loomad

Loomapiinajad hakaku oma tegude eest vastutama, mitte ärgu ajagu taga oma õigusi!

/ / Leave a comment

Päise foto on Eesti Loomakaitse Liidu Facebooki lehelt. Tegu on Pontuga, kes leiti ühest aiast elusast peast mädanemast.

Kopeerin nende lehelt ka teksti Pontu kohta: “Sellist vaatepilti, nagu täna, ei kujutaks ette ka õududunenäos, mida näeme ilmselt kõik, kes koera päästmisel osalesid. Kilingi-Nõmme alevikus Nõmme tänav 26 maja juures vedeles alla 2 meetrises ketis külili elusalt mädanev, vaklade poolt söödud saksa lambakoera moodi Pontu. Sisuliselt surnuks nälginud, sest kehakaalu on tal alles kõigest 17 kg. Koera silmadest ja ninast jooksis selget mäda. Pontuke lehkas nii jubedasti, et meie vabatahtlik oksendas ja öökis tükk aega peale koera lähedal olekut. Tema liigutamine tegi koerale nii põrgulikku piina, et ta lausa röökis valust. Kliinik tegeleb hetkel tema stabiliseerimisega, kuid pole kindel, et ta öö üle elab.”

Kui pereliige jääb vanaks

/ Eveliis / 18 Comments

Hugost kutsika pilti otsima jäädes, jäin ma (magamamineku asemel!) sirvima oma vana blogi ja mõtlema selle peale kui palju üks lemmikloom võib rõõmu (ka muresid) tuua. Mulle on koerad alati meeldinud, ent ennast olen ma alati rohkem kassiinimeseks pidanud. Kuni me saime varjupaigas tuttavaks Hugoga.

P6300002.jpg

Täna on Hugo peaaegu 12-aastane. Pole enam esimeses nooruses, ometi on ta siiani ikka käitunud nagu kutsikas. Ajanud lennukeid ja linde taga, ehmatanud hoovist ära kõik kitsed ning jooksnud kiiremini kui tuul. Kuna tegu on puhtaverelise Le Craanziga, siis me ei tea keegi, mis tõugu ta päriselt on, kuid temas peab olema lisak ka natuke linnukoera. Ma ei tea teist koera, kes nii kiiresti jookseks.

Või siis jooksis. Juba paar aastat tagasi hakkasid ta tagumised käpad meile muret tegema, kuid selle aasta suvel saime me esimest korda aru, et Hugo hakkab vitaalsest välimusest hoolimata vanaks jääma. Tal ei olnud kunagi probleem meiega kaasa joosta kui rattaga sõitmas käisime, sel aastal nägime me esimest korda, kuidas ta väsis jooksmisest (ja uskuge mind, me ei teinud Idaga tempot)  nii ära, et ei jaksanud enam püsti seista ning me tegime selleks, et ta puhata saaks pikki pause. Järgmised korrad kui me sõitma läksime rattaga, jätsime ta lihtsalt tuppa, sest ta on harjunud kaasa jooksma ning ükski keeld ei pane teda maha jääma.

img_5297

Libe parkett on alati probleemiks olnud, kuid vaibad on tal siiani aidanud kenasti püsti saada. Viimased pool aastat on lood olnud aga nii kehvad, et kui vaibad on natukenegi koha pealt ära ja ta ei saa kõigi nelja käpaga kindlalt vaibale toetada, siis ta ei saa lihtsalt püsti. Mina olen teda vaipadega lohistanud ja Marek lausa süles püsti tõstnud. Siiani on õnneks niimoodi olnud, et kui ta saab jalad alla, siis paneb ikka metsa poole liduma ja unustab nii oma liigesed kui vanuse. Viimased paar nädalat on ta aga aina kehvemini liikuma hakanud ning sel nädalavahetusel pani ta meid tõeliselt muretsema. Eks me oleme ju mõelnud ka salaja enda sees, et tegu on siiski juba väärikas heas härraga ning me peame valmis olema kõigeks, kuid ikkagi ei ole see selline mõte, mida mõelda tahaks.

dsc09784.jpg

Nädalavahetusel ei saanud Hugo üldse liikuma, värises üle kere ja lõpuks tegi ka oma häda tuppa.  Ma ei kirjuta seda viimast selleks, et öelda, appikene, me pidime koristama, vaid ma mõtlen, kui raske võis see olla loomale, kes ei ole 12 aasta jooksul kordagi meile  isegi hoovi oma häda teinud ning kes loomade hotellis kannatas pea 24 tundi “jalad ristis” sest ta keeldus tegemast oma häda samas ruumis/jalutusalal, kus ta magas. Ta läks pissile alles siis kui ta jalutama viidi. Ja nüüd ühtäkki oli ta nii abitu. Nädalavahetus ei jäänud viimaseks korraks, kus ta oma häda tuppa tegi. See võis loomale nii raske olla. Meile ka, sest me nägime ja pidime endale tõdema, et Hugo on päriselt vanaks jäänud.

