Kasemahl on teine asi, mis mulle kevadest märku annab. Nii hea on! Esmaspäeval mõtlesin, et prooviks limonaadi teha, panin pärmi, mett ja rosinaid lisaks ja maitse tuli joogil väga hea, aga limonaad see küll ei ole. Ärge kodus järgi proovige! Või proovige, aga mind ärge süüdistage. Perekoolis võrreldi täna Leenu Õnne 13 Lainega. Ma jäin mõtlema, et kas see teeb minust siis Lepiku Salme või? Koduse puskari panin juba käima ju ka. Kogemata küll, aga no poteito potaato.

Idaga leidsime sahtlinurgast mõned trööstiplaastrid. Issand, need on ikka nii nunnud! Ja eile kulusid marjaks ära, sest Mõmmi oli täiega kurb, et sõpru külla ei saa kutsuda ja parki mängima minna. Sai aru küll, et kodus on kohati igav tõesti, aga minda tublimalt me kodus püsime, seda kiiremini ehk maailm uuesti lahti läheb. “On ju kui jälle reisida saab, siis me lähme sinna, kus Hedon käis?” küsis Ida mult. Oh, kuidas ma kohati tahaks, et maailm oleks igas mõttes nii lihtne nagu lapse peas. Lähme, lähme, vastasin ma talle ja mõtlesin ise samal ajal, et kuidas see olukord siin kõik lõppude lõpuks lõppeb. Nii segane aeg, et kohati mu pea plahvatab. 

Trööstiplaastritega ma ise aktiivselt enam ei tegele, tundsin, et minu blogipersoon hakkas nende käekäiku segama. Öelge veel, et saab blogi ja päriselu eraldi hoida. Ei saa, isegi kui tahaks, siis ikka on nii, et oled oma suure suuga ühele või teisele kanna peale astunud ja sellel ongi lihtsad (ja võib olla ka loogilised) tagajärjed. Selles mõttes, et ma hakkasin analüüsima brände ja nende taga olevaid inimesi. Mõned ei sobi minu peas üldse omavahel kokku ja ma põhimõtteliselt ei taha neid toetada, sest kuvand, mida tahetakse edasi anda ei ole üldse see, mis on brändi taga. Näiteks ma tean ühte meganunnut brändi ( ei ole kreemid), aga tean ka inimest seal taga ja no need lihtsalt ei lähe omavahel kokku. Minu jaoks. Teiste jaoks võib olla lähevad, aga see polegi oluline. See on ehe näide, kuidas inimene saab muuta ka toote ebameeldivaks. Alguses ma ei saanud (ei tahtnud) sellest aru saada, aga kui mõtlema hakata, siis asjad nii lihtsad just ongi. Muidugi on see ikka osaliselt minu beebi, aga ma hoian eemale. 

Kuna Ida sai endale kauaigatsetud nukumaja, siis muidugi oli vaja ka mööblit. Kas te olete kunagi nukumaja mööblit ostnud? Need maksavad rohkem kui mu enda mööbel. Aga kas te näete rõõmu selle lapse silmades? Ma ei ole üldiselt see lapsevanem, kes lapsele kõik mänguasjad ostab, sest ma ei usu sellesse, et mänguasjad loovad õnneliku lapsepõlve või teevad must parema lapsevanema, kuid on asju, mis ma arvan, et peab olemas olema. Eks see on natukene ka oma lapsepõlve unistuste täitmine. Minul ei olnud lapsena jalgratast ega nukumaja. Need on kaks asja, millest ma kogu aeg unistasin. Eile saabus esimene pakk Lelunurgast, imeilus mööbel, aga kuna ma mõõtudega ei olnud arvestanud, siis on kerge tõenäosus, et Marek peab ühe korruse juurde ehitama. Tal nüüd aega on ju. Tädi on talle juba meisterdanud pitsilised kardinad ja voodikatted, nii et tuleb vist üks romantiline majake küll.

Aa, mööbli tellisin ära ja avastasin alles peale seda kui olin ära maksnud, et selles poes saab marimelli koodiga -15% igalt ostult. Nats tegi pahaseks, et varem ei olnud märganud, sest hetkel on ikkagi iga euro arvel, kuid kuna ma lubasin Idale veel ka vannitoa tellida, siis saab sealt vähemalt viis eurot kokku hoida. Asi seegi. Korraks tuli meelde see aeg kui mul veel last ei olnud ja ütlesin, et issand, mina küll ei mõista neid vanemaid, kes enda asjad ootele panevad, peaasi, et laps õnnelik oleks. Pean siis silmas konkreetselt asju. Noh, vaatame uuesti neid rõõmsaid lapse silmi ja suva need uued kingad!