Postitusel pole muidugi ei seltsimeeste ega unetutega midagi pistmist. Lihtsalt minu oskamatus midagi tabavamat pealkirjaks panna, aga asi on nüüd nii, et kiirustama tõesti peab kui veel tahta Tartu kunstimuuseumis Jüri Kase ja Henn Roode näitusi vaadata. Need on avatud veel vaid 26.aprillini.
Mina ise olen mõlemad näitused läbi vaadanud kolm korda ja pean ausalt tunnistama, et kui ma oleks Tartus, siis ma läheksin tõepoolest veel ka uuesti. Jüri Kask. See mõnus värvilaiguke. Mäletate seda lugu? Hall november, pime, vihm ja tunne, et kõike on natuke liiga palju või pigem liiga vähe. Just siis sai teine korrus minu lemmikuks. See oli see värvilaiguke, mida tol hetkel vaja oli. Aga kas on üldse aus öelda värvilaiguke, kui teosed on suuremad kui elu ise? Need murdsid välja seintelt põrandale ja lakke, akendele. Ruum ei olnud enam lihtsalt ruum, see muutus koos Jüri Kase teostega kunstiks. See näitus tekitas hea tunde. Meie pikka ja pimedasse talve on Jüri Kase moodi värvilaigukest vaja.
Teisel korral olin ma lummatud hoopis mõttest endast. Mitte ainult teostest, vaid majast. Teadmisest, et siin on kunagi asunud ühiselamu. Ja et ühes nurgatoas elas ka Jüri Kask ise. See lisas kogu kogemusele uue kihi. Ajajakihi, inimliku kihi. Seinad, laed ja nurgad kandsid korraga endas elu jälgi. See ei olnud enam vaid muuseum, aga koht, kus on oldud, elatud, mõeldud. See teadmine muutis ka teoste tajumist: kunst ei olnud enam ainult esitatud, vaid ka kuidagi läbi elatud.
Seekord oli aga kõik taas teisiti. Näitust külastades sillerdas väljas kevadpäike ja just selle valguse sees hakkas mind kõige rohkem kõnetama näituse must-valge osa. See üllatas mind ennastki. Kevad, tärkamine, valgus ja ometi just värvide puudumine mõjus kõige tugevamalt. Must ja valge olid rahulikud, selged ja ausad. Nagu vastukaal kogu kevadisele ülevoolavusele. Need tööd ei püüdnud pilku karjuda, vaid olid vaikselt kohal, ja see vaikus kõnetas.
Nii on see näitus minu jaoks iga korraga muutunud. Esimene kord oli värvilaigukese lugu. Teine kord mõte ruumist ja elatud elust. Ja seekord vaikne must-valge kõne kevadpäikeses. Võib-olla ongi see kõige ilusam, et üks näitus ei saa kunagi otsa ühe külastusega. Ta muutub koos vaataja, aastaaja ja sisemise seisundiga. Ja kusagile jääb alles teadmine, et värvi on vaja. Mõnikord väljas, mõnikord ainult enda sees.
Henn Roode näitust tahtsin ma sel korral vaadata teisena. Kuidagi tekkis selline tunne, et tahan niiöelda tagurpidi alustada. Kui olin läbi käinud suuremahulistest teostest, seintelt lahti murdvast värvist ja ruumi mälukihist, maandusin esimesel korrusel teises tempos.
Mäletan, et esimesel korral tutvusin eelkõige tehnikaga. Siis vaatlesin ma rohkem kätt, värvipinda, vormi. Mitte et ma ise midagi teaks kaasa arvata, aga ma püüdsin õppida lugema, kuidas need autoportreed on tehtud. Teisel korral hakkas see mind juba rohkem mõtlema panema. Eriti seoses AI ja selfidega. Me kõik teeme selfisid ja samal ajal naerame nende üle. Peame neid edevuse märgiks. Aga Henn Roode autoportreed sundisid mind esimest korda tõsiselt mõtlema, et selfie ongi tänapäevane autoportree. Päevik. Pihtimus. See, kuidas me end näeme ja teistele näidata otsustame, sõltub nii paljudest asjaoludest – valgusest, nurgast, tujust, hetkest. Ja AI ajastul muutub see pilt veelgi keerulisemaks: kus lõpeb mina ja algab kujutlus minust? Tol korral hakkas fantaasia juba päris lappama.
Seekord aga jäin ma Henn Roode autoportreede ees hoopis vaiksemaks. Küsimus ei olnud enam tehnikas ega isegi mitte selfides, vaid selles, kui erinevalt saab üks ja sama inimene end näha. Need ei ole portreed konkreetsest näost, vaid kunstniku nägemus iseendast. Ta ei püüa olla endaga sarnane, vaid eemaldub iseendast. Tema jaoks on olulisem kunstiteose vorm kui äratuntav nägu. Ja just seetõttu tekibki see metamorfoos.Mõnel maal rõhutab ta silmi, teisel juukseid, kolmandal rangeid prille. Vahel vaatab ta justkui minust läbi, vahel puurib pilguga otse sisse. Kas silmadest paistab kurbus? Rõõm? Distants? Eneseiroonia? Need autoportreed on kui päevik, aga mitte sellisel kujul, millega me oleme harjunud. Me ei loe seda sõnadega, vaid jääme maali ette seisma ja kuulama. Mõtlema, mis tunded ja mõtted on selle pilgu taga.
Henn Roode autoportreed kõnelesid seekord eriti selgelt. Need ei räägi edevusest, neis on mingi aus eemaldumine iseendast. Ja võib-olla just see teebki nad nii huvitavaks. Nad näitavad, kui mitmel moel saab üht ja sama inimest tajuda ja kujutada. Ka iseennast. Henn Roode näitus mõjus seekord just niimoodi.
