Endale valetamine

Ma olen jõudnud omadega sellisesse kohta, kus ma päriselt ja käsi südamel ütlen, et inimeste välimus ja veel vähem kehakaal ei huvita mind absoluutselt. Muidugi ma panen tähele kui keegi on erakordselt, silmatorkavalt kaunis (näiteks viimati viskas mulle FB ja Insta algoritm pidevalt ette Anastassia Kovalenko-Kõlvarti fotosid EV108 vastuvõtult ning ta tõepoolest nägi välja muinasjutuliselt kaunis), aga et ma muidu mõtleks ja vaataks, kuidas keegi välja näeb, pole mulle enam absoluutselt oluline. Sest ei saa salata, et nooremana ikka vaatasin, kritiseerisin, mõtlesin ning kohati on mukaga täna saan ma aru, et ütlus “ilu algab seestpoolt” pole lihtsalt sõnakõlks, vaid see on see, mis loeb. Sisu – see sisemine ilu – ja enesekindlus.

Seepärast olen ma ka olnud viimasel ajal aina rohkem kriitiline teemadel nagu “mees PEAB naisest pikem olema”. Olen jätkuvalt nõus, et esmalt me tõesti vaatame välist poolt inimese juures, aga ma reaalselt ei kujuta ette, et istud vallalisena ühes seltskonnas, jutt, huumor, põhimõtted ja kõik klapib, aga siis vaatad, et kuramus, ei saa lähemalt tuttavaks saada, sest liiga lühike mees või liiga tüse naine. Tõin Threadsis ka näiteks, et minu vanatädi ja onu Endel olid abielus terve elu hoolimata sellest, et onu Endel oli tädist peajagu lühem, selline parajalt paks mees oma parimais aastais. Tädi kutsus teda “oma Nunnuks” ja ma arvan, et mitte keegi kusagil ja mitte kunagi ei mõelnud, et appikene kui kohutav – pikk naine ja lühike ees, kuidas nad küll saavad õnnelikult koos elada. Mulle tundub see nii jabur, et kellegi pikkus või olla probleemiks.

Aga mis siis peale katseaega saab?

Ma nüüd natukene aega olen selle mõttega mänginud (ei taha öelda, et flirtinud, sest flirt on mu meelest nagu positiivne asi,aga see millest räägin pole ju?) et mis saab siis kui seatud katseaeg ei ole edukas. Kas on mõistlik üldse need mõtted siia kirja panna (aga kuhu siis veel?), sest sellisel juhul on kaks varianti – kõik on kuidagi lõplik või murran ma endale antud lubadust ning olen lihtsalt üks tüüp, kes sõnu loobib. Mulle ei meeldi sõnu loopida.

Siiski tundub mulle, et ma olen jõudnud murdepunkti.

Aga äkki ma ikka olen kibestunud ja kade?

Enne jõule käisime Kuldsete naistega pildistamas ja kiirel lõunal ning jõuludest rääkides üllatasin ma iseennast. Kui kõrvale jätta see klassikaline jõulumelanhoolia ning hala, mis käib minuga kaasa, ja millest paar postitust tagasi kirjutasin, siis minus puudus/puudub sel aastal stress. Kuigi põhjust ju on? Rohkem kui varasematel aastatel. Pole selgust, on lahtiseid küsimusi, aga ikka pole seda stressi. Või siis olen ma lihtsalt bipolaarne. Või lausa ikkagi kibestunud ja kade, aga ei tunnista endale? Noh see vana hea eluvale ja metspardi teema?

Sest, kuidas muidu seletada seda sarkasmi minu sees? Mind ei peaks sellised asjad häirima, aga kui nad silma jäävad ning häirivad ja ma tunnen, et pean neist kirjutama – mida sellest muud välja võiks lugeda? Esmalt jaurasin poodide avamisaegade üle, siis Teietamise üle ja kuna ma igavusest skrollisin ehk liiga palju Facebookis, siis lõpuks hakkasid häirima ettevõtete jõulutervitused. Klassikalised “häid jõule” + nunnu pilt on täiesti okeid, rohkem polegi vaja, nendes on piisav annus soojust sees. Aga kui on sellised pikemad aastat kokkuvõtvamad jõulutervitused, siis natuke hakkas häirima kui need olid AI-ga tehtud. Kusjuures, AI kasutamine pole minu arvates ammmu enam patt, aga kui siiralt mõjuma pidavate sõnade taga ei ole siirust, siis tuli sarkasm peale.

