Ma tunnistan ausalt, et ma olen üsna sõjakalt* meelestatud. Ega ma täpselt ei teagi, mis selle põhjuseks on. Võimalik, et minu sõjakuse taga on sõjauudised ja teatud inimeste pinnapealsus ning tähelepanuvajadus ajab mind selle kõige valguses, mis meie ümber toimub, lihtsalt närvi. Ilmselt pole ma ainus, sest siit ja sealt sai näha ja kuulda samasugust kriitikat, mis tuleb minu suust.

Klassika on siinkohal nüüd soovitada, et kui ajab närvi, siis ei tasu jälgida. Teate, otseselt ei jälgiga, aga jätkuvalt on see nagu kehv reality, millele uudishimust ikka viskad pilgu peale. Oled kindel, et uudishimust, mitte hoopis soovist ära panna või end parema inimesena tunda, küsib mõni kindlasti. Vastan üsna ülbelt, et mu standardid on kõrgemad. Nii vähe pole vaja, et end paremana tunda.