kool

Nohik-peoloomade kokkutulek

/ Eveliis / 3 Comments

Mitu aastat teil keskkooli/gümnaasiumi lõpetamisest möödas on? Mina sain oma lõputunnistuse 20 aastat tagasi. Meil on küll iga viie aasta tagant koolikokkutulekud, kus ma ei saa öelda, et meie klass oleks väga suurelt esindatud kunagi (maks arv on ikka umbes viie-kuue vahel kõikinud), aga klassikokkutulekuid ei ole meil (minu meelest) olnudki. Mis tähendab, et laias laastus pole ma mõnda inimest peale keskkooli lõppu näinudki. Mitte et see otseselt suur kahju oleks, sest inimeste elud lähevad ikka omasoodu ja keskkooliaegsed sõprused ei pruugi väga püsivaks jääda, aga ikkagi… Kui on olnud selline tore klass, siis ikka aegajalt mõtled, et huvitav, mida see või teine teeb või satub mõni vana pilt kätte ja paneb meenutama ja mõtled veel korra, aga ei tee midagi rohkemat. Õnneks olid meie klassis mõned aktiivikud, kellele keegi vastu hakata ei julgenud juba koolis ja kui nüüd üks neist võttis ohjad enda kätte, et oleks aeg klassikokkutulek teha, siis ei puiklenud keegi vastu ning nädalavahetusel oligi Ussipesa täis 11 naise jutuvada.

69660384_2459201497451713_2484261345168457728_n.jpg

Aga poisid? Kuhu klassivennad jäid? Sellega on selline värk, et ega meil neid seal klassis nii väga ei olnudki. No kolm-neli sai ikka kokku loetud, aga mehed on nagu mehed ikka. Kuigi ma planeerisime seda kuupäeva väga põhjalikult ja valisime demokraatliku hääletuse järgi selle, mis kõige rohkematele sobis, olid mehed ikka midagi unustanud. Kes oma ema sünnipäeva, kes oma tädi juubeli. Niisiis oli platsis vaid kanakari.

Kui ma ütlen kanakari, siis ma ei mõtle seda absoluutselt halvustavalt. Ma pean silmas seda, et pane 11 naist samaaegselt ja valjusti rääkima ning võib kindel olla, et seltskonna ainus mees (ehk minu abikaasa, kes lootuses, et mõni mees ikka ka tuleb, kodust ei põgenenud) vuras murutraktoril müra eest metsa, et mitte hulluks minna. Ma mõistan teda. Meil jätkus juttu nii nagu ei olekski vahepeal 20 aastat mööda läinud. Ikka see  valju ja sõnakas “kanakari”. Ma ei hakka rääkima nendest meenutustest, mille üle me siin kõht kõveras itsitasime või nendest õpetajatest, kellele siiani tahaks ohakaid kinkida, või kes on eriliselt säravalt meelde jäänud (mõne puhul ei teagi, kumba öelda, kas positiivselt või negatiivselt), sest seda ei anna sõnadega lihtsalt edasi anda. See on selline situatsiooni-huumor, mille mõistmiseks peab olema, kas selles klassis käinud või kohal olema. Ma tahan hoopis rääkida millestki muust. Seoses hariduse ja kooli (valimise) teema aktuaalsusega. Noh, et kuhu kooli Ida panna, et oleks piisavalt prestiižikas ja ambitsioonikas tuleviku suhtes. Ida tahab minna Ääsmäe kooli, mille suhtes minul on kerge skepsis, samal ajal kui ma ise ei suuda endale selgeks teha, mida ma tegelikult üldse tahan. Siis tuleb mulle meelde mu oma keskkool.

Tartu 3. Keskkool/Raatuse Gümnaasium ei ole (jällegi minu mäletamist mööda) kunagi koolide edetabelites hiilanud, ikka seal kusagil edetabelite tagareas olnud. Kooli pandi  aga lapsi tookord selle järgi, milline kool lihtsalt kõige lähemal oli. Minul oli üle hoovi, 200 meettri kaugusel, see oli otseloomulikult esimene, ainus ja loomulik valik. Pealegi selles koolis olid käinud nii mu vanaema, ema kui onu. Rohkem ei olnud vajagi.  Nüüd on vanemad hulluks läinud koolide valikuga. Mitte miski ei ole piisavalt hea, mitte miski ei ole piisavalt hea aluspõhi tulevikuks. Mina julgen oma klassi (ja kooli) põhjal teha siiski järelduse, et oluline on see, milline on laps ja millised klassikaaslased. Meie klass oli üks paras punt nohikuid. Jällegi, ma ei mõtle seda halvustavalt, vaid pigem uhkusega. Sellest ka postituse pealkiri. Me olime kõik, suurem osa, omamoodi nohikud, aga samas ei jäänud ükski pidu pidamata ja ükski spikerdamine spikerdamata. Ka kõige viielisemad viielised olid osavad spikerdajad, see oli kuidagi osa koolielust, ka kõige viielisemad viielised olid igaüks omamoodi peoloom. Kes käis alaealisena salaja “Atlantises” (mina kindlasti), kes käis (nagu eile selgus) klassivenna juures maal peol, kus lausa viskit ja Mehukatit joodi. Ühesõnaga üks ei välistanud teist ning õppimine oli pigem au sees. Au sees oli muidugi ka see, kes paremini spikerdada suutis. Kui ma püüan ennast õpilasena defineerida, siis ma arvan, et ma olin samuti üks ehe näide nohik-peoloomast. Ükski pidu ei jäänud pidamata, ükski lollus järele proovimata (olen mina ka koolidiskol nurga taga salaja “Maasika musi” joonud ja ekskursioonil salaja bussi tagaistmel …. (sisesta siia mõne muu odava magusa alkoholi nimi) joonud), aga kool siiski selle tagajärjel ei kannatanud.

Samal ajal kui ma seda postitust kirjutasin, leidis Marek kuurist mu vanad tunnistused. On küll algkoolist need konkreetsed näited, aga esimese nelja sain ma tunnistusele seitsmendas klassis ja esimese kolme kaheksandas, 70% olin ma ikka nö nohik edasi. Huvitav, kuidas kurat mul õnnestus kuni seitsmenda klassini kunstiõpetuses viisi saada, hiljem tegi õpetaja mulle VÄGA konkreetselt selgeks, et ma ei osanud joonistada ja kaheksandaks klassiks oli mu kunstiõpetuse hinne langenud kolme peale. Ega ometi ei saa siin olla mingi seos selle kuulsa Albert Einsteini ja kala puu otsa ronimise oskuste hindamisega?

