Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Kool

Ida ja kaunid kunstid

/ Eveliis / 6 Comments

Sügisest käib Ida Kari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Kooli mudilaste laulu-ja näiteringis. Ma olen sellest juba rääkinud, KUI VÄGA mina sellest koolist pean, aga minu soovid ja meeldimine ei mängi tegelikult mingit rolli, sest mina istun tunni ajal ukse taga ja Ida on see, kellele ring meeldima peab. Mulle on jäänud mulje, et talle meeldib. Nii ta vähemalt PEALE iga tundi ütleb.

AGA…ENNE igat tundi on meil draama. Ma pean Idale lasteaeda varem järele minema ja iga paganama kord kisendad ta, et ei tahaaaaaaaa minnnnnaaaaaa. Selline draama on, et ma ei taha talle lasteaeda järele minna, sest no te ju saate aru, et kui ma ütlen, et Ida teeb draamat, siis ta TEEB draamat.  Ja iga kord on Ida öelnud, et ei taha laulutundi minna. Iga jumala kord. Ma olen endale lubanud, et aitab, mida ma ennast piinan, kui ei tahhaaaaa käia, siis ei pea käima. Eks mul on endal oleks kahju, aga nagu öeldud, mina ju ei käi tunnis.

Täna oli jälle selline draama. Ei tahaaaaaa! Ütlesin Idale, et käime siis  jõulupeol ära ja rohkem enam kunagi ei lähe. Ida noogutas. Ja nii nagu täpselt iga kord – nii nagu me tundi jõuame digimuutub Ida. Naudib oma tundi (okei, on ka paar jonnituju olnud) ja ütleb, et see on maailma kõige kihvtim kool ja kallistab oma õpetajaid ja tahab juba kohe tagasi ja ümiseb terve tee koju oma laule ja…Ühesõnaga ei käitu nagu laps, keda piinatakse ja vägisi kooli veetakse, vaid on näha, et talle nii meeldib seal. Mina murran oma lubadust endale ja viin teda edasi tundi.

Tänaseks jõuluetenduseks KEELDUS Ida oma osa õppimast, laule ka ei õppinud, lihtsalt ei tahtnud ja kõik. Eks ma siis mõtlesin, et no mis ta ikka sinna lavale ronib kui oma osa ei oska, aga teate…Need õpetajad…need õpetajad on imelised. Panna lapsed, kellest üks ei ole oma teksti üldse õppinud ja kes alles täna proovis kõik koos esimest korda kokku said, siiski koos mängima – see ON oskus. Ja teha seda nii, et on lõbus.

25520045_1594971607208044_749999894_n.jpg

Lõpuks tuli välja nagu PÄRIS etendus. Nii armas lugu ka veel – hea une sokid, mis tegelased unenägudesse viisid. Nii armasad sõnad, nii armasad viisid, nii armasad tantsud. Nii armas oli vaadata KUI püüdlikult mudilased oma osa tegid. Mõni püüdlikumalt, mõni ilmekamalt, mõni armsamalt, mõni häbelikumalt, aga kokkuvõttes ikkagi kõik nii omamoodi armsalt.

25529913_1594971613874710_1746807987_n25589712_1594971617208043_1245126321_n

“Järgmine kord ma õpin oma teksti ära,” ütles Ida kui me peolt lahkusime. “Järgmine kord?”küsisin mina, “sa ju ei tahtnud siin käia.”

“Tahan ikka. Väga tahan,” vastas Ida ja laulis mulle terve tee “Karumõmmi unelaulu”. Nii ma ta jaanuaris jälle tundi viin. Sellele eelneb raudselt draama. Aga peale tundi on ta nii õnnelik ja rahul.

“Kui ma tekstid ära õpin, kas ma siis järgmine kord saan printsess olla?” küsis ta koju jõudes. Saate ju aru, miks ma seda enne-tundi-draamat kannatan ja kaks korda nädalas olen nõus 100 kilomeetrit sõitma?

