Lapse armastus

Ma leian end tihti mõttelt, et meil, täiskasvanutel, on lastelt nii palju õppida. Siirust, soojust, armastus, kirge, hoolivust. Lihtsad ja loomulikud asjad, ometigi täiskasvanuna nii lihtsad meelest minema. Lapse maailm on lihtne, aga nii ehe.

Mu joogast kannatada saanud jalg tegi eile mulle põrgupiina ja nägi välja umbes sama paistes kui siis kui ma viimaseid tunde rase olin. Ma olin pikali diivanil ja püüdisn kuidagi ellu jääda. Kõlab nagu oleksin ma olnud umbes sama haige kui külmetunud mees!  Iga kord kui ma pidin diivanilt püsti tõusma, tundsin ma, et ma ei taaaaahhhaaaa! Siis tuli mulle appi Ida. Võttis mul käest kinni ja talutas mind näiteks wc-sse. “Nii on sul turvalisem,” lohutas ta ja ütles, et tuleb igaks juhuks minuga wc-sse ka kaasa, et äkki mul on seal ka abi vaja. Talutas mind käest kinni hoides tagasi elutuppa, pani mind pikali, sättis mulle padjad jala alla, lasi jala peale “imerohtu” (tegelikult värskendav veesprei, aga kipub lapse valudele ka toimivat), pani mu teki alla ja tõi mulle kaissu kaisuka. Istus mu kõrval diivanil ja paitas mu kätt, ise muudkui rääkides, et ta homme kindlasti ärkab koos minuga, et mind trepist alla aidata.

Kui Marek teda magamamineku ajal juba kurjalt voodisse kamandas, ütles Ida talle: “Rahu, sa pead natukene ootama! Emmel on valus ja ma pean teda aitama!”.Marekil ei jäänud muud üle kui oodata kuni Ida oli mulle kuue hernekauna herned ükshaaval suhu pistnud. Herned pidid ravima, teadis Ida. Lõpuks voodisse minnes musitas ja kallistas ta mu üle mitu, mitu, mitu korda. Võttis mu isegi riidest lahti, et ma ei peaks ennast liigutama liigselt. Manitses, et ma ikka jalga hoiaks, pikali oleks, puhkaks ja läks siis lõpuks magama.

Kas see polnud mitte armas?

Ma unustasin valu, sest mu hing oli armastust täis. Lapse armastust. See on nii võimas tunne kui sa saad aru kui palju laps sind tegelikult armastab. Kui siiras on laps  oma olemises ja mõtetes.

Tahate mu jalga ka näha? Ega ma kade ei ole!

Talv ja reedene kingiloos

Vaatasin just mingi hetk tagasi oma telefonist Ussipesas jõulude ajal tehtud pilte, kus me Idaga poris ja rohelisel murul “lume”ingleid teeme. Vedel kolm aastat tagasi oleks selline pilt mind rõõmustanud, sest mulle ei meeldinud talv ja lumi absoluutselt. Mida rohelisem ja soojem, seda parem. Ja siis sattusime me Norrasse, kus ka maikuus oli lumi maas. See muutis midagi. Nii et ma igatsen lund ja talve ning igal võimalusel läheksin kas lumes matkama või kelgutama ja suusatama. Lillehammer on õnneks üks selline koht, kus lumine talv on täiesti olemas ja te ei kujuta ette, KUIDAS me seda naudime. Võtame viimast,sest juba esmaspäeval ootab meid Oslo, kus lumega pole kiita, siis Stockholm, kus see aasta mina polegi lund näinud ja edasi juba Tallinn ja Ussipesa, kus enam just nagu talve polegi.  Jp, kes oleks võinud arvata, et minust saab talveinimene. Ida sai endale eile ka uued kindad. Aga ta sai neid endale natuke liiga palju ja nii mõtlesin ma, et loosime reedese õhtu puhul ühed sellised vahvad orava-kindad ka  blogilugejate vahel välja. Kirjutage kommentaaridesse, miks või kas üldse teile talv meeldib ja esmaspäeva hommikul loosime me koos Idaga võitja välja. Kindad on olemas suurusele 3/4, 5/6 ja 8/9 aasta vanustele lastele.