Kui me nüüd 20 aastat hiljem nohik-peoloomadega koos istusime, jäingi ma mõtlema, et näed, nö kehv kool küll, aga terve klassitäis asjalikke, intelligentseid ja huvitavaid inimesi tuli ühest 1999. aasta B klassist. Millest see siis tingitud on, et meie klassis on kõik oma erialal edukad? Omamoodi oli meie seltskond ka müüdimurdjad. Kui te mõtlete sotsiaaltöötaja peale (sry, ma ei hakka neid täpsemaid nimetusi välja tooma, sest ei julge väga eksida peente nimetustega, aga ütleme et minu klassiõed tegelevad sügava puudega lastest kuni täiskasvanute psüühikahäireteni), milline on teie esimene kujutluspilt. Keskmine kuivik? Minul oleks. Kui ma ei teaks oma klassiõdesid. Särav-sarkastilis-kriitlised ja võrratult hea naljasoonega noored inimesed. Sõnapaari “noorte inimeste” juurde tulen ma veel tagasi natukese aja pärast. Või kui te mõtlete arheoloog-teaduri peale? Kas tuleb silme ette Indiana Jones või tuleb silme ette järjekordne keskmine kuivik? Mulle tuleks viimane. Kui ma ei oleks üle 20 aasta uuesti saanud kokku nüüd oma klassiõega. Teadur, kes on ilus, vaimukas ja huvitav, kaugel kaugel keskmisest kuivikust. Või keegi, keda õpetajad koolis pigem rumalaks pidasid, aga kes hoopis ise õpetajaks sai?

Müüdimurdjad. Kogu meie lärmakas kanakarja-punt.

2009.aasta koolikokkutulekul olid inimesed pinges, et olid paksuks läinud ja polnud post-it´e leiutanud. 2014. aastal mõtlesin ma, et kuidas mõned inimesed üldse vanemaks ei jää. 2019. aastal mõtlesin ma, et mõni ei näe ikka vanem välja kui 18 (nimesid nimetamata, onju) , aga isegi kui me oleme numbri järgi mõnevõrra vanemaks jäänud, siis võin ma teile öelda, et 38 pole veel miski number. Ikka oleme noored inimesed. Okei, diskole enam ei kipu ja vaatad pigem veiniklaasi taga U.S open finaalmängu, millest absoluutselt aru ei saa ning seetõttu kritiseerid pigem Serena Williamsi kostüümivalikut (jaajaaa, ma tean, ma tean, pinnapealne ja madal), aga samal ajal saad aru, et number on vaid number. Kaalu või vanuse oma. Nii kaua kui oled ise lahe ja nooruslik ega mõtle selle üle, kuidas kurat 2000. aastal sündninud inimene saab olla täiskasvanu kui isegi mõte sellest, et 1990+ aastal sündinud inimesed on täiskasvanud, ajab su aju errorisse, oledki sa noor. Oma hingelt.

(Note to self: Loe seda kui oled 68 ja naera pihku, et üldse arvasid, et keegi 38-aastast vanaks võiks pidada.)

Mul on jumalast hea meel, et ma sellises nohik-peoloomade klassis käisin. Loodetavasti me nüüd 20 aastat uue kohtumiseni ei oota.

 

 

Meie kiisul kriimud silmad

/ Eveliis / 31 Comments

Iga kord kui ma võtan sõna Eesti haridussüsteemi teemadel saan ma hulga kommentaare, mis räägivad sellest, kuidas ma teen Eesti õpetajatele liiga ja ei hinda nende tööd. Minu jaoks on suur vahe, kas ma kritiseerin süsteemi või inimesi, need on kaks eriasja, vähemalt minu jaoks. Ma olen 100% arvamusel, et Eesti haridussüsteem, alusharidus, on iganenud ja paljus sõltubki lapse heaolu lasteaias, koolis sellest, milline õpetaja teda alusharima satub. Ida Eesti õpetajatega ei saaks ma rohkem rahul olla. Seda et tegu on soojade, hoolivate ja tarkade õpetajate ja inimestega kinnitab ka see kui palju ja kuidas laps õpetajatest kodus räägib ning kuidas ta tahab lasteaeda minna. Mind lapsevanemana paelub aga see, kuidas ma näen, et laps nende käe all silmnähtavalt areneb. Mina olen õpetajana äärmiselt kehv, ma ei tule poolte asjade pealegi, mida juba ammu oleks võinud õpetada, seda enam, et on näha, et lapsel on huvi. Ometi on meil kodus vägagi taibukas laps, kes teab rohkem kui ma oskaksin ühelt viie-aastaselt eeldada. Ilmselt õpib ta üsna pea lugemagi. See kõik on tänu õpetajatele, mitte mulle.

Sellest lugemiseoskusest ja muudest oskustest ma aga tahangi rääkida. Kui ma ütlen, et ma olen õpetajana äärmiselt kehv lapsevanem, siis ma pean silmas neid traditsionaalseid õpetusi – lugemine, arvutamine, kirjutamine ja muud sellised asjad. Ma olen alati mõelnud, et küll lapsed koolis õpivad. Ma ise oskasin ema sõnul juba vapsee imikuna lugeda, “Kalevipoeg” kuulus mu lemmikraamatute hulka kolme-aastaselt, kuuendakse eluaastaks olin ma juba “Tõde ja õiguse” kallal. Olgu, liialdasin muidugi, aga ma tõesti oskasin lugeda  viiendaks eluaastaks vist, seega ei saa arvata, et minu arvamus on tingitud sellest, et olin õppimisel aeglane. Minu arvamus põhineb hoopis muul. Esiteks on lapsed väga erineva arenguga, ei saa kõiki ühe mõõdupuu järgi võtta. Teiseks on lastel erinevad huvid. Teate ju seda kuulsat tsitaati, et “kui hinnata kala tema võimekuse järgi puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on rumal”? Kolmandaks olin ma 5-aastane 33 aastat tagasi. Minu päeva eredamad hetked olid õhtune pooletunnine lasteekraan ja  kella üheksane “Vikeraadio” unejutt ning raamatud. Kui mul oleks olemas olnud Netflix, YouTube, iPhone, iPad, Playstation, siis võib olla ei oleks ma ka nii palju raamatuid lugenud. Me ei tea. Ajad on muutunud ja me ei saa kõiki lapsi sundida olema ühesugused või sellised nagu olid lapsed 30-40 aastat tagasi. Meil on koolikohustus alates 7.-17. eluaastani. Kas me tõemeeli arvame, et selles vahemikus ei õpi mõni laps lugema/kirjutama? Kas me tõesti arvame, et nad ei tee seda esimeste kooliaastate jooksul? Kui ei õpi mingiks vanuseks lugema/kirjutama, siis on selleks olemas ka erikoolid.

