olime me mõlemad jalutamiseks pannud jalga valed jalanõud ja tundsime, et kui me korralikke jalanõusid ei leia, siis on meie linna peal koperdamisel kriips peal. 40 euro eest saime kaks paari IMELISI jalanõusid. Pean ütlema, et mu uued valged käimad on isegi mugavamad kui vanad sissekäidud Lacoste´id ja see tähendab, et nad ON mugavad.

Kui veel ostukeskusest, siis Calvin Kleini, Converse ja Pepe Jeans asju müüdi naeruväärselt odava hinnaga. Ferrari (pood) ei ole mind kunagi tõmmanud, aga Mareki rõõmuks läksime sisse. Mina ei tea, mis meestel nende Ferraridega on. Oma üllatuseks pean ütlema, et see ei olnudki pealaest jalatallani koledat Ferrari punast sportkaupa täis, vaid ka ilusaid lasteriideid oli. Mul on natuke isegi kahju, et Idale üht roosat dresskleiti ei ostnud, aga samas tuli mulle meelde, et ta oli palunud kingituseks kas kohvrit või printsessikleiti, nii et Ferrari kleit ei oleks ilmselt olnud see, mis teda lakke hüppama oleks pannud.

Igatahes tasub sellesse ostukeskusesse kiigata. Rongiga on lihtne sinna saada, boonuseks näete Milano lähiümbrust ja võite avastada mõne vahva toidukoha nagu meie.

DSC03806DSC03810

Poodides ikka vaatasime ringi, et kui palju mood erineb. Mulle tundus, et mood erineb totaalselt, aga samas ei ole ma kõige adekvaatsem hindaja, sest Eestis ma ju väga poodides ei käi. Igatahes hinnataset vaadates tundus mulle küll, et selle asemel, et Eestist endale riideid osta, oleks soodsam teha paaripäevane tripp Itaaliasse – saaks soodsamalt ja ägedamalt garderoobivärskendust. Peale tossude ostsin mina endale vaid päisepildil oleva trikoopluusi. See karjus mu nime. Teiste blogijate ees, kellele lubasin ka selle tuua, et nagu ametlik vormiriietus või nii, pean vabandama, sest sattusin küll sinna poodi tagasi, ent suurused, mis olid alles olid xs ja s – andke siis andeks kui ma teid liiga suureks pidasin, aga need nägid MEGAväikesed välja. Nende Itaalia numbrite järgi olen ma muide üldse totaalne bigfoot. Mu jalanumber on 39, aga suurem osa Itaalia jalatsitest, mis mulle sobis, olid 41 suurus.

DSC03817

Miss Sixty pood on see pood, kuhu peab minema. Otsast lõpuni ägedat ja nooruslikku kaupa täis. Kui me üleval kohvikus istusime, jälgisime me nagu realityt ühte noort tüdruku, kes oli vanematega shoppingule tulnud. Ta proovis selga sada erinevat asja, ema tõi asju juurde, müüjad tõid asju juurde, isa istus tülpinult pingil ja noogutas/raputas pead. Tüdruk keerutas siiapoole ja sinnapoole. Me elasime üleval korrusel kaasa, et mis ta siis ostab, ei tahtnud enne ära ka minna kui näeme, et mis ta lõpuks välja valib. Umbes 50 minutit hiljem läksid nad kõik riidekuhjaga alumisele korrusele, kus asusid kassad ja (vist ka) garderoobid. Me tegime panuseid, et mitme kotiga ta üles tagasi tuleb. Saate siis aru, et nad tulid tagasi ILMA ÜHEGI kotita. Meile jäi täiega kripeldama, et kas nad jätsidki kõik asjad ostamata või jätsid nad kotid sinna hoiule kuni näiteks linnas ringi jalutavad. Ma siiani kahetsen, et müüjalt ei küsinud. Seriaal jäi niimoodi poolikuks ju.

DSC04402.JPG

Viimasel päeval guugeldasin, kuhu veel minna. Internet soovitas ühe parimana Rinascente keskust. Ütleme nii, et seniks kuni mu rahakott ei luba sealt ekspromt osta 615 eurot maksvat D&G seljakott/kohvrit Idale, siis mina käisin selles poes pigem kui muuseumis.

