Arstikraadiga blogija ja kohutav kollane meedia

“Kas ta on “teadlikult” loll või see on lihtsalt kollase meedia poolt pandud pealkiri?” küsis üks mu tuttav artikli kohta, kus Paljas Porgand on järjekordse tõe päevavalgele toonud. Nimelt teab nüüd arstikraadiga blogija, et depressiooni ei ole olemas ja see olla väljamõeldud. Artiklit ennast ma ei lugenud, sest ma põhimõtteliselt ei ole võimeline võtma tõsiselt inimest, kes keskendudes välimisele ilule räägib, et oluline on vaid sisemine ilu ning aina üllitab postitusi nagu oleks tegu spetsialistiga. See, et depressiooni ei ole tegelikult olemas, tuli mulle muidugi üllatusena. Ma olen aastaid maadelnud depressiooniga, seda ravinud ja tunnen ka hetkel, kuidas minu muidu suhteliselt päikeselises ja lillelises maailmas on kerge tagasilöök ning ma tunnen depressiooni. Ma tean enda puhul sümptomeid, mis viitavad sellele, et depressioon ei ole kuhugi kadunud, vaid ongi salakaval haigus, millesse tuleb täie tõsidusega suhtuda. Sellises hetkes on natukene kurb lugeda, et keegi “spetsialist” teab paremini, et sellist asja ei ole üldse olemas. Aga see selleks. Las igaüks ravib end nii nagu ise tahab ja targemaks peab ning soovi korral kuulab “spetsialisti” nõuandeid.

Tegelikult tahtsin ma selle sissejuhatusega jõuda “kohutava kollase meediani”. Mul on nii palju tuttavaid, kes kiruvad lihtsamat meelelahutust ja kollast meediat, ometigi teavad nad, millest Paljas Porgand kirjutab, mida strippar Marco oma kehast eemaldada lasi, kes lahku on läinud ja kes kolmanda lapse saab. Malluka iga liigutusega on nad ka kursis. Ometigi nad “sellist saasta” ei loe. Mina ka ei loe, aga ikkagi tean, millest Paljas Porgand kirjutab, mida strippar Marco oma kehast eemaldada lasi, kes lahku on läinud ja kes kolmanda lapse saab. Kuidas? Sest 1) inimesed räägivad ja keegi ei räägi alati, kogu aeg, igal hetkel intelligentsest meelelahutusest ja kultuurist, vaid räägivad ka igasugu tobedustest, mis silma jääb ja 2) tarbides meediat ükskõik, mis kujul, siis igasugu tobedused hakkavadki silma. Mõnikord klikidki tobedale pealkirjale ja vannud end pärast maapõhja, et oma elust kaks minutit ära raiskasid. Õnneks on olemas vaimukas FB leht – Klikisäästja:) Kollastest uudistest – kes kellest lahutas ja kes kellega magab – on võimalik eemale hoida sajaprotsendiliselt vaid siis kui lugeda vaid Ärilehte ja Edasit ning telekat üldse mitte vaadata. Isegi ETV-st saab teatava doosi kollasust kätte kui tahta. Ma ei saa tegelikult sellest kollase meedia ja “saasta” halvustamisest aru. Võib olla tunnen ma end lihtsalt puudutatuna, sest blogijana toodan ma ka “saasta” ja lihtsamakoelist meelelahutust. Käin küll PÖFFil ja Just Filme, Theatrumi ja VAT teatri etendusi  vaatamas ning täna lähen Sõltumatu tantsu lavale “2+2=22” etendust vaatama, aga mu blogi ei ole mingi intelligentne meelelahutus, samasugune “saast” nagu kollane meedia ja ülejäänud blogid, mis ei kvalifitseeru kultuuri- ja kasulike blogide alla.

Teine asi, mida ma ei mõista on see, kui avaldad arvamust mingi teema kohta või avaldab meedia nupukese, et a la tuntud staar on beebiootel, ja alati on kohal keegi, kes kommenteerib, aga keda huvitab, laske inimestel oma elu elada. Aga miks sa, kallis inimene, siis sellele artiklile klikid, miks sa vaevud raiskama oma aega sellele, et seda ka kommenteerid? Libise Delfis üle Kroonika uudistest spordi- või maalehe sektsiooni või sinna, kus on teemad, mis sind huvitavad. Ma alati mõtlen, et kui poleks neid nupukesi ja arvamusavaldusi, siis pooled meediaväljaanded sureks välja. Ei kirjutaks millestki, sest “keda huvitab”.  Blogid ka kedagi “ei huvita”, aga kui neid saab tagaselja anonüümselt kritiseerida, siis millegi pärast teatakse vägagi hästi, kes mida ja kus kellega teeb. A keda huvitab? Ühesõnaga, kui kirjutatakse, siis järelikult huvitab. Kui ollakse kursis, siis järelikult ikka huvitab. Kui klikitakse, siis kirutakse, et “saast”. A mida sa siis klikid. Mine võta postkastist värske “Edasi” välja, eksju?

