lapse kasvatamine

Teeme nüüd asja lihtsaks – lasteaiad suvel lahti JA lastele puhkus kohustuslikuks!

/ Eveliis / 20 Comments

Kui te olete mu blogi lugeja, siis te teate, et mina ja Eesti lasteaiad olema pidevalt nö vaenujalal. Mind häirib Eesti lasteaedade juures palju asju, st Eesti lasteaiasüsteemi juures. Eriti lähen ma marru kui lasteaed on suvel kinni, sest kuidas kuramus peaksid vanemad saama tööl käia kui lasteaed üle kuu aja kinni on? Või kuidas saaks koos puhata kogu perega? Või… Ühesõnaga mu meelest on absoluutselt ajuvaba, et lasteaed on suvel suletud. Jah, ma tean, et on olemas asenduslasteaiad, aga täiesti võõrasse keskkonda täiesti võõraste laste ja õpetajate juurde ma lihtsalt ei taha oma last viia. Ma ei tea, võib olla ma pingutan üle, aga mu meelest on see lapse suhtes ebaõiglane. Jah, me saaksime võtta puhkuse nii, et mina kaks nädalat ja Marek teised kaks, aga näiteks sel aastal tahtsime me üle sajatuhande aasta minna KOOS reisile. Jah, me saime tänu sugulastele Ida hoitud, aga see pole sugulaste suhtes ka aus. Miks nemad peavad oma suvepuhkuse ajal last hoidma?

Nii peab Ida näiteks järgmisel nädalal kaks päeva minuga tööle kaasa tulema, sest mul ei ole muud varianti. Peaks lausa terve nädala tulema, aga õnneks on Norras lasteaiad avatud ja me lähemegi järgmisel nädalal Lillehammerisse. Ida saab lasteaeda viia ja mina saan tööd teha.

Ja nüüd see teine pool, millest mu tuttavad (ja lasteaia õpetajad) on rääkinud. Et miks on lasteaed suvel suletud. Sest leidub vanemaid, kes ise puhkavad, aga laps käib ikka lasteaias edasi. Vanemad tahavad ka puhata. Ma ausalt ei ole seda uskunud, sest mis paganama inimene see on, kes ise naudib mererannas või koduaias suve, aga lapse saadab jalust ära? Kes teeb niimoodi? Mu tuttavad on kinnitanud, et see ei ole väljamõeldis ega liialdus, aga mina olen ikka skeptiline olnud. Mida rohkem ma aga loen igasugu uudiseid, viimati siis lapsest, kes ise koju jalutas lasteaias* ja kodus olev ema oli šokis kui laos ukse taga koputas, seda rohkem hakkan ma uskuma, et nad tõepoolest ei liialda. Okei, muidugi on ka muid põhjuseid, miks ema on kodus ja laps lasteaias, aga põhimõtteliselt hakkan ma aru saama, et osad inimesed viivadki lapsed lasteaeda jalust ära. Kas laps siis ei vaja nende arvates puhkust? Ida ajab meid päevas 3976497328 korda hulluks, aga sellegi poolest TAHAME me lapsega oma puhkust jagada. Lapsepõlv, mälestused, rõõm kõigi silmades (söödud närvid ka, aga las see olla seekord).

Ida Lillehammeri lasteaed on suvel kogu aeg avatud, aga vanematel on KOHUSTUS lapsele suvel anda kolm nädalat puhkust, sellest kaks nädalat järjest. Paned kenasti kirja, millal laps puhkab ja kõik. Miks Eestis ei võiks samasugune süsteem olla? Lapsi on suvel niikuinii vähem, üks-kaks asendusrühma lasteaia peale ei tapaks ju kedagi? Jääks ära see iga-aastane stress, kuidas lasteaia suvepuhkus sugulaste, sõprade vahel ära katta. Ja laisad vanemad oleksid lihtsalt fakti ees. Lapsele puhkuse andmine on KOHUSTUSLIK.

PS: Ma lähen jumalast tihti närvi kui vanemad ei pane lasteaias väravat riivi. Ilmselt nii need lapsed välja saavadki. Keegi ei viitsi seda lisasekundit raisata, et laste turvalisus oleks tagatud, aga parastama ja süüdistama on kanged kõik kui lõpuks mõni laps lasteaiast välja jalutabki. Ilmselt nii oli ka selles Tartu loos. Olen kuulnud, et tegu oli väga hea õpetajaga, kellega see õnnetus juhtus, kuid juhtub ka parimatega. Et ei juhtuks, siis LAPSEVANEMAD RAISAKE SEE LISASEKUND, et värav lukku panna!

Kuidas saab üks laps magamist niivõrd vihata?

/ Eveliis / 14 Comments

“Küll ta kuuekuuselt hakkab magama!” öeldi mulle.

“Ära muretse, aastaselt ta ikka magab,” lohutati mind.

“Kahe-aastaselt ta magab kenasti,” julgustati.

“Kuule, kõik kolme-aastased magavad nagu kotid,” rääkisid nad.

“Nelja-aastaselt sa ei saa teda enam üles,” lubati.