DSC04420DSC04421DSC04422

Moegurmaanidele on Milano kahtlemata täielik pärl. Igas hinnaklassis. Kingahullud nagu mu ema oleks Milanos (Itaalias üldse?) täielikus paradiisis. Mu meelest seal on kingapoode iga kahe meetri tagant.

DSC04392

Kuidas ma järjekordse pärli leidsin

/ Eveliis / 8 Comments

Umbes aasta tagasi leidsin ma Norra metsadest ühe pärli, nüüd leidsin ma pärli ka Itaalia tagahoovidest. Maitsed on erinevad ja sellised elan-kellegi-kodus-tüüpi B&B ei pruugi kõigile sobida, aga mina olen sellistest ööbimiskohtadest vaimustuses.  Itaalia reisi ööbimiskohtade leidmine oli tegelikult paras peavalu, sest esimese hooga olin ma välja valinud nunnud airbnb korterid Milanost kaugemal, aga kuna ma viimasel hetkel autorendi tühistasin, oli mul vaja leida midagi, mis oleks ühsitranspordiga hästi ligipääsetav. Muidugi oleksin ma võinud jätkata airbnb pakkumistes surfamist, aga viimased kolm korda olen ma saanud vastu pükse just asukohaga, sest “koha X vahetu lähedus” ei ole absoluutselt olnud see, mida mina “vahetuks läheduseks” pean.

Antico Cortile B&B asukohaks lubati 20m metroojaamast. Ma mõtlesin, et isegi kui see on 200m, siis see on piisavalt “metroo vahetu lähedus”.  Antico Cortile kasuks otsustamisel saidki määravaks metroo vahetu lähedus (millesse ma siiski suhtusin skeptiliselt kuni kohale jõudmiseni) ning hommikusöök, Booking.com soovitused, hind ja fotod. Ma ei tahtnud Itaalias ööbida tavalises hotellitoas, kus ma olen sadu kordi ööbinud. Ma tahtsin midagi ehedamat. Antico Cortile tundus mu kõikidele kriteeriumitele vastavat.

See ööbimiskoht oli üks suur üllatus teise järel. Esiteks sinna oli lennujaamast ülimugav sõita, teiseks see asus PÄRISELT ka 20m metroopeatusest. Teiseks üllatuseks oli Whatsappi tulnud sõnum, kus kirjas, kuidas täpselt majja sisse saab, et mis koodid ja kuhu keerata ja milline uks. Selline tunne nagu läheks külla pereliikmele või ammusele sõbrale, kes on ära kolinud, ootab nüüd kannatamatult, millal me kohale jõuame ja teeb kõik selleks, et saabumine oleks maksimaalselt mugav ja meeldiv. Kolmandaks üllatuseks oli soe vastuvõtt. Mitte et hotellides muidu kuidagi ebaviisakas teenindus ja vastuvõtt oleks, aga see oli selline itaallaslikult soe ja ootav, külalislahke ja sõbralik. Kuidas reis läks? Kas leidiste kenasti üles? Kas saan teile midagi pakkuda? Cappuccinot? Americanot? Kas ma saaksin teile midagi soovitada? Kui on abi vaja, siis mina ja mu vanemad oleme vaid whatsappi sõnumi kaugusel. Imeliselt soe vastuvõtt. Tuba ei üllatanud. See oli sama nunnu nagu ma olin eeldanud. Pildid ei valetanud.  Mul oli nii hea meel, sest viimane Airbnb kogemus Kölnis, kus pildid täiega valetasid, olen ma olnud skeptilisem kui muidu igasugu tavahotellist erinevate broneeringute tegemisel.

cameradonna2-1IMG_3430_antico-cortile_cameradelladonna_2antico-cortile_cameradelladonna_5

Kui te ootate oma ööbimiskohast nö konventsionaalset hotelli, siis see ei ole muidugi teile, aga mind pani selline Milano tagahoov, restidel kuivav pesu ja kitsas lift, mis viis B&Bni neljandal korrusel, vaid vaimustusest käsi plaksutama.

