kopp on ees

Klassikaline blogikriis

/ Eveliis / 48 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et see ei ole klassikalise blogija tähelepanuvajaduse postitus, ma ei kavatse selle postitusega öelda, et vot nüüd enam ei blogi, ma ilmselt isegi ei peaks sellest üldse kirjutama, aga see teema piinab mind ja on  vaja endast välja saada. Kes ei taha hala lugeda, vajutab nüüd selle lehe kinni, ei tule kommenteerima, et oleks siiski aeg, sest sa ei oska kirjutada, aga kui teisiti kuidagi ei saa, siis meil on olemas selline tore keskkond nagu Perekool, kus end välja elada saab.

Ühesõnaga. Kordan end 376843764082 kord, aga ütlen veelkord, et ma arrrrrmastan kirjutamist, kuna blogimine on selle arrrrmastuse suhteliselt ainus võimalik väljund, siis ma arrrrrmastan ilmselgelt blogimist. Kirjutamist nii nagu torust tuleb, ilma üldse pikemalt mõtlemata, mis reaktsiooni postitus kaasa võib tuua. On ilmselge, et kõik arvamused ei saa meeldida ja ma olen sellega leppinud, et kriitikat tuleb. See  on okei, kriitika on okei. Nii nagu minu arvates on okei ka oma arvamus kirja panna. Mis mulle aga nii kohutava tõrke viimasel ajal tekitab on see, et ma tean üsna kindlalt, et kui ma julgen kirjutada, et ei poolda avalikku imetamist, ei usu teatud blogijate uuestisündi, ei mõista kõikide maitsemeelt ja riidevalikuid, ei mõista Sünne Valtrit ja nii edasi, on ikka keegi, kes tuleb mulle rääkima peeglisse vaatamisest ja endaga mitte rahulolust, sest end sisemiselt leidnud inimene ei avalda negatiivset arvamust. Mul on sellest nii kopp ees. Mõnikord ma tahan lihtsalt OMA arvamust avaldada, ilma igasugu analüüsita. Ma tean, et selle peale tuleb ka kommentaar, et alati ei pea IGA asja kohta OMA arvamust avaldama, et saab ju vait olla. Ma tean seda. Ma tean, et alati loeb keegi välja midagi muud ja tihti lähevad teemad lappesse hoopis muus suunas, mida ma ei osanud ette aimatagi. Mul on nii kopp ees, et igas mu kirjutises püütakse leida üles midagi, mille pärast saaks mu kallal iriseda. Ma päriselt ei julge enam isegi veini juua, sest jumal teab, kus keegi näeb ning hiljem mind joodikuks tembeldab. Rääkimata sellest, et sinna juured käib vana hea eesliide “vananev ja kole”. Olen siis olen, jumala eest, kas seda peab kogu aeg korrutama, et mõelge,äkki ta ise ei pea end ei vanaks ega koledaks, aga oleks ju vaja talle see tõde pähe raiuda, sest “meie võime ju ka oma arvamust avaldada”. Ma olen kommentaatoritele lausa isiklikult meili vastu kirjutanud, et nad oma arvamust põhjendaks. Kahjuks pooltel juhtudel on muidugi tegu vale meiliaadressiga ja pooltel juhtudel öeldakse, et “oi, mina ei ole küll Teie blogi lugenud ega kommenteerinud”.

Ja nii ma olengi olukorras, kus mul on täielik blogierror. Istun diivanil ja tunnen, et oh sellest tahaks kirjutada ning siis mõtlen, et p…sse küll, ma ei jaksa seda “teiste vastuarvamust” vastu kuulata. Päisepilt on ka selline “cheesy”, sest ma tahtsin kirjutada valentinipäevast, oma tunnetest sellega seoses ja oma külmusest, aga nagu näete ei kirjutanud, kujutasin juba ette, kuidas teema lappama läheb ja jätsin kirjutamata. Nädalavahetust oleks tahtnud kirjutada, aga ma oleks kirjutanud, et Nukuteatri “Röövel Hotzenplotz” pigem ei meeldinud, “Tassikookide” kohvikus pigem pettusin, aga avastasin imelise vegan kohvik-galerii “Toormoor”, kuid jälle ei viitsi. Sest kui kritiseerin, siis pean pärast veel lugema, et olen kade ka. Ei viitsi kade olla.

Sain nädalavahetusel kokku ka ühe väga vana tuttavaga, kellega ka natukene seda teemat lahkasin ja ütlesin talle, et laias laastus on mul nii ükskõik, mida minust arvatakse, aga mingi hetk hakkab see kurnavaks muutuma kui kõik justkui tunnevad mind paremini kui mina ise. Teavad mida ma mõtlen, mida ma arvan, mis on mu ütluste taga. Ja kui seda ütlen, siis on järgmine kommentaar, et no näed, järelikult ei ole end veel üles leidnud ja eitab oma sisemisi probleeme. Ma ei jaksa.