 

 

 

Kui sind armastab kaks mõjuvõimsat meest

/ Eveliis / Leave a comment

Kui te mind natukenegi tunnete, kasvõi läbi blogi, siis te teate, et teater on üks neist sõnadest, mis mind elevusse ajab. Nii vähe või palju kui võimalik, käin ma suurima hea meelega teatris. Mulle ei tule hetkel pähe teatritükki, mis mulle ei oleks meeldinud. Loomulikult on lemmikumaid (viimane lemmik, mida raske on peast saada, on kindlasti “Isa”) ja vähem lemmikumaid, aga ma ei tea, kas ma valin vaatamiseks tükid, mis on nö kindlalt minu teetassike või olen ma kõigesööja. Seda viimast ma ei tahaks siiski uskuda, aga jumal teab.

Täna Kaari Sillamaa muusikateatri muusikali “Desirée ehk Napoleoni kihlatust Rootsi kuningannaks” vaatama suundudes olin ma natuke kahevahel. Esiteks polnud ma ammu muusikale vaatamas käinud, teiseks olin ma kuulnud, et see on võrrrratu ja kolmandaks, et see on kõige igavam etendus, mida üldse nähtud. Võib vist lausa öelda, et ma olin kolmevahel. Kuna ma olin piisavalt laisk, et hakata organiseerima logistikat, kuidas Ida saaks peale oma laulu-ja näiteringi koju ja mina üksinda etendust vaatama, otsustasin ma Ida endaga kaasa võtta, riskides sellega, et peame poole pealt lahkuma, sest me räägime siiski nelja-aastasest (kes jumalakeeli lubas mulle, et oskab teatris käituda) ja kaks tundi ja 20 minutit kestvast muusikalist. Aga sõna “muusikal” ning peaosalisena Getter Jaani pani mind lootma, et sellest saab üks õnnestunud üritus.

Etteruttavalt ütlen ma, et saigi. Minu suureks rõõmuks pidas Ida tõepoolest oma sõna ja alles viimased 20 minutit (sest kellaaeg oli tõepoolest hiline) muutus ta uniseks ja kärsituks, samas on see kuningannade ja printsesside teema tal ikkagi nii hinges, et see pani ta ka need viimased minutid vaatama. Ja teate kui armas on vaadata, kuidas üks nelja-aastane päris etendusele kaasa elab, energiliselt plaksutab ja aeg-ajalt küsib, miks see onu kurjaks sai või miks see tädi nutab. Mitte et ma soovitaks nüüd kõikidel vanematel oma pisikeste lastega teatrisse ronida, aga see on kogemus omaette.

Aga muusikalist endast.

Ma pean ausalt tunnistama, et Getter Jaani ei ole minu lemmikartiste, ent selles rollis mõjus ta nii veenvalt, nii siiralt ja armsalt. Halloo, kes veel sobiks printsessi (ja isegi kuningannat) paremini mängima, onju? Napoleon (Artur Rassmann) tegi suurepärase rolli ja kuigi ajaloolise isikuna eelistaks ma iga kell Jean-Babtiste Bernadotte´i, siis Bert Pringi selles rollis jäi Napoleonile alla. Ma ei teagi, miks, sest tegelikult on Bert Pringi ja ta hääl mulle alati meeldinud. Josephine Janika Sillamaa kehas meeldis mulle täiega. Vanem ja elukogenud naine, kelle saatus muidugi just eriti hiilgav ei olnud, mis tuli ka rollis kenasti välja.

Muusikali suurim pluss kui rääkida näitlejatest, olid kindlasti aga lapsed.  Massistseenide ajal ma lihtsalt jälgisin, kui siiralt ja energiliselt lapsed mängisid, nii rollis sees ja endast parimat andes. Ei tule vist üllatusena kui ma ütlen, et need osad olid ka Ida lemmikud. “Kuna mina seal niimoodi mängin?” sosistas ta mulle kõrva.  Eraldi tahaksin ma aga rõhutada Hille Savi, kes Napoleoni vennanaist mängis. “Vaata, minu õpetaja!” hüüatas Ida kui mingil hetkel aru sai, et laval ka tema õpetaja on. Hille Savi laval nägemine pani mind  mõistma KUI väärt on see 100 kilomeetrit sõitu, et Ida saaks seal koolis käia.