DSC03669DSC03668DSC03713

Hommikusöök oli üks kriteerium, mida ma sel reisil ka taga ajasin hotelli broneerides. See oli üks väheseid kohti, kus arvustuste järgi oli väga hea hommikusöök. Viimati Roomas olles koosnes hommikusöök kuivanud saiast ja moosist ning ma ei söö moosi. Siin oli aga laud lookas. Oli ka moosi, aga oli erinevaid itaalia juuste ja sinke, värskeid puuvilju, omlett, praemunad, värskelt pressitud ja tavaline mahl, jogurtid. Kodune ja mõnus. Mitte selline traditsiooniline hommikusöök, mida pakutakse igas teises hotelliketis, vaid täpselt jällegi selline tunne, et oledki kellelgi külas. Hommikul ärkad selle peale, et keegi kobistab (väga tasa, et mitte sind äratada!) köögis, saad aru, et hommik on käes, laiskled veel natuke toas ja astud siis kööki, kus ninna lööb värske omleti, saiakeste ja kohvi lõhn. Suure laua taga istuvad teised külalised ja käib mõnus jutuvada. Angie ema küsib, millist kohvi sa soovid ja püüab iga su väiksemagi soovi täita, keelebarjäärist hoolimata said kõik asjad aetud. Nii sõbralik ja mõnus algus hommikule.

DSC03943DSC03944

Kui me kolmandal hommikul peale hommikusööki lahkusime, jäi meist maha mõnusalt söögilaua taga sumisev seltskond. Ahhh, nagu Itaalia perekond õhkasin ma ja natuke oli kahju lahkudagi. Ehk satume me varsti uuesti tagasi. Ma vähemalt loodan.

 

 

Hakuna matata! Love from Africa!

/ Eveliis / 2 Comments

Kui toidukohtadest rääkiva postituse juures heideti mulle ette, et kas ma selleks läksin reisile, et väljas söömas käia, siis ma muidugi esiteks palun vabandust, et enda teadmata reisietiketti rikkusin ega teadnud, et väljas söömine ning kohaliku toidu nautimine ei olegi üks osa reisist. Teiseks tähendab reis (ükskõik kuhu, lähedale või kaugele) minu jaoks seda, et ma käin linna/küla/alevi risti-põiki läbi. Nii palju kui on aega ja nii palju kui jalad võtavad. 15-30 kilomeetrit päevas ei ole mingi asi maha kõndida. Aga millisele turistile oleks, eksju. Lisaks on suuremates linnades selline imeline asi nagu metroo. Minu kõige parem reisisoovitus? Metrookaart taskusse ja tuld! Ei ole midagi lihtsamat punktist A punkti B jõudmiseks. Ei pea sõitma vaid ühe turismiobjekti juurest teise, vaid saab lihtsalt niisama linnaga tutvuda. Ma ise tahan muidugi tänada neid, kes soovitasid meil Navigli linnaossa minna. See on jumalik!

Kogu reisi vältel tundsin ma end korraks ka nagu roheline turist. Roheline selles mõttes, et algaja. Teate ju küll tänavakaubitsejaid, kes sulle lilli ja käepaelu ja muud sodi sülle topivad, et for you my beautiful friend ja siis selle eest raha hakkavad küsima. No nii ka meile lähenes neid hordide kaupa, üks eriti visalt. Toppis oma värvilist niiti mulle käe külge, ise nagu mantrat korrutades “hakuna matata, love from Africa“. Me raputasime pead ja liikusime edasi, aga kutt ei olnud rumal, viskas oma niidi mulle mantli peale ja järgnes, ikka hakunamatatatades. Võtsin niidi, et see talle tagasi anda. “No,no, this is gift, free for you, love from Africa, lots of love“, korrutas ta ja sidus oma niiti mulle juba osavalt käe külge. Ah pekki kah, mõtlesin ma, seo siis pealegi oma “armastuseniit” mulle käe külge. “Husband too,” lisas ta kui mind oli ära niidistatud. “Free, free, for you my friend lots of love, lots of sex!” Kui me olime lollakalt ära niidistatud, hakkas pihta teine jutt. No see vana hea, et palju selle eest maksad. Tema suureks kurvastuseks oli meil rahakotis kahepeale täpselt üks eurone münt. Ma ei tea, kas me nüüd peaksime muretsema, et ei tule nii lots of love and sex kui lubatud?

