kehakaal

Rullime keha trimmi!

/ Eveliis / 10 Comments

Hiljuti juuksuris olles sattus mulle kätte mingi ajakiri, kus oli kirjas, mis vanusest, mis iluprotseduuridele mõtlema võiks hakata. 30+ naiste “TO-DO protseduurid” olid endosfääriteraapia (näole) ja botuliiniteraapia. Selle artikli järgi võttes olen ma oma iluprotseduuridega täiesti loogilist käiku käimas:)

Krüolipolüüsi ma juba käisin proovimas. Lähen veel. Miks? Ma näen tulemusi peale esimest korda, aga see ei ole minu jaoks piisav, see ei ole see, mida ma saavutada tahan ja kuna ma näen, et see aitab kaasa keha “modelleerimisele”, siis mulle sobib. Muide, võin teile öelda, et nende kolme nädala jooksul, mis sellest protseduurist on möödunud, ei ole ma oma söömis-ja joomisharjumusi grammivõrdki muutnud, nii et ei saa kuidagi öelda, et tulemus ei oleks protseduurist, vaid sellest, et teadlikult muudan oma harjumusi. Püüan täna ka Instastorysse enne/pärast pildi võrdluseks panna. Saate vaadata, kas näete erinevust.

Eile alustasin ma ka Endospheres Therapy kuuriga. Massaaži võib teha ka üks-kaks korda, kuid soovitav on siiski võtta kuuest korrast koosnev kuur.  Kuur võib olla ka 12 korda, aga see tundub minu enda jaoks overkill. Endospheres Therapy on noorendamisteraapia, mis samaaegselt nii silub, toniseerib, parandab mikrotsirkulatsiooni kui ka modelleerib. Seda kui palju ta modelleerib, saame näha pärast kuut korda, kuid ma võin ausalt öelda, et isegi kui ma ei oleks ülekaaluline, siis ma kasvõi aastas korra teeks ikkagi selle kuuri läbi, sest esimesest korrast jäi mulle nii positiivne mulje. Esiteks hästi mõnus, lõõgastav ja tuntavalt toniseeriv. Siit saate näha, kuidas protseduur välja näeb. Kõige mõnusam oli protseduur jalgadele. Talla alt oli siiski jõhkralt kõdi, aga muidu oli nii lõõgastav, et ma oleks võinud magama jääda. Kui ma mõtlen keha (vananemise) peale, siis jalad on see kehaosa, millele ma kõige vähem tähelepanu pööran. Tegelikult on see ju nii vale, sest jalad “lähevad ka vanaks”, nad vajavad samamoodi tähelepanu ja hoolt, et kauem siledad ja siredad (nii palju kui võimalik) oleksid. Seega ma soovitangi võtta kogu keha protseduuri, mitte vaid ühe piirkonna. Kõhupiirkonna massaaž ei olnud nii meeldiv. Ei olnud valus, aga natuke ebameeldiv, võimalik, et ka sellepärast, et mu kõht on veel natukene tundlik krüolipolüüsist. Selline veider tunne oli, mida ma kirjeldada ei oskagi. Nagu midagi tõmbaks, lükkaks ja vooliks üheaegselt. Sürreaalne kirjeldus, aga ausalt kui rullik mu keskkohta mudis, siis ma tundsin end nagu savitükk, millest kunstnik püüab naise keha välja voolida. Saan teile peale teisipäeva, kui mul on uus pekirullimise aeg kinni pandud, öelda, kas siis ka ebameeldiv oli alakõhupiirkond. Kahtlustan, et ei ole.

Hetkel on VipMedicumis “hullud hinnad”, nad on täiega soodukate lainel (vaadake siit). Endosfäärteraapia hinnad on hetkel – esmakordne protseduur 1 tsoon (30 minutit) – 29€, esmakordne protseduur probleemsetele tsoonile (45 minutit) – 55€ (79€).  Tasub ära proovida! Ma olen juba enne kui ise proovisin blogilugejatelt saanud kiitvat tagasisidet selle protseduuri kohta, nüüd lisan enda kiitva tagasiside ka.

Iluprotseduuridest sõltuvuses ehk tere, keskeakriis?

