Me oleme nüüd Põhjamaade hulka arvatud. ÜRO ütles nii. Nüüd on kõik teisiti, me oleme üks nende seast. See on eestlasele olulisem kui laulupidu. Ma olen kindel, et nii norrakad kui rootslased mõtlevad nüüd meist teisiti. Lõpuks ometi. Teen ettepaneku muuta see suur päev lipupäevaks.
Kui te mingil põhjusel aru ei saanud, siis see oli öeldud sarkasmiga. Mulle meenutavad aegajalt mu kaasmaalased mind ennast 17-aastast vahetusõpilana, kes kõigile hingest räägib Eestist kui ühest Põhjamaast. Mina olen hoopis hakanud endalt küsima kui palju on Eesti Põhjamaa. Mind on eestlaste poolt kritiseeritud, et ma Eestit ja end ida-eurooplaseks nimetan ning pahandatud, et ma ei tunne ajalugu ega geograafiat, kuid ma pean tunnistama, et mina olen valehäbist üle saanud. Ida-Euroopa ei tähenda minu jaoks kõigest torumehi ja prostituute, vaid tähistab piirkonda, millel on tohutu eelis seista kahe maailma – Lääne-Euroopa ja Venemaa – vahel, mis annab meile võimaluse saada parima mõlemast kultuurist. Ida-eurooplane tähistab minu jaoks inimest, kel on läänelikud väärtused, aga säilinud praktiline meel, inimest, kes näeb end maailmakodanikuna. Ma olen sellest ka ühe naiivse essee kirjutanud (LINK).
Mulle tundub, et me eestlased põeme mingit alaväärsuskompleksi, ei julge olla need, kes me oleme. Nagu vaene pruut, kes abiellub/tahab abielluda jõukasse perre ja häbeneb oma juuri, tahaks lahti murda kõigest vanast ja olla uus, moodne, kaasaegne, eeskujulik. Kurb on see, et me ei saa aru, et Eesti ongi kõike seda, aga selle tõestamiseks ei pea nii metsikult pingutama ja pidevalt midagi tõestada. Mina söön kilu, käin laulupeol, armastan rahvusmustreid, jumaldan rukkililli, kiidan taevani musta leiba, suitsupääsukesse ma nii väga kiindunud ei ole, seda vaid põhjusel, et ma kardan linde. Ma kasutan ka Skype´i ja kuulan TradAttacki. Ma olen ihult ja hingelt eeeeeeestlane. Ei ole kinni vanas ega siuna uut. Ma saan aru, kes ma olen.
Minu kõrval on aga ka uus eestlane. Moodne eestlane. Ta põlgab kõike vana, sest see on iganenud ja klišeelik. Ja ta pingutab, et Eestit paremast küljest näidata. Siin tulebki minu meelest välja eestlaste alaväärsuskompleks. Oskus mitte olla meie ise. Alati on vaja minna nii diibiks, et mitte keegi ei saa aru, mida me öelda tahame. Ma ei ole idioot. Ma olen tutvunud ka uue estonia.ee lehega, olgugi et seal kõik on hall ja udune, näidates justkui kui depressiivsed me oleme, meenutades 1990-aastate Eesti filmi, meeldib mulle see lehekülg ja selle mõte. Mulle meeldib ka Aino. Aga mul on tunne, et disainimeeskond peab mind kui keskmist eestlast idioodiks. Ühtäkki ei ole “oksendav siil” ei bränd ega logo, on lugu rändrahnust, mida meie ise peame oskama tööriistana kasutada, et see oleks arusaadav. “Keisri uued rõivad”. Kui sellest aru ei saanud ja keskendusid vaid rohelisele lärakale, oled ise idioot. Kui ei näe seal taga lugu, oled ise idioot. Aga teate, alati ei ole läraka kõrval kedagi, kes selgitaks ja räägiks, keegi ei hakka tausta uurima. Me ei ole ainus maa, kellel on logo, nii nagu on meil mitte-logo. Jätame kunstilise poole kõrvale, aga ma ei mõtle Bulgaaria päikese-logo vaadates, kas päikesekiirtest moodustub esivanemate retsepti järgi valmistatud brõnsa või musaka, ma näen päikest. Juhul kui mul on keegi kõrval, kes selgitab, et aga vaata, üks päikesekiirtesse on sisse kirjutatud meie esivanemate retseptid, siis see on lisaväärtus. Meie eestlastena aga joonistame päikese asemel karaski ja peame idootideks neid, kes sellest kohe ise aru ei saa.
Sama lugu on Eesti Lauluga. Me saadame Eurovisioonile diipe lugusid, mis muusikaliselt ongi tihti teistest lugudest peajagu üle, kuid absoluutselt mitte sobilikud. Ja kordub sama asi. Kui aru ei saa, kui sügav üks või teine lugu on, oled idioot. Mitu korda tuleb kuulata, siis tuleb sõnum välja, seal on nii palju alatekste, kuulake pingsalt, siis saate aru – need on tavapärased selgitused. Lugu ei löö ilma taustainformatsioonita. Ma ei teadnud Jüri Pootsmanist kuni Eurovisioonini suurt midagi, ma ei olnud ta muusikat kuulnud, siis vaatasin ma Eurovisiooni ja ei suutnud aru saada, miks me nii mannetu ja Eurovisioonile mittesobiva laulu saatsime. Aga ta on nii andekas ja hea laulja, kuulsin ma igalt poolt. Sellepärast. Alles hiljem kuulsin ma Jüri teisi lugusid ja need on tõepoolest ülikõvad, tal ongi fantastiline hääl ja kihvt oma sound. Nüüd kui ma seda tean, meeldib mulle Jüri täiega. Aga Eurovisiooni vaadates ma seda ei teadnud, ma kuulsin vaid teiste lugude vahele ära kaduvat lugu, mis ei jäänud meelde. Kõik. Keegi ei selgita Eurovisiooni vaatajatele, et aga vaadake, tegelikult on ta kihvt kutt ja tal on head laulud, andke talle siiski 12 punkti. Mulle meeldis TradAttack juba siis kui ta alles välja tuli ja popp ei olnud, nüüd kuuleme me igast nurgast, kuidas see ei ole enam vaid bänd, aga bränd. Palun selgitage mulle, miks me siis ei võiks end selle brändiga esindada? Olla omanäoline, aga juurtega ja samas moodne? Ei, meil on vaja maailma alati millegagi rabada.
Ja oma metsikus püüdluses me feilime pidevalt. Taome rusikatega vastu rinda, peame idiootideks neid, kes meie püüdlustest aru ei saa ja püüame leida mingit Eesti Nokiat, selle asemel, et lihtsalt olla. Eesti. Lihtsalt Eesti. Sellised nagu me oleme. Uskuge mind, me oleksime palju edukamad ja palju rohkem juba Põhjamaade hulgas, kui me endasse usuksime.