Aga tagasi Milano juurde. Ma saan nüüd aru nendest inimestest, kes on seda üheks oma lemmiklinnaks nimetanud. Võib olla oli asi muidugi ka selles, et ei ole ju veel turismihooaeg, aga nii nagu keegi ka ütles, siis linn ei mattu turistide hordide alla (veel). Erinevalt Roomast, mis mulle siiani on äärmiselt armas olnud, tundus mulle, et võib olla on Milanos isegi mõnusam vibe. Kes nõustub?

DSC04086DSC03791DSC03862DSC03890DSC03899DSC03670DSC04059DSC04071DSC04065DSC04061DSC04096DSC04099DSC04159.JPGDSC04451DSC04462DSC04479DSC04490DSC03783.JPG

Käime katuseid mööda

/ Eveliis / Leave a comment

Kuna ma viimased umbes 12 aastat olen rääkinud, et Milano on täiesti mõttetu linn ja ma tunnen nüüd, et olen sellega linna suhtes täiesti ülekohtune olnud, siis ma kavatsen oma patud lunastada ning Milano (ja muude lähilinnade +hotellide + toidukohtade + baaride + poodide) postitusi hakkab siin tulema nagu Vändrast saelaudu. Kui teile Itaalia ja reisijutud ei meeldi, siis noh nii nädalakese võite selle blogi täitsa külastamata jätta. Midagi pole teha. Ma ei ole Itaalias esimest korda, kuid seekord sattusin ma ausalt sellisesse vaimustusse nagu oleks seal esimest korda.  Ja ma pean seda vaimustust – eriti Milano suhtes – maailmaga jagama.

Esiteks Milano toomkirik. See üks suuremaid gooti stiilis ÜLENI MARMORIST kirik ei saa kedagi külmaks jätta. Sõnadega on seda raske kirjeldada, pildid ei anna edasi pooltki ilu ja kui katusel ei ole käinud, siis tänavalt ei saa murdosagi sellest emotsioonist, mida tornid ja kujukesed katuselt nähes pakuvad. Pilet on muidugi krõbe – 17 eurot inimene, aga uskuge mind kui te ei ole seal katusel käinud, siis te ei ole ka Milanot näinud. Kui seest on kirik pigem hämar ja sünge (kuigi imelised vitraažaknad helkisid nii kaunilt päikesevalguses), siis katuselt on see kirik tänu heledale marmorile nii helge. Vaated, tornid, kujukesed hingematvad. Kõndisime Marekiga katusel ja mulle tuli meelde meie pulmalaul. Smilersi “Käime katuseid mööda”. Ei, ärge naerge. Olete te selle laulu sõnu kuulanud?

DSC03727DSC03731DSC03734DSC03739DSC03741DSC03750DSC03754DSC03762DSC03773DSC03777DSC03780

Soe soovitus. Minge kirikut külastama varahommikul. Meie käisime seal kolmapäeval umbes üheksa paiku hommikul. Katusel oli peale meie vaid 1-2 gruppi inimesi. Kui me uuesti samale väljakule laupäeva lõuna ajal sattusime, olid järjekorrad katusele minekuks üüratud. Muidugi tasub see seismine end sajaga ära, aga ikka on mõnusam kui ei pea kusagil trügima. Hommikune Duomo väljak erines totaalselt laupäevalõunasest.

DSC03764DSC04350

Piazza del Duomo ei ole muidugi ka niisama linna (pea) väljak. See on koht, kus sünnivad kõige kaunimad Instagrami pildid, see on koht, kus teha kohustuslik check´in Facebooki, see on koht, kus fotosessioonide vahel jooksevad ootamatult ringi pisikesed confettisid pilduvad printsessid, see on koht, kus Milano mood end näitab, see on koht, kus isegi kerjused kannavad oma tavaari kaasas Gucci kotiga. See ei ole niisama väljak. See on elu.

DSC04352DSC03694DSC03695DSC03697DSC03700DSC04385DSC04389DSC04395DSC04377DSC04368DSC03908

Ma ei ole küll eriline suur turistinänni kaasa ostja, kuid Duomo muuseumipood kõnetas mind nii, et meiega reisisid mälestuseks kaasa paar käevõru. Soovitan selles poes ringi vaadata, ei ole selline igav kruus-pluus-poeke, vaid päriselt oli seal vahvaid asju.

DSC03715.JPGDSC03799

 

 

Non vedo l’ora!