 

15 põhjust, miks Disneylandi mitte minna. Ja üks põhjus, miks minna.

Ma võin teile nüüd kirja panna 15 põhjust, miks Disneylandi MITTE külastada. Omal nahal järele proovitud.

IMG_1820.JPG

  1. Ei tule kellelegi üllatusena, et see ei ole odav lõbu. 75 eurot täiskasvanu päevapilet ja 73 lapse päeva pilet. Üks park. Lahendus: Ostke piletid ette ära – täiskasvanu pilet 65 eurot, lapse pilet 63 eurot. Kokkuhoid põhimõtteliselt üks Eiffeli torni pilet. Samas kiire küsimus – kui palju raha kulub teil külastades suvel mõnd vabaõhuüritust/laata Eestis? IMG_1825.JPG
  2. Park on üüratu suur. Ja kui ma ütlen üüratu, siis ma mõtlen üüratu. Me olime ühes pargis 12 tundi. Lahendus: Ärge üritagegi raha kokku hoides ühe päevaga kahte parki külastada. Valige kas Disneyland või Walt Disney Studio park. Kui rahakott lubab, käige Disneylandis kaks päeva.IMG_1834.JPG
  3. Pargis pakutav toit on kohutav. Me oleme Prantsusmaal, kuid menüüdes pole muud kui kananagitsad ja friikartulid. Lahendus: Võtke kaasa piknikukorv või snäkid. Meil oli kott täis snäkke kaasas. Oleks pidanud veidike rohkem olema, aga saime nälja peletatud. Lastele ostsime pargist vaid jäätist ja endale lubasime klaasi õlut. IMG_1840.JPG
  4. Pargis pakutav toit on metsikult kallis. Ma ei maksaks never ever tavalise burgeri ja friikate eest 16-20 eurot. Never! Lahendus: Vaata eelmist punkti. Aitäh, Britt, hoiatamast ja piknikukorvi soovitamast!IMG_1842.JPG
  5. Rahvast on metsikult palju. 2015 aasta statistika teeb keskmiseks külastuste arvuks päevas ca 27 000 inimest, suvekuudel on see ilmselt vähemalt kahekordne. Lahendus: Ärge trügige ja kiirustage, võtke aega – kõlab küll uskumatult, kuid tegelikult on võimalik pargis olla nii, et ei tekigi vastikut küünarnukitunnet. Ilmselt on asi selles, kuidas järjekorrad lahendatud on. IMG_1848.JPG
  6. Järjekorrad on pikad. Ma lugesin enne pargi külastust, et alla tunni aja ei ole lootust ühelegi atraktsioonile saada. Lahendus: Võtke rahulikult. Kui tahate atraktsioonile minna ja vaatate, et ooteaeg on 30 minutit, siis ärge hakake stressama, et issake, siin küll ei jaksa oodata, et vaatame mujale. Leppige sellega, et oodata tuleb ja järjekorrad on pikad. Varuge aega ja olge lihtsalt kannatlikult. Suhelge teiste järjekorras seisjatega ja aeg läheb kiiremini.  Uskuge mind – ooteajad on väärt. Kõik järjekorrad ja atraktsioonidele saamine on väga hästi organiseeritud.IMG_1854.JPG
  7. Pargi külastamine on väsitav lastele. Lõbus küll, aga väsitav. Lahendus: ma ei tea, ma ei julgeks soovitada, et tehke lühem päev. Võtke kaasa süüa, tehke pause, sõitke rongidega jalgade puhkamiseks. Rohkem soovitusi pole. IMG_1858.JPG
  8. Pargi külastamine on väsitav vanematele. Lõbus küll, aga vaata eelmist punkti. Lapsed väsivad, jonnivad, tüdivad. Peate neid süles tassima ja kukil kandma. Lahendus: Vaadake laste rõõmu ja püüdke väsimusest üle olla, võib olla on see üks kord elus kogemus. Te olete täiskasvanud, te saate hakkama kui mõtlete, millise mälestuse ja imelise päeva te oma lastele kingite. Te näete sära ja rõõmu isegi nende väsinud silmadest ja/või pisaratest. IMG_1873
  9. Pargi külastamine paneb proovile vanemate suhted. Üks keelab, teine lubab, üks väsib, teine väsib, palavuses ja järjekordades väsinud lapsega on tülid kerged tulema. Lahendus: Vaadake eelmist punkti!IMG_1890.JPG
  10.  Pargi külastamine paneb proovile teie delegeerimise- ja organiseerimise oskuse. Üks laps tahab näha merineitsit, teine Minni-Hiirt, kolmas sõita Ameerika mägedel. Kuidas otsustada, kuhu esimesena? Kuidas lahendada, et keegi ei solvuks, nutma ei hakkaks? Lahendus: Võtke kindel marsruut, liikuge ühest maailmast teise, ärge hakake huupi jooksma, sest vaadake punkti number 2.IMG_1827.JPG
  11. Pargi külastamine paneb proovile ka sõprade suhted, sest vaadake eelmist punkti. Lahendus: Vaadake eelmist punkti ja selgitage lastele, miks tasub asju teha järjest. Küll nad aru saavad kui kenasti selgitada. Kui nad on piisavalt vanad. Alla viie-aastaste lastega (ma pean Idat põhimõtteliselt viieseks)mina isiklikult siia parki ei tuleks.IMG_1877
  12. Pargi külastamine meestega on nagu oleks teil kaasas veel üks lisalaps. Küll ei taha nad järjekorras seista, küll leiavad nad, et printsessid on nõmedad, küll leiavad nad, et (sisesta suvaline põhjus). Lahendus: Andke neile õlut ja viige nad külastama Kariibi mere piraatide koobast. Nad saavad uut energiat ja on nõus teiega jälle 45 minutit printsessidega kohtumist ootama.IMG_1883
  13. Park paneb proovile teie julguse. Kes läheb Ameerika mägedele suuremate lastega kui kõik kardavad ja ei kannata keerutamist? Lahendus: Ma ei tea. Kõige julgem läheb. Mina võtsin end kokku ja käisin kõikidel atraktsioonidel. Ütleme nii, et kui teil tõepoolest ei lähe süda pahaks sellistel atraktsioonidel, siis tasub ühel sõitu kindlasti proovida. Kogemuse mõttes. Ja õnneks on sõidud lühikesed. Minu soovitus on Star Wars sõit. Jooksin uisapäisa teistega kaasa ja enne kui ma arugi sain, olin ma mingil hullumeelsel kosmosõidul. Uuesti vabatahtlikult ei läheks (või siiski?), sest hull oli, aga kogemusena oli ülilahe. Kui vähegi kannatate kiireid laskumisi, siis proovige!IMG_1844
  14. Parki külastades ei saa te vaadata atraktsioone läbi täiskasvanu silmade. Tahaks peatuda ja midagi vaadata, aga te ei saa, sest lapsed jooksevad ühele ja teisele poole ilma mõtlemata, te peate neil kogu aeg silma peal hoidma, et nad ära ei kaoks. Lahendus puudub. Te jooksetegi neil järel, sest isegi kui te 374038 korda neile sõnad peale loete, unustavad nad selle sekund hiljem.IMG_1894.JPG
  15. Te olete päeva lõpuks surmani väsinud, jalad valutavad, te vannute endale, et te ei teeks seda jama mitte kunagi uuesti läbi. Lahendus:  vaadake oma lapse silmadesse kui ta naudib printsesside etendust või vaimustub Indiana Jones´i Ameerika mägedest ja see, mu kallid sõbrad, ongi see ÜKS põhjus, miks te selle “jama” läbi tegite. See on vaatamata vintsutustele paganama lõbus. Rõõm, mida te näete laste silmades, on hindamatu. Ja te teeksite seda võimalusel ja vajadusel uuesti!137330234_10210175820152473_1220423933640048640_n

