Sellest ajast kui Hugo üle lillesilla läks on juba neli aastat möödas ja ikka veel toob temast mõtlemine mulle pisarad silma. Ta oli mu esimene koer ja mitte vaid koer, vaid THE koer, kes pööras mind koerausku. Seepärast teeb mulle ka siiani natuke haiget kui ma mõtlen kommentaaride peale, mis väitsid, et me ei hooli oma koerast ja koer “vedeleb” üksinda õues. Siiani ei saa aru, kust ja miks need õelad kommentaarid tulid.
Nüüd on ilmselt aeg mind uuesti hoolimatuks koeraomanikuks nimetada. Mis sellest, et Dexter on ilmselt kõige ära hellitatum koer, kelle armust me tema kuudis (varasemalt tuntud kui meie maja) elada võime, kes käib regulaarselt arstil, juuksuris ja spaas ja kelle kindlustus maksab kuus rohkem kui mu auto kindlustus. Tema nägemisele sai ilmselt piisavalt vähe tähelepanu pööratud ja see teebki minust järjekordselt hoolimatu koeraomaniku.