Klassikaline jõulumelanhoolia

Mulle tundus, et sel aastal on mu sees üle pika aja jõulutunne. Tavaliselt on mul nende jõuludega ikka mingi kana kitkuda, aga sel aastal tundsin, et isegi hallist ilmast hoolimata oli süda täis helgust ja soojust. Ilmselt tõi selle endaga kaasa meie väikene “Kevini jõulude” projekt. Inimeste headus ja soov kaasa lüüa üllatas mind nii väga ning ma tundsin, et see vist ongi üks kõige ilusam jõulukink, mis ma kunagi saanud olen. Kuidagi see siirus tekitas minus jõulutunde.

Siis aga hakkas vaikselt melanhoolia peale kerima. Üks teine projekt, mis mind on tegevuses hoidnyd ja on samuti olnud üks kõige põnevamaid (ka väljakutsuvamaid!) projekte, millega ma kokku puutunud eales olen, hakkas vaikselt otsa saama ja see tekitas omamoodi kurbust. Ma olen püüdnud aru saada, miks, sest igal projektil on ju algus ja lõpp, kuid see oli kuidagi selline teistsugune, ka vist inimeste pärast. Ammu polnud tundnud sellist tuge ja kiitust, aga seda oli selles projektis nii palju ja see oli nii hea tunne kui keegi tööalaselt usaldab ja ei kontrolli ega kahtle otsustes. Sain enda kohta ka nii palju uut ja põnevat teada ning täna vaatan peeglist end hoopis teise pilguga kui näiteks augustis. Mis jälle on veider, et mu tööalane enesekindlus on tõusnud lakke, kuid samas on mu sees teatav kurbus, et ma päris täpselt ei tea ikka, kus on mu päris koht. Suhtlesin endiste kolleegidega ja sealt tekkis veel mingi kurbus sisse, enam mitte koondamise pärast, vaid selle pärast, et mul hakkas peas jooksma mingi film, mingi nägemus, mis jäi teostamata, võib olla seepärast, et ma ei olnud piisavalt enesekindel.

Kes siis arvas, et peab kaebama minema?

Ma olen alati rääkinud, et mul on kõhutunne. Mu kõhutunne üldiselt ei valeta ja nii läks ka seekord. Kui mind ootamatult koondati, siis ma teadsin, et sellest avalikult rääkimisel saab olla igasuguseid tagajärgi – siiani on hämmastavalt positiivsed tagajärjed olnud ülekaalus, nii et ma ei kahetse grammigi, et olen sel teemal olnud 100% aus ja avanud end sellisest küljest, millest tihti ei julgeta rääkida, sest häbi on. Häbi olla korraga töötu.

Kuna olukord tööturul on hull, minusuguseid töö kaotanud inimesi on veel ja veel ning ma olen alati saanud tagasisidet, et inimesed on minu blogist saanud tuge ja abi, siis otsustasin ma ka seda osa avalikult ja ausalt jagada. Ma ei pea end mingiks coachiks, ma ei ole õppinud nõustamist, aga ma oskan rääkida oma kogemusest ning mulle läheb vaimne tervis korda. Nii enda kui teiste oma ning oma peakeses mõtlesin ma, et minusuguseid, kes tunnevad, et töötuna arvel olek on väärikuse kadumine, koondamine tähendab, et ma ei oska midagi ega ole midagi väärt, olen tühine ja mõttetu inimene, on kindlasti veel ning võib olla minu teekonna jälgimine pakub neile tuge, otsustasin ma avalikult jagada ka seda, et olen nüüd töötuna arvel.

Isadepäevast. Ausalt.

Loen jälle erinevaid kommentaare. Seekord isadepäeva kohta ning ma mõistan, et see tekitab erinevaid tundeid. Mina, olles lahutatud vanemate laps ja elanud ajal, mil ei olnud kombeks, et laps elab natuke ema juures ja natuke isa juures, olen läbi elanud erinevad tunded seoses selle päevaga.

Ma olen isadepäeva vihanud, sest ma olen tundnud end alati nagu “see teine”, “see ülearune”, ma pean praegugi isadepäeva selliseks veidi vastikuks formaalsuseks ja see pole tingitud mitte enam sellest, et ma olen olnud nö isata laps, vaid ma olen ise ka olnud see, kes pole isa peale mõelnud. Kuidas on isadepäeval tundnud end tema? Ma ei ole seda kunagi küsinud, sest lihtsam on ju olnud mõelda, et kannataja/ohver olen mina.

