Sama kõrini nagu mul on sellest, et iga eriarvamuse taga nähakse või tahetakse näha kadedust, on mul kõrini ka õrnadest lillekestest, keda viimasel ajal on aina rohkem kasvama hakanud. Kõik muudkui solvuvad. Mis värk sellega on, et kõik korraga nii õrna hingega on, et iga asi tuleb enne välja ütlemist 5689 korda läbi kaaluda, et solvatuna ei tunneks end ka need, kes kirjutajale/ütlejale isegi pähe ei tule. Ma olen mitmeid kordi olnud üllatunud kui mõni mu tuttav on peale mu blogipostitust küsinud, et “appi, minust kirjutasid vä?” või “miks sa minust kirjutasid?”, sest need inimesed, kes seda on küsinud pole mulle kirjutades isegi mõttesse tulnud. Miks inimesed arvavad, et kõik keerleb alati vaid ümber nende?
Täna lugesin ma Delfist, et üks välismaalasest restoranikülastaja on alustanud laimukampaaniat ühe Tartu söögikoha vastu. Tellis taimetoidupasta, aga sai sealihaga pasta ning oli sellisest “rassilisest ahistamisest” šokeeritud, sest väidetavalt oli klienditeenindaja tema pearätile viidades vaid muianud, et tundub, et teile maitseb sealiha. Ma ei ütle, et klienditeenindaja seda ei öelnud, ma ei ütle, et klienditeenindaja seda ütles, juhtus mis juhtus, seda teavad vaid too klienditeenindaja ja klient, ma olen aga šokeeritud sellest, kuidas see koheselt “rassiliseks ahistamiseks” muutus. Okei, ütleme, et klient solvus eksimuse ja väidetava kommentaari peale, aga püha issand jumal anna kannatust, kas iga sellise asja peale peab alustama “ristisõda”. Ma olen ka kordi ja kordi saanud ühes või teises kohas kehva teeninduse osaliseks, teinekord jagan seda ka oma FB lehel, kuid enamuse ajast on need nii tühised asjad, et pole väärt rohkemat mõtlemist, ÜLE mõtlemist. Ei lähe lihtsalt restorani, kus mulle ei meeldinud, ei külasta enam juuksurit, kes soengu pekki keeras, ei lähe poodi, kus mind ei teenindatud, valin teise hotelli, restorani, juuksuri, takso, poe…Nii lihtne ongi.
Ja siis on mingi grupp inimesi, kes võtavad endale südameasjaks teisi ka “kohutava kogemuse” eest hoiatada. Paluvad teistel ka seda infot sotsiaalmeedias jagada ja alustavad laimukampaaniat. Kõige rohkem ajab mind selliste laimukampaaniate juures närvi see, KUI palju inimesi nende jagamistega kaasa läheb. Lihtsalt jagatakse, et kõik teaksid. Ma olen nii palju kordi näinud “hoiatusi” petturitest müüjate, lohakate töömeeste, halbade taksojuhtide ja jumal teab veel kelle kohta. Aga on need jagajad kindlad, et nad teavad kogu tõde? Võib olla siin loos ka pearätiga tädi keeras asja üle võlli, dramatiseeris üle, ajas ettekandja närvi ja VÕIB OLLA isegi sõi sealiha, mille peale VÕIB OLLA klienditeenindaja kommenteeris, et sobiski sealiha ju ka. Kõike VÕIB OLLA. Aga nii kaugele ei mõelda. Loetakse välja vaid üks sõnapaar, haaratakse sellest kinni, teinekord kisutakse isegi kontekstist välja ja hakatake hoiatama. Ja no rassiline ahistamine? Ausalt! Kurat, inimesed, tulge maa peale tagasi! Igas asjas ei ole solvamist, ahistamist, mõnitamist ja iga kuradima pisiasja peale ei saa solvuda. Mis lahti on?
Mis on Facebookis toidukohale ühtede ladumisest kasu? Mida see muudab? Inimesed vist üldse enam ei adu, et elu toimub ka väljapool Facebooki. Facebook EI OLE elu! Kehv keskmine hinne (mis vaatamata püüdlustele püsib täitsa 4,1 peal) sotsiaalmeedias ei ole mingi näitaja.
Pole ise kohta külastanudki, aga profülaktika mõttes paneme ühe, sest väidetavalt ahistati seal moslemit. Mina olen selles toidukohas söömas käinud, teenindus oli küll aeglane, aga meeldiv, hommikusöök oli hea ja atmsosfäär mõnus. Lähen panen siis omalt poolt viie. Muidu oleksin nelja pannud.
Vaatasin nalja pärast selle naise ja ka ta isa FB kontosid, kes selle laimukampaania algatasid. Isa oma on eriti räige, lihtsalt piinlik, missugusele tasemele võib üks täiskasvanud inimene langeda. Võib-olla ütleski teenindaja halvasti, aga võib-olla ei öelnud. Keegi peale asjaosaliste ei tea täielikku tõde. Aga isegi kui ütles, siis see ei anna alust sellistele kommentaaridele – asju annab klattida ka normaalsete inimeste kombel.
