Mul oli eile väga tore päev. Ma armastan Eesti taasiseseisvumispäeva ja selle tähistamist. Võtsin selle puhul Ida ja ta sõbranna kaasa ning läksime linna peale. Muuhulgas käisime Vabamus, väga soovitan külastada kui te ei ole veel külastanud. Ma ise olin seda juba ammu planeerinud, aga kogu aeg juhtus, et “ah homme” või “järgmine nädal”. Nüüd on käidud. Esimest korda, ja see ei jää kohe kindlasti mitte viimaseks. Võib olla ma ei oleks oma peaga lastega sinna läinud, sest nimi tundub muuseumil esimese hooga ehk lapse jaoks natuke sünge. Okupatsioonide muuseum ei ole ju esimene koht, mis pähe torkab kui mõtled, mida seitsmeaastasega koos teha? Hea on, et nägin Ringvaates, et seal on erinevad õpitoad ja perepäev ning selle otsuse tegin. Väga põnev oli ka lastega, sest võimalik on võtta pere e-giid ja tegevusraamat ning täitsa põnev on lastega koos muuseumi uurida. Muidugi peab valmis olema küsimusteks, millele kohe ei oska ehk lapsemeelselt vastata, aga e-giid teeb õnneks väga head tööd. Samas võib lastel lasta seal ka niisama ringi vaadata ja uudistada. Meie lemmikuks sai Perestroika-lift. Ma püüdsin neile vanakooli gaseeritud vee masinat ka tutvustada, aga seda vaatasid nad suure võõristusega ja ütlesid mulle kui ühest suust – “hull oled, seda vett me küll ei joo!”. Kindlasti tahan ma tagasi minna ka üksinda. Arusaadav, et lastega ei saa süveneda kõike sellesse, millesse tahaks. See on muuseum, kus iga pilt ja ese räägib oma loo. Nii palju kui mul õnnestus süveneda, oli jube põnev. Kahjuks jäi kõige põnevama koha pealt pooleli. Nagu järjejutt.
Õhtul kodus kaasaostetud lilli vaadates, neid samu kollaseid, tundsin ma enda sees (jälle) kurbust. Ma ei vaadanud presidendi vastuvõttu, sest ma ei suuda tema mõtetega kaasas käia, teda mõista ning tundsin, et ma ei taha (kindlasti jälle näpuviibutus) kõnet kuulata. Kui vaadata tuttavate reaktsioone peetud kõnedele, siis vist tegin õigesti. Mina olen ka see rumal, kes arvab, et pidupäevadel võiks midagi ilusat rääkida. Vahelduseks. Aga see vist käib eestlaseks olemise juurde, et sellist asja ei juhtu. Ühesõnaga, ma katsin lauda, mõtlesin oma mõtteid ning mida rohkem ma neid kollaseid lilli vaatasin, tundsin ma, et ma olen jobu. Suure algustähega.
Vabaduse väljaku ääres on alati olnud lillemüüjad, kellelt ma ikka lilli olen ostnud kui sinna satun. Sattusin ka eile. Müüdi kenasid rukkililli. Muidugi ma ostsin. Rukkilillede müüja kõrval istus üks vana proua, kes samuti müüs lilli ja õunu. Valik oli kehvake – need kollased, mõned närtsima kippuvad pelargooniõied ja paar lahtist roosiõit. Võtsin talt need kollased õied ja lapsed võtsid mõned õunad. Tädike tahtis rohkem õunu pakkuda, aga ma ei võtnud. Küsisin, mis ma talle võlgnen nüüd. Ta ei osanud vastata ja ütles, et noh euro. Andsin kaheeurose. Panin lilled kodus pidulauale. Ja jäin mõtlema. Võib olla see proua oli aiast kokku vaadanud, mida saaks müüa, et oma pidulauale midagi paremat lubada. Võib olla tal ei ole üldse raha. Miks ma rohkem õunu ja kõiki neid lilli ära ei ostnud. Ma olin lastele ostnud ülehinnatud makroonid ja viis eurot maksvad pulgakommid, aga ma ei tulnud selle peale, et osta ära kõik need vanaproua lilled? Jobu. Tõeline jobu. Ma ju tean kui naeruväärsed on pensionid. Vabamus kuulates meie inimeste lugusid, nende üleelamisi, tunnen ma (nagu tegelikult kogu aeg olen ka arvanud), et me ei hooli oma eakatest, ei väärtusta ega hinda piisavalt nende panust. Need kollased lilled sümboliseerisid mulle korraga kõike seda, mis on Eestis ühtaegu ilus ja valus. Ilus pealispind ja peidus päriselu.
Minu tänane Eesti on nende kollaste lillede värvi.
