Võib-olla ma ütlen nüüd midagi sellist, mis tänapäeval tundub solvav, sest (ma käsi südamel ei ütle seda sarkasmiga) kõik on võrdsed, pole meeste ja naiste töid, pole isegi sugusid ja end võib identifitseerida kasvõi lauajalana, aga mina olen paratamatult kasvanud üles ajal kui kõik oli natuke rohkem raamidesse topitud ja nii olen ma kuni eelmise reedeni pidanud ka kalapüüki millekski selliseks, mis on ikka meeste mäng.
Aga on seal midagi imestada kui kõik, mida ma kalapüüdmisest teadsin on seotud totakate kalamehe naljadega. Nagu see, et “Võrtsjärvele ei tohi alates laupäevast mõrraga minna. Aga kes see üldse naise kalale kaasa võtakski.” Läks 44 aastat, et üks “hull” võtaks naise kaasa. Või noh tegelikult aasta, sest keegi polnud varem selle peale tulnud,et julgeks mind kutsuda kala püüdma. Mina ja kalapüük. See tundub sama ebaloogiline kombo nagu pitsa ja ananass;)
Et kõik ausalt ära rääkida ja ennetada võimalikke valesti arusaamisi/intriigi, siis loomulikult sai asi alguse sellest, et eelmisel aastal hakati Oiul pakkuma kalapüügipakette ja kui ma haugipüügi reklaami juurde latika pildi panin, sain ma aru, et ma ei jaga sellest teemast mitte kui midagi. A ma olen oma iseloomult selline uudishimulik viie-aastane ja mida rohkem ma kuulsin, kuulasin, mõtlesin, tekkis mul tunne, et paganas, mina tahan ka selle suitsuangerja või Gotlandi käia* sealt Võrtsust kätte saada. Ja nii me kalagiid Jarko Jaadlaga kala püüdma sattusimegi. Mitte otseselt Võrtsule, vaid Tänassilma jõele, aga minu jaoks same same. Ausalt pean ütlema, et selle ilmaga ma väga lootsin, et me järvele ei jõua, sest noh ilm oli selline, et kõik neli aastaaega tundsid oma palet näitavat ja väike fun fact minu kohta kui te veel ei tea – ma tibakene kardan paate ja vett (küll kordi vähem kui näiteks kümme aastat tagasi). Igatahes. Huulepulk taskus (inimeses peab kõik kaunis olema) ja uued 15eurosed kummikud (sest vanad olid kuuris hallitama läinud) jalas ma paati astusin ja seiklus võis alata. Polaroidprillid, et vähendada valguse peegeldusi veepinnalt ja näha vette selgemalt ja sügavamale, ette ja nokats pähe, ning ma olin digimuutunud kalameheks. Veidral kombel huulepulka järgmise nelja tunni jooksul vaja ei läinudki.
Ahsoo. Harrastuspüügiloa pidin ka veel ostma. See oli ikka väga mugavaks ja kiireks tehtud. Kalaluba.ee lehele, ApplePay ja 24h luba olemas. NÜÜD tundsin ma end nagu tõeline kalameesnaine!
Teate, mis kõige hirmsam oli selle kalapüügi juures kõige pealt? Ma päriselt kartsin, et suudan spinningu jõkke kukutada ja karta on, et see maksab rohkem kui mu hõbedase lipsukesega uued papud või et ma viskan õngekonksu kuhugi võpsikusse ja meie kalapüük lõppeb sellega, et kõik konksud on kusagile metsa pillutud ja pole enam millegagi kala püüda. Võpsikusse ma selle konksu ikka mõned korrad ka viskasin, aga ma ei tea, kas Jarko andis mulle mingi eriti lollikindlalt tugeva konksu ja tamiili või oli see algaja õnn, aga päris häbisse ma siiski ei jäänud ning kala asemel vaid kaselehti või vetikaid ei püüdnud. Viimaseid jäi muidugi ka omajagu konksu külge ja alguses olin ma kindel, et aaa, see ongi nüüd siis kala, aga üsna pea sain ma aru, et väga lihtne on aru saada, kas konksu otsas on järjekordne vetikas või kaval haug.
Tundes ennast ja oma õnne olin 98% kindel, et meie kalasaak piirdub Oiu sadamas elavsöödaks püütud viidikatega. Juba enne paati astumist ja kindlasti peale seda kui esimene haug konksu otsast lahti sai. Mina isiklikult ei oleks kurb olnud, sest esiteks oli juba Oiul kaldalt õngega kalapüük täiega äge (Ida ja ta sõbranna läksid täiega hasarti) ja teiseks see paadisõit ka ilma kala saamata oli mu meelest lummav. Ma tahaks öelda, et ka romantiline, aga see sõnakasutus on ilmselt vale, sest ma pean silmas suhet loodusega ja siin peaks ilmselt kasutama mingit muud omadussõna, aga parema puudumisel ma püüan kohe seletada, mida ma silmas pean.