Ma ei mäleta, mida mulle on öeldud viienda eluaasta ja magamise kohta, aga te võite uskuda, et mina enam neid inimesi, kes ütlevad, et KÕIK lapsed hakkavad magama, ei usu. Kui Ida midagi vihkab siis on see magamine.

Lihtne näide. Täna. Väljas on tuhat kraadi kuuma, ta ei ole lõunat maganud, me oleme päev otsa ringi trallinud ja vees möllanud ning ma näen, et kell kaheksa on ta jumala kustunud, kuid ta ei jää magama. šansid, et ta ise magama kukuks kuhugi diivanile või põrandale, multikat vaadates, on mitte nullilähedased, vaid miinuses. Ta kasvõi tuigub ringi ja käitub ebaadekvaatselt, aga magama ta ise EI JÄÄ. Mitte et me seda isegi (enam) loodaks. Me viime ta magama, aga 9 juhul kümnest käib see kisa ja tüli ja karjumisega, sest “ma ei ole väsinud”. Täna ka. Viisin selle surmani väsinud näo ja olekuga magama, kuulsin 9857084690576 korda, kuidas ta ei ole enam minu sõber, ei kutsu mind oma sünnipäevale ja kuidas ta ei taha magada, vaid õue minna, aga ei rohkem ega vähem kui neli minutit peale voodisse jõudmist magas ta nagu kott. See ei ole erand. See, et Ida teeb sada trikki enne magama minekut ja sööb ära meie viimased närvid, on meie majas reegel. See laps vihkab magamist!

Lennukis/bussis/rongis näen ma, et ta on unine ja soovitan tal silmad kinni panna. “EIIIIIIII!” tuleb vastuseks. “Okei, fain, ole üleval, ma magan ise,” ütlen ma, sest tihti olen ma lihtsalt nii väsinud, et silmad tahavad ise kinni vajuda. “Sa ei tohi magada!” kamandab Ida kõrval, “muidu ma ajan su ülesse!” Ja ta EI LASE magada ka teistel. Ta vihkab magamist nii palju.

Hommikul kell kaheksa ärkamine nädalavahetuseti on LUKSUS. Kuigi ma näen ka tööpäevadel, et ta tegelikult ei taha kell kuus ärgata ja on ikka veel unine, teeb ta seda ikka. Ta ärkab siis kui Marek. Kell kuus. Punkt. Sest ta ei taha enam magada! Õhtul võin ma ta oma tuppa magama viia kell kaheksa, aga see ei tähenda, et ta magama jääks. Isegi kui ta on surmväsinud. Ja surmväsinud on ta niigi harva, sest tal on liiiiiiiiiga palju energiat, mida ta lasteaias ära ei kasuta. Puhkused on erandid. Siis ta jääb magama (kisaga of koors) ja keeldub lõunaund magamast, kuigi silmad seisavad.

Ühesõnaga mitme sõnaga ma võiksin rääkima jäädagi sellest, kuidas Ida magamist vihkab, aga ausalt, mul on vaid üks küsimus – MIKS? Ta ei ole enam beebi, vaid adekvaatne väike inimene, kes peaks aru saama, et kui me oleme väsinud ja peame kell kolm öösel ärkama, et rongile minna, siis on okei kell üheksa magama minna. Aga ei – Ida EI TAHA! Kuigi silmad vajuvad kinni. Ta näeb hullu vaeva, et neid lahti hoida ja mulle karjuda, et ta EI TAHA.

Ma tahan ka karjuda. Sest ma ei saa aru. Kui palju saab üks laps magamist vihata?

 

Närvihaige ema//People look at me, like I’m a lunatic

/ Eveliis / 31 Comments

Ida kutsuti täna mingile pildistamisele ja jumala eest ma vandusin end sajal erineval põhjusel maapõhja, et ma nõus olin. Mu närvid ei kannata varsti välja kusagil Idaga käimist. Küsin, kas sa tahad pildistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Need kolm on ta viimase aja stampvastused. Küsin, kas sa tahad plaati lindistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Istume pool ajast garderoobis. Vähe sellest, et sellele eelnes kodus MA EI TAHA laule selgeks õppida. Küsin, kas sa tahad Magnuse/Fredriku/Kaisa/Liisa sünnipäevale minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Klammerdub mu külge, ei suhtle, ei liiguta ja nutab, et ei taha. Ma olen viimasel ajal nii palju lubanud, et ei lähe temaga enam kuhugi, aga ikka ma lähen, sest…no tegelikult ma tean, et ta ju naudib kõiki neid asju, aga tal on iga asjaga vaja alguses jonnida. Miks? See ajab mu närvid täiesti krussi.

Teine asi, mis mind ajab hulluks on “ei taha”. Ei taha neid riideid, ei taha seda sööki, ei taha istuda, ei taha juukseid kammida, ei taha, ei taha magada. Ükskõik, mida ma ütlen, on vastuseks “ei taha”. Käsin/palun midagi, aga kui Idale see parasjagu ei meeldi, siis ta lihtsalt ignoreerib. Mõnikord näiteks ei ole tal “tere” ütlemise tuju. Läheme külla. Ida nii tahab. Jõuame kohale ja Ida peitub minu selja taha, “tere” ei ütle ja kui inimesed püüavad temaga suhelda, vaatab ta neile vihaselt otsa ja ütleb “äkäää, ma ei taha”. Pole siis ime, et arvatakse, et Ida on ebaviisakas, kasvatamatu. Sundida ega ära osta teda ka ei saa. Mõttetu. Kui ta ei taha, siis ta ei tee. Ei allu dressuurile absoluutselt. “Ida, sa ei tohi kääre võtta ja juukseid minna lõikama!” ütlen ma. “Ei, ma ainult…” vastab Ida ja läheb. “Ei, ma ainult…” on ta vastus ka IGALE keelule.

