Mis saab siis kui ema otsustab magada?

Ma otsustasin eile õhtul Ida ja Mareki peale vihastada. Ida oli üleväsinud ja niheles diivanil, nõudes, et issi temaga üles magama läheks. “Ma ei tahaaaa siiiin maagada,” virises ta, “ma tahan ülesse minna, isssiiigaaaaa!”  Kui ta iga kahe minuti tagant püsti tõusis, et juua, tekki kohendada, kaisukat saada ja ikka virises, et “tahaaaan magaaadaaa, aga mitte ükssi ja mittttteeeeeeeee siiiiiiiin!” katkes mu kannatus. Me tõstsin häält. Mõlema peale. Ma olin eilsest Ida paha tuju päevast üldse nii väsinud, et tahtsin lihtsalt vaikust. Seda luksuslikku vaikust ja oma aega, mida meie majas nii vähe on. Aga ma ei saanud. Ja ma vihastasin. Selle peale vihastas ka Marek, et tema ei jaksa mu karjumist kuulata, võttis Ida ja läks magama. Ida vaatas mulle võidurõõmsalt otsa ja ma vihastasin Mareki peale veel korra. Kurat võtaks, jälle oli ta alla andnud. Just see on üks põhjus, miks me Idat magama ei saa. Marek on pehmo.

Ühesõnaga läksid nemad ühte tuppa magama ja mina teise. Ma keeldusin selle duoga ühes toas magamast. Hommikul krõps kell kuus oli perekond teisest toast üleval. Iga teine hommik meie peres on järgmise rutiiniga – nemad ärkavad kell kuus, mina petan end just nagu ma saaks magada veel pool tunnikest, Marek joob kohvi, läheb pesema, mina ajan Idat taga, et ta riidesse saada (soovitavalt nii nagu mina tahan, aga 96% ajast ma olen sellest nõudest oma närvide säästmiseks loobunud), siis tuleb teda taga ajada hambaid pesema, siis kott kokku panna, siis kuulata ta nuttu, et ei saa 9876375 mänguasja kaasa võtta ja siis lõpuks see duo uksest välja saata (üheksal juhul kümnest on see lärmakas ja stressirohke, sest 1) Ida leiab veel midagi, mille pärast nutta ja 2) Marek hakkab närvi minema, sest ta on hiljaks jäämas) ning alles siin saan ma rahus ja vaikuses nautida oma ammmmmu jahtunud hommikukohvi.  See rutiin murdub vaid siis, kui mul pole autot ja ma pean lisaks Idale saama samal ajal ka end riidesse ja pestud.

Täna hommikul mõtlesin ma ikka veel nende peale vihane olla ja ei tõusnud ülesse. Vot saagu siis ise ilma minuta hakkama. Kuulsin alt korruselt, kuidas Marek palus Idal minna mind üles ajada, et ma ta riidesse paneksin, ise läks samal ajal pesema. Kui te arvate, et Ida tema palve peale end liigutas, siis te eksite. Nii juhtuski, et Ida vaatas südamerahuga multikaid ja mina “magasin” südamerahuga kui Marek vannitoast välja tuli. “Emme polegi sind riidesse pannud?” hüüatas ta ahastuses. Tavapärase uksest väljumise jaoks oli jäänud kümme minutit. Mina ei liigutanud ennast. Vihane ja stressis Marek hakkas Idale riideid selga panema. Ma ei tea, kus sukkpüksid on, millises sahtlis teksad on, kus su kleidid on, need ei sobi ju kokku, kuhu sa nii lähed, pane ometi korraks need asjad käest, aita mind siis ometi! Ida oli selline nagu igal hommikul. Temal oli aega küll. “Tralalllaaaalaaaa,” laulis ta samal ajal kui Marek ahastuses asju otsis. “Kell on juba veerand kaheksa!” kisendas ta, “ma jääb täiesti hiljaks!” Ma ei liigutanud ennast ikka. Lasin tal ka juuksekummid ja kammid otsida ning ise patsi teha Idale, kes ikka “tralllaallaaaaa” laulis.  Saabaste otsimise ajaks tõusin ma üles, sest õues oli külm ja Marek poleks never Ida soojasid saapaid Ida toast riietenurgast osanud otsida.

