carproblems

Lugu sellest, kuidas ma valesti käitusin// Why didn’t I just light myself up to get warm?

/ Eveliis / 8 Comments

Sõidan siis mina autoga. See hakkab imelikku häält tegema ja läheb kiirteel, väga ebameeldivas ja üsna ohtlikus kohas katki. Ma püüan leida kedagi, kes oleks nõus mu auto lähimasse tanklasse vedama. Saan peatunud autodelt teada, et see on ebaseaduslik ja mul tuleb tellida puksiir.

Väljas on 5,5 kraadi külma, aga tuulekülma tõttu tundub, et on – 20. iPhone´ide akud saavad külmaga väga kiiresti ja ootamatult otsa. Ma helistan puksiiri järele, maksan 4000 nok´i ja eeldan, et kaskokindlustus maksab selle tagasi. Aga ei, kasko ei tee seda, sest ma olen valesti käitunud. Ma ei teavitanud esimesena neid. Nemad oleks puksiiri järele saatnud. Nemad oleks pidanud organiseerima.

Mulle saadeti NAFist järgi kiirpuksiir, sest külm oli ja ohtlik. See võttis aega 40 minutit. Oli laupäev. Tõenäosus on 99,9%, et mulle oleks sama puksiir järgi saadetud, lihtsalt see oleks kauem aega võtnud, sest 1) oleks uuritud oma koostööpartnerilt abi ja saadud vastus, et laupäeviti nad ei tööta või 2) oleks see sama koostööpartner andnud selle puksiiri numbri, kelle mina järgi kutsusin. 40 minuti asemel oleks võib olla läinud tund ja 40 minutit. või kaks. või kolm. Ja kui autos on ka väike laps, siis tema külmumisega ma riskima ei hakka. Endale saan kasvõi tule otsa panna, et sooja saada.

Nii lihtsalt ma nüüd olengi valesti käitunud. Kindlustus ei kata kulusid. Autoomanik vihane, et ma valesti käitusin. Mina vihane, et ma valesti käitusin. Kindlustus õnnelik, et ma valesti käitusin. Ma pole nii lolli kindlustust veel kuulnud. Ikka on ALATI kõik kindlustused mul tšekkide alusel kulud katnud. Eriti kui on hädaolukord. Seesamist hoian ma eemale igatahes tulevikus.

//I am driving a car. It starts to do a really weird noise and finally breaks down on a high way, at an uncomfortable and quite dangerous place. I am trying to find somebody, who is willing to pull me to the nearest petrol station. Every car that stops, tells me it would be illegal and I have to call for a tow truck.

It is only -5,5 decrees outside, but because of the wind, it feels like -20. The batteries on my phones run quickly and unexpectedly

empty because of the cold. I call for the local tow truck, pay 4000NOK and expect it would be reimbursed back to me by the insurance. But no, insurance won’t do it, because I have acted wrong. I didn’t notify them first. They should have sent a tow truck to come and pick me up. They should have organised.

A speedy tow truck comes to pick me up as it is cold and dangerous. It took 40 minutes for them to arrive. It was saturday. I am 99,9% sure, that they would have sent me the same tow truck. But it would have taken longer time, because A) they would have asked assitance from their partners only to find out they don’t work on saturdays or B) the same partner would have give number to the same tow truck I called for. Instead of 40 minutes it could have taken an hour and 40 minutes or two or three. And if I have a little child in the car, I will not risk her getting frozen. I can light up myself if I need to to get warm.

And that’s how easily I acted wrong. Insurance won’t cover the expenses. The owner of the car is furious, because I acted wrong. I am furious, because I acted wrong. The insurance is happy, because I acted wrong. So far every expense I have had, the insurance has ALWAYS covered them based on checks. Specially if it is an emergency. From now on, I will avoid dealing with Seesam. But who actually cares, I am the one that has problem with money now. Yippie!

Kuidas oma laupäeva sisustada?//Let’s be honest, it is a bit funny that I always have something happen to the cars

/ Eveliis / 6 Comments

Meie laupäev algas imeilusalt. Sõime rahulikult Radissonis hommikusööki (muide, hommikusöögi valiku eest peab küll hotelli kiitma!) ja hakkasime vaikselt Oslo poole liikuma. Riidesse panime end nagu peened preilid, sest meil oli ikkagi plaan ilumessile minna ja autoga sõites ei ole ju väga vahet ka, kas oled talveoludele vastavalt riides või mitte. Jõudsin veel mõelda, et noh ja kui midagi peaks juhtumagi, siis talveriided on ju autos olemas. Sõita olid vaid 300 kilomeetrit ja ma võtsin täitsa rahulikult. Tegime peatusi, käisime harry-tuuril* Rootsis

27459227_1639105102794694_1192554831110796079_n

Nagu näete ei olnud me kõige talvisemalt riides.