Ma ise ei ole seda kontot ja postitusi piiluma läinud, aga sain ka aru, et just isa oli see, kes juba eriti lamedalt käituma hakkas, ja sellistel puhkudel, ISEGI kui restoran käitus valesti, ei suuda ma tõsiselt võtta sarnaseid kaebusi. Mis on iseenesest kurb, sest mis siis kui tegelikult ongi tegu restoraniga, kus inimesi “rassiliselt ahistatakse” ja tõsised kaebused jäävad sellise reaktsiooni tõttu tähelepanuta ja lahendamata, sest keegi enam ei usu ja ei viitsi
Mulle meeldib ikka see ütlemine, et kedagi ei saa solvata, saab ainult ise solvuda. Oleneb ju, kuidas sa negatiivsetele asjadele reageerid, kas tõesti solvud või lööd käega või pöörad asja üldse naljaks. Kui söögikohtadest rääkida, siis viimased kolm kuud Tenerifel elamist on mind pannud Eesti söögikohtasid igatsema. Võrreldes Tenerife kohvikute-restodega saab Eestis ikka 80% kohtades gurmeetoitu. Kõige “huvitavam” kogemus oli Buenavistas, kus tellisin kalmaari. Arvasin, et saan värsket mereandi süüa, aga sain hoopis kivikõvaks frititud kalmaarirõngad, mille kõrval olid samuti kivikõvaks frititud friikartulid, paar salatilehte ja pooltoores tomatitükk. Mingit draamat ma sellest ei teinud, kurvaks tegi ainult see, et ma nii halva toidu pärast raha pidin maksma. Pärast seda kogemust olen otsinud ainult Tripadvisori sildiga kohti, seal saab tavaliselt päris head süüa.
Üritasin korra juba kommentaari jätta, kuid see ei läinud läbi? Tahtsin vaid öelda, et nõustun sinuga pea igas punktis peale viimasena mainitu “Mis on FBs toidukohale ühtede ladumisest kasu?” Väga on. Eile õhtul, kui see sündmus aset leidis, oli mainitud toitlustuskoha keskmine hinne 3,4, suuresti selle laimukampaania tõttu, mis ühe intsidendi tõttu tekkis. Nüüdseks on see juba tõusnud 4,3 peale, tänu paljudele, kes tulid kohvikule appi (ühe-tärni-sõprade poolt tembeldatud juba kui natsirežiimi toetajad). Kuigi tartlased/eestlased võivad teada, et tegemist on normaalse toitlustuskohaga, siis mille järgi valib söögikohta turist? TripAdvisori/Facebooki/Foursquare’i reviewde järgi. Tavaline inimene ei viitsi süveneda, et “mis toimus”, vaid eeldab, et see skoor tähendab halba toitu ja läheb liigub lihtsalt edasi. Sellepärast usun, et selline massiline laimukampaania võib ettevõtet kõvasti kahjustada (ja tärnid loevad!).
PS! Ei ole selle kohvikuga otseselt seotud (seal vaid Tartus olles einestanud) ega toeta ka natsirežiimi, aga tundsin vajadust sellise ülekohtu suhtes sõna võtta!
Jah, point on muidugi õige, mina vaatasin eestlase ja nö kohaliku vaatevinklist, et ma mitte kordagi pole vaadanud toidukohtade FB hindeid. Tegelikult ka välismaal pole ma selle järgi kunagi vaadanud, kuhu sööma minna, aga jah, kindlasti on inimesi, kes vaatavad tärne ja selles mõttes on toidukohast kahju. Mind ärritavad sellised reaktsioonid jas sõnavõtud, sest suurem osa ongi nö tavalised inimesed, kes ei süvene, võtavad sõnasabast kinni ja kukuvad kaasa kaagutama.
sa oled ilmselt liigsest tablettide söömisest nii tundetuks muutunud, seepärast vast ei saagi enam aru, kui teistele pahasti ütled 🙂
alles sa olid ise see solvuja lilleke ja hingevõtja, miks siis nüüd teised olla ei või? räägid vastupidist, aga mulle tundub küll, et oma ninaotsast sa suurt kaugemale ei näe.
Ma tegelikult ei tahaks sulle üldse vastata, aga ei saa kuidagi vastu sellele soovile:)
See on huvitav fenomen, et kui mina olengi arenenud, ja ma ise leian, et positiivses võtmes, et saan aru, kuna ja miks ja kelle peale solvuda, pluss veel et iga kriitika ei ole alati rünnak, olen ma tundetu egoist. Ilmselgelt ka kade ja piiritult õel. Kui sama asja kirjutaks keegi teine, kiidaks sa 99% tõenäosusega takka?
Ja huvitav on ka see, et üks osa kommentaatoreid käseb mul rohte edasi süüa, sest söömata jätmine oli ilmselgelt viga, teine osa teab, et söön neid lausa nii palju, et olen tundetu. Tõde on siis kus?
Mis tablettidesse ja üldse mitte teemasse puutub, siis teistele nö halvasti ütlemine ei ole kuidagi rohtude “kõrvalmõju”, kui kõrvalmõjudest üldse rääkida, siis need on ikka pigem vastupidised. Ja tead, mis veel, kui teised ravivad depressiooni ja läbipõlemist siis on see hea mõte ja tore kui sellest räägitakse, minule kipuvad kehtima teised reeglid. Minu olnud depressioon on pigem teema, mida mulle kuidagi nina alla hõõruda.