Pool kaheksa (tavapärasest pool tundi hiljem) lahkus dünaamiline duo majast. “Ma teen sulle ka teine kord tagasi niimoodi,” sisises Marek, “oleks võinud öelda, et sa ei kavatse ärgata, ma oleks teadnud pool tundi varem ärgata.” Mina ei vastanud midagi. Kui minu sõna õhtuti majas midagi ei maksa ja isa teab paremini, siis miks peaks mu sõna hommikuti midagi maksma. Las saavad ise hakkama. Muidugi tundsin ma, et käitusin eriliselt õelalt, aga Ida on meid viimasel ajal nii ära väsitanud, et ma ei saanud midagi parata, et selline õeluse hoog peale tuli.

Õhtul saabus dünaamiline duo koju lilledega.

Nähtamatu nabanöör

Kui ma mõnda aega tagasi kirjutasin sellest, et Marek ja Ida magavad magamistoas ning mina teises toas, ei osanud ma ette kujutada, milline väike skandaal sellest lahti läheb. Marekist sai pedofiilikalduvustega isa, meie abielu oli karile jooksnud ja mina olin sobimatu ema, kel pole oma lapse vastu tundeid, mehe vastu vist ka mitte, täpselt ei mäleta enam. Tegelikkuses olid põhjused harjumuses. Harjumuses, mille me ise olime tekitanud ja millega lõpuks hädas olime. Mina magasin tihti teises toas ka enne Idat, sest ma olen erksa unega ja mind võib häirima hakata isegi teise inimese hingamine. Kahjuks ei ole aga nii võimalik (kuigi ma olen palunud), et Marek lõpetaks õhtul hingamise ja alustaks jälle otsast alles hommikul. Ühesõnaga, ei mingeid sobimatuid emasid ega pedofiilseid isasid ega ka katkisi abielusid, lihtsalt üks hellitatud printsess, kel isaga ekstreemselt lähedane suhe.

Mõnda aega peale tolle postituse avaldamist õnnestus meil Ida meie voodist välja kolida. Küll meie tuppa, aga oma voodisse. Polnud mingit probleemi. Välja arvata see, et magama minna ja ärgata tahtis ta ikka koos issiga. Liiga vara. Aga no saime hakkama. Peale seda kui me Norrast nüüd Idaga tagasi tulime, puges Ida salaja – ootas kuni me olime tule ära kustutanud – meie voodisse, arvates, et me teda ei näe. Natuke oli ju nunnu ka, pealegi olid isa ja tütar teineteisest ju puudust tundnud. “Kaks ööd olen ja siis lähen tagasi oma voodisse!” ütles ta meile asjalikult, ent kahest päevast on saanud sujuvalt poolteist nädalat. Ei ole mingit märki, et Ida välja kolima hakkaks.

Mina, kes ei kannata siplemist, Ida rahmeldab terve öö oma jalgadega, nii et täna öösel ärkasin ma selle peale, et tema kand oli mu suus (ärge küsige, kuidas see on võimalik, aga on!), olen seega aga ka 1,5 nädalat magamata. Võib olla ma sellepärast näen ka eriti vana välja. Ma ei saa magada! Ma ärkan iga Ida liigutuse peale.

Marek ja Ida ise magavad nagu kotid. Ida läheb magama issiga (keelitamise ja skeemitamisega minuga ka) ja ärkab koos issiga. Krõps TÄPSELT sel hetkel kui Marek liigutab. Hommikuti kell kuus. Mis tähendab tegelikult seda, et ka mina ärkan kell kuus, kuigi ma saan voodis vedeleda veel pool tunnikest, aga see pole enam magamine. Uuesti ma peale nende lahkumist ka magama ei saa jääda, sest 1) osadel hommikutel on mul vaja joosta koosolekutele ja 2) uuesti magama heitmine tundub eriti narr, nagu tööaaja petmine või no kuidagi vale igatahes.

Mis on aga uus muudatus meie isa-tütre suhtes magamise ajal, on see, et Ida ärkab ka siis üles kui Marek peaks öösel minema alla korrusele, no nt wc-sse, jooma, ahju kinni panema. Täna läks Marek öösel ahju siibrit kinni panema ja mis te arvate, kes talle järgi tuikus. Muidugi Ida. Istus trepi otsa peal ja ootas, kuni issi tagasi tuli. Mina võin magamistoast sisse-välja käia palju tahan, ilma et Ida teist külgegi liigutaks, Marek on aga nagu nähtamatu nabanööriga Ida külge seotud.

See on päris kurnav. Kõigile. Ka Idale, kes ärkab liiga vara ja isegi öösiti, et kontrollida, kas issi on olemas. Okei, ma osaliselt saan ju aru, miks Idal selline issi läheduse vajadus on, aga samas see nähtamatu nabanöör on neid juba sünnist saati kuidagi eriliselt sidunud. Ja ma saan ka sellest aru, et see iga kui laps tahab lähedust ja kaisus magada, on nautimiseks, sest varsti ta kolib kodust välja ja meie asemele tulevad teised inimesed ja jumala eest me ka naudime seda, aga Ida on üsnagi intensiivne laps, nii et vähemalt öösel tahaks natuke temast puhata;)

Mis me selle nabanööriga teeme?