“Ida, sa ei tohi siin rattaga sõita!”

“Ei, ma ainult…”

Minu asemel võib olla ka ükskõik, kes teine, kes teda keelab. Kui Ida ei taha, siis Ida ei tee. Võib mürki võtta, et kui talle öelda, et tee seda või teist, teeb ta midagi TÄPSELT risti vastupidist. Ma lähen hulluks, sest ta lihtsalt ei kuula sõna. Paneb käed risti puusa, vaatab mulle vihaselt otsa ja ütleb, et ei taha. Kõik.

Ja siis ma karjun ta peale. Kõikide kuuldes. Inimesed vaatavad, et ma olen närvihaige. Olen muidugi ka, aga see ajab mu hauda, et ma pean kõike sada korda kordama ja lõpuks, et asi tehtud saaks või ta kuulaks, pean ma karjuma. Nagu effing tõrksa taltsutamine. Mul varsti saab mõistus otsa. Asi ei ole ka kannatlikkuses. Me selgitame Idale asju IGA KORD alguses rahulikult ja viisakalt, miks midagi tohib/ei tohi/peab. Kui talle vastus ei sobi, siis ta lihtsalt ei kuula seda ja ajab oma joru. Nii kaua kuni ma karjuma hakkan. Nagu närvihaige.

Nagu tänase pildistamise ajal. Näeb välja nagu väike ingel, aga sees on sihuke väike saatan. Kaval, jonnakas ja jäärapäine. *

29793628_1701718683200002_6112124133091311616_n30127396_1701718583200012_2627887370829037568_n30127999_1701718599866677_2884250773271609344_n29791193_1701718749866662_381847250021646336_n29790018_1701718733199997_4311822444181585920_n

* Samas ei taha ma kuidagi jätta muljet, et Ida on mingi väike monster. Ta on tegelikult superhooliv, hella südamega, loov, leidlik, lõbus ja vaimukas, üüüüüberarmas ja hea laps. Aga kõike seda siis kui TA ISE TAHAB ja tal selleks tuju on.

Ida was invited to a photo shoot today and I swear to god, I was regretting very much to have agreed to it. Soon my nervs will not put up with going anywhere with her. I ask if she wants to go to a photo shoot. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. These three are the most common answers from her. I ask, if she wants to go to record a CD. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, and Ida says she doesn’t want/dare/is sleepy. We sit half of the time in the wardrobe. If that was not enough, before going to the studio, we had an episode of I DON’T WANT TO learn the songs at home. I ask if she wants to go to Magnus’/Frederik’s/Kaisa’s/Liisa’s birthday. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. She will cling on to me, will not communicate, won’t move and only cries, that she doesn’t want. Recently I have told her so many times that I will not take her anywhere, but we are still going, because … I know that she enjoys all these things, but she just needs to do her little act first. Why? It eats my nervs out.

Another thing that drives me mad, is “I don’t want”. I don’t want these clothes, I don’t want this dish, I don’t want to sit, I don’t want to comb my hair, I don’t, I don’t want to sleep. Doesn’t matter what I say, the answer is still ”I don’t want”. I ask/tell her something, but if Ida is not in the mood at that moment, she will just ignore me. For example, sometimes she is not in the mood to say “hello”. We go to visit somebody. Ida is very exited. We arrive and she will hide behind my back, will not say “hello” and if people try to talk to her, she will look at them angrily and say “nope, I don’t want.” No wonder people think that Ida is rude and impolite. You cannot make or bribe her either. There is no point. If she doesn’t want, she doesn’t want. She will not listen to me at all. I tell her “Ida, you cannot take the scissors and cut your hair!” And her answer to EVERY restraint is always the same, “no, I am only…”

“Ida, you cannot ride the bike here!”

“No, I am only…”

There can be anybody instead of me trying to tell her off. If Ida doesn’t want, Ida will not do it. I am 100% certain, that if you ask her to do something, she will do the exact opposite. I am loosing my mind, because she just won’t listen. Crosses her hands, looks at me with mad eyes and says she doesn’t want. That’s it.

And then I yell at her. In front of everybody. People look at me, like I’m a lunatic. Of course I am, but it kills me that first I have to repeat everything hundred times, but to get things done or her to listen to me, I have to yell at her. She’s like a proper diva I say. I am running out of options how to handle this. This is not about patience. We explain everything to her calmly at first, why some things should/shouldn’t/must. If that is not acceptable for her, she will not listen and ignores. Until I start yelling. Like a lunatic.

Like today during the photo shoot. She looks like a little angel, but inside she’s a little devil. Smart and stubborn. *

* The same time I don’t want Ida to seem like a little monster. Actually she is very caring, tender in heart, creative, inventive, funny and hilarious, really cute and good child. But only, if SHE WANTS IT and she is in the mood for it.