61 kilomeetrit enne Oslot ILMA igasugu hoiatuseta hakkas auto korraga tegema mingit lõgisevat häält. Ma jäin kuulatama, et aru saada, kas see võiks olla midagi ohtliku või lihtsalt mingi suvaline heli. Enne kui ma jõudsin selgusele jõuda, kas see on midagi ohtlikku, läks lõgin kõvemaks, auto hakkas turtsuma ja kapoti alt tuli tossu. Tõmbasin kiiresti kiirteel teeserva ja täpselt sinna see auto ka suri. Tossas lihtsalt. Samal hetkel helistas Marek. Ma ei tahtnud teda muretsema panna ja rääkisin muretult temaga uuest vannist, mida Marek parasjagu kodus paigaldas. Olin üsna kindel, et see on mingi väike (hmm…tossav auto ja väike viga?) viga ja me saame edasi. Ootasin viisteist minutit ja proovisin auto käima saada. Süüdet keerates hakkas auto vaid tossama ja ei liikunud kuhugi. Nüüd oli selge, et väikese veaga tegu ei ole. Nii ma siis helistasin Marekile tagasi ja andsin teada, et oleme JÄLLE tee peal. Seekord TERVE autoga. Ida õnneks magas. Jälle. Tal on kombeks autohädade ajal magada. Mina püüdsin kedagi kinni pidada, et keegi meid lähimasse bensukasse tõmbaks. Ma olin seisma jäänud ikka eriti halva koha peal. Suure liiklusega kiirteel. Mis te arvate, kas keegi oli nõus mind tõmbama? St autot? Muidugi mitte, sest see ei ole Norras lubatud ja norrakad on VÄGA seadusekuulekad. Nii ei jäänud mul muud üle kui autoabi kutsuda.

Autoabi kutsumine Norras tähendab väikesest varandusest loobumist. Meil juhtus ju (ikka minuga roolis) Lillehammeris ükskord väikene seik autoga ja paar kilomeetrit auto vedamist maksis 2000 krooni. Nüüd olin ma lähimast linnast 12 kilomeetri kaugusel. Sain tead, et see läheb maksma 4000 krooni ja tellisin abi ära, teades, et mul EI ole seda raha. Lahendusele mõtleme hiljem, mõtlesin ma. Hetkel oli oluline minema saada, sest väljas olid siiski miinuskraadid ja lapsega autos ma kaua ei oleks vastu pidanud. Autoabi lubas minu kutset prioritiseerida, mis tähendas, et abi tulekuni läks aega vaid 48 minutit + aeg, mis ma veetsin telefoni otsas.  Norras on see tõesti vaid. Ma ei tea, kas ilma kõrgema prioriteedita oleks puskiir esmaspäevaks kohale jõudnud. Kui Ida ärkas, pakkisin ta talveriietesse. Jumal tänatud, et need autos olid, eksju:D

Marek küsis, et kuidas ma suudan olukorda nii positiivselt ja naljaga võtta, et tema oleks küll stressis. Stress sellisel juhul ei aita ju. Ja olgem ausad, natuke on ju naljakas, et mul kogu aeg midagi autodega juhtub.

27332092_1639105109461360_1012243737799217959_n

Aga kust siis raha leida? Mul ettevõtte kaardil oli muidugi raha, AGA…ma ei ole viitsinud pangakaarti teha, pole nagu vajadust olnud ja ülekande jaoks oli mul vaja telefoni, mis KÜLMAGA OTSAD ANDIS. Mobiil-iide-shmiidee. Ma sain skype´is kätte oma ülemuse, kes oli just Peterburis ooperisse minema, aga mingil põhjusel korraks arvuti taha tulnud. Minu õnneks oli tal SEB konto ja ta sai mu isiklikule kaardile teha ülekande. Probleem lahendatud. Jumala eest, keegi ikka natuke aitab mind nendes totakates olukordades.