 

Lapse nimel 100 km kaks korda nädalas

Mul oli nädalavahetusel vestlus kahe emaga. Üks neist ütles, et kahetseb, et lasi end ära moosida kohalikul koolil, sest õpetajate tase seal on alla arvestuse, teine ema rääkis oma mehest, kes oli põhimõtteline eliitkoolide vastane, sest laps õpib igas koolis kui tahtmist on, aga nüüd mõtleb tema ka, et oleks siiski pidanud lapse potentsiaali arvestama ja ta eliitkooli katsetele saatma.  Mina ei ole eliitkoolide vastane, ma olen selle vastu, et peaksin igal hommikul oma last Ussipesast Tallinna transportima, sest ma tahan, et ta käiks näiteks Vanalinna Hariduskolleegiumis. Ma olen mugav inimene. Ma ei kujuta end liigseid asju tegema oma mugavuse ja aja arvelt.

See teine ema muigas. Ütles, et vaatame-vaatame, kui kooliaeg kätte jõuab. Mina muigasin ka. Et vaatame-vaatame, mina ei hakka absurdseid vahemaid lapse kooli pärast sõitma.

Aga mis on tegelikkus juba praegu? Ma huvi pärast vaatasin KUI PALJU aega ja kilomeetreid ma kulutan selle nimel, et Ida saaks Kaari Sillamaa kooli laulu-ja näiteringis käia. Sõiduaeg kaks tundi ja 16 minutit, kilomeetreid tuli 99,2. Ma teen seda kaks korda nädalas. Vabatahtlikult. Sest mulle tundub, et see on täiega seda väärt. Lapse nimel.

Ei, ma ei ole üks neist vanematest (veel?) kes last sunniviisiliselt kuhugi ringi ajab, sest mulle tundub, et õiged vanemad teevad nii. Ei. Ma olen selle kooli välja valinud lähtudes Ida isikuomadustest ja kooli eripärast (see on tõepoolest FANTASTILINE!). Kusjuures IGA kord kui ma talle lasteaeda järele lähen, et ta tundi viia, hakkab ta jonnima, et ei taha. Nii et ma eelmine kord ütlesingi, et olgu, lähme vaatame ja kui ei meeldi, siis jätame pooleli. IGA kord kui me jõuame Salme kultuurikeskuse juurde tormab Ida autost välja, et tundi jõuda ja IGA kord kui peame minema hakkama, ütleb ta, et ei taha minna ja tahaab KOHE tagasi. Ise ümiseb seda armast laulukest, mida nad hetkel õpivad. “Issi, issi, issi….”

Täna käisid nad muusikateatri proove vaatamas. “Ja siis seal oli kuninganna, kes oli  (ma ei mäleta enam mida see kuninganna tegi,)” vahutas Ida mulle oma emotsioone terve kojusõidu. Ma nägin kui rahulolev ja õnnelik mu laps oli. See 200 lisakilomeetrit nädalas on täiega väärt seda, et lapsele rõõmu pakkuda. Oma elu teeb keeruliseks (kellaaeg on jube paha), aga lapse nimel ju!

(Kooli valiku puhul olen ma ikka veel kohalike koolide eelistamise poolt;)

Vaesed õpetajad ja iseloomuga Ida

Ida on äärmiselt vahva ja terane tüdruk, mõnus killumeister ja loogika on tal raudne nagu lastel ikka. Näiteks hiljuti kõndisime me lasteaiast koju ja Ida küsis lasteaia lähedal olevate majade juures, et miks meie siin lähemal ei ela. Vastasin, et meie elame Ussipesas. Ida arvas, et me peaksime siia lähemale kolima ja naabriks hakkama Sofiale (või kes iganes see oli, kes tal parasjagu sõber oli). “Aga mis siis meie kodust saab?” küsisin mina. Ida vaatas mulle suurte silmadega otsa ja vastas: “Siis on siin meie kodu.” Just nagu ennetades järgmist küsimust, lisas veel, et Hugo ja kiisud toome ka siia. Nojah.

