“Kas ta on “teadlikult” loll või see on lihtsalt kollase meedia poolt pandud pealkiri?” küsis üks mu tuttav artikli kohta, kus Paljas Porgand on järjekordse tõe päevavalgele toonud. Nimelt teab nüüd arstikraadiga blogija, et depressiooni ei ole olemas ja see olla väljamõeldud. Artiklit ennast ma ei lugenud, sest ma põhimõtteliselt ei ole võimeline võtma tõsiselt inimest, kes keskendudes välimisele ilule räägib, et oluline on vaid sisemine ilu ning aina üllitab postitusi nagu oleks tegu spetsialistiga. See, et depressiooni ei ole tegelikult olemas, tuli mulle muidugi üllatusena. Ma olen aastaid maadelnud depressiooniga, seda ravinud ja tunnen ka hetkel, kuidas minu muidu suhteliselt päikeselises ja lillelises maailmas on kerge tagasilöök ning ma tunnen depressiooni. Ma tean enda puhul sümptomeid, mis viitavad sellele, et depressioon ei ole kuhugi kadunud, vaid ongi salakaval haigus, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda. Sellises hetkes on natukene kurb lugeda, et keegi “spetsialist” teab paremini, et sellist asja ei ole üldse olemas. Aga see selleks. Las igaüks ravib end nii nagu ise tahab ja targemaks peab ning soovi korral kuulab “spetsialisti” nõuandeid.
Tegelikult tahtsin ma selle sissejuhatusega jõuda “kohutava kollase meediani”. Mul on nii palju tuttavaid, kes kiruvad lihtsamat meelelahutust ja kollast meediat, ometigi teavad nad, millest Paljas Porgand kirjutab, mida strippar Marco oma kehast eemaldada lasi, kes lahku on läinud ja kes kolmanda lapse saab. Malluka iga liigutusega on nad ka kursis. Ometigi nad “sellist saasta” ei loe. Mina ka ei loe, aga ikkagi tean, millest Paljas Porgand kirjutab, mida strippar Marco oma kehast eemaldada lasi, kes lahku on läinud ja kes kolmanda lapse saab. Kuidas? Sest 1) inimesed räägivad ja keegi ei räägi alati, kogu aeg, igal hetkel intelligentsest meelelahutusest ja kultuurist, vaid räägivad ka igasugu tobedustest, mis silma jääb ja 2) tarbides meediat ükskõik, mis kujul, siis igasugu tobedused hakkavadki silma. Mõnikord klikidki tobedale pealkirjale ja vannud end pärast maapõhja, et oma elust kaks minutit ära raiskasid. Õnneks on olemas vaimukas FB leht – Klikisäästja:) Kollastest uudistest – kes kellest lahutas ja kes kellega magab – on võimalik eemale hoida sajaprotsendiliselt vaid siis kui lugeda vaid Ärilehte ja Edasit ning telekat üldse mitte vaadata. Isegi ETV-st saab teatava doosi kollasust kätte kui tahta. Ma ei saa tegelikult sellest kollase meedia ja “saasta” halvustamisest aru. Võib olla tunnen ma end lihtsalt puudutatuna, sest blogijana toodan ma ka “saasta” ja lihtsamakoelist meelelahutust. Käin küll PÖFFil ja Just Filme, Theatrumi ja VAT teatri etendusi vaatamas ning täna lähen Sõltumatu tantsu lavale “2+2=22” etendust vaatama, aga mu blogi ei ole mingi intelligentne meelelahutus, samasugune “saast” nagu kollane meedia ja ülejäänud blogid, mis ei kvalifitseeru kultuuri- ja kasulike blogide alla.
Teine asi, mida ma ei mõista on see, kui avaldad arvamust mingi teema kohta või avaldab meedia nupukese, et a la tuntud staar on beebiootel, ja alati on kohal keegi, kes kommenteerib, aga keda huvitab, laske inimestel oma elu elada. Aga miks sa, kallis inimene, siis sellele artiklile klikid, miks sa vaevud raiskama oma aega sellele, et seda ka kommenteerid? Libise Delfis üle Kroonika uudistest spordi- või maalehe sektsiooni või sinna, kus on teemad, mis sind huvitavad. Ma alati mõtlen, et kui poleks neid nupukesi ja arvamusavaldusi, siis pooled meediaväljaanded sureks välja. Ei kirjutaks millestki, sest “keda huvitab”. Blogid ka kedagi “ei huvita”, aga kui neid saab tagaselja anonüümselt kritiseerida, siis millegi pärast teatakse vägagi hästi, kes mida ja kus kellega teeb. A keda huvitab? Ühesõnaga, kui kirjutatakse, siis järelikult huvitab. Kui ollakse kursis, siis järelikult ikka huvitab. Kui klikitakse, siis kirutakse, et “saast”. A mida sa siis klikid. Mine võta postkastist värske “Edasi” välja, eksju?
