Aegajalt tuleb mulle ikka peale tunne, et ei peaks blogima, aga kogu selles protsessis on mingi võlu, et ma ei suuda ka  blogimata olla. No ei oska lihtsalt. Olen tegelikult püüdnud, aga ei saa hakkama. Käed hakkavad sügelema. Mõtlen küll teinekord, et kas see blogimine mulle ikka tegelikult ka midagi annab, et on see väärt seda, et iga natukese aja tagant enda kohta mingit jama lugeda, aga samas on mul ajaga tekkinud nii paks nahk, et nagu jätab külmaks. Okei, aegajalt ikka ärritab ka mõni kommentaar, aga noh nii üldjoontes ajan oma asja ja olen paksunahaline.

Eile sain sellise kommentaari: “Jah ma näen et porgandil on vajadus end näidata ja tänu sellele end ka hetkeks paremini tunda aga kas sinul ei ole ? Blogijad ikka ütlevad et nad armastavad kirjutada ,thats the only reason. No kui inimene ikka kangesti kirjutada sooviks siis ta annaks ma usun raamatuid välja ,töötajs ajakirjas ,u name it . Mis on sinu ,estonianwithbackpack põhjus blogida ? Võiks hetkeks arvata et reisimine ,aga norra-eesti -rootsi on enamus inimeste jaoks kodukant ,enamus ikka elus korra sinna jõuavad .Ma usun et ka sinul on vajadus saada mingit kinnitust väljastpoolt,mis ehk enda pere ja sõprusringis ehk saamata jääb ? Ja ka sinul on pilte ,mis on tehtud paremate nurkade alt .Ma ei ütle et sa oled inetu kuid sind tavaelus kohanuna (ei tunne aga olen kokku jooksud) võin öelda et ka sina oled poolte piltide peal end ilusama külje alt pildistanud .”

Ja hakkasin seda kommentaari analüüsima. St mitte viimase osa, sest see on mu meelest loomulik, et me püüame pildile jääda paremast küljest ja jagame neid pilte, kus me kenamad oleme või millega rohkem rahul oleme. Ma ise kusjuures arvan lausa, et tegelikult olen ma päriselus palju kenam kui fotodel, aga see selleks.

Aga mis on minu põhjus blogida? Jah, ma naudin kirjutamist. Ma olen ka “raamatuid” kirjutanud ja ajakirjadelegi kaastöid teinud, sest mulle meeldib see. Ma armastan kirjutamist. Kindlasti ei ole see aga blogimise ainus põhjus. Tahan ma sellega midagi saavutada? Aga mida? Ma ei teaaaaa….Ma lihtsalt olen vist nii loll, et olen kujutanud ette, et inimesi huvitavad mu arvamused, argielu ja “reisid kodukanti”, kus alati midagi juhtub. Et see blogi on omal moel meelelahutus. Ma ei taha nüüd mitte mingit kiidulaulu, vaid täitsa ausalt teada, mis põhjusel te mu blogi loete? Mis see teile annab?

Ja lõpetuseks loen ma igalt poolt kingituste soovide nimekirju. Ma ei taha jõuludeks absoluutselt mitte midagi. Olgu, ma tahaks 14 000 eurot (ja kuna on jõulude aeg ja igal pool on juba -50% aled, siis ma lepiks ka 7000 euroga), aga ma ei tea, milline jõuluvana mulle rahapaja tooks, nii et peale selle ma ei taha mitte midagi. No hea küll, valetan, täiega valetan. Massimo Duttis on allahindlused alanud. Sealt tahaks täiega asju. Eriti mantlit.