Ma olen oma vaadetelt pigem konservatiivne ja kuna ma olen ka oma arvamust erinevatel teemadel tihti avaldanud, siis on mind (vist) viimasel ajal püütud ka naeruvääristada, et kuidas ma küll amoraalsesl 21.sajandil hakkama saan, kus duširuumis võib näha paljaid seebiseid rindu, kus seksitakse enne abielu ja traditsionaalne peremudel on muutunud ning fuih kui õudne, võib lausa juhtuda, et peres on kaks ema või kaks isa. Mida inimesed aga ei tea on see, et mina, kelle õde võiks öelda, et “tal on õde, kellel on vend, kes pole talle vend,kellel on õde, kes pole õde tema õele” ei pea “traditsiooniliseks” peremudeliks ammu vaid ema ja isa oma kahe lapsega ja ma pooldan samasooliste inimeste kooselu. Nii et kahjuks need, kes mind püüdsid sel teemal “endast välja ajada” peavad pettuma.
Ma vaatasin hiljuti “Pealtnägijat”, kus Eesti riik ei tunnistanud kahe naise mujal sõlmitud abielu ja see olukord ei saaks olla absurdsem. Olgu, Eesti ei ole veel jõudnud sinna punkti, et samasoolised võiksid abielluda, kuigi ma väga loodan, et see seadusemuudatus ei lase ka end kaua oodata, sest minu arvates on armastus armastus ning sugu ei vali, kuid on täiesti naeruväärne, et inimesed, kes on oma kooselu ametlikuks abieluks registreerinud riigis, kus se on lubatud, peaksid Eestis kooselamiseks mõtlema välja mingi skeemi. Taotlema ühele neist elamisluba õppimiseks või midagi muud sarnast, rajama oma kooselu siin valele, sest nii soovitab neile ka riik. Riik, kes nõuab meilt, et me oleksime seaduskuulekad. Kui see olukord on esmakordne, siis minu meelest tasuks mitte nii paberites ja seadustes kinni olla ning teha erandeid või vajalikke muudatusi. Mulle on arusaamatu, miks kaks samasoolist teineteist armastavat inimest on Eestis vähem väärt ja vähemate õigustega. Jah, ma loodan tõesti, et ühel päeval lähitulevikus saavad samasoolised inimesed ka ilma probleemide ja põlu alla sattumiseta abielluda.
Mis puutub aga sellesse, kas neil võiks olla õigus lapsendada, siis mina ütlen “jah, muidugi”. Üks mu tuttav jagas Facebookis kunagi mingit pilti õpikust, kus vist oli “traditsioonilise peremudeli” asemel kaks samasoolist inimest, virtuaalselt karjudes, et, kuhu me ometi jõudnud oleme, kuidas me seda lastele seletame, et kellelgi on kaks isa või kaks ema ja et kas me tahame “pederaste juurde toota”. Ma blokkisin selle tuttava oma uudisvoost ära. Me elame maailmas, kus paljud lapsed kasvavad vaesuses ja hoolimatuses, kuid neid ei kaitse keegi, sest nad kasvavad “traditsioonilises” perekonnas. Me kaitseme neid samasooliste inimeste eest. Uuringud on näidanud, et kuni vanemad suudavad lapsele tagada armastava, turvalise elukeskonna, ei erine lapsed kuidagi omavahel. Õnn on see, mis on oluline.
Siinkohal jagan ma oma teiega üht oma tädipoja külalispostitust mu vanast blogist ajal kui kooseluseadus eriliselt kirgi küttis. Tanel Jan on meie perekonna üks säravamaid tähti – intelligente ja vaimukas. Tal on ka väga meeldiv elukaaslane. Lugege tema mõtteid ja mõelge kaasa.
Kui mõelda, kas Eesti valitsuse uus kooseluseadus võiks lubada samasoolistel paaridel ka lapsendamise õigust, siis ennem sooviksin lugeja panna mõtlema selle üle, et samasoolistele paaridele ei loodud hetkel võrdset võimalust abieluliitu astuda, seega võrdsust laiemas plaanis nagu nii ei looda.
Lisaks olen ma Eestis aset leidvast diskusioonist soovinud hoiduda, sest mind häirib ka terminoloogia heteroseksuaalne, homoseksuaalne, sest see labastab minu meelest kogu diskussiooni allapoole vööd tasemele. Ei saa ju arutleda peetervõsalike kommentaaride ja väljaütlemistega, sest ma pole kindel, kui palju temal või ka teistel heteroseksuaalidel, kes selles osas negatiivse poole pealt sõna võtavad üldse homoseksuaalseid tuttavaid, sõpru on. Ja kui on, kas nad siis tuttavas, sugulases, töökaaslases või sõbras ainult tema seksuaalsust näevad. Et kas nad silma ka suudavad/julgevad vaadata või keskenduvad alalõpmata kubemepiirkonnale.