See tuttav küsis muuhulgas, et millest mul ükskõik ei ole. Lisan siis selle suvalise postituse lõppu pildid kahest, kellest mul ükskõik ei ole. Üldse pole ükskõik. Esimene ajab küll oma öiste õuetahtmiste ja muude hädadega närvi, aga jumala eest ma ju saan aru, et ta on vana ja tal on raske/valus. Teise peale karjun (jah, ikka karjun aegajalt kui laine üle pea löövad), aga jumala eest, pole mitte kedagi maailmas, kes oleks mulle olulisem.

86766531_195169945198119_3694391092603518976_n86480439_193319128715798_8954650913989984256_n

Mehest ka ei ole ükskõik. Kodust ka. Tööst ka. Oma plaanidest.

Ma tahaks nii blogida niimoodi, et need, kes mind üldse ei kannata, ei avaks seda blogi, et ma saaksin kirjutada ilma analüüsimata ja mõtlemata. Mul ei ole mitte midagi eriarvamuse vastu, ma ei arva, et minuga peab nõustuma, aga kas on palju paluda, et mind mitte kannatavad inimesed arutaks mu “personaalküsimust” perekoolis või mujal kui minu veebikodus? Samas oleks tõesti ka tore kui aegajalt keegi ka seal kaasa elaks, mitte ei parastaks kui mõni asi ei lähe nii nagu ma oleksin tahtnud ja lootnud, sest “ta on selle ära teeninud”. Ma ei ole midagi ära teeninud, olen lihtsalt teinud halbu või halvemaid valikuid. Ei ole ma mingi “lilleke pasameres”, kus kõik teised on halvad, absoluutselt mitte. Kas tahate teada, miks ma hakkasin tööd otsima? Kuigi selgus, et saaksin ka Töötukassa “kulul” suht okeilt ära elada mõnda aega. Ma tahan ära maksta oma VIIMASE laenuvõla, et saaksin esiteks toetada oma ristitütre õpinguid (sest näete, ei saanud hakkama talle toetajate leidmisega) ja teiseks panustada rohkem heategevusse. Rohkem kui need mõned kümned eurod, mis ma hetkel saan kuus panustada.

Ma ei julge oma tunnetest ja mõtetest enam kirjutada. “Kas üldse peab” ja “keda huvitab” on selle peale klassikalised kommentaarid. Aga ma tahan. Ma tahan blogida. Hetkel olen lihtsalt erroris. Pean vist minema end otsima ja leidma.

Kuidas seest mitte nii katki ja kibestunud olla?

/ Eveliis / 22 Comments

Teate kuidas ma tahaks seest “mitte nii katki, kibestunud ja kade olla”. Noh nii, et ei loeks blogisid ja kommentaare ja ei läheks põlema, vaid lihtsalt pööritaks silmi ja vaataks oma laupäevahommikust multikat rahulikult edasi. Aga  ei saa. Ma tegelikult läksin juba paar päeva tagasi põlema, aga mõtlesin, et pole minu tsirkus ja minu ahvid, et las ta jääb, kuid nii palju siis sellest enda vaos hoidmisest. Annan inimestele jälle põhjuse öelda, et “kus see Eveliis on ikka kibestunud ja kade ja seest nii katki nii katki, et peab kohe selle Malluka peal end välja elama.”  What else is new, eks.

Ühesõnaga ma lihtsalt pean blogiauhindade kohapealt sõna võtma. SUURED JA TÄHTSAD BLOGID ei osale, sest neile ei meeldi Marimell. Saime aru. Nemad tahaksid saada auhinda vaid juhul kui seda korraldaks keegi teine. Saime aru. Seda on ka sada korda öeldud, et keegi võiks siis teha, aga keegi ei tee. Vaid kritiseerivad. Mina kritiseerin ka, aga mul ei ole ambitsiooni ega isegi mõtet, et vat kui keegi teine teeks siis oleks ikka üliäge, aga nii ma never ei osale, sest vaid mõttetud prahiblogid osalevad. Hetkel on ÜKS Eesti blogiauhindade üritus. Ei ole Miss Estonia ja Eesti Miss valimisi. On ÜKS üritus. KÕIKIDELE. Prahiblogijatele ja suuretele blogijatele. Kui ei taha osaleda, siis ei peagi, aga teate mu meelest on natuke alatu üritust naeruvääristada vaid selle tõttu, et vaid tundmatud blogijad osalevad.