Aga lapsed peavad kooli minnes lugeda oskama.  Praktika (sh uuringud) näitavad, et paljudes Eesti lasteaedades ei lähtuta veel lapse arenguvajadustest ja õppima õpetamisest. Ikka veel näeb ja loeb, kuidas õpetajad palehigis lapsi laua taga töövihikuid täites kooliks ette valmistavad. Aga kuhu jääb lapse enda initsiatiiv, loovus, õpihuvi, probleemi eri moel lahendamise katsetamine, koostöö ja selle käigus suhtlemise harjutamine – need kõik on ju vajalikud oskused 21. sajandil toimetulekuks? (Õpetajate Leht). Siin tulebki minu ajju veateade. Esiteks jõuan ma tagasi sinna, et lapse õpihuvi saab lasteaiast kas tõuke või tõrke. Kui tal on õpetajaga vedanud ja õpetaja oskab õpetada mängeldes, nii nagu Ida rühmas või talle satub üleüldse selline õpetaja nagu minu sõbranna, kes on ilmselt unistuste lasteaiaõpetaja ja kandideeritud ka Aasta parima lasteaia õpetaja tiitlile õigustatult, on tõenäosus suur, et lastel ei teki õppimise suhtes tõrget. Kui aga satub õpetaja, kes palehigis lapsi laua taga kooliks ette valmistavad ja selles rühmas on ka mõni kala, kes ei oska puu otsa ronida, siis mis jääb lapsele meelde? Ta on rumal, ta ei taha õppida ja suure tõenäosusega kuuleb ta, et aga sa ei saa kooli minna, kui sa ei oska seda ja seda ja seda. Kõik ootavad 1.klassi minekut, pange end aga selle lapse kingadesse, kes on lasteaias kogu aeg kuulnud, et kui sa ei oska lugeda, siis sa ei saa koolis hakkama. Paneb õppima? Ja kui vanemad on minusugused?

Ma arvan, et ma ei ole kuigi kannatlik õpetaja, okei, ütleme ausalt, ma olen lausa laisk, kuid see ei tähenda, et ma ei armastaks lapsele muid asju koos teha, mis minu meelest on silmaringi arendamiseks ja huvide tekitamiseks sama olulised või isegi olulisemad, sest lugema-kirjutama saab koolis õppida, aga üldine silmaring ja lapse areng, lapse huvide areng peaks olema just lapsevanema töö ja huvi. Selles osas arvan ma ausalt, et me oleme Marekiga mõlemad üsna head vanemad. Mu meelest isegi see, et mu viieaastane laps suudab sõita 13 kilomeetrit rattaga, nii et silm ka ei pilgu, on üsna muljetavaldav, eriti maailmas, kus heaks lapsevanemaks olemiseks piisab tihti vaid lapsele iPadi kätte andmisest, see ka ju arendab. Igaks juhuks (saan aru, et siin oli probleem, miks ühe blogija laps abiratastega rattaga sõitis?) ütlen, et pikemaid maid sõidab Ida ka just abiratastega rattal, sest mulle tundub, et ta tunneb end kindlamini ja saab puhata kui väsimus tuleb, lühemaid maid kärutab nagu vanamees “suurte tüdrukute rattaga”. Ent jälle – kas kõik lapsed peavad viiendaks eluaastaks sõitma ilma abiratasteta? On see kusagil seaduses kirjas?

Ehk siis ma jõuan jälle ringiga sinna, et ma olen öelnud, et minu arvates vormib Eesti haridussüsteem ühesuguseid sõnakuulekaid sõdureid, keda saaks ühe mõõdupuu järgi hinnata. Mulle on vastu vaieldud, et ma eksin, olen ülekohtune, ei taha mõista. Mulle tuleb silme ette ikka see meem, kus Pinocchio läheb esimesse klassi, õpetajaks on kirves ja kõik ülejäänud õpilased on juba ühesuguseks töödeldud. Ma ei ole koolide ja õppimise peale mõelnud väga pikka aega, sest pole põhjust olnud, nüüd seoses Idat eesootava kooliteega ikka mõtlen, et pagana “paneme-kõik-puu-otsa-hinde-peale-ronima”- süsteem on see meie haridussüsteem ikka. Mulle ei meeldi. Mulle meeldiks kui kool õpetaks mõtlema, analüüsima, aru saama, mitte suvalisi numbreid ja asju pähe tuupima. Ma olen nõus ühe lapsevanemaga, kes Õpetajate Lehes on arvamust avaldanud: “Mäletan juhust, kui vanemal lapsel tuli loodusleksikonist pähe õppida 15 lehekülge lindude nimesid. Mina ei tunne kõiki maailma linde ja olen senini hakkama saanud. Samuti ei arva ma, et peaksin peast teadma kõiki ajaloodaatumeid ja -sündmusi. Kui vaja, leian need internetist või entsüklopeediast. Pealegi on mõned õpikud nii keerulise sõnastusega, et isegi täiskasvanul tuleb mõnda lauset kolm korda lugeda, et sisust aru saada. Kui lapse ainus mõte on, et jõuaks kodutööd kiiresti tehtud, on õppimise kasutegur väga väike. Leian, et tähtsam on õpetada lapsi süsteemselt mõtlema ning olulist ebaolulisest eraldama. Räägime palju vaimsest tervisest ja koolistressist, mille üks põhjus on see, et lapsed on kodutöödega üle koormatud.”

 

Kui pole keelatud, siis on lubatud ehk paneme õpetaja põlema!

/ Eveliis / 10 Comments

Mulle meeldib hommikuti kuulata Vikerraadiot, saab hea ülevaate, mis Eestis toimub, lisaks hea muusika ja mõnusad saatejuhid. Kuigi Taavi Libe meeldib mulle tibake rohkem, siis naudin ma reedehommikuti Märt Treiali sarkasmi. Täna rääkis ta muuhulgas teemast, mida mina julgeks nimetada ka “kasvatame lumehelbekesi vol 1000”.

Lugu siis selline, et ühes koolis korraldasid noorukid  vahetunni ajal tulekahju keemiaklassis. Aineõpetaja, kes sel ajal klassis viibis, oli poiste käitumisest häiritud ja nende käitumishinne alandati rahuldavale. Milline kohutav karistus kas pole? Mul on ka käitumishinne rahuldav olnud ja olgem ausad see ei ole mitte kuidagi minu edasist elu mõjutanud. Keda see käitusmishinne üldse huvitab? Selgub aga, et tänapäeval ikka huvitab ja leidub lapsevanemaid, kelle arvates see on karjuv ebaõiglus mille eest tuleb välja astuda. Tuletame meelde, et õpilased korraldasid klassis (teaduse huvides:D) tulekahju. Ühe poisi kohtunikust lapsevanem ei olnud ebaõiglusega rahul, tuues välja, et kooli kodukorras ei ole kirjas, et lõket ei tohi teha, samuti ei olnud seal kirjas, et välgumihklit, millega lõke süüdati, ei tohi koolis kaasas kanda, keelatud olla vaid tikud.