Aga Ida on väga iseloomuga tüdruk, (vist) halvas mõttes emasse. Kui jonn peale tuleb, siis ei taha see kuidagi lõppeda. Pole mingi probleem tund aega järjest nutta, sest poest ei ostetud kommi. Ja mitte niisama nutta, vaid nimelt üle võlli keerates, sest kui me jonni ignoreerime, on vaja ju kuidagi tähelepanu saada. Isegi kui jonni enam ei tule, pisaraid ammugi mitte ning ise enam nagu ei viitsiks ka on vaja  meie närvidel mängida. Ida on selles meister. Nagu lapsed ikka unustab ta asju ja nii võib juhtuda, et lasteaeda unustatud mänguasja hakatakse kodust otsima, keeratakse maja pea peale ning nutetakse, et me oleme mänguasja ära peitnud. Sellistel hetkedel ta täiesti keeldub meid kuulamast ja lihtsalt ajab oma rida. Nii kaua kuni me käratame. Jah, mina olen see vanem, kes oma lapse peale häält tõstab ja julgen seda ka välja öelda. Peksa ei anna rihmaga, aga vahel on tunne küll selline, et tahaks väljast vitsa tuppa tuua, lihtsalt hirmutamiseks. Jajaaa, ma tean, et head lapsed need kasvavad vitsata, aga vahel suudab ta mind nii hulluks ajada, et… (jumala eest, ei pea lapse heaolu pärast muretsema ja kartma, et me teda siin metsas nüpeldame, ma lihtsalt räägin teoreetiliselt.)

Mina saan nii rääkida. Mina saan häält tõsta. Aga lasteaias õpetajad ei saa. Eile suutis Ida lasteaias ära unustada, et ta oli oma Lotte koju toonud ja hakkas seda lasteaias taga otsima. Nii dramaatiliselt, et õpetaja pidi lausa Marekile helistama, et uurida, kas Lotte ehk kodus ei ole. Mul oli õpetajatest siiralt kahju. Mina kui lapse vanem, tohin ärritudes kasutada ka karistamist, aga nii palju kui ma olen aru saanud, siis õpetajad tänapäeval enam last karistada ei tohi. Jällegi ei pea ma silmas, et laps nurka herneste peale põlvili pannakse või püksirihmaga kere kuumaks nüpeldatakse, aga ma olen aru saanud, et lapsi peabki vaid hellitades ja paitades kasvatama. Laps tekitab draama, ei kuula sõna, sööb õpetaja närvid ära, aga õpetaja peab säilitama rahulikkuse, samal ajal on tal veel 68 last kantseldada.

Ida on väga kange iseloomuga ja ma täitsa usun, et ta teeb õpetajate töö täitsa keeruliseks aegajalt. Kui me õhtul Idale järele läheme, siis õpetajad ikka ütlevad, et täna oli hea päev, (ise)loom oli terve päev peidus. Ühtepidi on hea, et ta on kange ja iseloomukas, aga teistpidi on ikka jube keeruline. Eriti õpetajatel.

Kodus püüdsime me Idale õhtul ka selgitada, et ta ei tohi õpetajatega niimoodi nutta, et see on väga kole ja teeb õpetajad kurvaks. Ida lubas, et ta homsest enam ei tee niimoodi. Jah, ma ju tean…et kuni järgmise korrani. Juba hommikul tekitas ta draama, et kes tema krõpsud ära sõi, no läks meelest, et ise sõi õhtul.

 

Laps ja koer ühe katuse all

Ida on täiesti loomahull. Ta ei lähe kunagi õhtul magama enne kui oleks Hugole musi andnud ja teda kallistanud. See on iseenesest väga armas, kui välja jätta fakt, et loom on loom ning ta ei pruugi lapse headest kavatsustest aru saada. Me oleme Idale 8754376 korda öelnud, et koerale näo juurde EI lähe, kuid kas te arvate, et tal ei lähe see meelest? Peaaegu iga päev peame me igaks juhuks üle korrutama, et ei lähe Hugo pessa, ei lähe koera kallistama kui ta magab, ei lähe ta juurde vaatama, kuidas ta sööb, ei lähe… Nagu papagoid.

Hugo on tegelikult hästi lastesõbralik koer ja 98% ajast meeldib talle kui lapsed temaga lustivad ning ka Ida kallistamised kannatab ta kenasti ära (ilmselt teadmises, et Ida annab poole oma söögist salaja talle), kuid ta on siiski ka urisenud nii Ida kui teiste laste peale. Sellistel puhkudel tekib mul alati hirm, et kui Idale on küll seletatud ja Hugo on küll sõbralik koer, aga mis saab siis kui Hugol viskab kopa ette just sel hetkel kui mind läheda ei ole ja Ida teda kallistama kukub.