Esmalt võttis meid jõel vastu päikesepaiste ja täiusik vaikus. Jarko õpetas, kuidas spinningut käes hoida, mida tähele panna, kuhu seda visata ja siis järgnes vaikus. Mõnus kulgemine. Spinningu vuhisev heli õhus. Sulps siin. Sulps seal. Fred Jüssi tsitaadid tulid mulle pähe ja said hoopis teise tähenduse. Ma olen siiani ikka arvanud, et elus on kõige tähtsam eesmärk, aga seal jõel täiuslikus vaikuses kulgemine pani mind Fred Jüssit veelgi rohkem mõistma, eesmärkidele teisest vaatenurgast vaatama. Ma sain aru, mida ta ütles. “Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.” Seal jõel omas rütmis kulgemine oli minu “tundmatu maastik”.
Ja siis tekkis põnevus. Haug näitas end, kiusas mind, kiskus konksu ja kadus siis uuesti pikaks ajaks. Mina andsin endast parima, et oma konks õigesse kohta visata, aga tema oli kavalam. Naeris ilmselt mu üle, et hahh, nalja teete, tema mind küll kätte ei saa, aga teate ju küll vanasõna, et kes viimasena naerab, naerab paremini. Mina naersin paremini. Kolm tundi loodusromantikat ja -teraapiat hiljem oli haug mul konksu otsas. See oli sürreaalne kogemus. Eneseületus-ja uhkusetunne. Power. Beyonce hakkas peas laulma: “Who run the world? Girls Who run this motha? Girls!” AGA kala oli nibin-nabin õiges mõõdus. Sain teada, et haugi alammõõt kõikides veekogudes on 50 cm ja ausalt öeldes ma küll ei oleks tahtnud, et mu esimene kala oleks olnud selline “noh, vist mahub küll mõõtu”. Lasime kalal minna. Korra mõtlesin, et äkki ta tänutäheks täidab meie kolm soovi, aga ei. Mitte et ma oleks taibanud ka küsida…
Nagu me selle peaaegu mõõdule vastava kala vette tagasi lasime, hakkas kala täiega näkkama. Minu saamatuse tõttu kaks neist said ikka minema, aga kolm on kohtuseadus ja kolmas meiega kaasa Oiule ka tuli. Tegelikult tekkis nii täitsa hasart ja ka alanud paduvihm ei olnud grammigi segav faktor, aga Oiul olid kaks näljast last + üks igavlev koeravolask ootamas ning tsips oli meil ka mure, kas saame auto ja haagisega pehmeks muutunud maapinnast välja kui vihma veel rohkem kallab ning otsustasime, et selleks korraks piisab. Neli tundi oli möödunud arusaamatult kiiresti. Justkui mittemidagi tehes ja kulgedes, aga samas nii tegusalt.
Oiule jõudes viskasime kala pannile ja ma ei olnud valmis selliseks lõppakordiks. Kalatoite olen ma armastanud alates sellest hetkest kui 16aastasena esimest korda Britti ja Arne poolt valmistatud lõhe maitsesin, mul vist siiani on see maitse ja emotsioon meeles, aga nii head kala kui see värskelt ENDA püütud kala maitses…ma ei ole kogenud. Ilmselgelt. Sest ma ei ole ka kunagi kala ise püüdnud. Millise klišeega ma seda kirjeldaks? Ma valin: Üks suutäis, ja maailm jäi korraks seisma. Klišee või mitte, täpselt nii see oli. Ma oleks IGA KELL nõus uuesti kalale minema. Ei, ma ei oleks nõus, ma lausa NÕUAN, et keegi mind uuesti kalale kaasa võtaks.
No vot. Sellist loodusromantikat ja jõegurmeed seal Oiul koos Jarkoga pakutaksegi. Tahad ka samasuguseid emotsioone kogeda? Siis vaata siit lisa või tead, lihtsalt küsi kohe otse minult, mis maksab, mida saab, mida vaja selga panna ja mis iganes küsimus sul tekkima peaks. Ulmeemotsioon on 100% garanteeritud. Müüt selle kohta, et kalapüük on meeste mängumaa, on minu poolt ka kummutatud.
*jah, ma päriselt arvasin lapse/noorena, et “Siin me oleme” filmis räägiti kalast.