Esmaspäeval vedas ta meid endaga jalutama. Ta lihtsalt keeldus üksinda metsa minemast. Meil ei olnud muidugi midagi selle vastu, sest ilus ilm oli ja natuke liikumist kulub alati ära, kuid muretsema panid meid jälle Hugo käpad. Paar kilomeetrit jalutamist ning talle ka natuke metsas ringi jooksmist ning näha oli kui väsinud ja kui kanged ta tagakäpad on. Juba siis kui tal esimest korda liigestega probleeme oli, ütles loomaarst, et see koer ei tohiks enam niimoodi joosta, nii et kui nalja teha, siis ma olen alati öelnud, et sport on kurjast. Oleks olnud mugav ja laisk koer, kes päevad läbi matil või kuudis lesiks, ei oleks ehk ka terviseprobleeme.

IMG_7002

Kas te teate kui raske on leppida teadmisega, et lemmikloom ja pereliige on vana? Mul ei ole varem koera olnud, ma ei teadnud, et lemmiklooma saab niimoodi ära kiinduda ja ma ei teadnud, et lemmiklooma pärast saab niimoodi muretseda, et kodust eemal olles muretsed, et kas temaga ikka on kõik okei ja kibeled koju, et oma lemmikule pai teha ja temaga jalutama minna. Me ei ole pidanud temaga väga palju jalutama, aga nüüd on näha, et ta tahab koos meiega jalutama minna.

   

Palun peatage see barbaarsus!/ Stop these animals being hung, burned, skinned, boiled, torched, beaten…ALIVE

/ Eveliis / 4 Comments

HOIATUS! Postitus sisaldab häirivaid videosid ja fotosid koerte piinamisest!

Aasta 2018 ja ikka ei ole Yulini koeralihasöömise festivali ära keelatud. Ma ei saa sellest aru. Ajal kui inimesed aina enam loobuvad liha söömisest eetilistel kaalutlustel, toimub kusagil selline barbaarsus nagu Yulin festival.

1434429375760

Seda, et Hiinas koeraliha süüakse, ma muidugi teadsin, aga sellest festivalist, kus  umbes 10 000 koera üle riigi kohale tuuakse, neid piinatakse (veetakse autode taga, hoitakse kitsastes puurides, pekstakse, nülitakse elusalt) ja siis ära süüakse, ei olnud ma (õnneks/kahjuks) enne 2015. aastat  kuulnud. Siis tehti esimest korda suurem sotsiaalmeedia kampaania Yulini peatamiseks.  Kas te suudate kujutada ette, et teie lemmikloom varastakse, pannakse siis elusast peast põlema või keedetakse elusalt? Mina ka ei suuda. Ometigi on see karm reaalsus paljudele lemmikutele.

uxLRAbjhtVYqYmT-800x450-noPadkyria-foto-6 Kolm aastat on möödas ja IKKA ei ole midagi muutunud. Ikka ringlevad sotsiaalmeedias kohutavad videod koerte piinamisest ja üleskutsed allkirjastada petsitsioon selle festivali allkirjastamiseks  – LOE LÄHEMALT JA ANNA OMA ALLKIRI SIIN! Siinkohal ei ole argument, et aga meie sööme siga ja lehma, et miks siis nemad ei või koera süüa. Asi ei olegi niivõrd selles, keda süüakse, aga vaadake palun natuke neid videosid ja fotosid koerte põletamisest, nülgimisest, keevasse vette viskamisest ja tulge siis uuesti selle lolli argumendiga, et aga meie ju sööme, tagasi. Jälgige ka Animal Hope And Wellness Instakontot, mis tegeleb loomade päästmisega. //
 

This video was taken by an animal rights activist personally as evidence at the yulin dog meat and lychee festival in yulin china. This “festival” is an event that starts on June 21st of every year during the summer solstice and it lasts for 10 long horrifying days in which 10,000–15,000 dogs (as well as cats) are tortured and then consumed. However, it is estimated 25 million dogs are stolen, sold, bought, and eaten every year with the illegal dog and cat meat trade. A larger percentage of these dogs consist of pets stolen right from their loving families. The rest of the dogs are captured strays from the streets and some raised in dog farms. After these animals are stolen, bought, or captured they are then transported for days without any food or water, crammed in tiny cages together so tightly that they are unable to even move.

