Nagu juba Facebookis öeldud, siis minu järgi võiks ilma hakata ennustama. Fakt on, et iga kord kui ma pean Lillehammerist Oslosse (ja tagasi) sõitma, on kohutav ilm. Heal juhul vaid lumetorm, halvimal juhul… No täna oli see halvim juhus.

Viisin hommikul Ida lasteaeda ja hakkasin lumetormis Oslo poole liikuma. Teed väga näha ei olnud, sain lõpuks omal nahal teada, miks teede ääres need punased kepid on – ilma nendeta ei oleks kuidagi võimalik näha, kus tee lõpeb ja kuristik algab. Mis kuristik? Oslosse viib ju kiirtee? Noh….kuna linnas oli juba kaos ja Ida lasteaed asub linna ääres, kust saab Oslo poole minna ka läbi käänulise poolmetsatee ilma Lillehammerisse tagasi keeramata, siis muidugi valisin ma selle tee. Ütleme nii, et ei olnud kõige hullem, juba kuidagi harjunud nende lumiste oludega.

Raadios räägiti kogu aeg õnnetustest ja suletud teedest ja “äärmiselt kehvadest ilmaoludest”. Kella kolmest pidi eriti hulluks minema. Teades KUI ruttu võib ilm Norras muutuda, siis ega ma väga ei kahelnud ka kui räägiti jäävihmast. Mis sellest, et hetkel oli väljas -10,5 kraadi ja sadas paksu kohevat lund.

Oslosse jõudes sain ma aru, et oodata ON kehvasid ilmaolusid, sest raadios hakkas aina rohkem rääkima õnnetustest ja suletud teedest, ikka ja jälle rõhutati, et kella kolmest läheb Hedmarkis ja Opplandis (kus ma elan) eriti kehvaks.  Näha oli, et temperatuur muutus ja Oslost tagasi tulles hakkaski poole tee peal märga lund sadama. Õnneks olin ma igati graafikus ja pidin Lillehammeris tagasi olema juba kell 13.

30 kilomeetrit enne Lillehammerit otsustasin veel poes käia, mõtlesin, et Lillehammerisse jõudes käin veel autopesulast läbi, maksan arved ja muud maksimist ootavad asjad, bookin Pariisi ööbimise, koristan köögi ja alustan söögitegemisega ning alles siis lähen Idale lasteaeda järele. Aega ju oli maa ja ilm. Oli-oli. 28 kilomeetrit enne Lillehammerit sattusin ma ummikusse. Ei saanud enam ei edasi ega tagasi, sest sõidusuundi eraldavad need metallist piirdepostid. Ja alles siis sain ma aru, et SEE õnnetus, mille pärast ÜKS tee suletud oli, oligi SEE tee, kuhu ma sattunud olin. Oli selge, et enne jäävihma ma koju ei jõua.

40 minutit peale ummikus seismist oli mul jäävihmast juba suhteliselt suva, ma hakkasin mõtlema, kas ma Idale lasteaeda järele jõuan. Kell hakkas juba kolm saama, teatavasti korjavad korralikud vanemad oma lapsed hiljemalt kell neli lasteaiast ära ja pealegi pannakse lasteaed kell viis kinni. Ummik ei liikunud aga kuhugi! Vaadates seda kohta, kuhu ma seisma jäin, käis mul peast läbi mõte, et jumal tänatud, et laiem koht, saab ringi keerata kui vaja. Mitte et seal oleks kuhugi minna olnud. Aga keegi mind ikka natuke kaitseb, sest ühel hetkel avastasin ma, et paar autot eemal oli keegi avastanud piirete sees vahe ja asus seda lumest puhtaks kraapima. Ma läksin talle appi. “No kurat, midagi ei toimu ja midagi ei räägita, me ei saa siin ju lõpmatuseni seista,” sajatas ta. Ma nõustusin temaga, sest mul oli vaja ju Idale järele jõuda. “Aga siit peaks me välja saama küll,” arutas ta, ise samal ajal jalaga piirete vahele käiku uuristades. Saime koos ava lahti kaevatud, soovisime teineteisele edu ja…tema põrutas esimesena vallist läbi. Mina tema järel.

Ummik, mis teele oli tekkinud, oli HULLUMEELNE. Sama hullumeelne oli minu plaan mägiteelt Lillehammerisse liikuda, aga mis mul muud üle jäi. Paar minutit peale seda kui olin libedale metsateele keeranud kuulsin ma raadiost hoiatust, et Lillehammerisse viivat kiirteed tuleks vältida ja teelt maha sõita nii pea kui võimalik. Ehk siis ega ma teisiti koju poleks saanudki. Etteruttavalt võin öelda, et ilmaolud läksid tõesti nii kehvaks, et veel tunnike ja ma oleks sinna metsa jäänud.  Mu auto ei oleks lihtsalt mäest ülesse vedanud. Praegu oli mu ainus mure teed näha.