Üht last on Hugo korra näksanud ja just seepärast, et laps hüppas magavale koerale selga. Ei tahaks kuidagi, et ta Idat ka näksaks. Otsest ohtu nagu ei ole, sest see 8754376  korda korrutamine on nii palju vilja kandnud, et näo juurde Ida enam ei lähe, kuid kallistamise ja musitamise käigus võib ta ikka ära unustada, et see on koer, kellele kõik mängud ei pruugi meeldida.

IMG_4781.JPG

Lihtsamaks ei tee olukorda ka see, et Ida on reaalselt hulljulge. Ta ei karda mitte midagi. Ta ei karda isegi vanaema koera Kennyt, kes võrreldes Hugoga on majasuurune ja tegelikult väga kuri koer, nii et võõras ikka üksinda aeda tulla ei julge kui tal just enesetapu mõtteid peas ei ole. Samas pereliikmetega on Kenny väga sõbralik ja Idaga on ta tegelikult vaat et veelgi leplikum kui Hugo, aga ta ei ole lastega harjunud, ta on harjunud rahu vaikusega. Ida aga läheb ja kallistab teda nagu oleks tegu chihuahuaga. Ma otseselt ei karda ka, sest noh Idale on jällegi 8754376 korda sõnad peale loetud, aga ikkagi…

552_421400547898495_1871287360_n.jpg

Mul käib südame alt tihti jutt läbi kui ma vaatan, kuidas mõned vanemad lasevad oma lastel koeri kiusata, nendega nö mängida. Sabast kiskuda, selga ronida ja siis kinnitavad, et “aga ta ei ole kunagi kedagi hammustanud, ta on väga sõbralik koer, vaid ühe korra on urisenud, aga seda ka mänguhoos”. Võeh.

Ristisõda tatiste ninade vastu

Igal sügisel hakkab see sama joru pihta. Ärge viige oma tatiste ninadega lapsi lasteaeda! Asi ei ole üldse nendes tatistes ninades. Laps on samasugune nagu me ise. Minu jaoks on kõige suurem haigus üldse nohu. Ma võin vabalt toimetada ka 38kraadise palavikuga, aga kui mul on nohu, olen ma nagu halvatud. Kaks päeva on mul olnud kurk valus ja hommikul ärgates olen ma nagu puuga pähe saanud, mu enesetunne on olnud nii kehva, et ma olen oma tööasjad teinud ära voodis lebades. Ma ei ole haige, aga mul ei ole ka hea olla.  Nina on mul vesine aastaringselt, selline krooniline nohu tüüpi asi, aga see ei sega mul elamist, elamist segab vaid see nina-kinni-paks-tatt-tüüpi nohu. Ma otsustan, kas ma olen töö ja muude toimetuste jaoks haige, oma enesetunde, mitte tatise nina järgi.

Sama on lapsega. Tatine nina sügisel EI OLE haigus. Sellest on sada miljonit korda ka räägitud, aga ikka hakkab igal aastal pihta see nutulaul, et miks osad vanemad oma haiged lapsed lasteaeda viivad. Haige lapse lasteaeda viimine on tõesti väär ja üks normaalne lapsevanem ei poe vabanduse taha, et aga mul on ju vaja tööle minna. Tööle on vaja minna ka nende laste, kes haige lapse poolt nakatatud saavad, vanematel. Ma olen lasteaedaest kuulnud küll lugusid, kus vanemad annavad lapsele hommikul palavikualandajat ja lapse lasteaeda viivad, aga saate ju isegi aru, et kui ma räägin normaalsetest vanematest, siis ma ei pea silmas selliseid vanemaid, kes nii käituksid. Normaalne lapsevanem tunneb oma last ja teab ta enesetundest, kas laps tohib lasteaeda minna või mitte. Kui me oleme käinud reisil või meil on olnud väga aktiivne nädalavahetus, siis ma lasen Idal kodus ühe päeva puhata, sest ma tean, et ta vajab seda. Ma tean, et mul on teiste vanemate ees eelis, mul on see võimalus.

Kuid ausalt jätke see liigne kanaemandus ja ärge mõelge üle iga tatise nina pärast. Ja päriselt, kui te tahate oma lapse immuunsussüsteemi natukene tugevdada, siis õppige oma lapsi õigesti riietama. Kui kalendris tuleb ette keerata septembri lehekülg, ei tähenda see automaatselt, et lapsed tuleb talveriietesse riietada, nii et nad nagu väikesed kubujussid ringi tatsuvad. Ei pea panema selga mitut kampsunit ja jopet ning jumal teab mida veel. Õppige kasutama õigeid materjale  ja riietage laps kihiliselt. Ostke lapsele lasteaeda “lasteaiakombe”, pange sinna alla bambus/meriinovillane pesu ja rohkem ei ole vaja. Lasteaiariided EI PEA olema kaunid, kallid ja viimase mudeli joped, mantlikesed, vaid PRAKTILISED ja vastupidavad riided, milles laps saab aktiivselt liikuda ning milles on mugav ning soe.