Blogiteraapia miinused ehk olen jälle faasis, et blogimine üldse lõpetada

Nii nagu ikka, tuleb mul iga paari aasta tagant peale tunne, et nüüd on selle blogimisega kõik, et ei taha enam ja põhjus pole absoluutselt selles, et ma ei tahaks kirjutada või et mul ei oleks midagi kirjutada või isegi, et ma arvaks, et keegi ei loe enam blogisid, vaid selles alasti olekus. Eriti kui ma olen omamoodi haavatud/haavatav, siis mul on tunne, et ma ise annan vabatahtlikult teatud heiteritele infot kätte nagu magustoidukandikul.

Mul pole küll õnneks palju heitereid, aga piisab vaid mõnest, et ma jõuan sinna kohta, kus ma praegu jälle olen. Olen dilemma ees, kas lõpetada blogimine. Ma tahan jagada mingeid hetki oma elust, aga samas ei taha ka. Selles mõttes, et heiterid on okei, las nemad olla, aga ma tahaks, et nad heidiks mind mingist kadedusest, a la nagu Malluka heiterid, mitte kahjurõõmust. Aga nad toituvad kahjurõõmust. Neile meeldib kui mul läheb halvasti ja ma ise jagan seda infot neile kandikul.

Sünnikaardi analüüs – niisama jama või suunaviit?

Leen kirjutas hiljuti, et hakkas Human Designi õppima ja ma teadsin, et lasen tal ühel hetkel endale sünnikaardi analüüsi teha, sest mulle on alati sellised teemad meeldinud ning mind kõnetanud. Ma ei saa öelda, et ma usun 100% horoskoope ja igasugu ennustusi, kuid mingi tõetera neis siiski sees on. Nii on ka Human Design sünnikaartidega. See aitab ennast paremini mõista ja tunda.

Mis see üldse on? Ja mida sünnikaart mulle näitas?

Mina ütleksin, et see on teeviit. Või juhend. Süsteem, mis ühendab mitmeid erinevaid õpetusi ja teadusi, sealhulgas astroloogiat, et pakkuda inimese isiksuse ja elustrateegia “kaarti”. Seda nimetatakse sageli ka “enesetundmise süsteemiks”. Lühidalt öeldes väidab Human Design, et iga inimene sünnib unikaalse energiakonfiguratsiooniga, mis määrab, kuidas ta kõige loomulikumalt mõtleb, töötab, otsustab ja suhtleb maailmaga. Aga nii palju peab inimesel ikka talupoja mõistust olema, et neid teadmisi õigesti kasutada.

Esimest korda puutusin ma sellega kokku juba aasta tagasi kui üks kolleeg mulle seda lühidalt tutvustas ning mind nö selgitas mulle. Ma olin tookord täitsa mindblown, et kuidas ta saab neid asju teada või välja lugeda, sest kõik, mis ta ütles, tundus täiesti loogiline. Miks ma elan metsas, kuidas ma end maandan, mis suunas peaksin liikuma, et ma kasutan väga palju intuitsiooni ja teen selle põhjal õiged otsused tihti, sest “kõhutunne ütleb nii” ja minu edukuseks on teistele nõu andmine ja loovuse ning iluga tegelemine. Lühidalt see tundus nii õige ja põnev, et pidin juba tookord laskma endale täieliku sünnikaardi teha, et rohkem uurida, a sinnapaika see jäi.

Mõned päevad tagasi küsis Leen, kas ma tahaks, et ta mulle selle HD sünnikaardi teeks. Muidugi! Veidra kokkusattumusena helistas mulle samal päeval ka too endine kolleeg ning mina, kes ma pole üldse telefonis rääkija ning me pole ka sõbrannad, kes pidevalt suhtleks, rääkisime temaga poolteist tundi(!). Jälle rääkis ta asjadest, mis tundusid kõik nii loogilised, pani koondamisele mind vaatama teise pilguga, jätkuvalt olen ausalt kibestunud tibake, aga wait for it…kibestumuseni veel jõuame, kuid ma olen lahti lasnud/laskmas, sest miks hoida kinni millestki, kus mind ei hinnatud või ei märgatud. Eks ma ise oleksin võinud olla rohkem juht ja nõuandja, mitte töö ära tegija. Poleks läbipõlemist ja kibestumist ka. Ühesõnaga hästi huvitav vestlus oli, kus tema nõuanne oli vaadata sinna suunda, kuhu praegu vaatamas olen. Ja võin ka öelda, et ma kindlasti ei ole temaga oma plaane arutanud ega tegelikult ei ole plaan täies mahus isegi mu enda jaoks veel selge. Mul on äriplaan valmis, aga tunnen, et pean seda natuke muutma, karjäärinõustajaga kohtumine kolmapäeval, psühholoogiga juba teisipäeval, ühesõnaga tegemist ja mõtteid on mu peas palju, ma tunnen ka, et see on õige ja minu suund, kuid vajan veel natuke nö putitamist.