Minu ema eile ütles õhtu lõppedes,et …
Alustaks siis aga hommikust.Jaanipäeva hommikul teatas mulle suurem poiss,et: “Noh,täna hommikul on siis võileib kiluga ja mannapuder,jah?!”.Ma,et miks sa nii arvad? Poiss vastu,et alati suurte pühade ajal ja kui lipp välja pannakse nii ju on 😀.Eile hommikul tõesti oligi.Hää eesti leivaga Saaremaa kiluleib naabritädi munade ja peenralt naksatud veidi hommikukastese rohelise sibulaga ning mannapudruga.Meil siin metasas elades tuleb tera siit,teine sealt ehk et ühe tädi juurest munad,teise juurest õunad,kolmanda käest sõstramari… Korjasin peale hommikusööki posu herneid ja pakkusin emale ka,et võta palun ja maitse ometi,kui magusad,aga hambad ei lase tal neid süüa.”Selle asemel tee mulle keeksi või küpseta mõni see oma hea kook!” avaldas ema soovi.Pole jupp aega tõesti miskit ahju pistnud.Seega lippasin läbi metsa talu juurde,kus omanikuga kokkulepe (nad seal sees ei ela ja marjad ning õunad potsatavad korjamata maha),et võin seal head parimat aiast noppida.Punased sõstrad tundusid tänulikud olevat,et nad vahetult enne pudenemist kellegi koogi sisse jõuavad.Kodus kiirelt kook ahju ja siis oli aeg täita oma lubadus – lõigata emal juukseid.Kuna ta mul ju täiesti kodune ja liikumine keeruline,siis mul polnud enam pääsu.Lubadus on lubadus!😀Juuksed pügatud ootas ees ema pesemine.See on alati tohutu suur ettevõtmine,sest meil on kõrge alusega duššikabiin ja sinna sisse-välja saamine on ema jaoks tõelised jõu- ja ilunumbrid.Seda tehakse kolme inimesega ja eile,kui esimene katse peale pesu teda välja saada luhtus ja ema kabiini põrandale istuli prantsadas,mõtlesin juba korraks,et nüüd tuleb küll kabiin ümbert ära lammutada,et ema kätte saada 😀.Lõpp hea,kõik hea.Emal trendikalt ebasümmeetriline sonks peas,ihu kasitud ja voodis puhas pesu,oli aeg panna grill tulele.Mul n.ö. koroonakriisi varudest veel sügavkülmas liha,mis sai mõned päevad ennem sulatatud ja marinaadi visatud ning ootas tegemist. Eestlane ju teadupärast grillirahvas ja kui päev nõudis nagu iseenesest kiluleiba,siis kes ütleb,et sašlõkk (mis käib ennekõike nagu jaanidega kokku) ei tohiks pidulaual olla.Ime siis,et pojal segadus on tekkinud nende va traditsioonidega😀.Emale hammaste pärast oli oma menüü ehk pisikesed grillvorstid ja võis küpsend ahjukartul.Pärast lõikasin lahti punasesõstra purukoogi ja kui viimane amps oli emal suhu ja kõhtugi kadunud,ütles ema:” No täitsa kohe nagu suur pidupäev!”
Televiisorit polnud mahti aga avadagi…
Eveliis, see oli minu jaoks Sinu läbi aegade k+ige armsam ja südamlikum postitus. Tunnen ise täpselt sama… ja igal aastal olen kurb, et rong justkui liigub täistuuridel, aga nii paljudest meie inimestest mööda. Aga see oli Sul nii lihtsalt ja samas sügavalt kokku v+etud. Ja see ongi see, mida silmas pean, kui olen vabaduse aastate suhtes kriitiline, sest midagi väga olulist on jäetud tegemata ja nägemata.
Ühtepidi on mul hea meel, et ma ei ole ainus, kes näeb, et midagi olulist on jäetud tegemata ja nägemata, teine osa minust, see naiivne osa minust, tahaks, et ma oleks ainus, kes nii arvaks. Siis ei oleks ju probleemi;)
Aga Sveta provokatiivne kõne? Seda lahatakse veel pikalt – kas meeldib väga või üldse mitte – ja see tekitab kahetisi emotsioone…
Minuster Kiik palus küll sôrmed Svetast eemale hoida, aga ajaoolane Vahtre kirjutab ka teravalt – eriti mis puudutab peegli osa… https://epl.delfi.ee/arvamus/lauri-vahtre-grigorjevale-rahvuspohiste-etteheidete-tegemine-eestlastele-eriti-veel-20-augustil-on-ikka-paris-ulbe-samm?id=90804907
Nö puusalt tulistades ütlen ma sama nagu Vahtre – päris ülbe samm, ja ma ei saa seda kõne kuidagi pooldada. oma vaadetelt. samas ei öelnud ta ka midagi valesti. koht ja aeg oli vale.
Aga mis ajal siis tuleks sellest kõneleda? Koht ja aeg vale…palju ütlesid/kirjutasid. Aga kus ja millal? Enne valimisi ei sobi (häälte ostmine jne), sünnipäeval ei sobi, aastapäeval ei sobi,mardipäeval ka nagu pole teemas 🙂
ma ei tea, suvalisel esmapäeval
kirjutanud EPL kolumn;)
Saad isegi aru, et see ei pälviks siis sellist tähelepanu. Ja vaikselt oma nina ette asjadest on räägitud juba aastaid…ongi aeg need endast välja karjuda ehk keegi märkab (kuigi kahtlen)
Imelised fotod!
Aitäh!
Ja omegi kritiseerid sa pidupäeval ka ise nii presidenri, eesti rahvast jne..võiks sel pidupäeval vähemasti rõõmsaid asju rääkida.
Kui see on sinu arvates võrreldav, siis see on sinu arvamus ja see on okei, ma ei hakka isegi selgitama oma seisukohta rohkem
Pingback: Põnev – Eveliisi eluviis