Pealegi Eesti lasteaedades, kus ühe töötaja kohta on ilmselgelt liiga palju lapsi, peaks “lasteaiakombe” olema lausa kohustuslik. Seda on lihtne selga panna ja seljast ära võtta, jalad-käed sisse, lukk kinni ja sups ning valmis. Laps saab ise ka hakkama. Ei pea õpetaja vahetama “toapükse” “õuepükste” vastu ja vaeva nägema saja erineva jopekese ning kampsuniga.

IMG_5246.JPG

 

Võib olla kui me õpiks õigemini riietuma, ei kütaks oma ruume 26kraadini, ei hoiaks aknaid kogu aeg kinni ning oskaks iga ilmaga väljas käia, oleks vähem tatiseid ninasid, pisikuid ning igasügisest hala haigete laste üle.  Te ju kujutate ette, kuidas mind vaadatakse kui hoolimatut ja halba ema, kui ma lasen Idal sügisel ja teinekord ka talvel, vaid peapaelaga õue minna;)

*Jah, ma tean, et osa lapsi on nõrgema tervisega, aga ma ei räägi eranditest, ma räägin üldiselt. Eesti inimesed ei oska end vastavalt ilmale ja meie kliimale riietuda. Lihtsam on iga sügis ja talv vinguda halva ilma üle.

Kui kurb on olla

Ida oli eile väääääääga pahuras tujus, kohe meenutas nooremat mind, kui mul jonnihood peale tulid ja üldse ei tahtnud ära minna. Nii minu peegelpilt oli. Aga see selleks.

Lõpuks kui Ida jälle mu sõber oli, istusime me köögisaare taga ja tegime süüa. “Kas lasteaias oli ka täna paha tuju?” küsisin mina. Ida noogutas ja hakkas rääkima, et teised ei meeldi talle, aga tundus, et ta tahtis öelda, et tema ei meeldi teistele. Ma siis püüdsin aru saada, mis juhtus. “Kõik lapsed ütlesid, et nemad ei ole minu sõbrad,” lausus Ida lõpuks nukralt. Ma ei tahtnud seda küll uskuda, aga lasin Idal rääkida ja püüdsin aru saada, millest siis probleem tekkis.

“Keegi ei tahtnud mulle kätt anda,” kurtis ta, “ja siis ma ütlesin neile karjumise häälega, sa pead minu sõber olema ja tema ütles, et ei ole minu sõber.” Uskuge mind, kui me räägime “karjumise häälest”, siis Ida oskab päris korralikult häält tõsta. Jällegi väga emasse.

Ma püüdsin Idale siis selgitada, et alati ei peagi keegi kätt andma, et Ida ise ka ei taha mõnikord mulle või kellelegi teisele kätt anda. Ida noogutas just nagu saaks aru ja lisas siis vihaselt, et “aga nad ju peavad mu sõbrad olema!” Kuidas sa seletad kurvale nelja-aastasele, kelle jaoks hetkel kõige suurem ähvardus on “ma ei ole sinu sõber”, et tegelikult keegi ei mõelnud seda nii? Ja et karjudes ei saa kedagi kästa oma sõber olla?  Kuidas lohutada ja selgitada asju kui laps sellise asja peale kurb on?

 

Shoppamine kui kogu pere meelelahutus

Kui me Norrast tagasi kolisime oli minu jaoks mõnda aega nii harjumatu see, et kõik ostukeskused ja poed olid pühapäeviti avatud nagu oleks tegu tavalise tööpäevaga ning veel enamgi, et poed olid puhkepäeval rahvast täis. Reaalselt perekonniti tullakse pühapäeval poodi shoppama nagu see oleks kogu pere ühine meelelahutus või normaalne moodus vaba aja veetmiseks.

Minu jaoks on see nii veider. Ja ma ei räägi nendest olukordadest kui enne kooli või lasteaia algust on lapsele vaja minna ostma erinevaid vihikuid, pliiatseid, jalanõusid ja muud sellist värki. Ma räägin inimestest, kelle jaoks ostukeskustes käimine ongi vabaja veetmise viis. Istud pühapäeval perega kodus ja igavled ning selle asemel, et 1) teha koos kooki 2) mängida lauamängu 3) minna rabamatkale 4) minna koos loomaaeda 5) lugeda raamatut…ja nimekiri kogupere meelelahutustest jätkuks hommikuni, istud autosse ja sõidad perega ostukeskusesse. Miks? Palun selgitage mulle, miks seda tehakse?