Lõpetasin siis selle kolleegiga kõne, lubasin talle, et “kodutööks” saadan välja paar konkreetset koostööpakkumist ja paar tundi hiljem oli Leen saanud valmis minu sünnikaardi analüüsiga, mida ma siis põnevusega lugema hakkasin kohe. Põhimõtteliselt on seal kirjas kõik see, mida mu endine kolleeg juba rääkis. Lihtsalt põhjalikumalt, selgemalt ja veelgi loogilisemalt.

No näiteks:

Sinu roll on näha süsteeme, inimesi ja olukordi selgelt ning juhtida neid õiges suunas – aga ainult siis, kui sind kutsutakse. Kui sa üritad end ise maksma panna, tekib kibestumus. Kui aga ootad kutset ja tunnustust, koged edu ja sügavat rahulolu.

Ma saan sellest kibestumise osast nüüd hoopis teisiti aru, see ei ole halb tunne. See on justkui suunaviit. Seda kibestumist oligi vaja, et edasi liikuma hakata ja lahti lasta. Kui sind ei märgata või sa surud end valesse kohta, tekib kibestumus. See on signaal, et oled läinud valelt rajalt ja ei toetu enam oma strateegiale ega intuitsioonile.

Edu võib olla ka väga isiklik ja vaikne tunne: näiteks, kui keegi tuleb sinu juurde ja ütleb: “Aitäh, sinu nõuanne muutis mu
elu paremaks.”

Siinkohal ma tahangi öelda, et mulle on aina rohkem öeldud, et see, et ma oma kogemusi ja tundeid jagan, on nii mõndagi inimest pannud asjadele teisiti mõtlema, näiteks psühholoogi abi otsima või lausa aidanud töökohta valida. Ma jagan oma “koondamisraportit” Linkedin’is ja sealt näiteks kirjutas mulle üks naine, et tal oli sama kogemus, ta on siiani veidike katki, leidis küll uue töökoha, aga pole seal rahul ning ei tea nüüd, kas võtta vastu erialane tööpakkumine Soomes. Ta küsiski, kas oleksin temaga nõus mõni päev kohvi jooma ning oma kogemust jagama, et tal võib olla on vaja kellegi teise pilku asjadele. Me saime kokku eelmisel nädalal, rääkisime töö kaotusest, vaimsest tervisest ja ta hirmust Soome kolida kuigi tahaks ning kui laiali läksime, kallistasime nagu vanad tuttavad ning ta arvas, et peab ikka selle Soome pakkumise vastu võtma, sest muidu kahetseb ju et ei proovinud. See oli omamoodi huvitav kogemus niimoodi võõra inimesega kokku saada ning justkui aidata tal langetada otsus.

Sulle sobib töö, kus saad olla pigem nõustaja, koordinaator, suunaja, juht – mitte see, kes kõige musta töö ära teeb. Kui oled olukorras, kus pead ise kogu aeg “tõmbama vankrit”, tekib kiiresti kibestumus. Ma tõmbasin ise liiga intensiivselt vankrit, sest ma arvasin, et siis olengi ma hinnatud ja tubli tüdruk, tegelikult tegin sellega endale hoopis karuteene.

Teine asi, mida tõi välja nii mu kolleeg kui Leenu koostatud analüüs kui ka mu enda mõtted on sinna liikumas, on täpselt see valdkond, mille jaoks ma äriplaani kirjutasin. Või pigem, mis suunas ma tahan olemasolevat äriplaani muuta. Ilu, harmoonia ning heaolu toomisega teiste ellu. See võib olla visuaalne või ruumiline loovus (disain, sisekujundus, stiilinõustamine. Sinu pilk näeb, kuidas teha tavaline olukord eriliseks ja kauniks. Näited: ürituste korraldus, sisekujundus, elustiilibrändide arendamine, loovjuhtimine. Sinu inkarnatsioonirist räägib ilu, harmoonia ja paradiisi loomisest. See tähendab, et töö, mida sa teed, peab viima inimesi kerguse, ilu ja parema kogemuse poole – olgu see läbi esteetika, loovuse, inimeste juhtimise või sisemise töö.