Musi// Kiss-kiss

/ Eveliis / 20 Comments

Õhtul Idale head ööd musi andes tuli mulle meelde üks ammune teema, mille kohta ma arvamust avaldada tahtsin. Kas lapsele tohib suule musi anda. Ma olen aru saanud, et see on selline teema, kus arvamused jälle mustaks või valgeks jagunevad.

Mina tahaksin öelda, et ei ole kõik must ja valge. Meie jaoks näiteks ei ole mitte midagi loomulikumat kui Idat musitada ja kallistada. Mõnikord anname me musi suule, mõnikord põsele, mõnikord laubale, mõnikord üle terve keha. Ma ei saa kuidagi nõustuda, et lapse suule musi andmises saaks olla midagi seksuaalset. Lapse musitamine ja kallistamine on hoolivuse ja armastuse näitamine. Ma olen veendumusel, et selline suhtumine aitab lapsel kasvada selliseks, et ka tema julgeb oma tundeid väljendada ning ei pea lähedust imelikuks või ebamugavaks. Kui see mingis vanuses muutub talle ebameeldivaks, küll me järgi jätame. Ja musil ja musil on minu arvates ikka väga suur vahe. Lapse suule annab iga vanem teistmoodi musi kui oma elukaaslasele. Kõik siin maailmas ei tiirle seksi ja seksuaalsuse ümber.  Asjad muutuvad ajas ning vastavalt olukorrale.

Võtke kasvõi imetamine. Mingi hetk on see nii emale kui lapsele kõige loomulikum tegevus, aga laps, keda on imetatud, ei jookse ju tänaval võõra inimese juurde ning ei hakka piima nõudma. Samuti eeldan ma, et keegi ei näe imetamises midagi seksuaalset. Ei ole ka suule musi andmine midagi teistmoodi. Meie, täiskasvanud, oleme rikutud mõttemaailmaga, lapse jaoks on asjad poole lihtsamad. Imetamine = söök, musi = hoolivus ja armastus.

Alles hiljuti Idaga rongis sõites hakkas ta igavuse peletamiseks igasugu asju välja leiutama. Muuhulgas tegi ühe käe pöidla ja nimetissõrmega ringi ja hakkas teise käe nimetisõrmega sealt seest kala püüdma. Aeglasemalt ja kiiremini. “Issand, mida ta teeb, kust ta midagi sellist on õppinud?” mõtlesin ma hirmuga. Aga mida ta siis tegelikult tegi? Püüdis kala! Täiesti loogiline. Vaid mina nägin selles liigutuses midagi muud, sest täiskasvanute maailm…

 

While kissing Ida good night, I remembered something from long ago that I wanted to give my opinion of. Can you kiss your child on the mouth? Seems like this is yet another topic where the opinions are divided strictly into two – black and white.

I would like to say, that not everything is black and white. For us, there is nothing more natural than kissing and hugging Ida. Sometimes we kiss her on the mouth, sometimes on the cheek, sometimes on the forehead and sometimes we cover her whole body with kisses. I cannot agree with the statement that kissing your child on the mouth is something sexual. Kissing and hugging your child is about showing you care. In my mind that kind of attitude helps the child to grow up to be a person, who is not afraid of showing his/her feelings and doesn’t think closeness is weird and awkward. If at some point this becomes uncomfortable for her, of course we will stop. And there is a big difference between a kiss and a kiss. Every parent kisses his/her child differently compared to the partner. Not everything in this world revolves around sex and sexuality. Things change in time and according to situation.

Take for example breastfeeding. At some point, that is the most natural activity for a mum and baby, yet a child, who has been breastfed, won’t run to a stranger on a street and demand milk. I would like to think that people don’t see anything sexual in breastfeeding. Therefore, kissing on the mouth is no different. We, adults, have dirty mind, everything is much simpler for a child. Breastfeeding=food, kiss=care and love.

Not long ago, we were sitting in a train and to chase boredom away, Ida started to invent different things to do. Among others, she made a circle with a thumb and index finger and started to catch fish from that circle with her other index finger. Slower and then faster. I was only thinking in fear, “Oh my god, what is she doing, where has she learnt anything like that?” But what was she actually doing then? Fishing! How logical is that. Only I saw something different in that movement, because you know, adulthood…

Mänguasjade kuhjad – laisa vanema väljapääs?

/ Eveliis / 14 Comments

Ma pean ausalt tunnistama, et ma olen üsna mänguasjavastane ühel väga lihtsal põhjusel. Mulle ei meeldi segadus ja paratamatult tekitavad mänguasjad segadust. Eriti kui neid on palju, Ma olen püüdnud ennast talitseda, aga tegelikult ajab mind hulluks kui elutoapõrand on mänguasjadega nii kaetud, et seal ei anna kõndida. Nii on meil alumisele korrusele jäänud suuresti vaid legod, rongimäng ja Ida lauake joonistusasjadega. Oma toas luban ma tal teha, mida ta ise tahab. Kuigi pean tunnistama, et salaja käin ma ikka seal asju õige koha peale panemas, sest mulle ei meeldi mänguasjasegadus.