Lapse jätad loomulikult kuhugi ostukeskuses asuvasse mängutuppa, sest tal hakkab ju muidu poes igav ja ta segab. Dafaq päriselt! Ma ei tea, kas mujal maailmas ka nii metsikult mängutubasid on ostukeskustes nagu meil Eestis, mulle ei ole väga silma hakanud, ent samas ma ei saa ka öelda, et ma eriline ostukeskuste külastaja oleksin. Kuidas on selline ostukeskuses hängimine, laps mängutoas ühine kogu pere vabaaja veetmise viis?

Pühapäeval sõitsin ma mööda Ülemiste keskusest ja parkla oli paksult autosid täis. Nagu igal pühapäeval. Oleks siis veel et oleks kole ilm olnud.

Müstika.

 

Ma ei ole sinu sõber!

Idal tekkis reisil olles uus faas – “ma ei ole sinu sõber-faas”. Kui ma teda natukenegi keelasin, vaatas ta mulle pahaselt otsa, lõi huuled torru, teatas, et pole minu sõber ning keeras pea ära. Nii päevas 54 korda. Ma ei pidanud teda isegi keelama, vaid lihtsalt rääkisin temaga, aga kui printsessil oli paha tuju, siis vastas ta mulle, et ei ole minu sõber ja keeldus rohkem rääkimast.  Isegi issil õnnestus 54 korda päevas mitte Ida sõber olla. Kui oli võimalus, siis keeras lausa ringi ja trampis vihaselt minema.

Nüüd seda kirja pannes tundub see tegelikult parasjagu naljakas faas, aga samas ei ole just kõige naljakam seista rahvarohkes kohas ja kuulata, kuidas laps karjub,et pole minu sõber.

Ma olen nõus, et kõiges muus on meie laps küll täielik meie kodu peegel. Näiteks kui ta teatab, et on mulle kümme korda öelnud, et ta ei viitsi mänguasju ära panna või käratab “too ise!”, siis noh..pole muud öelda kui minu enda sõnad.  Aga kust see “ma ei ole su sõber” tulnud on? Lasteaiast?

Ehk siis, kui Ida teile peaks ütlema, et pole teie sõber, siis uskuge mind, 99,9% juhul ei ole sellel mingit seost teie isikuga. Ta võib näiteks olla lihtsalt väsinud ja te küsite valel hetkel, kas ta jäätist ka tahaks. Just saying. FYI. 

// Ida developed a new phase when we were on vacation. I-am-not-your-friend-phase. No matter what I said or didn´t say, when the Princess was in a bad mood, she just told me she is not my friend and refused to look at me. It happened only 564 times a day. Even her always so loved dad heard that he is not Ida´s friend.  And that is just hard core. 

I agree that the child reflects the parents behavior. Ida is a perfect example of it. She is using all my words and excuses against me.  “I cannot be bothered” I have told her many times and what does she answer when I ask her to pick up her toys? “I have told you ten times, I cannot be bothered!” 

A funny phase when I think of it now, but not so funny when she yells like this to me in public or to our friends who have just asked her if she wants ice cream. 

So. Just for your information. If Ida says she is not your friend, it has nothing to do with you. It can just be that you picked the wrong moment to talk her. I do it 654 a day;) 

Lapsepõlve süütud muretud mängud

Vaatasin täna, kuidas Ida mööda põldu ringi kalpsas, siis järgmisel hetkel metsas põõsa all oma beebi arsti juurde viis, siis lennukit ehitas, siis kohvikut pidas, siis komme korjas põõsa otsast ja ma jäin mõtlema, et on alles fantaasia. Ei, ma ei arva, et Idal on piiritu fantaasia. Kõikidel lastel on piiritu fantaasia!