At the yulin festival, throughout those days, these animals will be hung, burned, skinned, boiled, torched, dismembered, electrocuted and beaten…ALIVE..out in the streets for public view. But If that isn’t bad enough, they intentionally torture these animals in front of the other animals in order to create even more stress and fear. The belief behind the torturing and slaughtering them while still ALIVE, is because the people of yulin believe the more adrenaline and fear that runs through the blood, the more tender and better tasting the meat will be.

Why do they eat dog meat? Because they believe that if you eat dog meat it gives the men more sexual stamina, it will keep them cool during the summer’s heat and it will ward off evil spirits. China’s tradition of eating dog meat has been around for over 400 years. However, it wasn’t until 2009 when the festival in Yulin began by dog meat traders in order to boost business. Animal welfare activists have been trying for years to get this horrible event banned. But the government of china keeps looking the other way saying there is nothing they can do. Petitions are being signed by millions of people. But we are a generation that realizes that is it 2017 and the common sense to know that these acts are immoral and inhumane.

This is treatment inflicted on a species that provides so many benefits to humans. They are police officers, service dogs, emotional support for abused children, a child’s best friend and childhood memories. They ARE OUR best friends. They never asked to be born and they certainly do not deserve this type of treatment. Individuals from every country all over the world are against it. There are more and more people worldwide boycotting chinese manufactured products unless the festival is banned. This petition is to try to convince Guangxi’s Autonomous Region’s People ‘s Congress Standing Committee that it would be in china’s better interest to ban this barbaric festival.

SIGN THE PETITION HERE!  

Kas lasteaialaps tohib teada saada, kuidas liha taldrikusse saab?

/ Eveliis / 35 Comments

Mu lasteaiaõpetajast sõbranna saatis mulle lingi Granstubben lasteaia postitusest (LINK), kus ühes Nord-Trøndelagi lasteaias Norras said lapsed pealt näha ja osa võtta põhjapõtrade tapmisest. See postitus pidavat Eesti lasteaednike gruppides kirgi kütma. Kirgi kütma võiks vist teoreetiliselt tähendada ka, et Eesti lasteaednikud juubeldavad üheskoos, et vau kui kihvt, aga olles kokku puutunud nii Norra kui Eesti lasteaiaga, siis ma julgen ilma neid kirgi nägemata öelda, et kired on negatiivse alatooniga.

Ma olen  Norra lasteaiaga 1,5 aastat isiklikult kokku puutunud ja sellest ka pidevalt kirjutanud, te ju teate, et minu süda ja poolehoid kuulub Norra lasteaiasüsteemile. Ma ei ütle (enam), et Eesti lasteaiasüsteem on (vaid) kehv, meil on oma tugevused, mida ma olen mõne kuuga nüüd õppinud tundma, kuid ma jään arvamuse juurde, et Eesti lasteaiad on kinni mingites raamides, mingites vanades arvamustes ja traditsioonides ning nendest raamidest ei osata ega taheta välja vaadata. Ma ei kritiseerigi niivõrd lasteaedasid, kui süsteemi üleüldiselt ja ka vanemaid. Täna võisime me lugeda uudiseid, et meid on lõpuks ometi võetud Põhjamaade hulka, meile meeldivad Põhjamaadest pärit oskused, teadmised, me tahame nii meeleheitlikult olla üks nendest, kuid kui juttu tuleb lasteaedadest, siis me teame ikka ise kõige paremini. Kui väljas on veidikene kõvem tuul, on meie lapsed toas, sest 1) neil hakkabki külm, kuna nad pole tuulega harjunud ja 2) vanemad lähevad peast ogaraks, et mis mõttes sellise ilmaga minu tibuke väljas on, ta jääb ju haigeks. Ja kujutage nüüd ette kui ühel ilusal päeval otsustaks üks lasteaed viia oma väikesed õpilased tapamajja, et neile näidata, kust liha lauale tuleb.  Ma arvan, et see lasteaia juhataja saadetakse Siberisse ja lasteaed paneb üldse oma uksed kinni, sest midagi nii kohutavat ei saa lapsed ju ometi näha ega teada. Aga just loomade lihaks ja nahaks saamise protsessi otsustas Granstubben lasteaed oma aia lastele näidata ja õpetada.

15895233_1354285644615464_4489337795813977110_n (3).jpg15965538_1354285577948804_6788903689020148438_n.jpg

Kohutav? Minu meelest mitte. Tänapäeva lapsed kasvavad niikuinii vati sees, vanemad teevad neile kõik ette ja taha ära ning ma ju ei liialda kui ütlen, et paljud lapsed ilmselt arvavadki, et liha ja piim tekivad mingil müstilisel võlujõul pakendatud kujul poeletile. Sellest, kuidas nad sinna päriselt satuvad, ei räägita, sest see on liiga julm. Mina aga ütlen teile, et selline laste harimine päris elust nagu see Norra lasteaed seda tegi, on fantastiline. Mitte et ma õigustaks loomade tapmist, minus hakkab aina enam pead tõstma väikene taimetoitlane, aga see selleks. Ma tunnustan ja hindan õpet päriselust! Lapsed ei ole nii rumalad  nagu me tihti mingil põhjusel arvame, ninnunännutame neid ja ajame mingit jama lilledest ja liblikatest. Lastel on õigus teada, kust nende toit tuleb. Neid teadmatuses hoides ei tee me neile mingit teenet. Me õpetame neid ja anname neile teadmisi, mille põhjal nemad saavad varsti oma valikud teha.