See ei tähenda muidugi, et ma Idale üldse mänguasju ei lubaks. Sünnipäevad, jõulud, reisid. Ta teab, et näiteks reisidel luban ma talle laevast või lennujaamast mõne mänguasja. Kõike ei saa ka ära reguleerida ja lapsele peab meelde jääma, et talle ikka kõike ka ei keelatud, ent ma arvan, et pigem on õige kui ta kõike ei saa. Seda mida tädid ja vanaemad ja teised talle lubavad on midagi muud. Las nad hellitavad teda.

Mänguasju ei ole meil ka liiga palju, sest ma näen kui ruttu ta asjadest tüdineb. Rõõm kaob tundide või päevadega, ihaldatud asjad jäetakse niisama ripakile ja tahetakse uusi ja põnevamaid asju. Sama palju rõõmu kui uus mänguasi võib talle rõõmu pakkuda ka täiesti suvaline kivi, oks, mida iganes, millega saab ise, midagi luua. Ida (ja laste üldse) fantaasia on piiritu. Eile näiteks ehitas ta liivast, müntidest ja jäätisepulkadest sünnipäevakooki ja mängis kohvikut. Ei olnudki nukuserviisija mängukooke vaja. Sai niisama hakkama. Ma olen ka tähele pannud, et lapsele on palju olulisemad tegevused, mida koos tehakse. Vähemalt kui ma mõtlen ka enda peale mõtlen. Jah, karjusin mina ka, et tahan endale KAHTE Barbie´t, sain ka, aga meelde ei ole mulle jäänud rõõm Barbie´de üle, vaid mälestus Rootsi reisist. See viimane on palju eredam ja kestab igavesti. Barbie´d kadusid üsna pea.

Eile jäingi ma mõtlema, et kas need vanemad,kes oma lastele aina rohkem ja rohkem mnguasju ostavad, üks suurem ja uhkem kui teine, kompenseerivad midagi? Püüavad laste armastust asjadega osta? Ja kui ise ei viitsi nendega tegeleda, siis on ju lihtsam minna poodi ja osta uus asi. Aina suurem kui eelmine, sest vana asi tuleb üle trumbata. Kas mänguasjade kuhjad on laisa vanema väljapääs või on seal taga midagi muud, miks lapsi mänguasjadega üle kuhjatakse? Või on see heaks vanemaks olemise eeldus?

Mr. Poppins ja väike füürer

/ Eveliis / 9 Comments

Kas kellelgi veel on jäänud kuulmata, et Ida ja uni ja magamaminek ei ole parimad sõbrad? Isegi kui ta silmad ei püsi enam lahti, väidab ta et eiii taaahaaa magaamaaa minna. Iga kord ja alati. Ma siin mõnda aega tagasi tekitasin oma “kanaisa postitusega” ka tormi veeklaasis kui kirjutasin, et Ida ei lähe magama enne kui Marek või siis läks Marek temaga koos kell kaheksa magama. Vihaselt, sest liiga vara oli. Mina lihtsalt ei saanud Idat magama. Mu närvid ei pidanud vastu. Ma andsin loobumisvõidu Marekile ja Idale.

Aga siis hakkasin ma vaikselt harjutama. Kui aus olla, siis Ida allub dressuurile tunduvalt paremini kui Marek. Marekil on nii tugev Mr.Poppinsi geen, mida väike füürer mõnuga ära kasutab, sees, et tema õpetamine on kordi kurnavam kui Ida õpetamine.

Igatahes olen ma suutnud olukorra nii palju kontrolli alla saada, et viin Ida ülesse magama. Räägin talle unejuttu või vaatame koos multikat ning ütlen siis, et lähen vaatan all ühe saate lõpuni ja siis tuleme ka. “Magama ei pea, võid silmad lahti puhata vaikselt, aga magamistoast välja ei tule!” olen ma talle selgeks teinud. Ta on nõus olnud, peaasi, et silmi kinni panema ei pea. Kui me magama läheme, siis üldjuhul nohiseb ta juba sügavalt. Jah, kolis tagasi meie keskele magama. Ühel hetkel ei läinud enam teise voodisse ja teise tuppa “ajamisest” olen ma loobunud. Küll tal kunagi piinlik hakkab emme-issi kaisus magada. Ma loodan. Aga kui ta 16-aastaselt ikka meie keskel magada tahab, siis ma ajan ta meie toast välja.

Magama minek ei lähe meil ikka valutult. Päris tihti läheb see ikka jonniga. “Isssiiii, ma tahan issssigaaaa!” Marek hakkas täna jälle pehmuma ja ütles Idale, et magagu veidike diivanil, et issi pärast viib üles. Ma vihastasin. Mis mõttes hakkab jälle pihta? Mis mõttes? Et laseme jälle üleväsinud lapsel, kes “ei taha magada” diivanil olla ja meile närvidele käia (väsinud Ida on hullem isegi kui jonniv Ida), sest issi on pehmo. Ei-ei! Sõjakooli-ema vedas Ida üles magama.

