linnahall

“Romeo ja Julia” ehk miks meile on vaja kontserthalli

/ Eveliis / 2 Comments

Ma läksin “Romeo ja Juliat” vaatama kahetiste tunnetega, kui aus olla siis lausa eelarvamusega. Ma tulin Unibelt Arenalt ära kahetiste tunnete ja kange tagumikuga.

Esimese hooga oleksingi kirjutanud, et pigem pettusin nii nagu arvasin, et juhtub, aga õnneks on autosõit koju piisavalt pikk, et saime omavahel arutada ning selleks ajaks kui koju jõudsime, olin ma juba palju positiivsem. “Oot, aga see lugu oli ju hea”, “Tantsud mulle väga meeldisid”, “Kalle Sepa hääl on ikka võimas (“teeee seda veeeeel” jääb pikalt veel kummitama)”, “Ägedalt tänapäevaseks tehtud”, “Ott Lepland ikka ka on hea laulja”, “Mõned ballaadid olid ka suurepärased”, “Ei noh kokkuvõttes oli hea“, “Ida, sulle meeldis, jah?” Ja Idale tõepoolest meeldis ning võib olla see ongi üks olulisemaid põhjuseid, miks ma kiidan, et rokkmuusikal taas lavale toodi. Selles mõttes, et näidake mulle teismelist, kelle paned vabatahtlikult Shakespeare’i lugema, aga eeldan, et see on koolis ikka veel kohustuslik kirjandus ja nii saavad noored palju lihtsamini aru, millest jutt, sest tõstke käsi, kes arvab, et Shakespeare on lihtne lugemine. Kui ma eksin ja “Romeo ja Julia” ei ole enam kohustuslik kirjandus, siis silmaringi arendamiseks ikkagi võiks natukene kursis olla tema teostega ning selleks pole midagi paremat kui läbi sellise rokkmuusikali. Seega, jah, mina vastan küll küsimusele, kas ikka oli vaja legendaarne muusikal uuesti lavale tuua, et oli küll.

Linnahall. Monstrum. Arhitektuuriline paus. Mausoleum. Avatud linnasüda. Taastada. Lammutada.

/ Eveliis / Leave a comment

Tartlasena ei ole mul Linnahalliga seoses erilisi nostalgilisi tundeid, seega minu arvamus ei ole “nostalgiline heietus”, vaid pigem mõtted avalikust linnaruumist ja arhitektuurist.Olengi seal vist vaid ühe korra käinud muusikali vaatamas. Pakun, et see oli “Helisev muusika”, aga pead ei või anda. Muusikal nagu aru saada kustumatut elamust ei pakkunud. Küll aga pakkus elamust hoone ise, just välisilmelt. Midagi selle massiivse betoonmonumendi juures oli korraga nii võõrastav kui ka kummaliselt ligitõmbav. Need lõputud betoonastmed ja vaated. Hoone omamoodi robustsus, aga ka elegantsus, treppide geomeetriline rütm ja mere lähedus lõid koos mingi täiesti oma atmosfääri. Kuigi muusikal, mida ma seal kunagi vaatasin, piletihinda ei väärinud, siis Linnahalli välisilme avaldas muljet. Kutsus ka hiljem tagasi.

Nii nagu kutsub mind Oslos olles iga korda tagasi Oslo ooperimaja. Selles on midagi meditatiivselt ligitõmbavat. Ooperimaja katus on avalik linnaruum, kuhu võib minna lihtsalt istuma, jalutama või merd vaatama. Valge marmor, mis ulatub otse fjordi kaldalt üles katusele, loob tunde, nagu kõnniksid üle vee. See helge, lauge kaldtee tõmbab kõrgemale, lähemale taevale ja avaramatele vaadetele. Ja need vaated… Need on kindlasti üheks põhjuseks, miks ma sinna ikka ja jälle tagasi lähen, kuid sama palju paelub mind ka selle hoone olemus. See on nagu arhitektuurne paus koht, kuhu minna hingetõmmet võtma, mõtteid koguma või lihtsalt vaadet nautima, ilma et peaks midagi muud tegema.

Peatage hullus!

/ Eveliis / 12 Comments
Linnahall on aastaid olnud üks kole lagunev kivimürakas keset linna, mida kaunistab venekeelne “kunst”. Alates poppidest venekeelsetest väljenditest, mille tähendust ei teata kuni lihtsalt suvaliste kritseldusteni. Борис был здесь  ja Liina on lits.  Kedagi pole need seganud. Koht ikka kutsunud inimesi seal fotosessioone tegema. Ma pole kuulnud, et Muinsuskaitseamet oleks kedagi seal taga ajanud või palunud seinasid pesta. Kõigil on lihtsalt suva olnud. Ja siis kaetakse kole hall telliskivist tondiloss graffitikunstiga. Kohe on see midagi kohutavalt koledat, millest tuleb vabaneda. Ennekuulmatu, et keegi niimoodi üht ehitist “sodib”.  Kedagi tuleb karistada. Mis sellest, et avalikkus linnaruumi tekkinud kunsti pooldab. Keda see huvitab. Hoonete sodimine on keelatud. Seadusevastane. Kõik. Ma saan aru,  et tegevuseks ei küsitud luba. Olgu. tehke projektijuhile trahv. Noomige teda. Aga ärge tegelege lauslollusega. Milleks see maha pesta? Kunstimaitse on inimestel erinev, kõigile ei pea ega saagi meeldida, kuid laias laastus on ju tegu siiski ägeda kunstiteosega. Ei riiva silma. Ei solva. Pigem kaunistab linnaruumi.  Sinimustvalge trepp on lihtsalt cool. graffiti-linnahall-mart-sults-seinamaaling-79429022.jpg Koleda tondilossi asemel, mida linna külastavad turistid raudselt on aastaid käsi laiutades vaadanud ja mõelnud, mis värk on, on tekkinud moodne tänavakunst. Kas see tõepoolest on hullem kui niisama täissoditud seinad? Ei, ma ei usu, et värv ehitist lõhub. Hoone on niikuinii… vana, väsinud ja mäda. Fakk noh, te isegi ei ole suutnud ära otsustada, kas Linnahall taastada või maha lammutada ja nüüd on see graffiti kõige hullem asi, mis juhtuda sai? Päriselt? Kus me elame? Savisaar kandideerib kohalike omavalitsuste valimistel. See on okei. Aga Linnahalli üle võõpamine on kuritegu. Peatage ometi see hullus! Laske tänavakunstil elada! Või peaks Edward Von Lõnguse ka kriminaaliks nimetama? Anna oma allkiri mahapesemise vastu: http://petitsioon.ee/keelame-piradose-maalingu-eemaldamise-linnahallilt/#btn-sign