Mina ja minust vanemad on ilmselt kõik kokku puutunud loomade tapmisega. Mina olen näinud mööda õue ringi jooksmas peata kana, kuulnud pealt seatappu, ma olen lapsest saati teadnud, kust šnitsel mu taldrikusse saab. See ei ole mind mingiks loomapiinajast psühhopaadiks kasvatanud. Ma lihtsalt tean, kuidas päris maailm toimib. Tänapäeva lapsed kardavad isegi kodukasse, sest neil puudub kokkupuude loomadega. Mõned ei pääse isegi nelja seina vahelt välja. Mul on üks tuttav, kelle laps ei ole praktiliselt neli aastat koduseinte vahelt välja saanud, sest ema on laisk ja ei viitsi väljas käia lapsega, kes “ei oska käituda”. Sellest lapsest tuleb üks selline laps, kes arvab ilmselt 18 aastaseks saamiseni, et piim ja liha tulevadki poest. Kust need sinna poodi tulevad jääb talle ilmselt teadmata. Kas see on siis parem kui see, et lapsed õppivad ja teavad, kuidas asjad päriselt käivad?  Ei ole ju! ja sellepärast ma ütlengi, et astuge sellest vanast heast tuttavast turvalisest raamist välja, õppige ise ja laske lastel õppida. Jah, viigegi nad tapamajja või farmi, selgitage ja õpetage, mitte ärge peitke pead liiva alla. Eesti lasteaiasüsteem vajab uuenduslikumaid tuuli ja kastist välja murdmist. Ma ei ütle, et kõik lasteaiad peaksid hakkama loomi nülgima hariduslikel eesmärkidel, kuid silmad taskuks küll lahti teha, et saada aru, et ainus oluline asi ei ole tähtede ja numbrite tundmine kolme-aastaselt, vaid ka teadmised elust enesest. Taimetoitlased ei pea mind virtuaalsete kividega surnuks pilduma, sest vabalt võib ju olla, et selline kogemus nö sünnitab juurde hoopis uusi taimetoitlasi?

15977731_1354285724615456_6033454733111624353_n.jpg

15965152_1354285647948797_1750155073795893733_n15977324_1354285567948805_6518863743363814375_n.jpg

Mulle meeldiks kui Ida lasteaial oleks selline Norra sõpruslasteaed, kuid ma olen ka 98% kindel, et vanemad saaks sellisest mõttest šoki.

//My friend kindergaretn teacher sent me link of a post from Granstubben kindergarten where the kids could see and take part of reindeer slaugher. This topic has gone so big and of course got negative feedback from Estonian kindergarten groups. 

I am not pro animal killing and a small vegetarian is raising her head inside me, but I think this is just wonferful what this kindergarten has chosen to do. I mean I think the kids in Estonian kindergartens are absolutely talented in different crafts, but they lack the knowledge from real life. Estonian children nowadays are raised in a cotton bubble and they have no clue what is going on outside the classrooms. There are many advantages of Estonian kindergarten system, which I now have learned, but having a 1,5 years experience from Norwegian kindergarten, I am a fan of their system and attitude. Also the reindeer slaughter. 

I have a friend who´s 4 years old daughter barely goes out from the house, she will probably be one of them thinking that milk and meat magically appear on counters. Is it better than knowing where it actually comes from? No. It isn´t. Kids nowadays are even afraid of small wind and home cats, because parents are way too protective. The children are raised to like indoor activities and crafts, not knowing anything about the real life. 

Vegetarians don´t have to throw me to death with virtual stones, my point is not to protect killing animals because of our appetite, it may also be that the kids who are raised up seeing how some food comes to our plates, will turn out to be vegans and protectors of animal rights, because they have seen what that means. Otherwise they will just be a bunch of people without a clue. 

I think it is absolutelt fabulous that a kindergarten shows to ingage children in this learning process of life at early age. I would LOVE Ida´s Estonian kindergarten to have a friendship-kindergarten like this from Norway, but what would the parents say and the politics. 

We are used to be in this same safe frame for at least 30 years. How does one change something that has been believed to be right and the only way for so long? But Estonian kindergarten system need some fresh ideas and points of views in my mind. 

All photos from Grandstubben Barnehage FB page.