Lillehammerisse ma jõudsin. KUIGI oli ka paar olukorda, kus ma olin risti keset teed ja peaaegu kindel, et siit ma omal jõul enam edasi ei saa, aga sain. Ida sai ka lasteaiast õigeaegselt ära toodud. Alles siis PÄRIS tsirkus algas. Nagu ma olen rääkinud, siis Lillehammer asub küngaste peal ja kui ma ütlen künkad, siis ma pean silmas Munamäe-kõrguseid mägesid. Satu juures elamise plussiks on see, et tema majani saab läheneda ülevalt poolt, aga Klaudia ja Jaagup elavad reaalselt ühe sellise Munamäe tipus ja sinna on vaid üks moodus – mäest ÜLES. Ma olin üsna skeptiline ja valmis hullemaks ralliks, aga ma ei olnud valmis selleks, mis mind ees ootas.

Kõige pealt proovisin ma koju saada otseteed. See oli aga lumest ja jääst ja vihmast nii libe, et polnud lootustki. Ma ei pidanud isegi tagurdama, ma lihtsalt libisesin ühest 90kraadisest künkast alla. Minu taga olev autojuht vandus ja viibutas rusikaga nagu ma oleks nimelt seal ees ukerdanud. Oli ilmselge, et otseteed ma üles ei saa. Proovisin ühest laugemast mäest. Sain poolele teele, aga ikkagi mitte piisavalt kaugele. Jälle tuli mul mäest alla tagurdada. Siis tuli mulle meelde kolmas tee – tundus laugem ja oligi. Suss käis autol all ringi, kütuse kulu oli 23-41 liitri vahel, aga ma sain üles. Ja siis oli mul ees buss!  Pagan noh! Ma pidin mäenõlvale seisma jääma. Siit alla ukerdamine oleks olnud juba paras töö ja ma vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ma sinna jäängi. Imekombel sain ma sealt siiski minema. Tundus juba päris hea. Samas KÕIGE HULLEM JA JÄRSEM osa ootas mind veel alles ees.

Võtsin hoogu ja hakkasin üles nühkima. Ei midagi. Poolel teel pidin ma jälle alla andma. Tagurdasin mäest alla tagasi. Sain end ümber keeratud ja proovisin uuesti. Jälle kord jõudsin ma vaid ühe järsema tõusuni ja edasi ei midagi. Auto lihtsalt libises tagasi. Nagu ma jala pidurilt ära võtsin hakkas auto tagurpidi minema sinna kuhu ta ise tahtis. Küljepeeglist nägin ma vaid lähenevat garaaži. Teadagi, kuidas see lugu lõppeb, mõtlesin ma, ent ometigi õnnestus mul veidi enne garaažiust auto kinni saada. Nüüd aga istusin ma kinni lumehunnikus. Teate, mis on täiega veider?  Ma suutsin end sealt edasi-tagasi nõksutades välja saada. Ja liuglesin jälle mäest alla. Mul oli niiiiiiiiiiiiiiiii megapalav, et ma olin akna lahti teinud ja seepärast olid tagumised aknad udused, nii et põhimõtteliselt ma lihtsalt liuglesingi mäest alla teadmata täpselt, kuhu ja miks. Midagi küljepeeglitest aimasin, aga mitte eriti palju. Uuesti. Püüdsin suurema hooga mäele peale lennata, aga ikka jäi auto jõudu väheks. Äkki suudan ma end kuidagi ukerdada hotelli parklasse, mõtlesin ma. Las siis auto jääb sinna ja edasi tuleb jalgsi minna. Ma SAINGI parklasse, aga loll jonn minus mõtles, et sealt hotelli juurest saaks ehk parema hooga mäest üles keerata, no et ehk saab suurma hoo sisse ja üles ning loomulikult pidin ma seda proovima. Teadagi lõppes see sellega, et ma jõudsin TÄPSELT SAMASSE KOHTA nagu eelmised neli korda ja pidin hakkama jälle mäest alla tagurdama. Midagi nägemata ja lihtsalt poolhuupi ukerdades, aga ega suurt vahet polnud, sest auto liikus põhimõtteliselt sinna, kuhu ta ise tahtis.

Sain jälle mäest alla ukerdatud ning mulle meenus üks kõrvaltee. Võib olla saan sealt üles ja suurema kurvi võtta ning edasi jõuda? Mõeldud peaagu proovitud. Õnneks sõitis samal ajal minust mööda Jaagup ja ma tundsin, et peale viit ebaõnnestunud katset nende Munamäe tipus asuvasse koju jõudmist, on aeg alla anda. Ukerdasin auto hotelli parklasse ja sinna see auto meist maha jäi.  Ida, kes oli kogu selle show maha maganud, tegi silmad lahti ja ei saanud üldse aru, miks me auto suvalisse kohta maha jätsime.

Homme on teistsugune ilm. Eks ole näha, kas hea või halb teistsugune. Kui külmetab ja jäätub, siis on pekkis. Kui…ma ei tea, ma ei jaksa nii kaugele mõelda. Paganama talv, ma ütlen! Ma olin 28 kilomeetrit koju sõitnud KOLM tundi. Läbi nagu Läti raha.