/ Eveliis / 21 Comments

Ma olen alates ülikooli kolmandast kursusest tahtnud minna õppima itaalia keelt. Ülikoolis panin end lõpuks ka itaalia keele kursusele kirja, läksin õhinal kohale ja sain teada, et olin end pannud kirja edasijõudnute itaalia keelde. Ilus oli kuulata, aga aru ei saanud ma muidugi midagi. Meelde jäi vaid üks lause, mis hetke muidugi ei ole meeles, aga pidi ilmselt tähendama, et koopiamasin ei tööta. La macchina el…

Itaalia ja itaalia keel võlusid mind sellest ajast saati kui kunagi ammmmmu kunstiajaloo kursusega Roomas käisime. Itaalia on üks nendest kohtadest, kuhu ma alati tagasi võiksin minna ja ikka luban ma endale, et kohe hakkan keelt õppima. Miks ma seda ometi edasi lükkan kogu aeg? See on niiiii ilus keel. Üldse tahakski rohkem keeli osata. Nii kade (jah kade!) on kuulata vaadata neid inimesi, kes keeli oskavad. Mu onul oli õigus kui ta mulle kunagi algkoolis ütles, et Liisu, õpi keeli, see avab uksed. Ma õppisin ja see on uksi avanud, aga aru ma ei saa, miks ma rohkem ei ole õppinud.

Igatahes. Viimati käisime me Marekiga Roomas KUUS AASTAT TAGASI. Ma olin neljandat kuud rase ja ütlesin Marekile, et lähme nüüd, kes teab, millal jälle kahekesi reisile saab. Ja saate aru, me ei olegi KUUS AASTAT KAHEKESI kusagil reisil käinud. Ida loomulikult äärmiselt vahva reisikaaslane ja seegi kord olin ma väga kahevahel, kas ta tädide juurde jätta või ikka kaasa võtta, aga viimasel hetkel mõtlesin, et ei…no natuke oma aega on ka vaja. Pealegi on suvel ees ootamas jällegi iga-aastaseks traditsiooniks saav lastereis. Kuigi…te ei kujuta ette kui juuksekarva otsas on see koos reis rippunud. Te ju lugesite, et Marek oli nädalavahetusel palavikuga suremas ja kuigi mulle tegi see maailmalõpu tunne natuke nalja, siis ma ikka vaatasin eile hirmuga, et ta ei saagi terveks. Ptüi, ptüi, ptüi…tundub, et siiski jääb elama ja kolistab end minuga koos lennukile. Mitte et ma ei oleks talle juba nähvanud, et pekki küll, ma lähen üksi. Minu kiiks, üle võlli asjad keerata. Aga kiiksudest ja naiseks olemisest ma kirjutan eraldi postituse.

IMG_01901.jpg

294276_544955412209674_935529010_n

Nüüd ootab meid ees Milaano.  Viimane kord ma Milaanost just ei vaimustunud, aga ma olen valmis sellele linnale uue võimaluse andma, sest võib olla meie endi ootused olid teised tookord ja aega linna avastamiseks liiga vähe. Teate, mis veel veider on? See on esimene kord elus, kui ma olen päriselt välja uurinud, kuidas lennujaamast saab hotelli, palju maksavad metroo piletid, mis kell väljuvad ja isegi endale hotellide aadressid üles kirjutanud. See on minu puhul täiega next level. Isegi autorendi tingimused lugesin läbi, hakkasin põnnama, et noh minuga ju juhtub alati midagi, tühistasin rendi ja vaatasin järgi, et Comosse ja Varesesse saab kenasti ka ühistranspordiga. Miinuseks see, et termid jäävad seekord külastamata, aga ma ei taha ka päris nii edasi-tagasu vaid joosta, et igale poole jõuaks. Alati saab tagasi minna. Esimene B&B tundub ka nunnu. Loodetavasti on ka. Suhtlus nendega on igatahes küll äärmiselt meeldiv olnud. Pöidlad pihku:)

Capture.JPG

Tegelikult on tobe mingi nii tavalise reisi üle elevil olla, aga ma olen, sest 1) ma alles harjun selle tööl käimise värgiga, et on puhkused ja asjad ja 2) väike lapsest puhkus (ja lapsel vanematest puhkus) on olnud long overdued. 

*Postituse pealkiri siit.