Võimalik, et te mõtlete, et no mis nendes täiesti tavalistes Max Mara saabastes erilist on. Või et mis mul viga on, et nendest nii suure numbri teen. Tegelikult ei olegi asi niivõrd saabastes endis, kuivõrd selles, et nad meenutavad mulle lapsepõlve, toovad kokku mingid mälestused ja neil on omamoodu lugu rääkida.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ajas minema tagasi sinna aega kui parim hetk elus oli see kui tädi Lola ja Onu Oskar Rootsist kas külla tulid või nänni saatsite. Kui te olete minuvanune ja kasvanud üles Kama šokolaadi, Kalevi nätsu, puukottade ja Marati dressiga (mis siis ei olnud ilus sametine ja heast materjalist), siis te saate aru, mida välismaa pakk või sugulaste külaskäik tähendas.
Mulle meeldis kui onu Oskar ja tädi Lola külla tulid väga lihtsatel põhjustel – nad tõid ALATI kaasa jube palju lahedat staffi. Kommide ja nätsudega sai ikka tükk aega populaarsust nautida. Ja riided, mis nad kaasa tõid. Jube lahedad olid, lahedate piltide ja värvidega (roosa pandaga kampsun oli mu lemmik nii kaua kuni ta mulle selga mahtus ja siis oli ikka jube kahju kui ühel kenal päeval seda enam kuidagi selga ei venitanud, sugulane tegi mulle küll sarnase asemele, aga see ei olnud üldse enam SEE). Ja tossud olid krõpsudega! Muide vanade kirjade hulgast leidsin ma ka hulganisti vanu postkaarte. Üks onu Oskari jõulutervitustega kaart oli eriti omapärane, lisaks tavapärasele jõulutervitusele oli seal kirjas ka: „Saatsime Eveliisile talvetossud. Ärge seisma jätke, las hakkab kohe kasutama.”
Rumal nõukaaegne inimene pani ju kõik asjad kappi hoiule või siis hoidis erilisteks sündmusteks. Ma ei teagi, mis need erilised sündmused olid kui tohtis välismaa kohvi külalistele pakkuda, või välismaa seebi ja hambapastaga pesta. Ja huvitav, millised sündmused oleks olnud piisavad talvetossude kandmiseks?
Kui hästi mõtlema hakata, siis võib-olla see nõukaaegne inimene ei olnudki nii rumal, kuivõrd ratsionaalselt mõtlev. Ta teadis, et kui tossudega midagi juhtub või kaneel ja lahustuv kohvi otsa saab, siis ei saa lihtsalt minna nurga peale poodi või lähimasse kaubamajja, et uued asemele osta. Aga tossud? Kui need lapse jalas otsa ei saanud, siis kapis seistes jäid nad ju väikseks ikkagi? Seega kasu oli igatepidi null. Või siis hoiti neid kapis seepärast, et nad ilusad püsiks ja siis sai neid erilistel puhkudel külalistele näidata ( „Sa vaata vaid kui ilusaid asju seal välismaal tehakse? Kahju ainult, et jäid väikseks enne kui Liisu kandagi sai“) ja kõrvale pakkuda lahustuvat kohvi.
Jah, krõpsudega tossud, välismaa kohv ja erilised sündmused pidid omavahel seotud olema!
Tegelt ma mäletan neid tosse jumalast hästi ja ka seda, et kappi neid ei pandud (ilmselt tänu onu Oskari ettekirjutusele), talve saabudes panin ma need ikka täitsa jalga kohe. Algul mulle need tossud üldse ei meeldinud – need olid valged, punase äärega, aga ILMA krõpsudeta!!!! Eelmised, mis ma ribadeks kandsin, olid krõpsudega, ja ma olin täiesti veendunud, et ka uued on sellised. Krõpsudega tossud olid staatuse sümboliks. Nagu välimaa vildikad (36 vildikaga komplekt oli juba ülitegija) või satsid teksaseelikul ( mingi aeg tulid müügile sellised kihilised teksaseelikud, kus igal kihil oli pitsäär – mida rohkem pitseääri oli, seda kallim see seelik oli ja seda popim sa olid. Mingil põhjusel minu ema mulle sellist seelikut ei ostnud, aga selle eest oli mul lausa mitu 36 ja ka 48 vildikaga komplekti, välismaa pinal ja seljakott ning KRÕPSUDEGA tossud). Saate nüüd ise aru, kui olulised olid krõpsudega tossud!!!! (aga ma harjusin ka nende valgete ja punase äärega tossudega päris hästi ära).