Lugesime raamatu läbi ja olime kenasti sõpradeks saanud kui Ida hakkas iseloomu näitama. “Ma ei pane silmi kinni!”, “Ma ei taha üksi jääda!”, “Ma ei taha sind kuulda!”, “Ma tahan, et issi tuleks!”, “Ma ei tee, mida sina tahad!”. Kindel kui kalju ja sama ülbe ja jäärapäine nagu ta vanemad, alla ei andnud. “Pane silmad kinni!” pahandasin ma lõpuks. Ida keeras mulle demonstratiivselt selja ja ütles, et ei taha mind kunagi siia. “Ma tahan, et sa alati minu toas magad!”

“Ida, emme on nüüd küll väga kurb, et sa nii ütlesid, et sa emmet kunagi ei taha” mängisin ma temaga mingit isehakanud psühholoogi. Ida vaatas mulle, ikka pahaselt otsa, ja ütles: “Ma tahan sind ikka, aga ma tahan, et sa täna minu toas ära magaksid ja siis sa võid siia tuppa magama tulla!” Vaatas mulle korraks otsa, pani pea patja ja keeldus mulle rohkem otsa vaatamast. Me olime nii umbes kümme minutit. Ida vihaselt omaette (issand kui minusse see laps on!) ja mina vaikselt tema kõrval. Ei lausunud sõnagi. Lasin tal olla.

Kümme minutit hiljem sai Ida viha otsa. “Emme, ma enam ei tee nii,” keeras ta end ringi ja kallistas mind. “Ma ei taha, et sa kunagi minu toas enam magaks, ma tahan, et sa meie juures magaksid.” Ütlesin Idale, et mul on seda hea meel kuulda. “Mine vaata oma saade ära ja siis kui te magama tulete, siis ma saan teid mõlemaid kaissu võtta,” lubas väike füürer.

Nagu teine laps. Kümne minutiga võib väikesest põrgulisest saada ingel ja vastupidi. “Jää nüüd kenasti voodisse magama,” ütlesin kui alla läksin, “ei pea silmad kinni magama, aga toast välja ei tule, eksju.” Soovisime head ööd, ma läksin alla.  Mõned minutid hiljem kuulsime vaikset hüüet. “Ma tahan pissile!” Kuidas ta nüüd nii sõnakuulelik oli? Toast ei lubatud ju välja tulla. Pool tundi varem oleks ta selle nipiga end tagasi alla diivanile nihverdanud. Ma juba tunnen teda;)

Aga püha jeesus, päriselt, kuna ometi saabub see aeg kui ta ei võitle unega? Ka täna lõuna ajal keeldus ta magama minemast, sest ta ei olnud unine. Otseloomulikult ei olnud. Ma ei sunniks teda magama, aga kui ma näen, et ta liigub ringi nagu zombie, siis ma lihtsalt arvan, et ta peab magama. Kui ta lõpuks pikali diivanile meelitasin, jäi ta nagu kott magama vähem kui viie minutiga. No miks on vaja vastu punnida? Uni on ju nii hea. Kuna lapsed sellest ometi aru saavad, et uni ei ole vaenlane?

 

 

Kuri ema

/ Eveliis / 14 Comments

Ida on vahva laps. Hästi terane ja taiplik. Ta on ka vallatu ja iseloomuga-Täpsustame – minu iseloomuga. Jonnakas ja ei taha alla anda. Sellest tingituna on meil temaga palju ka pahandamist. Ta lihtsalt ei kuula sõna. Ütled korra. Ütled kaks. Kolmas kord tõstad häält. Ja neljas kord kaotad enesevalituse. Ei, ma ei nüpelda teda nahkrihmaga või ei käsi tal endale metsast vitsa tuua (ahh, need oivalised vanakooli karistusmeetodid!), ma olen lihtsalt kuri ema.

Näiteid?

Eile oli Ida unine, magas poolenisti, aga hakkas korraga jaurama, et tahab juua. “Joo piima,” ütlesin ma talle, sest see oli tal voodi kõrval. “Ei, ma tahan limonaadi, sealt laua pealt!” vastas printsess, näitas näpuga laual oleva pudeli suunas ja eeldas, et ma talle selle tooks. Ma ütlesin, et seda ta enam ei saa ja kui on janu, siis sobib joomiseks iga asi. Printsess keeldus piima joomast ja hakkas vaikselt omaette kiunuma. Ei läinud ka ise oma limonaadi järele vaid lihtsalt kiunus. Lõpuks jäi vaikseks. Nii umbes kümneks minutiks. Ja hakkas siis otsast peale. Vaikselt omaette tihnuma (nagu vanama ütleks).  Ma vihastasin. (minu) vanaemal läks süda haledaks ja ta läks Idale limonaadi tooma (pärast väitis küll, et läks talle vett tooma, aga noh see selleks).  Et vanaema ei saaks Ida tahtmisele järele anda võtsin ma limonaadipudeli ja kallasin selle sisu kraanikausist alla. Kõik. Probleem lahendatud. (Ida)vanaema sai aru, et asi on hapu ja võttis Ida endale kaissu, et ma veel rohkem kurjemaks ei saaks. Või pigem, et Ida uuesti jonnima ei hakkaks. Emme ju kardab, et mida teised arvavad, noh et kui hotellitoas laps korraga nutma hakkab, et mine siis tea, mis arvatakse.