Muusikal ise oli täpselt nagu muusikal ikka. Lihtne meelelahutus, aga kaasahaarav. Mu sõbrannad naeravad mu üle, et mulle meeldivad “vanaaegsed kostüümidraamad”, nii et te saate ju isegi aru, et muusikal printsesside ja kuningannadega on ikka päris minu teetassike. Ma kasutasin muusikali kirjeldamiseks sõna “lihtne”, aga samas pean ma tunnistama, et see oli ka paganama hariv. Nagu laulev ajalootund. Muidugi ma tean ju, kes on Napoleon ja  Desiree ja Josephine ja Bernadotte, aga etendus oli väga hea meeldetuletus ja kokkuvõte sellest, kuidas Napoleoni kihlatust sai Rootsi kuninganna. Kui ma Idaga päeval laulutundi läksin, siis ma nägin, kuidas kooliõpilased bussidega päevast etendust vaatama tulid. Ma ei tea, kas pileteid etendustele veel on, aga kui ma oleks ajalooõpetaja, siis ma veaks kõik oma õpilased seda muusikali vaatama. Nad saavad aru, et ajalugu on hullult põnev. Parem “seebiooper” kui need popid TV-s jooksvad väljamõeldud sarjad. Samas ei ole see muusikal kindlasti vaid kooliõpilastele, minusugustele “vanamuttidele”, kel ajalootunnist üsna pikk aeg möödas, mõnus mäluvärskendus.

Kui autor Kaari Sillamaa ja lavastaja Katre Jaani näitlejate poolt lavale kutsuti, sain ma veelkord aru, miks see kool (ja muusikateater) armastatud on. Mul on siiralt hea meel ja natuke uhke tunne, et Idast (vabatahtlikult ja rõõmuga mitte ema soovil) on saanud väike osake sellest koolist. Kaari Sillamaa on selle kooliga midagi väga suurt korda saatnud. Ma loodan, et ta ise teab seda.

Autoga kodu poole sõites ütles Ida korraga nukral häälel, et ta tahab, et tema õpetaja sealt etendusest ära tuleks. “Miks?” küsisin mina.

“Sellepärast, et ma tahan, et ta mind aitaks. Seal laulutunnis,” vastas Ida. Mu süda sulas. Paar minutit hiljem jäi ta magama, ärkas siis ootamatult üles ja küsis, et miks seda “telefon, telefon” laulu ei tulnud teatris. Ma vastasin talle, et see tuleb siis kui nemad ise oma lauluringi ja õpetajaga lavale esinema lähevad. “Kas see on varsti?” küsis Ida ja jäi uuesti magama. Mõnus emotsioon, mille saatel uinuda, kas pole?

Teie aga minge etendust vaatama. Kui pileteid on. Vaadake Piletilevist järgi.

Lapse nimel 100 km kaks korda nädalas

/ Eveliis / 8 Comments

Mul oli nädalavahetusel vestlus kahe emaga. Üks neist ütles, et kahetseb, et lasi end ära moosida kohalikul koolil, sest õpetajate tase seal on alla arvestuse, teine ema rääkis oma mehest, kes oli põhimõtteline eliitkoolide vastane, sest laps õpib igas koolis kui tahtmist on, aga nüüd mõtleb tema ka, et oleks siiski pidanud lapse potentsiaali arvestama ja ta eliitkooli katsetele saatma.  Mina ei ole eliitkoolide vastane, ma olen selle vastu, et peaksin igal hommikul oma last Ussipesast Tallinna transportima, sest ma tahan, et ta käiks näiteks Vanalinna Hariduskolleegiumis. Ma olen mugav inimene. Ma ei kujuta end liigseid asju tegema oma mugavuse ja aja arvelt.

See teine ema muigas. Ütles, et vaatame-vaatame, kui kooliaeg kätte jõuab. Mina muigasin ka. Et vaatame-vaatame, mina ei hakka absurdseid vahemaid lapse kooli pärast sõitma.

Aga mis on tegelikkus juba praegu? Ma huvi pärast vaatasin KUI PALJU aega ja kilomeetreid ma kulutan selle nimel, et Ida saaks Kaari Sillamaa kooli laulu-ja näiteringis käia. Sõiduaeg kaks tundi ja 16 minutit, kilomeetreid tuli 99,2. Ma teen seda kaks korda nädalas. Vabatahtlikult. Sest mulle tundub, et see on täiega seda väärt. Lapse nimel.