Olete nõus, et see on ju täielik absurd? Direktor kirjutas lapsevanemale vastu, et kooli kodukorras ei ole ka kirjas, et õpetajat ei tohi põlema panna või maha lasta ja et õpilased panid ohtu teiste elud kui keemiaklassis lõket hakkasid tegema. Kohtunikust lapsevanem aga arvas, et mingit ohtu ei saa olla, sest keemiaklassi laud on spetsiaalsete ainetega üle tehtud, et see põlema ei läheks. Nii et kui aga tuleb koolis tahtmine lõket teha, siis palun väga, see ei ole keelatud, eriti keemiaklassis.

Mul on reaalselt õpetajatest kahju, kes peavad selliste laste ja lastevanematega igapäevaselt hakkama saama. Ja ausalt, mul on ka kahju, et enam ei tohi lapsi mitte mingil moel karistada. Isegi käitumishinde alandamine on ennekuulmatu. Mis saab nendest noortest, kel on täielik karistamatuse tunne ja kelle emmed-issid iga asja suureks puhuvad ja laste “õiguste eest võitlevad”. Kunagi naersime selle üle, et USA-s keegi oma kassi mikrolaineahjus kuivatas ja siis kohtus võitis, sest mikrolaineahjul ei olnud peal silti, et seal ei tohi kassi kuivatada. Tundus absurd. Nüüd aga oleme jõudnud olukorda, kus koolis (ja ilmselt ka tööl) peaks igaks juhuks olema sisekorraeeskirjas ära mainitud, et lõket ei tohi teha ja teisi inimesi põlema panna. Mis järgmiseks?

Oh kooliaeg oh kooliaeg

/ Eveliis / 9 Comments

Ma ei mäleta, kust ja miks ma need vanad koolipildid välja kaevasin, aga jube nostalgia – nagu vanainimesele kombeks – tuli peale. Mulle täiega meeldis koolis käia. Ma olin üks neist hulludest, kes juba augusti alguses hakkas koolimaja juures jõlkuma, et saaks teada, kuna õpikud kätte saab. Siis ei olnud ju internetti ja teavitus pandi paberiga koolimaja akna peale. Muidugi ma teadsin, et see teavitus ei teki sinna enne augusti teist poolt, aga nagu korralik nohik ikka, käisin ma varakult vaatamas, et jumala eest õpikute hagamist maha ei maga.

Õpikutega oli see naljakas asi veel, et jube oluline oli kohe teada saada, kes eelmisel aastal raamatut kasutanud oli. Õudselt äge oli kui see oli mõne popi poisi või silmarõõmu kasutuses olnud. Mida see andis – biitsmii täna – aga siis oli oluline? Ja kuigi raamatusse ei tohtinud ju kirjutada, siis mõnikord vedas ja keegi oli siiski harilikuga ülesannete vastsued ette kirjutanud. Juhtus ka seda, et vastus oli vale. Kooliaasta lõpus vaatas raamatukogu tädi üle, kas raamatud on korralikult hoitud. Jube hirm oli alati, et kas ikka on või tuleb…karistus. Ma isegi ei tea, mis see karistus tol ajal olla võis ja mitte, et ma oma õpikuid ei hoidnud, aga mõni oli eelmiste omanike poolt juba nii kapsaks loetud, et nurgad läksid ikka koledaks ja hirm oli, et raamatukogu tädi ajab minu kraesse kapsaks loetud raamatu. Ei ajanud. Küll aga juhtus mõnikord nii, et mõni raamat oli koju ununenud, siis tuli see kindlasti samal päeval ära tuua. Ei olnud midagi nii, et homme toon! Istusid bussi peale ja tõid teisest linna otsast raamatu ära õigel päeval. Nii nagu kästi.

Enne kooli algust tuli kindlasti üle vaadata koolivorm. Et oleks puhas ja korralik. Ruuduline kooliseelik ei olnud algklassides lubatud, aga mina tahtsin. Mulle nii meeldis see ruuduline seelik. Nagu näha on mingil põhjusel mul lubati ka sellega käia. Ja valge pidulik pluus meeldis mulle. Nii ilus satsiline krae oli. Kahju, et seda nii harva sai kanda. Koolivorme sai kui ma õigesti mäletan osta Tartus kahest poest – või oli nii, et ühes müüdi poiste riideid ja teises tüdrukute omasid? Ruudulisi seelikuid muide ei olnud väga saada. Ma mäletan seda õnne kui ma enda oma kätte sain! Hea on, et sain, sest viiendast klassist ei olnud (vist) koolivorm enam kohustuslik ja kui ma ei oleks oma jonni ajanud ja algklassides ruudulist seelikut kandnud, siis ma ei olekski seda kanda saanud. Pioneeriks ma ei saanudki. Enne muutus riigikord:D

Kuigi mulle meeldis metsikult koolis käia, eriti algklassides, kartsime me osasid õpetajaid nagu tuld. Keemiaõpetaja Kütt on legendaarne koolihirm. Algklassides puutusime me temaga vaid koridoris vahetunni ajal kokku ja hoidku jumal selle eest, kui talle jooksmisega vahele jäid. Vahetunni ajal tuli jalutada. Ringiratast. Keegi ei vaielnud Kütile vastu. Hull õpetaja oli, aga praegu täiskasvanuna mõtlen ma, et tegelikult oli pull kuju. Hea huumoriga. Sarkastiline. Ütles, nii et oli öeldud. Ühekorra tõmbas klassipäevikusse joonlauaga kõigile “ühed”.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg…

Kas te viimasel pildil Mareki leiate üles?

1743522_683997211661283_950512693_n1798769_683996074994730_741242117_nblogger-image--1189135408

blogger-image-1607963451

1926115_775168829213709_8653736427473234048_o.jpg

“Koolitunnistus ei tähenda midagi – alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on.” (Karl Ristikivi)

/ Eveliis / 20 Comments

Teate, mis mind aegajalt tohutult häirib? Edukultus. Samas võib olla see ei ole päris õige sõna, sest iseenesest ma leian, et olla omal alal edukas ja teha seda hästi, olla oma valikutega rahul, on igati sobilik eesmärk. Võib olla oleks õigem öelda, et mind häirib tohutu võrdlemine ja võistlemine, mis hakkab juba maast madalast peale. Alustame ikka sellest, et lasteaed peaks kohustuslik olema, see teeb lihtsamaks sissesaamise “õigesse” kooli, sealt edasi tuleb “õige” ülikool, “õige” töökoht. Ja.Nii. Edasi. Aga kelle jaoks see kõik õige on? Meie endi või ühiskondlike normide jaoks?

