Ma ei ole alati armastanud isadepäeva. Ma ei ole ka alati armastanud oma isa. Lahutatud vanemad, uued pered ning paratamatult tundsin ma lapsena, et ma ei mahu võrrandisse, olin ühel ja teisel pool justkui ülearune, see igavene teine. Seega ei olnud isadepäev ja emadepäev kunagi mu lemmikpüha, tundsin nende päevade vastu salaja trotsi. Mul oli nende päevadega armastan-vihkan suhe.
Samad tunded on mul olnud ka isa suhtes. Armastan-vihkan. Lapsena ma mäletan, et rääkisin teistele, et käisin isal külas, aga tegelikkuses tähendas see seda, et olin isa õe juures ning käisin isale “tere” ütlemas. Ega me kumbki midagi rääkida ei osanud, aga ma mäletan, et mulle oli see oluline, et sain tal nö külas käia. Isegi kui see tähendas enne bussile minekut ukse vahelt kohmakalt “tere” ütlemist. Ma idealiseerisin oma isa. Vaatasin oma beebipilte ja tundsin uhkust, et mul on maailma parim isa. Mis sellest, et teda ei olnud kunagi olemas. Ma olin endale võtnud pähe, et mul on maailma parim isa. Ise teda tundmatagi.
Teismelisena tekkis mul isa vastu viha. Ma otsustasin oma isa vihata. Ma ei ole isegi päris kindel, miks, aga võimalik, et ma olin kade, et tal oli teine pere. Mina olin see teine. Ma mäletan, kuidas ma oma päevikusse kirjutasin kui kohutavad vanemad mul on, et nad üldse ei hooli minust. Puberteedi värk, nii palju tundeid ja oli selline faas. Õnneks läks see üle. Isaga ikka palju ei suhelnud, aga ta oli olemas ja mul oli selle üle hea meel. Mul oli alati nii hea meel kui isa helistas või külla tuli. Hilisteismelisena sain ma aru, et ma mitte ei vihka oma isa, vaid hoolimata sellest, et vanemad olid lahutatud, ma armastasin oma isa. Ma olin oma vanematele tänulik, et nad suutsid minu pärast ka suhelda ning vajadusel ühes seltskonnas olla. Koolilõpp ja muud sellised sündmused. Mis iganes põhjustel mu vanemad kunagi lahku läksid, see ei huvitanud mind. Mulle meeldis see, et ma ei mäleta kunagi, et nad teineteise kohta midagi halba rääkinud. Vähemalt mulle. Mida nad enda sees tundsid või teistele rääkisid, see mind ei huvitanud. Ma olin tänulik.
Isaga rohkem hakkasin ma suhtlema peale ülikooli lõppu. Ilmselt tänu vennale. Ka vend tuli mu ülikooli lõpetamisele ning naersime oma vahel, et kui oleksime teadnud, et me mõlemad nii lahedad oleme, oleks juba varem suhtlema hakanud. Suhtlema me hakkasime ja suhtlema me oleme jäänud. Ja mu vend on megalahe. Vastand minule – rahulik, tasakaalukas ning asjalik, aga huumorisoon on meil sarnane. Mustemast mustem. Suhtlema jäime me ka isaga. Esimest korda elus tundus mulle, et meil tekkis isa-tütar suhe Ida sünniga. Isa oli kuidagi olemas. Rohkem olemas kui kunagi varem. Ta ei ole selline isa-isa, pigem tüüpiline Eesti mees, kes väga välja ei näita, et hoolib ja armastab, kuid ma olen õppinud oma isa hindama. Muidugi ei tähenda see, et ma teda enam idealiseeriks nagu lapsena, aga ma arvan jätkuvalt nii nagu lapsena, et mul on hea isa. Inimese, abikaasa, onu, venna, töökaaslase, sõbrana ma ei tea, milline ta on. Aga isana ta meeldib mulle. Ta annab oma parima, et olemas olla ja mulle meeldib see. Sellest piisab.
Ja dämn, kui ma arvasin, et olen oma jonnaka iseloomu saanud emalt, siis tegelikult on mul hoopis isaloom. Jonnakas ja kange. Mul peab alati õigus olema. Ja öelgu teised, mis tahes, mul on õigus kui ma ütlen, et mul on parim isa.