Kui täiesti aus olla, siis ma hea meelega elaksin kogu PÖFFi vältel kinosaalis. Okei, ma koliks kinosaalide vahetusse lähedusesse, oleks ilma ühegi plaani, töö ega muu kohustuseta ja veedaks suurema osa ajast kinos. Võib olla ma ei ole igal aastal nii süvenenud programmi ja see on alati olnud nii hea, aga sel ajal ajab see mind (heas mõttes) hulluks. Mulle tundub, et nii palju häid filme on, et kõike tahaks näha, aga see pole võimalik, siis tuleb vahepeal elu vahele ja keerab kõik peapeale, minu kindlalt ja kellaajaliselt paika pandud plaanid , keegi soovitab midagi, kusagil on intervjuu filmi tegijatega ja ma tahan oma kavasse lisada veel ja veel filme, aga neid ei mahu sinna enam. Ja kavas on mul neid ka juba topelt.
Nii on mul homseks näiteks piletid neljale filmile, mis omavahel kattuvad. Põhjus muidugi pole selles, et ma oleksin neid kokku ahitsenud ja poleks kellaaegasid vaadanud, lihtsalt asi oli selles, et “Mo Papale” polnud enam pileteid ja selle asemele valisin “Kadunud tähed” ning kuna sõbrannaga ka oli plaan minna kinno, siis ajaliselt sobis kenasti temaga kinodeidiks “Ühel päeval tahan ma sind näha õnnelikuna”. Aga siis kutsus ristitütar mind ootamatult “Mo Papa” linastusele kaaslaseks ja sõbrannaga kinodeidiks sai nüüd hoopiski “Nähtamatud”. Ma ju räägin see PÖFF ajab mind hulluks. Ja kui keegi tahab homme kell 18.15 vaatama minna “Kadunud tähti” minu asemel, siis kirjutage mulle, kahju kui piletid raisku lähevad niisama.
Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Tahtsin hoopis kiita PÖFFi tänavust filmivalikut ja Q&A-sid. Kõigist filmidest ma eraldi kirjutama ei hakka — see postitus veniks liiga pikaks — kuid paar päeva tagasi nähtu väärib kindlasti eraldi esiletõstmist. Käisin vaatamas Leedu, Eesti ja Bulgaaria koostöös valminud dokumentaalfilmi “Irenale” ja see on ausalt üks ilusamaid filme, mida ma olen kunagi näinud. Valus, aga samal ajal nii õrn ja helge. Ma ei saa öelda, et oleksin varem holokaustist Leedus palju teadnud, see film avas Leedu ajaloo ja inimlikkuse hoopis uues valguses. Irena Veisaitė lugu on lihtsalt võimatu ükskõikse pilguga vaadata. Ta oli kirjanik, inimõiguste aktivist ja üks Leedu targemaid ning läbinägelikumaid naisi. inimene, kes hoiatas meid sõja ja vägivalla kordumise eest, mis kahjuks ka tänapäeval on endiselt valusalt aktuaalne.
Režissöör Giedrė Žickytė, kes oli kohal ka Q&A-l, on loonud mälestustest, intervjuudest ja fotoarhiividest nii hapra ja poeetilise filmikeelega teose, et kinosaalist väljudes tundsin, kuidas see jäi minuga veel pikaks ajaks. Koduteel panin Spotify’st mängima Arvo Pärdi “Für Alina” ja see kõlab mul ikka peas. Kas te olete kunagi mõelnud, kes inspireeris Pärti seda lugu looma? Vastus peitub just selles filmis.
“Irenale” linastub PÖFFil veel 14. ja 22. novembril ning ma ütlen käsi südamel – minge vaatama. See on üks kaunemaid dokumentaale, mida ma olen näinud.
Üldse minu suur kummardus kõigile, kes neid filme välja valivad ja meieni toovad. Leedu on küll meie naaber, kuid ega ma Leedust ka ülemäära palju ei tea, tunnen, et läbi sellaastase PÖFFi olen selle maa ja inimeste vastu päriselt uudishimulikuks muutunud. Tänavune PÖFF on kuidagi eriliselt Leedu südame minu omasse kirjutanud. Aitäh selle eest! Kui sind ka Balti riikide filmid kõnetavad, siis Doc@PÖFF Balti võistlusprogrammi filmid leiate siit.