Mulle on sada korda öeldud, et oota oota, kuni Ida kooli läheb, küll sa siis ka hakkad närveldama, et saaks ta ikka parimasse kooli sisse, et tal ikka kõik “viied” oleks, vead teda ühe eraõpetaja juurest teise ja ühest trennist ja tunnist teise, et ta ei oleks teistest kehvem. Jumala eest, ma siiralt loodan, et minust ei tule sellist ema, kuigi ühiskond tõepoolest liigub minu arvates kahjuks sinnapoole, et kui laps “õiges” koolis ei käi ja vanem selle nimel ei pinguta, oledki rongaema ja lapsest tuleb luuser.  Ma ei taha, et see nii on. Ma tahaksin, et mu laps saaks käia kodu lähedal koolis, et ta saaks kooli käia jalgsi, rattaga, koolibussiga. Ma tahaksin, et ma ei hakkaks oma last defineerima läbi hinnete ja saavutuste. Ma tahaksin, et mu lapsel püsiks uudishimu ja loovus ning julgus olla tema ise ka peale kooli lõpetamist. Ma tahaksin, et mu lapse koolis oleksid väikesed klassid, kus õpetajal oleks aega individuaalselt läheneda õpilastele.

Võite jälle mulle öelda, et oota oota, kuni ta kooli läheb. Ega ma ei ütlegi, et panen siin, ilma kogemuseta kirja absoluutse tõe. Ma räägin lihtsalt, milline on mu unistus ja mis oleks minu arvates ideaalne kool. Kahjuks aga ei ole selliseid koole palju. Riik ei toeta väikeseid kogukonna koole, lihtsam on need sulgeda, lihtsam on nende asemele ehitada hotellid ja restoranid.Meie maal kipub olema suhtumine, et suurest linnakoolist saab õigema hariduse kui väikesest maakoolist.

Ei ole harv lugeda uudiseid maakoolide sulgemisest, lapevanemate, õpetajate ja õpilaste võitlustest koolide ja õpilaskodude püsimise eest. Argumendiks ikka üks ja see sama – ei ole piisavalt lapsi, ei ole piisavalt hea haridus, ei ole õpetajaid. See on selline nokk kinni – saba lahti teema. Pole kooli – kolivad lastega pered linna, pole elanikke – pole põhjust kooli lahti hoida. Kogu selle “pole piisavalt hea haridus” taustal unustatakse ära üks väga oluline aspekt, mis maakoolide kasuks räägib. Koolitunnistus ei tähenda midagi. Alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on. Väikestes maakoolides õpivad lapsed suhtlema, õpivad teineteisega arvestama. Nad ei saa massi ära kaduda, sest õpetajal on kõigi jaoks silmi. Nad ei saa tunniks õppimata jätta, sest nad on liitklassis ainsad, kes vastata saavadki. Nad saavad kaasa teised väärtused ja teised alustalad elule.

Aga moodsam ja kasulikum on mõelda, et milleks kodukool kui koolis saab käia ka kaugemal kus on suurem ja parem kool. Parem mille suhtes? Millega võrreldes? Ma julgen väita, et vahet ei ole, millises koolis sa käid, kas oled koolis viieline või kolmeline, elus kuhugi jõudmine sõltub vaid meist endist. Ajal kui me kõik istume vaid ninapidi arvutis, ei liigu looduses ja lapsed teavad koduloomigi vaid raamatu ja loomaaia kaudu on mu arvates nii oluline püüda säilitada väikesed koolid maakohtades. Seda enam, et maal elamine on muutunud populaarseks. Inimesed tahavad maale kolida.

Lääne-Nigula valla lehel on kirjas “Tule meile elama! Ootame sind, päriselt!” Koolid ja lasteaiad kenasti ära toodud, sealhulgas ka põhikool, mis asub Nõva männimetsade vahel imekaunis mõisahoones. Ma külastasin seda kooli hiljuti. Ma ei ole ühtegi väikest kooli oma elus külastanud ja osa minust on alati mõelnud, et võib olla ma idealiseerin neid üle, kujutan ette, et elu sellistes koolides on hoopis midagi muud, aga ei…mu sisetunne ei ole mind petnud. See kool oli täpselt kõike seda, mida ma olen arvanud.  Looduskaunis asukoht ning armas 9-klassiline kool on viimastel aastatel piirkonda pidevalt toonud uusi peresid, kes tahavad eemale linnakärast ning soovivad oma lastele paremat koolikogemust väikeses stressivabas maakoolis, kus igaüks on märgatud ja toetatud ning kus kõik löövad aktiivselt koolielus kaasa. Loodusõppe kallakuga kool paistab silma mitmekülgse projektitegevuse ja heade akadeemiliste tulemustega. Isver, milline rõõm, et selliseid koole veel leidub!

Oot, kerime tagasi.

Rõõm ei olnud tegelikult see põhjus, miks ma kooliga tutvuma läksin. Nõva kooli ähvardab sulgemine. Kuulates peamisi sündmusi, mis seal juhtunud on, tuli mulle kohe meelde Varstu kooli lugu, lisaks Laupa ja Käru koolide juhtumid ning paratamatult tekib küsimus, kas haldusreformi käigus on kellegi lauale antud juhtnöörid ükskõik kuidas väikesed maakoolid sulgeda. Me kutsume inimesi elama maale, päriselt, ja samal ajal töötame selle vastu, et maaelu säiliks. Ma kuulasin Nõva kogukonna muret kooli pärast ja osa minust tundis rõõmu, et kõik kinnitasid minu arvamust maakoolide plusside kohta ning et on inimesi, kes ei lase endast teerulliga üle sõita, vaid võitlevad, kuid teine osa minust tundis kurbust, et nad koolielu arendamise asemel peavad tegelema sellega, et kool üldsegi püsima jääks.

Kui ma oleksin lapsevanem, oleksin mina (nagu olid ka Nõva kooli laste vanemad) õnnelik, et mu lapsel on võimalus käia sellises koolis. Kui ma oleksin selle valla vanem tunneksin ma uhkust, et minu vald on selline, kus inimesed ei pea muretsema vahemaade pärast kooli ja kodu vahel. Kui ma oleksin Eesti riik, siis ma toetaks väikeste maakohtade elu ja koolide ning lasteaedade säilimist. Ma oleksin nii palju tark, et ma mõistaksin, et kõik ei saa ega peagi käima Tallinna kesklinnas eliitkoolis. Ma oleksin nii palju tark, et ma saaksin aru, mida tähendab võimalus käia väikeses koolis. Ma ei peaks maakooli halvemaks. Ma ei vähendaks nende koolide tähtsust. Ma toetaks neid koole.