Jah, palju on blogide seas paska. Sõna otseses mõttes. Paar päeva tagasi naersin ma (isegi ei häbene seda öelda) ühe kirjaneitsi blogi üle. Ullikestel peaks olema lausa keelatud end avalikult lolliks teha. Keegi peaks või võiks neile, kel vapsee ei ole kirjutamise soolikat, et palun palun palun kirjutage paberile ja sahtlisse või lihtsalt palun palun palun ärge reklaamige end. Aga “tundmatute ja mõttetute blogide” seas on ka uusi ja huvitavaid leide. Keegi pole neist kuulnud? Kuidas siis saavad nad osaleda Eesti Blogiauhindade jagamisel kui keegi neist kuulnud pole? Palun öelge mulle, aga kuidas nad siis tuntuks peaksid saama? Mis hetkest on blogi tuntud ja piisavalt hea, et mõni auhind saada? Mis hetkest armulised blogikõrgused neile pilgu peale viskavad ja ütlevad, et pagan, see oli päris hea uustulnukas. Kas Fotoraadi “blogi” on HEA blogi, mida KÕIK lugesid eelmisel aastal või sai see auhinna vaid seepärast, et…teate isegi. Kas osad blogijad ei osale seepärast, et äkki satuvad blogikõrguse põlu alla. Hea ja ilus inimhing küll, aga tean oma sõpruse ajast, et tal on kombeks öelda, et “kui sa nendega mängid, siis kuidas sa saad minu sõber olla”. Emamesilase värk. Ma olen täiesti kindel, et näiteks Costany osaleks küll, sest ta on lihtsalt piisavalt edev. Aga sel aastal ei ole mainekas, sest SUURED BLOGIJAD ei osale. News flash, sweetie, pole sa ka teab kui suur☺️ Mulle tundub üldse, et osad blogijad mõtlevad vist, et SUURED ei osale, ma ka ei osale, siis saan ka öelda, et olen SUUR blogija. Wishful thinking või nii.

Samuti ei saa ma aru (jah, Perekoolist lugesin), miks see nüüd nii kohutav on, et Marimellid tegid eraldi kategooria blogitegudele. Issand kui alatu. Ise veel naersid AE üle ja nüüd tahavad talle eriauhinda anda. Küüniline onju. Kurat võtaks, kõik teevad vigu. Ma usun, et neil on ka endal piinlik oma varasemate sõnavõttude pärast. Ja mis jama te kõik ajate, et ei tohi auhinda anda, kui inimesed ise ei taha? Jõulude ajal on mingi saade, kus antakse auhindu inimestele, kes on midagi erilist/ilusat korda saatnud. Nad ei ole ju end ISE sinna üles andnud, vaid nende poolt on hääletanud inimesed, kes tahavad neid tunnustada. Täpselt sama on selle blogiteo kategooriaga. LUGEJATELE anti võimalus TUNNUSTADA neid, kes on tänu blogile midagi ägedat korda saatnud. Ausalt, mõnikord võiks osata inimestest läbi/kaugemale vaadata. Mulle on mingil põhjusel äärmiselt ebasümpaatsed Reno Hekkonens ja Marje Hansar, ometi olen ma Õllesummeril käinud. Ma oskan asju lahus hoida.

SUURED BLOGIJAD võiks tuletada meelde oma algusaastaid. Kui oluline ja vahva oli kui keegi tunnustas, kellelegi silma jäid, keegi midagi head ütles, motiveeris. SUURED BLOGIJAD on ka kunagi väikesed ja nähtamatud olnud, tuletage meelde kui suur asi oli saada oma esimene auhind, oma esimene koostöö,  rohkem kui 40 lugejat päevas, rohkem kui 400 lugejat päevas, rohkem kui 4000 lugejat päevas, isegi esimesed kriitilised kommentaarid olid põnevad, sest noh oma heiterid, eksju.

Terad eralduvad sõkaldest niikuinii. Ja niikaua kuni EI OLE teist konkureerivat üritust (oo ei, Playnupp, mida SUURED blogijad armastavad, on veeeeeeeeeeeeel piinlikum ja mul oleks veeeeeeeeeeeeeel piinlikum uhkustada seal saadud auhinnaga kui EBAl saadud auhinnaga), tulge oma hobustelt maha ja ärge mõnitage neid uusi ja väikeseid tegijaid, kes “Eesti TUNDMATUTE BLOGIDE auhindade” jagamisel osalevad. Mina olen osalenud neli aastat, pole kunagi mõelnud, kes või miks ma olen, võitnud pole kunagi, aga näete ei õpi ka, ikka osalen. Sest mulle lihtsalt meeldib mõte sellisest üritusest.

Siiralt teie mõttetu prahiblogija Eveliis, kes mingil põhjusel on oma (piisavalt tundmatu, et EBAl osaleda) blogi üle isegi uhke. Et see on minu nägu. Mitte mingi fassaad. Ei ühele ega teisele poolele kaldu.