Päris veider hüpe lõbusatest peohetkedest hoopis tõsisematesse teemadesse, aga täna hommikul uudiseid lugedes tuli see lugu meelde. Ma ei ole kindel, aga võib olla ma olen seda teemat põgusalt ka varem blogis puudutanud, ent igal juhul on see selline lugu, mille jagamisse ma olen suhtunud teatava reservatsiooniga.

Ma ei tea, kas seda saab nimetada häbiks või saab seda nimetada ükskõiksuseks või on selle põhjus hoopiski selles, et aju on tegelikud sündmused ära blokeerinud, aga kuidagi pole see kunagi olnud teema, millele meist keegi oleks rääkinud. Ei lapsena ega täiskasvanuna. Pigem on naabri-Antsust (nimi muudetud) alati hästi räägitud ja ta on alati kõikidele meeldinud, meile ka, nii laste kui täiskasvanutena. Isegi ma mäletan, et kunagi vist tahtsin Marekile teda tutvustada, sest “nii tore onu oli lapsepõlves” ja olin nii kurb, kui sain teada, et ta surnud oli.