Näiteks ehitas Ida endale hoovi peale redelist lennuki. Muidugi eelistaksin mina, et ta mängiks toon-toonis mänguasjadega ja kõik oleks kogu aeg ilus ja korras, kuid kui mõelda tagasi oma lapsepõlve peale, siis kas mitte mu enda lemmikmängud ei olnud just samasugused. Ma mäletan, et mulle meeldis õudselt kodu mängida, ma reaalselt mäletan, et mul oli väga ilus nukukodu onu tuppa ehitatud. Erinevad tekid ja padjad ja linad ja linikud. Kunagi aastaid hiljem, kui ma olin juba täiskasvanu, ütles tädi, et küll sina, Liisu, alles jaksasid igasuguseid lappe ja kaltse üksteise kõrvale sättida. Ehk siis. Lapse silmade läbi ehitasin ma maailma kõige ilusamat nukukodu. Täiskasvanu standardite järgi seadsin ritta mõttetuid ja kokku sobimatuid riidelappe. Aga mind ei keelatud kunagi. Mina kipun Idat keelama, et mis sa ajad toa segamini ja kas sa normaalselt ei saa mängida.

Siis aga tuleb mulle meelde, et just need mängud, millest täiskasvanud aru ei kipu saama, ongi need kõige ägedamad ju. Las ta siis ehitab omale lennukit keset hoovi!

IMG_1379.JPG

Mulle meeldis lapsena mängida ka kohvikupidamist. Tundub, et ka selle pisiku olen ma Idale edasi andnud. Aga jällegi kipun ma pahandama kui ta lauale “õigeid” nõusid ei pane. Need täpilised ei sobi ju! See kastekann on must, sa teed laudlina mustaks! “ära” ja “ei” kipuvad mu lemmiksõnad olema. Ja jällegi pean ma tuletama meelde oma lapsepõlve. Kas mind keelati kui ma liivakooke valgel laudlinal serveerisin? Veest ja mullast kohvi keetsin ja seda samal laudlinal tassidesse valasin. Kui te arvate, et ma suutsin laudlina valgena hoida, siis te eksite kõvasti. Ma olin samasugune kobakäpp ja plähmerdis nagu Ida kõik lapsed.

IMG_1369IMG_1370IMG_1331.JPG

“Ära jookse paljajalu!”, “Pane kampsun selga!”, “Ära mine kivi otsa!”, “Seal võib olla puuke/mesilasi/metsloomi/müütlisi koletisi!” “Ära mine sinna!” Jumala eest, kui ma mõtlema hakkan, siis pooled mu vestlused Idaga on keelud. Ära. Ära. Ära. Issand kui tüütu see võib olla! Minul ei keelanud keegi muru peal joosta või kividel turnida, puu otsas kõlkuda ning pikas heinas peitust mängida. Ohud olid samasugused. Ja kui vaid vanemad teaksid, milliste “hullustega” me veel lapsena tegelesime. Tõstke käsi, kes ei ole katsetanud, kas elektrikarjusest ikka saab särtsu? Tõstke käsi, kes ei oleks roninud liiga kõrge puu otsa, nii et endal ka hakkas juba hirm, aga seda ei saanud ei endale ega teistele tunnistada.

Las siis minu laps jookseb ka. Turnib ka. Mind ju ei keelatud. Ma lihtsalt teadsin, et tiigile ei tohi liiga lähedale minna, sest seal elab vetevana. Mingid müstilised tegelased olid veel pildil teatud keelatud asjade juures, aga ma ei mäleta enam. Kuulasin sõna. Vältisin neid kohti, mis olid keelatud ja “seadsin oma noore elu ohtu”* seal, kus vanemad ei teadnud.  Elu ohtu seadmine tähendas muidugi seda, et mõnikord võis põlve katki kukkuda, sinika saada või nõgeselt kõrvetada.

IMG_1336.JPGIMG_1341.JPG

Lapsevanemaks olemine on keeruline. Ühelt poolt ei tahaks ju lapse fantaasiat piirata ja saad aru, et me ei peagi lapse loogikast aru saama, aga teiselt poolt segab täiskasvanu. See, kes on unustanud, mida lapsepõlve süütud muretud mängud tähendavad, ja kes üritab kõike näha läbi oma silmade ning oma raamidesse sobituma panna. Mina olen üks neist.

Samal ajal tahaks ma, et laps ei veedaks liiga palju aega YouTube´is.  Ma olen siinkohal väga vastuoluline. Iga oma ihurakuga tahaks ma last telefonist eemal hoida, ent samas lähen ma ikka kergema vastupanu teed ja annan talle telefoni kui ma tahan rahu või keskenduda. Ma võiksin lasta tal ise toimetada, aga võib ju juhtuda, et ta ajab kodu “sassi”.

IMG_1340.JPG

* Ma loen hetkel ajaviiteks “Meisterdetektiiv Blomkvisti” – lapsepõlve üht lemmikraamatut – ja sealt ka need fraasid “noort elu ohtu seadma” ja “lapsepõlve süütud muretud mängud”. Valgete ja Punaste rooside sõda ja kurjategijad ikkagi;)