“Nüüd on moes rääkida, et laulupeod ei ole enam moes. Aitäh teile kõigile, et te oma siinolekuga selle lolli jutu olete ümber lükanud. Tuhat korda südamest aitäh! Laulupeod ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus. Moed tulevad ja lähevad, aga rahvas ja riik jääb. Laulud on olnud meie relvad ja laulupeod meie võidud.” (Lennart Meri, XXIII Üldlaulupeol 3. juulil 1999)
Ma lisan omalt poolt siia juurde ka tantsupeod. Tantsu-ja laulupidu ei ole moeasi, vaid südameasi, nagu eesti keel ja meel, nagu armastus.
Üliäge oli. Meil oli lisaks tantsupeole ja rongkäigule ka veel laulupidu – ehk täismäng. Lisa veel sinna juurde sõbrad välismaalt ja finantsaasta viimane nädal tööl – ehk P õhtuks olime kõik kutupiilud. Laulupidu kohapeal lõpuni vaadata ei saanud – laps sai mudilaskoori esinemise lõppedes läbimärjaks ja rumalad vanemad ei võtnud vahetusriideid kaasa. Aga alguse ühendkoorid ja mudilased… ja siis Sata-Sata ja Mesipuu kodus teki all – klomp tuleb siiani kurku.
(Sata-Sata kummitab nii hullult juba kolmandat päeva… vist 60 korda olen kuulanud, et ehk läheb ära..)
Uhke on olla. Eestlane. Ja ema, kelle laps teatas, et 2a pärast jälle 🙂
Täismäng on äge! Ja kuigi ka meie olime nii väsinud kui väsinud pühapäeva õhtuks ja tegelt ikka veel, siis emotsioon sees ei taha ikka vaibuda. Panin eile autos Sata-Sata mängima ja pisarad tulevad silma. See kõik kokku oli lihtsalt nii võimas.