Väga lihtne selgitus sellele, miks asjad ei muutu

Korraldati kord katse, kus kõrgesse ruumi pandi kinni seitse ahvi. Keset lage oli riputatud kimp banaane ja nende alla treppredel. Teatud kõrgusest alates aktiveerisid trepiastmed aga lüliti, nii et kui mõni ahvidest püüdis üles ronida, pritsiti terve tuba üle jääkülma veega.

Ahvid said peagi aru, et parem on redel ja banaanid rahule jätta ja hakkasid muude asjadega tegelema.

Nüüd aga viidi üks ahvidest minema ja tema asemele toodi uus. Uustulnukas märkas kohe banaane ja tahtis neile järele minna. Teised ahvid tirisid ta redelist eemale ja klohmisid natuke, nii et uus ahv sai ka aru, et targem on banaane mitte puutuda.

Nüüd vahetati välja keegi teine. Järgmise ahviga läks samamoodi: tuli, nägi banaane, sai tappa.
Tähelepanuväärne on aga see, et kõige rohkem klobis viimast ahvi eelmine uustulnukas, kes polnud üldse veega pritsida saanud!!

Nõnda vahetati järk-järgult välja kõik ahvid, kuni esialgsest seitsmest polnud enam kedagi järel. Keegi ei teadnud külmast veest midagi (pealegi oli see juba ammu välja lülitatud), aga kõik teadsid, et banaane ei tohi võtta ja kõigile uutele tehti see ka kohe selgeks.

Sellisel viisil kujunevadki välja organisatsioonikultuurid…