Aga ma ei ole Eesti riik. Ma olen lihtsalt üks tavaline inimene, kes hoolib väikestest kohtadest. Kui sina ka hoolid, ja mitte vaid Nõva koolist, vaid tahad aidata  luua pretsedenti ka teiste maakoolide tarbeks, et seista maaelu säilitamise eest Eesti Vabariigis pead tõstvate tsentraliseerimise protsesside kiuste, siis ole hea ja aita meil sõna levitada, et rohkem inimesed teaksid ja kuuleksid, millised on maapiirkonna inimeste võitlused. Ja et maakohtades elavate laste vanemad ei taha oma lapsi saata “paremasse” kooli, et saada paremaid hindeid, et saada parem töö, et saada parem elu. Nad teavad, et nende lapsed saavad ise oma soovide, püüdluste ja pingutustega need hinded ja tööd ja elud. Isegi kui nad käivad väikeses maakoolis.

MTÜ Nõva Koolikogukonda aitavad advokaadibüroo Sorainen partnerid Allar Jõks ning Carri Ginter. Esimesed lahingud on edukalt peetud, kuid pikk tee seisab veel ees. Palun aidake meid meie võitluses:

1. Rahalise abi palume kanda:
Saaja: MTÜ Nõva Koolikogukond
Arveldusarve: EE107700771002710261 
Viitenumber: 5005
Selgituseks võib märkida: “Annetus Nõva Kooli toetuseks.”
Igasugune abi on teretulnud, sõltumata selle suurusest!
2. Palun levitage meie sõnumit, et aidata meil laiemat üldsust kaasata!
3. Tulge Nõvale elama ja tooge oma lapsed siia lasteaeda ja kooli!

Päästame Nõva Kooli Facebooki lehega saate liituda siin.

Kodutöödeta kool

/ Eveliis / 40 Comments

Minu gümnaasiumi lõpetamisest on möödas 20 aastat. See on pikk aeg ja palju asju on selle aja jooksul muutunud, see on loomulik – aeg läheb edasi ja asjad arenevad. Ometi on asju, mis ikka on vanasse aega kinni jäänud ja minu arvates ajale ka jalgu jäänud.

Paar nädalat tagasi olin ma koos sõbrannadega, kes rääkisid, kuidas lapsel oli kodustööks vaja midagi heegeldada/kududa/õmmelda. Laps ise ei osanud, emad guugeldasid ja tuletasid meelde 20 aastat tagasi õpitut. Nendel lastel on vedanud, nende emad on üsna teravad pliiatsid ja saavad oma last sellistes asjades aidata, aga minule tuli hirm peale.  Kui minu laps vajaks abi, siis minult ta seda ei saaks. Ma ei oska. Ma ei tahagi osata. Mul ei ole huvi. (Ühiskondliku survena) aga peab olema, sest mis lapsevanem ma muidu olen.

Ma ei suutnud uskuda, et aastal 2018 istuvad lapsed ikka veel kohustuslikult käsitöötunnis ja õpivad sokikudumist. Ärge saage minust valesti aru, ma ei ütle, et need oskused ei ole vajalikud, aga teha need asjad kohustuslikuks ja eeldada, et kõikidel lastel on huvi heegeldamise vastu kõlab absurdsena. Minule ei meeldinud käsitöö, ma pole kunagi tahtnud seda isegi õppida, aga pidin. Õnneks vedas ka mul, vanaema ja tädi tegid kõik minu eest ära. Aga mis kasu ma sellest sain? Võib olla oleks mina pidanud heegeldamise asemel puidust esmaabi kappe nikerdama? Ja ausalt öeldes ma ei kujuta ette küll, et laps peab nädalavahetusel kampsunit kuduma kodutööna.

Eile vaatasin poole silmaga “Radarit”, kus räägiti jälle kodutööde vabast koolist. See teema on aastaid kirgi kütnud ja võib olla tundus mulle ka esimese hooga arusaamatu, aga kui mõtlema hakata, siis mis on kodutööde eesmärk?

Paari aasta eest läbi viidud kodutööde uuringus nimetasid õpetajad kodutööde eesmärkidena kordamist, harjutamist, konkreetse oskuse õppimist ja tunnis poolelijäänu lõpetamist. Huvi ja uudishimu tõstmist ei peeta nii oluliseks ega julgeta anda õpilastele vabadust ise tegutseda. Kuigi just neid oskusi peaksime õpilastes arendama.

Nii ongi uuringu andmeil õpilaste põhiemotsioonid kodutööde tegemisel väsimus ja igavus. Mis seal imestada, kui kolmandik teise klassi lastest ei mõistnud kodutööde eesmärki! Kuigi ligi pool õpetajaist väitis, et selgitavad eesmärki ja arutavad juhised koos läbi, näitas vaatlus, et nii tehti vaid 18% tundides. Alla poole õpetajaist ütles, et individualiseerivad ülesandeid.

(Õpetajateleht)

Mu meelest on lausa kummaline, et koolid ja koolitunnid on muutumas, aga kodutöid antakse ikka nii nagu vanasti. Nii nagu ollakse harjunud. Nii on kogu aeg tehtud ja muutus tundub hirmu. Nii palju kui ma olen kuulnud, siis laste koolipäevad on pikad, peale seda on (ühiskondliku survena) laulu-ja tantsuringid, keeletunnid, eraõpetajad, trennid. Koju jõutakse hilistel tundidel ning siis on vaja hakata tegema kodutöid. See on ju meeletu koormus, pole siis ime, et lapsed on stressis ja väsinud. Õpilased veedavad terved päevad akadeemilises keskkonnas, ma olen kindel, et koolis saab kõik õpitud. Õhtune aeg peaks ikka jääma lapsele ja tema perele sisustamiseks.

Mina olen terve oma kooliaja tuupinud. Tuupinud pähe kuivi fakte ja asju, millest ma ei saanud aru või mis mind ei huvitanud. Mu hinded olid küll kõik väga head, ent analüüsivõimet ja loovust ning iseseisvat mõtlemist see ei arendanud. Targemaks ka ei teinud. Pähetuubitud asjad olid peale kontrolltööd sealt kadunud. Kui aga kodus tuupimise asemel koos mõelda, arutada, analüüsida, jäävad asjad palju paremini meelde. Ja selleks piisabki koolis oldud ajast.