Ei, ma ei ole üks neist vanematest (veel?) kes last sunniviisiliselt kuhugi ringi ajab, sest mulle tundub, et õiged vanemad teevad nii. Ei. Ma olen selle kooli välja valinud lähtudes Ida isikuomadustest ja kooli eripärast (see on tõepoolest FANTASTILINE!). Kusjuures IGA kord kui ma talle lasteaeda järele lähen, et ta tundi viia, hakkab ta jonnima, et ei taha. Nii et ma eelmine kord ütlesingi, et olgu, lähme vaatame ja kui ei meeldi, siis jätame pooleli. IGA kord kui me jõuame Salme kultuurikeskuse juurde tormab Ida autost välja, et tundi jõuda ja IGA kord kui peame minema hakkama, ütleb ta, et ei taha minna ja tahaab KOHE tagasi. Ise ümiseb seda armast laulukest, mida nad hetkel õpivad. “Issi, issi, issi….”

Täna käisid nad muusikateatri proove vaatamas. “Ja siis seal oli kuninganna, kes oli  (ma ei mäleta enam mida see kuninganna tegi,)” vahutas Ida mulle oma emotsioone terve kojusõidu. Ma nägin kui rahulolev ja õnnelik mu laps oli. See 200 lisakilomeetrit nädalas on täiega väärt seda, et lapsele rõõmu pakkuda. Oma elu teeb keeruliseks (kellaaeg on jube paha), aga lapse nimel ju!

(Kooli valiku puhul olen ma ikka veel kohalike koolide eelistamise poolt;)

Lapsed ja kaunid kunstid

/ Eveliis / 4 Comments

Kuna on õige hetk lapsega trennides ja huviringides käima hakata? Mina ausalt ei tea. Ma olen kuulnud, et Ida vanuses lapsega veel ei saa, kusagil käia sest laps ei oska käituda rühmatrennis /huviringis. Mu meelest on see puhas jama.  Kuidas see laps siis ikka õpib või areneb?

Eelmisel aastal jäin ma lasteaias tantsutrenni registreerimisega hiljaks ja nii otsisin ma talle juba talvel sobivaid trenne. Silma jäid akrobaatika, mis mu meelest oleks võinud Idale sobida aktiivsuse ja hulljulguse pärast, ning laulmine, kuhu võeti küll lapsi alates neljandast eluaastast, aga Idat ei saadetud ka ära. Akrobaatikasse me erinevatel põhjustel ei jõudnud, laulmas saime käia kaks korda, sest kolmandal korral Ida keeldus kategooriliselt tundi minema. Sundima ma ka ei hakanud. Ju oligi vara.

Aastaga on ta nii palju kasvanud ja arenenud, et näha on, et ta naudib laulmist ja tantsimist (samas milline laps seda ei teeks?), lisaks on ta meisternäitleja, esineja. Kui ma blogis uurisin, kas nii pisikestele on ka näiteringe olemas, suunas keegi mind Kaari Sillamaa Laste Kaunite Kunstide Kooli, kus mudilaste laulu-ja näitering täiesti olemas. Muidugi muudab kooli asukoht Tallinnas ja kellaaeg (16.15-16.55) mu elu keerulisemaks, kuid selle taha küll asi jääda ei saanud. Kui lapsele meeldima hakkab, siis tuleb seal käia.

Täna oli esimene tund. Mina istusin ukse taga ja kuulasin. Mitte et ma oleks väga kusagil muusikatunni ukse taga varem istunud, aga see entusiasm, rõõmsameelsus, lapsemeelsus ning mängulust, mis läbi ukse minuni kostis pani ausalt rõõmust naeratama. Tundub, et sai valitud väga õige koht. Ida klappis juhendajaga koheselt, kuigi ma olin kartnud, et võib olla ta esimene kord häbeneb. Samas sellise juhendajaga lepiks vist ka kõige häbelikum laps. Selline nakatav positiivsus, et isegi mina, kes tänasest tööpäevast tülpinud olin, lisaks veel kõndimisest ja autota logistika sättimisest väsinud, sain uue positiivse laengu.

Ida väljus tunnist rõõmsana ja küsis rongis, kuna me uuesti tundi läheme. Neljapäeval. Nii et teisipäeval ja neljapäeval käib Ida laulu-ja näiteringis, kolmapäeval lasteaia tantsuringis. Kui teist kellelgi on kodus mudilane, kellele just vahvat huviringi otsite, siis ma soovitan ka laps LKKK-sse kirja panna. Tulge meile seltsi!