/ Eveliis / 23 Comments

“Marek, ma lähen homme oma pekke külmutama!” teatasin ma õhtul kodus. Marek pööritas silmi ja ütles, et ei tea küll, kelle jaoks ma korraga kõiki neid protseduure teen. “Ikka sinu jaoks,” vastasin mina. Marek kordas oma silmade pööritust. “Kümme aastat ei ole midagi teinud ja nüüd siis järjest…”  Oli minu kord silmi pööritada. “Kallis mees, kümme aastat tagasi ei olnud mul selleks vajadust, ma ei olnud vormist väljas.” Kuigi, tõele au andes, teadsin ma siis oma peas, et olen nii ülekaaluline kui kole.

Nüüd on lood teised.

Iluprotseduuridest sõltuvuses ja keskeakriis jah? Oh ei. Ma ei näe mingit vahet, kas naine käib juuksuris, kosmeetikus, maniküüris või külastab (mõistlikuse piires) ilukliinikuid. Minu arvates on see täiesti tavaline enda eest hoolitsemise rutiin. Lihtsalt erinevas vanuses naiste ilurutiinid on erinevad. 18-aastane mina käis solaariumis, 38-aastane mina ilukliinikus. Elu. Milleks häbeneda?

Keskeakriisist ei tea ma midagi.

Kui ma vaatan ennast kui naist, siis ma ei näe ei ülekaalulist ega keskealist naist, ma näen täiesti normaalset  naist. Ma olen endaga rahul ja meeldin endale. Aga siin on üks aga. Ma meeldin endale kui ma olen riides. Võtame riided ära ja ma ei valeta kui ma ütlen teile, et mu keha tekitab mulle tülgastust. Ma olen sellest ka varem rääkinud. Ma ei kavatsegi end sellisena armastama hakata, ses mõttes, et ma  ei kavatse endale valetama hakata, et armastan oma pekki. Seepärast muutsin ma oma toitumist, hakkasin liigutama, kuid tundsin ikka rahuolematust ning leidsin end ikka ja jälle uurimas muid variante. Ka rasvaimu, kuigi selle ma esialgu siiski olin enda jaoks välistanud. Instagramis jäi mulle ette vipMedicumi konto, kus parasjagu reklaamiti protseduuri, mida ma alguses ei suutnud kokkugi veerida.

Krüolu…krüolüü…krüolipolüüs. Läksin nende kodulehele, et rohkem teada saada- Lugesin ja ei olnud korraga kindel, kas ma olin segaduses, et mis protseduur see siis selline ikka on, või põnevil, et selline asi olemas on. Kuna konsultatsioon oli (on) tasuta, panin ma pikemalt mõtlemata end kirja, paar päeva hiljem olin ma aja kinni pannud ka protseduurile endale.  Et kõik oleks selgemast selgem, siis ütlen ma siinkohal ka ära, et tegu ei olnud algselt absoluutselt koostööga, ma lihtsalt panin aja kinni nagu iga teine inimene, aga üks asi viis teiseni ning tänase protseduuri ja eesootavad endospheres therapy teostan ma ilukliinikuga koostöös.

Ma olen aegajalt ikka mõelnud, et huvitav, kas blogijad saavad natuke paremat teenindust kui nö tavakliendid. VipMedicumis sain ma sellele vastuse. Mulle konsultatsiooni andnud ja protseduuri läbi viinud Terjel ei olnud õrna aimugi, et ma sellest ka mingi kogemusloo kirjutan, avaldasin talle selle alles täna kliinikust lahkudes, ja võin öelda 100% veendumusega, et siin ei teha klientidel mitte mingisugust vahet.

Kui mulle koostööd pakuti, olin ma kahevahel. Kui ma võtan selle vastu, siis oleks minust aus näidata ka seda, mille pärast ma selle teekonna ette võtsin, aga kas ma tahan seda teha? Riietega annab imesid teha ja ei pea üldse põdema, aga vabatahtlikult oma probleemseid kohti suhteliselt loetud blogis näidata, kas ma olen selleks valmis. Ma ei ole üleüldse kunagi eriline nahanäitaja olnud, miks seda teha siis nüüd. Samas mõtlesin ma, et ma olen rääkinud siis blogis avalikult nii paljudest asjadest, et minust oleks kahepalgeline mitte rääkida sellest, mis võib olla huvitab teisigi minuvanuseid ja vanemaid, kes ei taha mutistuda, vaid lisaks sisemisele ilule olla ka väliselt ilusad. Nii et…kogu mu julgus sai kokku võetud ja siis need probleemsed pildid ongi. Saate nüüd ju aru, et ma ei ole niisama moe pärast kurtnud, et appikene, ma olen paks. See moe pärast vingumine jäi 10-20 aasta tagusesse aega.