PuksiirautoD (MITMUSES, sest kiiruse ja ohutuse mõttes peab kiirteel appi tulema ka saateauto) vedasid meid lähimasse töökotta. “Kas keegi tuleb teile järele?” küsis puksiirijuht. Hmmm…välismaise numbrimärgiga autoga suvalises kohas…kes see mulle järgi oleks pidanud tulema. Vastasin, et läheme rongiga edasi ja küsisin, kus rongijaam on. “10 minutit autosõitu,” vastast juht ja näitas mulle suuna kätte. Mul oli laps, kaks suurt rasket kohvrit ja kaks seljakotti, väljas oli selline tuul, et tundus nagu oleks -20 kraadi külma. “Võib olla Te tellite mulle takso?” küsisin. “Ahjaa,” vastas juht, tellis takso ja kadus. Enne kui jõudsime kringliks külmuda tuli takso.

Rongijaamas suutsin ma ära lõhkuda oma telefoni, nii et sellega ei saanud enam helistada. Mida ebaõnne eks? Ma hakkasin juba Oslos hotelle otsima, kuigi ma tundsin, et MA EI TAHA ühtegi hotelli enam, aga õnneks sain ma Facebookist Klaudia kätte. No ja nii me siis oma saja koti ja kompsuga rongiga Lillehammeri poole liikuma hakkasime.  “Emme ma tahan sind aidata!” ütles Ida ja NÕUDIS, et saaks ise üht kohvrit vedada. “Ei, ma jaksan küll,” vastas ta ja vedas vapralt enda järel kohvrit, mis oli temast suurem.

27459301_1639105149461356_1619467244370011617_n

Kohale jõudes oli juba pime ja väljas – 18 kraadi külma. Issand kui hea, et ma hommikul ei olnud otsustanud kleidi kasuks. Nüüd jäi mu disainerkleit nukralt Meknonomen hoovi autosse rippuma. Koos saja teise kompsu ja kohvriga, mida ma ei jaksanud kaasa tassida.

*harrytur tähendab norra keeles seda kui (nädalavahetusel) sõidetakse Norrast Rootsi odavat toitu ja alkoholi ostma. Ja neid inimesi on PALJU! Ma olen küsinud, mida väljend “harry” täpselt tähendab, aga keegi just nagu ei tea ka. Nii palju kui aru olen saanud, siis see tähendab justkui maakat, kes tahaks olla ägedam kui tegelikult on ja nt on oma lapsele Harry nimeks pannud, et oma “ägedust” rõhutada. 

//

Our Saturday started off wonderfully. We had a leisurely breakfast at the Radisson (by the way, thumbs up for breakfast selection at the hotel!) and then we started to slowly drive towards Oslo. We dressed like fancy little ladies because we had plans to go to a beauty convention and when you’re driving it doesn’t really matter whether you are dressed for the weather or not. I managed to think that even if something were to happen, then we had all our winter layers in the car. We had only 300 kilometres to drive and I was completely relaxed about it. We stopped along the way, did a harry-tour* in Sweden…

61 kilometres before Oslo, the car, WITHOUT any prior warning, suddenly started making a rattling noise. I listened in order to understand whether it’s something bad or just a random noise. Before I could reach the verdict, the car started stuttering and there was smoke rising from under the bonnet. I quickly pulled up to the road side and that’s where the car decided to die. It just kept smoking. At this very moment, my husband Marek called me. I didn’t want to worry him and so I chatted carelessly about the new bath he was installing at home. I was pretty certain that it’s some small fault (hmm.. a smoking car and a small fault?) and that we can soon get going again. I waited for fifteen minutes and tried to somehow start the car. When I twisted the ignition, the car only started to smoke and did not move an inch. By now it was clear that it was no small fault. So I called Marek back and let him know that ONCE AGAIN we are stuck on the road. This time with a (previously) RUNNING car. Ida was fortunately asleep. Again. She has a habit of sleeping through car problems. I tried to get someone to stop so that they could tow us to the nearest service station. We had stopped in an awfully lousy spot: on a busy motorway. Have a guess whether someone was willing to pull me? I mean, my car? Of course not, because that’s not legal in Norway and Norwegians are awfully law-abiding. So I had no other choice but to call for breakdown service.

Calling for roadside assistance in Norway means parting with a small fortune. We (I was obviously driving) had a little incident in Lillehammer a while ago and a few kilometres of towing cost 2000 NOK. Now I was 12 kilometres from the closest town. I found out will cost 4000 NOK and I ordered the service knowing that I DID’T have that kind of money. We’ll find a solution for that later, I thought. What mattered the most at that moment was getting away as the temperature was below zero and I wouldn’t have lasted long with my kid in the car. They promised to prioritise my callout which meant that it only took 48 minutes plus the time spent on the phone to them for help to actually arrive. In Norway, that really is only. I’m not sure if without high priority the tow would have arrived before Monday. When Ida woke up, I packed her up in winter clothes. Thank god we had those it the car, right! 😀

Marek asked me how I manage to stay so positive and joke about the situation. He would be stressing out in my position. I know that stressing out doesn’t help at all. And let’s be honest, it is a bit funny that I always have something happen to the cars.