Ma rohkem ei hakka näiteid tooma, sest ilmselgelt on mul endal seda kõige põnevam lugeda ning leida seoseid, miks ma just praegu olen kokku saanud väga huvitavate naistega, kes on mind pannud liigutama hoopis teises suunas kui siiani ning ka julgemalt. Mu sisetunne ütlebki, et ma olen õigel teel ja kui annan teistele nõu, et ei tohi muudatusi ja uusi samme karta, sest muidu jäädki kahetsema, et ei proovinud ja ei teinud, siis ma peaksin sama nõu ka endale andma. Onju?

Olete ju nõus, et see on põnev teema? Ja loomulikult on kõige põnevam enda sünnikaarti lugeda ja uurida. Leen tegi selle kaardi väga hästi, nii et ma päriselt arvan, et ta läks enda jaoks väga sobivat asja õppima ning soovitan, käsi südamel, küll lasta tal enda sünnikaart ka teha. Mulle meeldiks hiljem ka kommentaarides teada saada, kas olite ka kaardiga rahul ning kas saite sealt vajalikke vastuseid või vihjeid, kuidas oma energiakonfiguratsioone kõige paremini enda kasuks tööle panna.

Ärevushäire ja depressioon ei ole põhjus, et elu jääks seisma

Võib olla te jälgite ka Jaanika Patreoni ja olete kursis tema elu ja tegemistega, aga kui pole, siis lühidalt on tegu noore naisega, kes on viimasel ajal jäänud erinevatel põhjustel tööst ilma, kolinud mehe juurde Põlvasse, abiellunud, saanud lapse ja nüüd on lahutuse äärel, sest mees ei ole piisavalt toetav ning olukord, kus rahaline seis ei ole just kõige parem, tekitab stressi ning pingeid ning lisaks on mehel ärevushäire ning depressioon.

Ärevushäire ja depressioon on põhjused, miks mees ei taha elus muutusi ja ma saan osaliselt sellest aru. Saab aru ka naine ise ning saavad aru ka lugejad, aga ma saan ka aru, et ühel hetkel viskab üle kui kogu aeg on vabanduseks ja põhjenduseks pidev depressioon või ärevus. Saad aru küll, aga on ka täiesti inimlik, et see muutub teisele poolele kurnavaks. Vähemalt mingitel perioodidel. Ja lõppkokkuvõttes on minu arvates teise poole (vaimse tervise) suhtes ebaaus, et ta peab olema kogu aeg tugev. Sest teisel poolel on depressioon. Ma tean.

Eilsest “huvitavast” arsti kogemusest veidi pikemalt

Nagu te teate olen ma sel aastal olnud kiirabi ja EMO “kuldklient”, naerame kodus, et kiirabi käis meil tihedamini kui takso ning mu epikriiside nimekiri on sama paks kui mõni novellikogu ehk siis ma olen arstide ja õdedega päris palju sel aastal kokku puutunud. Ja need kogemused on olnud väga head, kohe päriselt on kõik olnud hoolivad ja toredad. Lisaks sain ma lõpuks endale täiesti adekvaatse perearsti ja tean omast kogemusest kui oluline see on. Eelmine oli…ah, las ta jääb.

Siis aga hakkas nende arstidega tibake nihu minema. Kardioloogi juures käies tundsin end täiesti rumalana, aga võrreldes eilse kogemusega, kus ma end lausa idioodina tundsin, oli too kardioloogi juures käik alles leebe sissejuhatus. Algas kõik sellest, et arst tuli oma kabinetti umbes 20 minutit hiljem (noh, mis seal ikka, saan aru, et tööd palju ja pole hullu siis natuke oodata) ja võttis enne mind sisse ühe vanema proua (ka selle pärast ma ei pahandanud, sest proua oli haiglas ja see kuidagi isegi tundus loogiline, et ta enne sisse kutsuti, tal ei läinud ka kaua). Siis jättis arst ukse lahti, vaatas oma arvutisse ja mõtiskles kõva häälega: “Nii, nii, nii, kelle me siis sisse võiks kutsuda järgmiseks, no kutsume näiteks (sisesta siia nimi, mis ei ole minu oma)!” Olin tibake hämmingus, sest ma juba olin pool tundi oodanud üle oma aja ja too proua, kes enne kutsuti, tuli minust hiljem. Aga hea küll. Töötuna, kus mul kiiret, eks.