Aga tagasi minu kurja ema hetkede juurde. Ühel laevareisil ostsime me Idale mingi hiinaka võlukepi. Ta muudkui virvendas sellega mu silmade ees, nii et mul oli hirm, et ta torkab lõpuks sellega mul silmad välja. Kolm korda kutsusin Ida korrale. Ei midagi. Neljas kord vihastasin ja murdsin võlukepi tükkideks ning viskasin tükid prügikasti. Kõik. Probleem lahendatud.

Jumala eest, üks päev olin ma nii kaugele viidud, et päkapikk oleks peaaegu aknalauale jäetud sussi tühjaks jätnud, aga see tundus natuke liiga julm ka minu kohta. Jätsin kommi panemata ja panin sussi sisse ühe kreemituubi testri (Ida armastab end kreemitada), kui ta siis hommikul küsis, et miks päkapikk kommi ka ei toonud, vastasin, et ehk sa olid natuke halb laps. Järgmised päevad küsis ta õhtuti, et kas on ikka hea laps olnud. No laias laastus oli kah.

“Ida, KUI SA KOHE….. SIIS SA EI SAA….” Ida puhul ei toimi näiteks ka üldse. Pole mõtet ähvardada. Ta vaatab mulle kõige süütumate silmadega otsa ja ütleb, et “aga ma ei tahagi”. Nojah. Mina ju tean, et tahab. Kuidas ma siis jätan ta mängutuppa lubamata?  Ma olen proovinud neid  tarkade õpikute soovitusi, et “Ida, see teeb mind kurvaks kui” või muud sarnast jama, aga no ausalt…nagu hane selga vesi. Selline “kuri ema”, kes annab võimaluse ja siis vihastab, on siiani (ainus) moodus, mis toiminud on.

Võib olla ei ole minu resoluutne suhtumine õige, aga sellise vallatu lapsega ma lihtsalt ei jaksa teisiti. Ja nagu näha, et mõnikord kui ma alla annan (ja lasen tal vanaisa naise juurest mänguasja kaasa laenata) olen ma veelgi halvem ema. Kuidas on õige last keelata ja korrale kutsuda?

 

 

Lollakas

/ Eveliis / 13 Comments

Ma olen üks väga kummaline inimene. Aga seda te juba teadsite. Kui te teate mind natuke rohkem, siis te teate ka seda, et selle asemel, et öelda midagi head, ütlen ma midagi sarkastilist. Nagu kodukootud Chandler Bing. Üllatate mind lilledega, siis ma ei ütle, et vau kui äge või aitäh, vaid “lollakas” (=vau kui äge, aitäh). Ütlete, et sa näed hea välja, vastan ma “lollakas” (=vau kui äge, aitäh). Teete midagi naljakat, ütlen ma “lollakas” (=vau kui äge). Teeb kodus Mareki midagi naljakat, kummalist, ütlen ma “lollakas” (=vau kui äge). Ühesõnaga. Ühe parasiitsõnaga, millega muidu heameelt ei väljendata, väljendan mina heameelt.

Error tulen siin loos sisse siis kui selgub, et ma väljendan sama sõnaga ka oma pahameelt. Kõik on lollakad, kui midagi pekki läheb. Ka Marek on lollakas. Ja Ida on ka kahjuks lollakas. Kui ma ärritun. Ma ei olnud selle peale mõelnud KUI palju meie majas üht (minu arvates) süütut sõna kuulda võib, seniks kuni…

…jälle kord avas Ida mu silmad. See oli selline ebameeldiv ja valus tõehetk. Hetk, mida ei tahaks endale tunnistada. Hetk, kus saad aru, et oled oma last ja tema taiplikkust (jälle!) alahinnanud. Ta saab aru PALJU rohkem kui ma olen eeldanud. Ehk siis kui tädi Kaisa Ida lasteaiast ära tõi, olid nad väga diipe vestlusi maha pidanud. Muuhulgas oli nelja-aastane Ida tädilt küsinud: “Mida ma peaks tegema, et emme issile enam lollakas ei ütleks?”

Saate aru jah? Mida MA peaks tegema? Nii küsib nelja-aastane laps? Ei olnud meeldiv seda kuulda, tegi haiget ja ma tundsin end täiesti ebaõnnestunud emana (jälle!), aga samas oli mul nii hea meel, et Kaisa seda mulle ütles. Nüüd ma saan end veel parandada. Muidu ei oleks ma teadnud KUI palju see “süütu” sõna last TEGELIKULT traumeerinud on. Sest nagu öeldud, 90% ajast kasutan ma seda oma hea meele väljendamiseks, aga 10% ajast ka oma ärrituse väljendamiseks. Ida on näinud mõlemaid emotsioone. Ja pole siis ime, et ta ei saa aru, miks ma issile “lollakas” ütlen kui Marek mul ümbert kinni haarab ja kallistada tahab.

Ma olen ise lollakas (olnud).

Mis on nelja aastaga muutunud?

/ Eveliis / 14 Comments

Kõige lihtsam oleks öelda lihtsalt, et meist on saanud vanemad, aga ma ei pea silmas vaid seda, et peale üheksat kuud paistes jalgu, maakerana ringi veeremist ja piinarikast sünnitust olin ma korraga füüsiliselt saanud emaks. Ma pean silmas vanemaks kasvamist.