16344149_1277976202240921_1081155158_n.jpgIMG_7427.JPGIMG_7465.JPGIMG_7480.JPGIMG_7486.JPGIMG_7492.JPGIMG_7493.JPGIMG_7496.JPGIMG_7474.JPGIMG_7476.jpg

Never lose your childish innocence. It’s the most important thing.

Ma ei teagi, miks, aga mind üllatab ikka aegajalt kui palju laps majas muudab. Ei, seekord ei pea ma silmas segadust, mida ta korraldab (ps: kuidas küünlarasva diivanilt maha saada?), vaid muutusi mõttelaadis ja hoiakutes. Üks minu lemmiktsitaate on see sama postituse pealkirjaks olev tsitaat, mulle on alati meeldinud selle mõte, kuid nüüd olles juba pea kolm aastat ema, on see tsitaat “ellu ärganud” ja ma mõistan, mida see TEGELIKULT tähendab.

Me kõik kiitleme millegagi. Hariduse, töökoha, uue auto, uute saabaste, lapse hammaste, kirjutamisoskuse, reisimise ja jumal teab millega veel. Mingil määral on see mu meelest isegi okei, kuni see ei lähe kelkimiseks ja ei ole teiste suhtes halvustav, aga miks mitte kiidelda ja tunda uhkust oma saavutuste üle. Olgu selleks siis ideaalsed ülepannipannkoogid või kahekordne magistrikraad. AGA kõige selle juures olen ma viimase (kolme) aasta jooksul õppinud kui palju meil on tegelikult õppida lastelt. Nende siirus, leidlikkus ja fantaasia on piiritu. Ilmselt kõlan ma nüüd nagu Miss Universe wannabe, aga kui me ka täiskasvanuna suudaks olla samasugused nagu me oleme lastena, oleks maailm parem paik elamiseks.

Ega vist tõesti ilmaasjata ei öelda, et lapsed tulevad siia meid kasvatama. Ma vaatan ennast ja imestan kui palju Ida on mind kasvatanud ja kui palju mul on temalt õppida. See siirus ja avatus ja tingimusteta armastus. Kolm asja, mis tunduvad nii elementaarsed, kuid täiskasvanuna tunduvad need asjad kuidagi palju keerulisemad.

Ja laste loomingulisus ning fantaasia. Piiritu fantaasia. Iga asi sobib mängimiseks. Ühel hetkel muutub tavaline paberitükk beebiks, käterätik vankriks, korvist saab dinosaurus, padjast kohver, diivanist maja, vaibast auto, paberitükist beebist saab omakorda piler, käterätikust kohvrist käekott, korvist pliit, padjast voodi, diivanist lennuk ja vaibast voodi.  Juukseklambriga saab helistada tädile ja issile ja vanaemale ning järgmisel hetkel saab sellest šokolaad. Ma ei suuda ära imetleda seda fantaasiat. See on võrratu!

No ja anna lapsele kätte roosamannavahukleit ning silmapilkselt saab röövlitüdruk Ronjast printsess. Oleks ma sama loov kui mu laps, oleks mul maailm juba vallutatud.

IMG_4143.JPG

Kleit: Roco Clothing (LINK)

//This quote has always been one of my favorite quotes, but now being a mother for almost three years, it has got another dimesion. It is strange how a child changes things. In lifestyle and thinking. 

We all brag about something – education, new job, new car, shoes, baby´s first steps, travelling. To some extend I think it is totally okay, why should we be humble all the time, but in these three years I have learned how important the childish innosence is and how much we  can learn from our children. The sincerity, creativity and love are things that seem so basic, but why do we keep forgetting these things when we grow up? 

I don´t want to sound like a Miss Universe wannabe, but if we could learn from our children and try to remember what was important when we were children, the world would be a better place. 

And their creativity. God, how much I envy my daughter´s creativity. Everything can be turned into a toy. A piece of paper can be a baby, a towel can work as a stroller, a basket makes a perfect dinosaur, the sofa can be a house, carpet a plane, pillows will be turned into suitcases, a hair clip will be used as a phone. If I would have that much creativity, I think I would rule the world. 

So perhaps it is true that children are sent to us to educate us?