Minult on ikka küsitud, et miks mu jaoks laulu-ja tantsupidu nii erilised on ja kui ma nüüd täiesti aus olen, siis mulle tundub see nii jabur küsimus, et ma isegi ei oska sellele vastata. Ma tahaks öelda, et laulu-ja tantsupidu on ju meie DNA-s, et kuidas siis teisti, aga vastan siis midagi sellist, et võib olla on see tingitud sellest, et ma olen nende saatel üles kasvanud, nendest on meie peres alati lugu peetud ning ma ei kujutaks ettegi, et ma kasvõi telekast neid ei vaataks. Laulu-ja tantsupidu on osake minust.
Ja juba ma valetan. Laulupidudega olen ma tõesti üles kasvanud, aga tantsupidu jõudis minuni alles umbes kümme aastat tagasi kui sõbrannal pilet üle jäi ja ta mind vaatama kutsus. Sellest hetkest olin ma lummatud. Kus ma varem olin olnud? Miks ma varem ei olnud näinud rahvatantsu ja tantsupeo ilu. Hea, et see viga sai parandatud. Kuid tõesti, kui lõpuni aus olla, siis lapse ja noorena jättis mind tantsupidu külmaks, samas kui laulupidu… See oli püha üritus.