Aina enam töötajaid keelab ületöö tegemise, et töötajad oleks motiveeritud ja puhanud ning saaksid veeta aega oma perekonnaga, et mitte läbi põleda. Miks on õpilased teistsugused? Ma küll tahaks näha, et kodutööde asemel oleks rohkem grupitöid ja vabadust. Ma ei usu, et lapsed selle tagajärjel rumalamaks jääksid. Pigem usun ma, et ka kõige halvema õpilase hinded võivad hoopis paraneda ja tuleviku mõttes on grupitööd ja muu loov lähenemine palju kasulikum kui kodus arutu tuupimine.

Mitte midagi pole muutunud

/ Eveliis / 10 Comments

Ma sain koolikirjandite eest ALATI hindeks “viie”, isegi siis kui mul oli väga palju komavigu, sain ma sisu eest “viie” ja vigade eest teise hinde. ALATI. Välja arvatud üks kord kui ma sain lausa “kahe”. Mina kirjutasin kirjandi ühele oma klassivennale ja teine viieline kirjutas teisele. Kui õpetaja jõudis kirjandite hindamisega klassivendadeni, sai üks neist “kolme” (põhjendusega, et sa ei oska üldse kirjutada”) ja teine “kahe” (põhjendusega, et kogu aeg ühest ja samast asjast ja mööda kirjutab, vigadest rääkimata).  Nii sain ma teada, et tegelikult ei oska ma kirjutada. Või sain ma teada, et hindeid pandi meeldimise järgi.

(Õnneks sain ma lõpukirjandi kirjutamisel kümnest punktist üheksa, nii et ma olen elanud endale sobivama arvamusega, et hindeid pandi tihti nägude järgi.)

Mul on näiteid veel. Igasuguseid. Endast. Klassikaaslastest. Jube masendav tegelikult. Võid teha ükskõik kui hästi, aga näo pärast või selle pärast, et sa oled “põhimõtteline kolmeline” ei saa sulle “viit” panna. Ma olin matemaatikas jube kehv. Vaevu kolmeline. Aga ükskord pingutasin ja tegin kontrolltöö ära nii hästi, et mul oli üks väike viga. Lemmikud said sellise veaga tööde eest “viie”, aga mina ei saanud “viit miinustki”. Siiani on meeles see pettumus.

Täna jäi mulle ette EPL artikkel, et keegi TEISE KLASSI õpilane sai kirjatehnika eest “kahe”. Selle sama töö eest, mis on päisepildiks. Ma saan aru, et laps peab oskama kirjutada ja VIGADETA ning soovitavalt arusaadava käekirjaga, aga 2017.aastal panna lapsi niimoodi tähti voolima, et r-id ja s-id oleksid TÄPSELT rea sees, on idiootsus. Üks asi on õpetada korrektselt kirjutama, teine asi on nõuda teise klassi õpilaselt midagi, mida TEGELIKUS ELUS MITTE ÜKSKI TÄISKASVANU MITTE KUNAGI EI VAJA. Või te saadate kirju nii, et te voolite iga tähe täpselt ühesuuruseks ja nii nagu te teises klassis kirjutama õppisite. Ma isegi ei oska “õiget” suurt S-i kirjutada, nii nagu koolis õpitud sai. Või mis vaid S-i. Pooli tähti ei oskaks kirjutada. Kas see tähendab, et ma ei oska kirjutada?

Oot, ärge vastake. Ma tean, et ma teen kirjavigu, ei mäleta reegleid, aga sellel pole mingit seost kirjatehnikaga. Mille eest ma loomulikult ka vaid “viisi” sain koolis.

Meil on probleem, et inimesed PÄRISELT ei oska kirjutada elementaarseid asju. Teate küll MÜÜJA vs MÜÜA vs MÜÜIJA ja JALAKÄIA vs JALAKÄJA vs JALAKÄIJA. Meil on probleem, et inimesed ei taha ega ka OSKA lugeda. Meil on probleem, et inimesed ei oska analüüsida tekste. Aga me keskendume filigraansusele kirjatehnikas.

Palun.

 

Kui ma Norra kooli sattusin

/ Eveliis / 2 Comments

See postitus on ilmselt 20 aastat ajast maha jäänud ning tõenäoliselt võrdlen ma võrdlematut, st et ma ei tea ju absoluutselt mitte midagi tänapäeva koolist, aga seoses erinevustega lasteaedade koha pealt tuli mulle meelde KUI erinev oli Lillehammeri keskkoolis veedetud aasta sellest, millega ma harjunud olin.

Muidugi täna, 36aastasena, näen ma asju tibake teisiti kui tookord 16aastasena, kuid siiski tuli mul tahtmine oma Norra kooli kogemus kirja panna. Absoluutne tõde see ei ole, lihtsalt minu kogemus kui 16aastaselt Norra 11. klassi sattusin.

Kõige esimene asi, mis mulle meelde tuleb on see, kuidas õpilastesse suhtuti kui täiskasvanutesse, kes võivad ise otsustada. Vähemalt jäeti selline mulje ja me kõik teame kui oluline see ühele teismelisele on. Teismeline teab kõige paremini ja on kõige targem. Õpetajad ja õpilased suhtlesid eesnimepidi ja kui võrdne võrdsega. Kui ma vahetunni ajal nägin õpetajaid ja õpilasi koos maja taga suitsetamas pidin ma hämmingust pikali kukkuma. Mis mõttes? Nüüd asi ei ole sugugi selles, et ma suitsetamist pooldaks, aga mulle meeldis see, et keegi ei käinud salaja nurga taga suitsu kimumas, mis on sada korda hullem variant. Ja mingil määral usun ma, et kui pole keelatud, siis pole ka nii põnev ehk siis ega neid suitsetavaid õpilasi väga palju olnudki. (PS: rõhutan siinkohal veelkord, et ei poolda suitsetamist ja point on hoopis selles, et mulle meeldis see suhtumine teismelisse kui täiskasvanusse).

Koolis oli olemas söökla – kantina – kuid suurem osa õpilastest sõid lõuna ajal kaasa võetud matpakke´sid. Kellelgi polnud häbi, et kodust toit kaasas oli. Eestis aga oli tol ajal hoopis teine suhtumine, kui vahetunni ajal poest või kohvikust saiakest ja krõpsu osta ei saanud, olid rott, kes vanematelt piisavalt taskuraha ei saanud. Taskuraha oli mu Norra klassikaaslastel tol ajal ilmselt rohkem kui mõned inimesed Eestis palka said, kuid kaasa tehtud võileivad oli lihtsalt elementaarne. Mulle iseenesest meeldib see toidu kaasa pakkimise idee. Norras koolis (hiljem ka høgskole`s ja ülikoolis) käies muutus see mu jaoks nii loomulikuks, et Eesti tagasi tulles oli mul lausa kahju, et kodus köögisahtlis ei olnud iseenesestmõistetavalt olemas mellomleggspapir (paber, mis pannakse kahe võileiva vahele, et võileivakate kokku ei kleepuks).