Kuid nüüd lapsendamise või ka lapse saamise, üleskasvatamise küsimuse juurde. Olles gei noormees (või ka lesbiline naine), saan ma ka ise aru, et kaks meest või kaks naist koos armastades ei saa viljastada last. Kuid millest minu meelest ei soovita aru saada, on see, et lapsendamissoov või ka viljastamise soov on hoopis uue instinkti tekkimine suhtes. Üldjuhul soovivad lapsevanemateks saada paarid, kes on pikalt koos olnud, ning on läbi kaalunud kõik võimalused. Samasooliste paaride puhul ei saa juhuslik rasestumine ju juhtuda. See samm vanemaks saada, ema või isa rolli vastutuse võtmine on tõsise suhteanalüüsi tulemus.
Otsus vanemaks saada võib eriti karm olla lesbi suhtes (ma arvan, kuna ma pole lesbi, siis ma ei tea tegelikult, mida nad läbi elevad, tunnevad), sest ühiskond ei pane ju meestele kohustust isa olla, küll aga soovib riik, et naised sünnitaksid ja võtaksid vastu ema rolli. Esiteks tuleb sul salata iseend ja oma armastatut siin riigis, teiseks tuleb taluda ühiskonna survet sünnitamiseks ning kolmandaks kaasmaalaste halvavaid kommentaare. Mis ei tapa, eks see teeb kõik tugevamaks. Kuid, kas nii peabki see olema?
Eesti mastaabis peaks iga inimene olema oluline, samuti iga laps (sündinud või veel sündimata). On meid ju nii vähe. Maailma mastaabis näen ma pigem probleemi suurtes perekondades, sest mida rohkem lapsi, seda suurem on selle perekonna ökoloogiline jalajälg, eriti arenenud majandusega riikides. Eesti situatsioon on eesti rahva väiksusest tulenevalt teine.
Jah, siiski leian, et see termin homo-, hetero-, bi-, a-, jne seksuaalsus on segav, sest teab iga paarissuhtes olev inimene, et seksi ja armastuse vahele ei saa panna võrdusmärki. Perekonda ei saa luua seksuaalkire püsimisele, sest need paarid, kes ajavad taga vaid seksi, ei püsigi üldjuhul kaua koos, sest seks vaibub ajapikku meeldivaks vanainimeste vaheliseks armastamiseks, mida siinkohal keegi ei soovi vist visualiseerida, aga pikaajalistes suhtes olevad inimesed teavad, millest jutt.
Seega perekonna loomise soov, usaldades oma partnerit, teades, et selle inimesega soovitakse kulgeda edasi ja astuda samm kas siis lapsendamise suunal või viljastamise suunal on üks tõsine samm. Keegi ei tee seda kergekäeliselt. Eriti veel samasoolised paarid, sest usun, et lapsendamise või ametliku viljastamise puhul tuleb neil veel lisaks läbida tohutu kadalipp, demonstreerimaks valitsuse organitele ja ametnikele, et nad on ametlikult nii vaimselt, finantsiliselt kui ka tervise osas küpsed vanema kohustust vastu võtma (mis ma usun, võib kohati olla tõsiselt alandav protseduur).
Aga, kallid seksuaalid, loodus on tõesti seadnud nii, et emakas vajab spermatosoidi viljastumiseks, seda teavad nii lesbilised kui ka geid ja loomulikult heterod. Kuid kõike saab korraldada ka mitteametlikult. Emaks saamise soovi või soov läbi kogeda isaks olemise rolli ei suuda mingi eesti vabariigi seadus küll takistada. Looduse jõud ja inimese soov on tugevam.
Selliseid perekondi, kus on kaks ema või kaks isa on juba praegu. Üle maailma. Ameerikas on läbi viidud ka sellekohaline uurimus, mis näitas, et seniks kuni vanemad suudavad lapsele tagada armastava, turvalise elukeskonna, ei erine lapsed kuidagi omavahel. Õnn on see, mis on oluline.
Lõpuks jääb küsimus siiski õhku rippuma, sest nagu nii tagab seadus vaid pooliku võrdsuse, sest tegemist ei ole ju abielu võrdsusega, siis tundub suhteliselt mõttetu üldse sellel teemal arutleda.
Loomulikult on mul hea meel, et uus kooseluseadus on koputamas uksele, aidates sel moel koguda eestil paar punktikest juurde elamisväärsete riikide edetabelis, kuid on seegi siiski vaid fassaad.
Seniks, kuni me üksteisele kaasmaalastena kodaraid jalgadesse viskame ning hoolimatult sildistame ei muutu midagi.
Oleme siiski rõõmsad ja astume armastuse ja rahu teel edasi. Kui sa saad, siis laigi `Aitäh, aga minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset´ algatust.
Tervitades,
Tanel Jan Palgi,
kes on samasoolises kooselus olnud nüüd juba pea 6 aastat.
Oleks aeg juba abielluda ja isaks saada, eh?! Kuid ärge muretsege, ka minu mitte traditsiooniline perekond, mille liikmed oleme mina, mu mees ja me valge kass T´Oscar ei vaja kaitset.
Meie perekond pole probleem.
Kas sinu perekond on probleem?!
(Pilt: Tanel Jan Palgi erakogu)