Teine film, millest ma rääkida tahan, on samuti Leedu film – portree Balti filmi- ja teatriikoonist Juozas Budraitisest, kes vaatab tagasi oma elule nii ekraanil kui ka selle taga. Seda kahjuks rohkem PÖFFi raames näha ei saa, kuid ma ise mõtlen ja loodan, et seda võiks saada näha ETV-s. See oli teistmoodi ilus ja mõtlemapanev film ja kuna näitlejal on nii tugev side Eestiga, siis mu meelest sobiks see film väga hästi ka meie teleekraanile või Telia filmiriiulisse. Siit saate vähemalt treilerit vaadata.
Armastatud ja elav näitleja rändab väljendusrikkalt mööda mälestusi, tundeid, saladusi, haavu ja tähelepanekuid oma lapsepõlvest Klaipėdas kuni armsa kohtumiseni slovakist näitlejanna Zuzana Kocúrikovága Bratislavas, kus ta 1968. aastal tšehhi keelt õppis. Teel meenutab ta hellusega varast rolli Veljo Käsperi eestikeelses filmis „Tüdruk mustas“. Kas te muide teadsite, et Tegelikult kinnitati Ivo Schenkenbergi rolli ka just tema. Õnnetu juhuse tõttu kukkus ta aga filmivõtetel hobuse seljast ja murdis vaagnaluu, tema asemel sai selle rolli Peeter Jakobi. Filmi on jäänud stseen Juozas Budraitisega seal, kus Ivo Schenkenberg kukub kloostri salakäiku.
Legendaarne näitleja tähistas hiljuti oma 85. sünnipäeva, kuid ausalt öeldes mõjub ta oma karisma, kohalolu ja nakatava huumoriga pigem 60-aastasena. Mul on siiralt hea meel, et meil õnnestus näha, kuidas ta PÖFFi avatseremoonial pälvis elutööauhinna ning juba järgmisel päeval vaadata koos temaga filmi ja osaleda sellele järgnenud Q&A-l. See vestlus oli nii sümpaatne ja soe, et lahkusime saalist naeratus näol.
Pean tunnistama, et alguses veidi pelgasin – kartsin, et kui publikust on palju leedukeelseid ja vestlus toimub tõlke kaudu, võib kõik kalduda liiga leedukeelseks. Aga ei, see oli ehe, siiras, vahetu ja täis sooja huumorit. Eriti põnev oli kuulata tema meenutusi sõprusest Lembit Ulfsakiga. Üks kaunemaid hetki kogu õhtust oligi see, kui selgus, et Lembit Ulfsaki lesk oli samuti saalis kohal. See andis kõigele eriliselt liigutava mõõtme.
Kui siiani seostus mul vanameister lausega “mis sa ohkad, vanapoiss”, siis nüüd ei saa ma sinna midagi parata, et ta seostub mul ühe teise lausega – “mida suurem mees, seda suurem mu..””. Või pigem looga selle lause taga. Sest loomulikult ei olnud tal plaanis olla filmivõtetel vulgaarne ja kasutada sõna “mu..” (jah, mehe kehaosa on mõeldud), aga eesti keelt mitte just kõige parema oskavana ajas ta sõnad sassi. Ehk siis filmis on kaader, kus ta koos väikese poisiga seebimulle puhub ja poiss küsib, et kuidas teisel nii suured mullid tulevad. Vastus pidi olema “mida suurem mees, seda suurem mull”, aga kogemata vahetas ta viimase sõna kaks tähte ära ning vastuseks 10aastasele poisile tuli hoopis teistsugune.
See Q&A oli täis erinevaid värvikaid, emotsionaalseid ja ehedaid hetki. Selles oli minu jaoks täpselt PÖFFi olemus. PÖFF on ikka sõnulseletamatult äge. Kohtumiseni siis kinosaalis. Nii Tartus kui Tallinnas.