Paar päeva tagasi kui me Idaga metsas jalutamas käisime jooksis meile vastu klassitäis orienteeruvaid koolilapsi. Jällegi tuli mulle oma Norra keskkooli aasta meelde. Me jooksime samamoodi mööda metsa ringi ja kehalise kasvatuse tund oli megaäge. Mingil põhjusel tahtsin ma Eestis kehalisest kasvatusest ikka kõrvale hiilida (kuigi ma olen alati olnud sportlik ja pigem heade tulemustega kehalises kasvatuses). Võimalik, et see oli seotud kitsa riietusruumi, halbade pesemistingimuste ja lühikese vahetunniga? Norras aga nautisin ma kehalist kasvatust. Nii nagu ka kõik teised. Vähemalt Lillehammeris. Siin ei ole vist ühtegi inimest, kes sporti ei armastaks. Olenemata vanusest.

Koolitunnid olid Eesti kooliga võrreldes nagu puhkus. Ma ei mäleta, et ma oleks kodus midagi väga tuupinud, ma ei mäleta, et ma oleksin kartnud tundi minna, sest on õppimata, aga samas ei saa ma ka öelda, et me oleksime vähem õppinud. Näiteks geograafiat andis meile legendaarse Thor Heyerdahli poeg, kes oli oma ala täielik fänn ning suutis tunni äärmiselt huvitavaks teha. Kuna inglisekeelseid vahetusõpilasi oli klassis kaks, siis osa tunnist rääkis ta meie pärast lausa inglise keeles. Ühtegi kontrolltööd ma ei mäleta, aga teadmisi jäi mulle külge siiski sama palju või rohkem kui Eesti koolis. Inglise keeles analüüsisime me klassikat (nt Orwelli Loomade farm), mis lisaks sõnavarale arendas ka analüüsivõimet ning laiendas reaalselt silmaringi. Samal ajal Eestis õppisime me inglise keelt nõukaaegsest õpikust, kus räägiti rahvaste sõprusest. Ma ei liialda.

Tunniplaani sai iga õpilane vastavalt oma huvidele kokku panna. Otseloomulikult jätsin mina oma tunniplaanist välja matemaatika (mis Eestisse tagasi 12.klassi minnes mind valusalt tagumikust hammustas ja ma nägin kurja vaeva, et 12.klassi matemaatika läbi teha), aga kui ma oleksin Norras edasi koolis käinud, siis ei oleks matemaatikast loobumine minu edasist käekäiku kuidagi mõjutanud. Analüüsivõimet ja seoste nägemist õpetasid mulle ka teised ained.

Kuigi mulle on alati meeldinud koolis käia ja mul ei ole koolis probleeme olnud (kui välja arvata (armu)kade füüsikaõpetaja, kellele kuidagi pähe ei mahtunud, et mul koolist üks aasta vahele jäi ning ta kõik endast oleneva tegi, et ma kooli koos teistega ei lõpetaks), siis Norra keskkoolis veedetud aasta oli hoopis midagi teistsugust. Just otsustusvabaduse ja suhtumise tõttu. Ei mingit pinget ega tuupimist. Ja kuigi ma tõesti ei mäleta, et ma oleksin väga palju õppinud selle aasta jooksul, siis aasta lõpus tegin ma vajalikud eksamid ära pea sama hästi kui teised klassikaaslased.  Hea soovituse sain ka kaasa. Aga seda pole mul kunagi kusagil vaja läinud ega pole sellest ka mingit kasu olnud. Kui siis vaid enesetunde jaoks ja hetkel siin eputamiseks:D

Ma usun, et Eesti koolisüsteem on 20 aastaga palju muutunud, aga tookord oli tõesti tunne nagu ma oleks teisele planeedile sattunud.

1923469_14441180426_2701_n

Lapsed ja kaunid kunstid

/ Eveliis / 4 Comments

Kuna on õige hetk lapsega trennides ja huviringides käima hakata? Mina ausalt ei tea. Ma olen kuulnud, et Ida vanuses lapsega veel ei saa, kusagil käia sest laps ei oska käituda rühmatrennis /huviringis. Mu meelest on see puhas jama.  Kuidas see laps siis ikka õpib või areneb?

Eelmisel aastal jäin ma lasteaias tantsutrenni registreerimisega hiljaks ja nii otsisin ma talle juba talvel sobivaid trenne. Silma jäid akrobaatika, mis mu meelest oleks võinud Idale sobida aktiivsuse ja hulljulguse pärast, ning laulmine, kuhu võeti küll lapsi alates neljandast eluaastast, aga Idat ei saadetud ka ära. Akrobaatikasse me erinevatel põhjustel ei jõudnud, laulmas saime käia kaks korda, sest kolmandal korral Ida keeldus kategooriliselt tundi minema. Sundima ma ka ei hakanud. Ju oligi vara.

Aastaga on ta nii palju kasvanud ja arenenud, et näha on, et ta naudib laulmist ja tantsimist (samas milline laps seda ei teeks?), lisaks on ta meisternäitleja, esineja. Kui ma blogis uurisin, kas nii pisikestele on ka näiteringe olemas, suunas keegi mind Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Kooli, kus mudilaste laulu-ja näitering täiesti olemas. Muidugi muudab kooli asukoht Tallinnas ja kellaaeg (16.15-16.55) mu elu keerulisemaks, kuid selle taha küll asi jääda ei saanud. Kui lapsele meeldima hakkab, siis tuleb seal käia.

Täna oli esimene tund. Mina istusin ukse taga ja kuulasin. Mitte et ma oleks väga kusagil muusikatunni ukse taga varem istunud, aga see entusiasm, rõõmsameelsus, lapsemeelsus ning mängulust, mis läbi ukse minuni kostis pani ausalt rõõmust naeratama. Tundub, et sai valitud väga õige koht. Ida klappis juhendajaga koheselt, kuigi ma olin kartnud, et võib olla ta esimene kord häbeneb. Samas sellise juhendajaga lepiks vist ka kõige häbelikum laps. Selline nakatav positiivsus, et isegi mina, kes tänasest tööpäevast tülpinud olin, lisaks veel kõndimisest ja autota logistika sättimisest väsinud, sain uue positiivse laengu.

Ida väljus tunnist rõõmsana ja küsis rongis, kuna me uuesti tundi läheme. Neljapäeval. Nii et teisipäeval ja neljapäeval käib Ida laulu-ja näiteringis, kolmapäeval lasteaia tantsuringis. Kui teist kellelgi on kodus mudilane, kellele just vahvat huviringi otsite, siis ma soovitan ka laps LKKK-sse kirja panna. Tulge meile seltsi!