However, how to find money? I had money on my business account BUT… I hadn’t bothered to get a card for that because there hasn’t been a need for it. In order to make a bank transfer, I needed my phone but that had given up in the cold. So much for Mobile-ID. I managed to get hold of my boss on Skype even though he was just on his way to the opera in St Petersburg. For some reason, he had just opened his computer and as luck would have it, he had an account at SEB bank and could make a transfer to my personal account. Problem solved! Honest to god, someone must be looking after and helping me in these silly situations.

Breakdown vanS (PLURAL because keeping in mind the speed and general safety, an escort van needs to come as well for a tow on a motorway) towed us to the nearest garage. “Is someone picking you up?” the driver asked. Hmm… a car with a foreign number plate at a random spot… who on earth was supposed to come and pick me up? I replied that we’ll take the train to continue our journey and I asked for the nearest train station. “It’s a 10-minute drive,” he replied and pointed at the direction. I had a kid, two big and heavy suitcases and two backpacks, the wind factor was minus 20 degrees. “Perhaps you could call a taxi for me,” I asked. “Oh, right,” he replied and called for a taxi and disappeared. Just before we were about turn into icicles, the taxi arrived.

At the train station I managed to break my phone so that I couldn’t make any calls. How’s that for bad luck? I started to look for hotels in Oslo although I knew that I DIDN’T WANT any hotel rooms anymore but as luck would have it, I managed to get hold of Klaudia via Facebook. And so we started off towards Lillehammer with our heap of luggage. “Mum, I want to help you!” said Ida and DEMANDED that she would pull one of the suitcases. “No, I can do it,” she replied and bravely dragged the suitcase that was bigger than her.

When we arrived it was already dark and it was minus 18 degrees! Thank god I didn’t decide for a dress in the morning. Now my designer dress was left to hang on its own in the car in a yard of Meknonomen together with a hundred other pieces of luggage that I couldn’t drag along with me.

*harrytur in Norwegian means when you drive (over a weekend) from Norway to Sweden to buy cheap food and alcohol. And LOADS of people do it. I have asked where the expression ‘harry’ comes from but no one’s really sure. I have found out that it seems to mark a hillbilly, who wants to be cooler that they are and for example, has named their kid Harry to show exactly how cool they are.

It can only happen to me

/ Eveliis / 4 Comments

Kui te olete seda blogi pikemat aega lugenud, siis te teate, et reisid minuga ei lähe pea kunagi viperusteta. Eriti tuleb neid ette autoga Rootsis-Norras liikudes. Täna hommikul (öösel?) kl 4 hakkasin ma Nynäshamnist Oslo poole liikuma, et koosolekule jõuda. Ida ka kaasas. Kõik läks nii kenasti. Ida magas kuue ja poole tunnisest sõidust kaks ja pool, me tegime väikese söögipeatus ja olime täpselt graafikus. Ja siis see juhtus.


Kongsvingerist edasi (55 km enn sihtkohta) läks autol vesi keema. Vana autoremontnikuna olin ma erinevate probleemide ennetamiseks õhtul auto kurguni täis tankinud, kontrollinud õlitaset (jp, ma tõesti oskan seda teha!), valanud õli mootorisse, pannud gpsi marsruudi ja olin valmis. Kusjuures ise veel imestasin, et kõik nii sujus. Välja arvata algus kui gps mind kuhugi metsateele tahtis suunata. Õnneks ma tean teed temast paremini. No vot! Kongsvingeris täitsin ma igaks juhuks ka ühe tühja pudeli veega. 13 km hiljem läks mul seda vaja. Ma jahutasin mootori ja valasin vee, seda oli ilmselgelt vähe, sest viis km hiljem peatusin ma uuesti. Minu õnneks peatas politsei täpselt teisel pool teed ühe Eesti nr veoauto ja see loovutas mulle kenasti suure pudeli vett. Minu õnnetuseks voolas pool sellest välja ja politsei ei lubanud mul edasi liikuda. St ei soovitanud. Soovitas naf.no kutsuda. Ma ei ole miljonär.