112413_8441

Teate ju küll, kuidas teoorias on kõige paremad lapsevanemad need, kel endal lapsi pole. Mina olin üks neist. Miks ta nutab, miks ema ei tee midagi, miks nad ei maga, mina küll teen teisiti, mina küll ei kavatse lapse järgi teha midagi, lapsele kõike osta, mis mõttes, majas peab olema hiirvaikus kui laps magab… Jahhh. Tegelikkuses sain ma aru, et kõik lapsed ja kõik lapsevanemad on erinevad. Teooria on üks tore, aga laste ja lapsevanemaks olemise koha pealt kasutu asi.

Ma kartsin kõige rohkem magamatust. Palju õnne! Minu kartused kipuvad tõeks osutuma (ma kardan nii väga võita miljon dollarit!). Meid ootas ees peaaegu kolm magamata aastat. Ma olin alati mõelnud, et kuidas on võimalik vähese magamisega hakkama saada, olla pealtnäha normaalne inimene. Tegelikkuses see nii lihtne oligi. Toimid nagu robot, automaatrežiimi peal. Sul ei ole lihtsalt võimalust väsida. Ja sa ei väsigi. Vähemalt mingi hetkeni.

IMG_4036.jpg

Kindlasti mitte ei ole ma oma lapse esimeste eluaastate jooksul olnud hea ema. Selline ülevoolavalt armastav, kõike andestav, kingitustega üle kuhjav, musitav-kallistav küll, aga ma olen tundnud igasugu tundeid, mitte vaid rõõmu ja õnnetunnet. Ma olen nutnud, karjunud, vihastanud, veel nutnud, veel karjunud, veel vihastanud, piinelnud süümepiinades, et olen nutnud, karjunud, vihastanud, aga ikkagi nutnud, karjunud, vihastanud.

Ma olen olnud väsinud.

See on lapse suhtes kindlasti olnud ebaaus, sest ükskõik, milline see ema on, armastab laps oma vanemaid tingimusteta. Ei oska end sõnadega väljendada, aga oskab panna oma väikesed käed ümber su kaela, vaadata sulle sügavalt silma ja sa näed nendes kahes väikeses silmas siirast ja tingimusteta armastust. Sellistel hetkedel saad sa aru, et väsimus ja rasked hetked on selle kõige kõrval tühiasi. Kui keegi oleks mulle Ida esimesel eluaastal öelnud, et see kõik on seda väärt ja läheb üle, oleksin ma nutma puhkenud ja seda alatuks valeks pidanud.

IMG_7876

IMG_7913

Mida aeg edasi, seda rohkem oleme me ka naernud ja pullinud. Ei, asi ei ole lapses, kuigi jah, peab tunnistama, et elu lapsega, kes oskab end sõnadega väljendada, on kordi lihtsam, aga elu läheb ka lihtsamaks, sest lapsevanemaks olemine muutub lihtsamaks. Sa hakkad rohkem andma andeks endale ja lapsele. Ei jõua põrandat pesta, ei jõua. Läks piim maha, siis läks. Sa ei ülehinda enam perfektselt korras kodu ja lepid sellega, et magad mänguasjade kuhjas. Sa harjud vaatama uudiste asemel ühte ja sama multikat. Sa harjud sellega, et igal pool on lapse asjad. Sa harjud isegi sellega, et kõige tühisem asi võib muutuda  Mehhiko seebiseriaali draama haripunktiks. Sa saad aru, et see asi on tühine sinu, kui täiskasvanu jaoks, aga tähendab tervet maailma kolme-aastasele.

Sa tunned, et oled kasvanud lapsevanemaks. Või siiski mitte. Sest mingil hetkel oled sa jälle nii väsinud ja tüdinenud. Või võib olla mitte sina, aga mina küll.

img_4588img_5025img_8019

Väsimus ja tüdimus asenduvad kiiresti jälle õnne- ja tänutundega. Lapsevanemaks olemine ongi nagu tunnete roller coaster.  Vaatad seda väikest väänikut, kes suudab minutite jooksul digimuutuda suhkrusest inglist sarvedega põrguliseks, ja mõtled, et pagan, kui hea, et ta olemas on. Ja mõelda vaid, et veel viis aastat tagasi teadsin ma, et ei taha lapsi. Jumal tänatud, et läks teisiti. Ma ei taha mõelda, milline inimene ma oleks ilma lapseta. Mulle ei meeldiks see inimene. Lapsega  mina olen kordi pehmem kui oleks lapseta mina.

Täna varahommikul puhus Ida ära tordilt neljanda küünla. See oli nii armas hetk. Pool tundi hiljem olime me tülis. Karjusime üksteise peale. Aga seegi läks üle. “Kas me juba hakkame sinna lossi minema?” küsis Ida. Kell on 7.35. Ta ei jõua ära oodata Kõue mõisasse minekut. “Kas me saame suure või väikese toa?” küsis ta. “kas me kohvri võime juba kokku panna? Kas ma selle kleidi tohin kaasa võtta? Mis sina selga paned?” Vadin ja küsimused jätkusid.

Nelja aastaga on meie majast kadunud vaikus. Aga samas on siia tekkinud elu.

cropped-img_1369.jpg