Siin on teie ees 70 kilo naiseilu. Peitmata.

Ma täna ei hakkaks krüolipolüüsist väga palju rohkem kirjutama kui ütlen, et tegu protseduuriga, kus  krüolipolüüsiseade  tõmbab vaakumiga otsakusse rasvavoldi, mille kudesid hakkab elektriga “külmutama”. Mulle oli konsultatsiooni käigus selgeks tehtud, et tegu ei ole millegi valusaga, kuid kindlasti ka mitte mugava ja meeldiva protseduuriga. Mina ei tea, kas mina olen nii tundetu, aga ma ei tundnud vähimatki ebamugavust, pigem oli mu meelest äge kui “tolmuimeja” pekid vaakumisse tõmbas. “Äge protseduur,” ütlesin ma lahkudes. Administraator naeris, et selliseid kliente, kes nii ütlevad, ei ole üleliia palju. Käsi südamel, 70 minutit peki külmutamist läks mööda nii, et ma ei saanud arugi. Ainus väga kummaline tunne oli see kui lõpuks seade lahti võeti kõhu küljest ning kõhupekist oli korraks saanud pekine ja väljaulatuv Lego-kuubik. See masseeriti kohe muidugi ära. aga korraks vaatasin küll, et mine pekki, mis siis kui see Lego ei kaogi mu kõhult. Kadus vähem kui minutiga.

Esimesed emotsioonid?

Esimesed tunnid peale külmutamist oli kõht täiesti tundetu ja külm, arusaadav eksju. Mida aga aeg edasi seda rohkem läks kõht paiste ja valulikuks, väga kummardada ei saa ja tunne on selline ebameeldiv, valulik. “Sul on beebi tulemas,” kilkas Ida, “siis läheb kõht nii suureks!” Jah, paistes on kõht küll, aga selle eest ka hoiatati. Osadel pidi paiste minema, teistel ei pidanud üldse midagi välja paistma. Mina olen ikka loomulikult see osa, kes paiste läheb. Ma ei soovitaks krüoteraapiat teha enne mõnda olulist üritust, sest kunagi ei või ette teada, kuidas keha reageerib. Kehad on nii erinevad. Naljakas, et räägin siin, et enne ühteggi pidu ei tasuks protseduurile minna, aga ise tegin täpselt vastupidi. Meil on ettevõttel homme 20. juubeli pidustused. Minu õnn, et ma kannan suhteliselt laia lõikega riideid, nii et ehk ei pea ma kõigile kolleegidele oma beebikõhtu väga palju selgitama hakkama.

“No a oled siis nüüd nii peenike, et ei tunne sind äragi või?” küsis Marek kui ma talle päeval helistasin. Käiks kõik asjad vaid nii kiiresti ja lihtsalt. Tulemusi peaks näha olema umbes 1,5 kuu pärast. Väidetavalt saab ühe krüolipolüüsi seansiga  korrigeeritavast piirkonnast kaotada kuni 30% rasvaladestusi. Poolteise kuu pärast saab protseduuri korrata, see võimaldab kaotada kuni 50% rasva. Mul on uus aeg juba kinni pandud.

Kahe kuu pärast vaatame, kas näeme erinevusi enne ja pärast piltides.

 

Fakit, naine, kui sa ise ei tee, siis teen mina!

/ Eveliis / 2 Comments

Ma olen siin vingunud selle üle kui paks ma olen. Oma arvamust ei ole ma muutnud, olen jätkuvalt paks, aga  sellel blogis vingumisel on ka üks miinuspool. Võib juhtuda, et keegi loeb seda ja kirjutab, et fakit, naine, tee siis midagi, ja kui sa ise ei tee, siis teen mina sinuga midagi (ei kirjutanud ta muidugi päris nii, see on minupoolne kirjanduslik liialdus). Kõlab nagu ähvardus. No eks ta natuke nagu oli ka.