Ma panin erinevatess FB gruppidesse kirja, et olen hädas. Veidra faktina võin ma öelda, et kuulun ka Eesti rekkajuhtide nimelisse gruppi. Mis te arvate miks? Sealt kahjuks ma abi ei saanud ja ma hakkasin hääletama. Kümest autost kaheksa sõitsid must nagu postist mööda. Oleks pidanud seeliku selga tõmbama? Kahel aga polnud veega aidata. Ma olin tund aega seal passinud. Ma otsustasin liikuda ohutuledega lähimasse bensiinijaama. Sattusin külalistemajja, täitsin auto ja pudeli jälle veega ja liikusin edasi. Facebookist oli nii palju siiski kasu, et üks mu Lillehammeris elav tuttav nägi seda ja helistas, et teada anda, et abi on loota. Ma tegelikult imestan ühelt poolt oma õnne. See inimene, kes postitust nägi, ei käi tihti Facebookis. Eile ja just sel ajal käis. Veelgi kummalisem oli, et ta on tuttav mu Lillehammeris elava sõbraga ja kolmandaks oligi umbes sel ajal Kongsvingeri poolt Moelvi suunas tulemas üks eestlane, kes imekombel jagab ka autodest. Autol muidugi oli minu kurvastuseks suurem viga kui ma kartsin, nüüd on kaks varianti: kas katki on odav jupp, mida lihtne vahetada või kallis, mille jaoks mul jälle raha pole. Oma õnne tundes…

Kuigi ma ise pean oma saba liputama, siis mul säilib sellistes olukordades külm närv ja kaine mõistus. Ma olin ärkvel kella 03:30st ja sõitnud kuus tundi autoga, teel olin ma olnud juba neliteist tundi, kuid ma ei olnud ei närvis, stressis ega väsinud. Korraks mul siiski tuli pisar silma, siis kui keegi ei peatanud, aga siis mõtlesin,et mis see aitab. Hea et Marekit ei ole kaasas, tema stressitaluvus selle autoga seoses on null. Me oleks juba tülis olnud. Mina võtsin samm korraga. Ida oli kogu seikluse ajal supertubli. Ei jonninud, virisenud, nutnud KORDAGI. Vaatas minuga raamatut, mängis nukudega, laulis, joonistas, magas. Ma olin nii uhke ta üle. 


Kui me üheksa paiku koju jõudsime murdusin ma korraks ja hakkasin nutma. “Alt bra, mamma?” küsis Ida. “Alt bra,” vastasin mina ja me pugesime magama. Ma ei tahtnud olla ei kurb, ei löödud ega viriseda, et miks need asjad minuga juhtuvad. Ju siis lihtsalt juhtuvad, võib olla olen ma kuidagi need “kannatused” ära teeninud, kes seda teab. Ma lihtsalt püüan hakkama saada ja mitte end haletseda ning kui tulebki haletsuse hoog peale, siis  lihtsalt kannatan ise vaikselt ära. Ma mõtlen, et see on targem kui kogu maailmale halada. 

Igatahes nagu aru saate siis minuga reisimine on kõike muud kui igav. Kes tahab järgmine kord kaasa tulla? 


//This can only happen to me. If you have read this blog for a while, you already know there is always trouble with my car when I drive in Sweden and Norway. Today was not an exception. The early morning started so well, we drove for 4 h before first stop and made a break before border. We were on our way to a meeting and right in schedual. I was happy. I hoped a lot from the meeting.

But. At the moment I am sitting in the car, Ida is sleeping and I am waiting to be rescued. How I love car troubles! I have had so many problems with this car, that for a minute I thought I had fixed it on my own, but unfortunately I was not that lucky. Luckily enough a frind saw my post in Facebook and said that someone he knows will be passing this road in couple of hours. I would like to be at home already. It’s 98km away. But better late than never. 

Th day is not over yet. But I wish it was. With a happy end.

Edit:

We started the day at 03:30 and I had driven for 6 hours, 17 hours later from the start I was finally at home. Without a car and a plan what to do next, for a second I broke down and started crying, but when Ida said “Alt bra, mamma” it gave me strength. I answered “alt bra” and stoppd feeling sorry fo myself. It doesn’t help and perhaps I am a horrible person who deserves not to have it okay.

I now wait to hear what’s wrong with the car. There are two options: an easy mistake which will not cost a lot or an expensive one, that I cannot afford. Thank god it’s Friday. I feel today my head is exploding and I cannot concentrate on work or actually anything. Time to call to my psychologist probably.