Ma ei teagi, miks, aga mind üllatab ikka aegajalt kui palju laps majas muudab. Ei, seekord ei pea ma silmas segadust, mida ta korraldab (ps: kuidas küünlarasva diivanilt maha saada?), vaid muutusi mõttelaadis ja hoiakutes. Üks minu lemmiktsitaate on see sama postituse pealkirjaks olev tsitaat, mulle on alati meeldinud selle mõte, kuid nüüd olles juba pea kolm aastat ema, on see tsitaat “ellu ärganud” ja ma mõistan, mida see TEGELIKULT tähendab.

Me kõik kiitleme millegagi. Hariduse, töökoha, uue auto, uute saabaste, lapse hammaste, kirjutamisoskuse, reisimise ja jumal teab millega veel. Mingil määral on see mu meelest isegi okei, kuni see ei lähe kelkimiseks ja ei ole teiste suhtes halvustav, aga miks mitte kiidelda ja tunda uhkust oma saavutuste üle. Olgu selleks siis ideaalsed ülepannipannkoogid või kahekordne magistrikraad. AGA kõige selle juures olen ma viimase (kolme) aasta jooksul õppinud kui palju meil on tegelikult õppida lastelt. Nende siirus, leidlikkus ja fantaasia on piiritu. Ilmselt kõlan ma nüüd nagu Miss Universe wannabe, aga kui me ka täiskasvanuna suudaks olla samasugused nagu me oleme lastena, oleks maailm parem paik elamiseks.

Ega vist tõesti ilmaasjata ei öelda, et lapsed tulevad siia meid kasvatama. Ma vaatan ennast ja imestan kui palju Ida on mind kasvatanud ja kui palju mul on temalt õppida. See siirus ja avatus ja tingimusteta armastus. Kolm asja, mis tunduvad nii elementaarsed, kuid täiskasvanuna tunduvad need asjad kuidagi palju keerulisemad.

Ja laste loomingulisus ning fantaasia. Piiritu fantaasia. Iga asi sobib mängimiseks. Ühel hetkel muutub tavaline paberitükk beebiks, käterätik vankriks, korvist saab dinosaurus, padjast kohver, diivanist maja, vaibast auto, paberitükist beebist saab omakorda piler, käterätikust kohvrist käekott, korvist pliit, padjast voodi, diivanist lennuk ja vaibast voodi.  Juukseklambriga saab helistada tädile ja issile ja vanaemale ning järgmisel hetkel saab sellest šokolaad. Ma ei suuda ära imetleda seda fantaasiat. See on võrratu!

No ja anna lapsele kätte roosamannavahukleit ning silmapilkselt saab röövlitüdruk Ronjast printsess. Oleks ma sama loov kui mu laps, oleks mul maailm juba vallutatud.

Kleit: Roco Clothing (LINK)

//This quote has always been one of my favorite quotes, but now being a mother for almost three years, it has got another dimesion. It is strange how a child changes things. In lifestyle and thinking. 

We all brag about something – education, new job, new car, shoes, baby´s first steps, travelling. To some extend I think it is totally okay, why should we be humble all the time, but in these three years I have learned how important the childish innosence is and how much we  can learn from our children. The sincerity, creativity and love are things that seem so basic, but why do we keep forgetting these things when we grow up? 

I don´t want to sound like a Miss Universe wannabe, but if we could learn from our children and try to remember what was important when we were children, the world would be a better place. 

And their creativity. God, how much I envy my daughter´s creativity. Everything can be turned into a toy. A piece of paper can be a baby, a towel can work as a stroller, a basket makes a perfect dinosaur, the sofa can be a house, carpet a plane, pillows will be turned into suitcases, a hair clip will be used as a phone. If I would have that much creativity, I think I would rule the world. 

So perhaps it is true that children are sent to us to educate us?