Katkend “Kas see on rumal” raamatust
Ma olen kasvanud üles ajal, mil suurt midagi ei olnud saada ja kõik paremad asjad peideti kappi õiget aega ootama. Nii mitmedki kingad jäid mulle niimoodi väikeseks ja ma tean mitmeid komplekte praetaldrikuid, kahvleid ja morsiklaase, mis kapist kunagi päevavalgust ei näinudki. Seniks kuni mul õnnestus need emalt edale kaubelda (kui te arvate, et see läks lihtsalt, siis oi ei, te eksite). Alguses panin minagi need pühade nõud-kahvlid, ilusad taldrikud ja kristallklaasid kappi peitu, sest nii on alati tehtud, kuid mingil hetkel mõtlesin ma, et olgu igapäev pidupäev ning võtsin kõik need igapäevasesse kasutusse.
Umbes kümme aastat tagasi ostis mu ema endale uhked lakksaapad. Need samad, mille ümber kogu see trall käib. Naabrinaine veel küsis, et mis sest kasu on, et kallid saapad, kui ühtegi kirja pole näha, mis nende hinda välja näitaks. Juba see, et need saapad on oma uhkuses nii diskreetsed, on nende saabaste võlu. Emme pani need saapad kenasti kappi. Isegi karbi ja koti seest ei võtnud välja. Ja ei kandnud neid kunagi! Ma tahtsin neid talt ära osta. “Sul pole nii palju rahagi!” naeris ema ja ei teinud must väljagi. Noh, tegelikult oli tal ka õigus, pealegi pakkusin ma talle poolt hinda. “Ja sa ei oska asju hoida, sa lõhud need ära,” manitses ta mind ja keeldus mulle saapaid andmast. Paar korda on mul õnnestunud neid siiski laenata. Jube enesekindel tunne on olnud. Kõlab tobedalt, aga on ju mõne asjaga nii, et see lihtsalt lisab enesekindlust. Nii need saapad seal kapis seisidki. Aastaid, pimedas, üksinda. Saapad, mis olid mõeldud maailma vallutama, aga ootasid toda õiget aega, nagu nõukaaja jalanõud, mida kunagi ei tulnudki. Milline patt, milline kuritegu saabaste suhtes! Ma olin kindel, et need saapad ei näe kunagi enam päevavalgust. Nõukaaegsed moosipurgid tulid meelde. Keedeti suures koguses moosi kokku, viidi keldrisse ja sealt ei toodud neid enam kunagi välja. Saabastega tundus samuti minevat. Õnneks said nad vähemalt kapis elada.
No ja läks natuke veel aega ning kohati emale jälle meeldetuletamist, et andku need saapad ometi mulle ära. Enam ma isegi ei hakanud pakkuma, et ostan, sest tõenäosus, et ta need loovutab oli niikuinii nullilähedane, aga samas püsis siiski lootus, et tal viskab mu mangumine üle ja ta lihtsalt annab need mulle, et ma vait jääks. Issand, selle lause ära kirjutatuna sain ma aru, et Idal on nii paljus minu geenid! Ühesõnaga 40.juubeliks oli ema küps. Saapad jõudsid minuni. Karbis ja kotis ja praktiliselt kandmata. Viisin kullatükid kohe magamistuppa peitu, sest kas te kujutate ette kui Dexter oleks öösel otsustanud neid endale jalga proovida? Temast võib kõige oodata ja kuna ta on piisavalt rohmakas, siis poleks neist palju ilmselt järele jäänud. Ma ei taha sellele stsenaariumile isegi mõelda, mu ema ütleks vist tütrest ka lahti.
Hommikul kui tööd tegin ja Ida vaikselt ülemisel korrusel mängis, hakkasin ma muret tundma, et äkki mängib mu saabastega. Läksin vaatama. Mu sisetunne ei olnud eksinud. Lubasin lapsel oma isu täis mängida, lugesin sõnad peale, et nendega ei mängita ja et need pole kandmiseks (???) ning panin kenasti kappi peitu. Nööriga sidusin karbi kinni ka. Igaks juhuks. Las nad ootavad seal oma õiget aega, sest tahate ma tunnistan teile saladuse? Ma ei raatsi neid vist ise ka kanda.
Geenid.
Lubasin Idale mängimiseks teised saapad. Ostsin aastaid tagasi, aga kahjuks natuke väikseid. Ära pole ka raatsinud anda, seisavad teised nukralt riiulis ja ootavad. Ma isegi ei tea, mida. Õiget aega ilmselt mitte, sest vaevalt mu jalg väiksemaks läheb.