Ühesõnaga kirjutas mulle üks tüdruk, et vot tema on nõus mind vormi ajama. Jutuks hea küll ja nii me siin kommentaarides muudkui lubadusi andsime, kuni ühel hetkel läks ikka asi konkreetse plaanini ja esmaspäeval (vana hea klassikaline päev alustamiseks!) pidime Kardriorus esimese trenni tegema. Esmaspäeval lasin ta üle (vana hea klassikaline päev ülelaskmiseks!), aga täna enam südametunnistus ei lubanud. Jäin lihtsalt 15 minutit hiljaks. Õnneks ta ei olnud alla andnud. Tegime sooja, läksime jooksma-kõndima, tegime mõned jõuharjutused ja oligi tehtud. Ma ju tean ise ka, et tegelikult mulle meeldib, aga see kättevõtmine on nii keeruline. Pärast on hea tunne. Umbes nagu tööl käimine. Hommikul üldse ei viitsi minna, aga tööl olla on hea tunne.  Kõige frustreerivam (peale selle of koors, et ma näen alati trenni tehes välja nagu kohmetu karupoeg) on trenni juures tegelikult see, et see on nii paganama teostatav. Miks ma seda siis ei tee?

Ma nüüd loodan, et mu tore treener võtab oma missiooni tõsiselt ja ei lase mul looderdada ning, et mina ise võtan asja nii palju tõsiselt, et nendel päevadel kui ma temaga Kadriorus jooksmas ei käi, võtan ma end kokku ning teen midagi ise kodus. Üks teine sõbranna soovitas mulle Fitnessblenderit – YouTube´is olla erinevaid tasuta videosid, mis kodus tegemiseks sobivad. Lisaks pidi kodulehel saama kokku panna kava, mis sobib. Nagu te aru olete saanud, siis ma ei ole jõudnud seda veel katsetada (esmaspäeval alustan!), aga nüüd lihtsalt pean järele proovima.

Peale trenni jooksin kiiruga poest läbi, et kodustele süüa kaasa osta. Parkisin auto ära, lippasin poodi, tulin tagasi ja….avastasin oma auto risti keset sõiduteed. Autol keerasin süüte välja ja võtsin isegi võtmed kenasti kaasa, aga kas ma käigukangi “drive” pealt “parkingule” panin? Muidugi ei. #eveliisigajuhtub.

Ma pean need pildistamise jaoks mõeldud kaardid endale vist käekotti pistma, sest näha on – olukord, kus Eveliisiga juhtub, ei hüüa tulles.

 

Esimest korda elus olen ma endale vastik vaadata// For the first time in my life I cannot stand the look of myself

/ Eveliis / 35 Comments

Ma olen endaga siiani rahul olnud. Oma välimusega siis. Mind ei heiduta kommentaarid, et ma näen vanem välja, sest ma ise tunnen end noorena. Mõnikord mõtlen küll, et holy shit ma olen põhimõtteliselt 40, et see on ju juba täiesti täiskasvanud inimene, aga ma ei tunne end täiskasvanuna. Vananemine on paratamatu ja mul ei ole laias laastus vahet, kas ma näen välja 30+ või 40+ või 50+.

Küll aga pean ma tunnistama, et viimasel ajal on mind väga häirinud kommentaarid mu kehakaalu kohta. Vahet ei ole, kas see tuleb naljaga pooleks Marekilt või mu emalt või suvaliselt kommenteerijalt blogis. See on häirinud mind sellepärast, et mul on kodus peegel ja kuigi ma teen nalja, et riided on vist pesus kokku läinud, siis ma ju ise tean, et tegelikult olen ma lihtsalt ei rohkem ega vähem kui kümme kilo ülekaaluline. Mind häirivad need kommentaarid, sest need on puhas tõde. Ma olen paks! Ma olen alati nagu vist kõik naised rääkinud, et ma olen paks, aga see on ilmselt olnud selline “pean rääkima, sest olen naine”-pullikaka. nüüd ma tunnen, et ma olen paks. Ja see on nii vastik tunne.

Vastik tunne, sest ma tunnen end kehvasti. Asjad ei istu seljas, kõndides tunnen kuidas kõhupekk liigub, ma näen endal isegi seljapekki ja ainus variant näha enam-vähem söödav välja on kasutades trimmivat aluspesu. Viimane on iseenesest okei, sest on riideid, mis kohe ei istu kuidagi seljas ilma trimmiva korsetita, aga ma olen endale ette söönud ja joonud kõhu, mis meenutab rasedakõhtu. Kleit on seljas ja tuul puhub valelt poolt ning kohe joonistubki vats välja. See on õõvastav. Ausalt.

Ma olen enda peale tige, et mul pole piisavalt tahtejõudu olnud, et see kaalutõus kontrolli alla panna. Jube lihtne oli öelda, et aahhh, antidepressandid on süüdi, aga kes mul keelas siis rohkem liikuda ja vähem süüa? Ja ka vähem juua. Mul on isegi veini suhtes vastikustunne, sest see on kindlasti ka üks põhjus, miks mu kaal on tõusnud. Ma liigun küll palju, täna olen ma juba kõndinud täis üle 12000 sammu, aga see pole ju trenn. Isegi kui ma tahan end petta ja öelda, et ohh küll ma nüüd olin tubli ja kõndisin palju. Fakt on, et mulle vaatab peeglist vastu ülekaaluline mutt.

Ma saan aru, et praegu on jube popp endale rinnale taguda ja rõhutada kui äge on paks olla ning leida sellele igasugu vabandusi – sünnitanud naine, depressioonis, soodumusega, blaablaablaaa. Mõni tüsedam naine tõepoolest näeb kena välja ja mõnele mu meelest lausa isegi sobib natuke paksem olla ning samuti ei arva ma, et kõik peaksid olema piitspeenikesed, aga sellest ma ei räägigi. Ma tahan olla normaalkaalus. Istuda nii, et ma ei peaks vastikust tundma oma kõhtu vaadates või häbeneda silmad peast kui näen oma käsivarsi. Ida tegi must eile pilti. Oli see siis vale või just nimelt õige nurk, aga mul oli esimest korda elus ennast vastik vaadata.

//

So far I have been satisfied with myself. That is with how I look. I was not bothered with the comments that I appeared older, because I feel young inside. Sometimes I do think that “holy s**t, I am almost 40” and that means being an adult, but I don’t feel like an adult. You cannot help getting older and in general I don’t care if I look 30+ or 40+ or 50+.

But I must admit I have been very annoyed with the recent comments towards my weight. Doesn’t matter, if Marek or my mother makes fun over me or if it is a random comment in my blog. It has bothered me, because I have a mirror at home and though I joke about my clothes shrinking in the wash, I do know that I am just 10 kilos too heavy. These comments get to me, because they represent the truth. I am fat! Like many women, I have also complaint about being fat before, but that was more like the bulls**t you need to tell since you are a woman. Now I feel I am fat. And that feeling is repulsive.

Horrible feeling and I feel terrible. My clothes don’t fit properly, I feel the fat wobbling on my belly when walking, I can see fat on my back and the only way to look decent enough is to wear trimming underwear. The latter as such is acceptable as there are clothes that won’t look good at all without a trimming corset. My problem is that I have eaten and drank so much that now my belly makes me look pregnant. For example, I wear a dress, the wind is blowing from the wrong angle and straight away you can see my pregnant belly. It’s disgusting, honestly.

I am angry with myself for lacking willpower and not getting this weight gain under control. It was so easy to say it is the antidepressants, but who forbid me to exercise more and eat less? And drink less too. I even feel reluctant towards wine, because that is definitely one of the reasons I have put on weight. I do move around a lot, I have done 12000 steps today already, but that is not exercising, is it? Even if I try to trick and praise myself for being good walker. The fact remains – when I look into the mirror I have one overweight old lady staring back at me.

I understand it is really fashionable to show off and find excuses when you have too many kilos on you – you gave birth, you are depressed, you have tendency to become overweight, bla–bla-bla. Some bigger ladies do look good, I  think being a bit overweight actually suits some people and I don’t think that everyone should be too skinny, but I’m not talking about this anyway. I want to be in normal weight. To be able to sit so that I don’t feel repulsed by my belly, or feel embarrassed when I see my arms. Ida took a photo of me yesterday. Whether it was from the wrong or maybe in fact from the right ankle, but for the first time I couldn’t stand the look of myself.