Olgu. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et päris tasuta see meelelahutus ikka ei ole. Kütuse eest tuleb ju ikka tasuda. Aga laias laastus on nii, et asju, mida ma naudin, saab nautida põhimõtteliselt tasuta. Lilled, loodus, mõisad, kirikud, jalutamine. Andke mulle vaid mõni vana mõis, mõni lagunenud maja, mõni lillepõld ja ma olen müüdud.

Mul oli täna vaja mõned Trööstiplaastrite pakid automaati viia ja mis ikka niisama sõita, teeks midagi veel, mõtlesin ma. “Kuhu te lähete?” küsis Marek. Ma kehitasin õlgu. Tol hetkel koduväravast välja sõites ma tõepoolest ei teadnud, kuhu me edasi läheme. “No mis te sinna Tallinnasse ronite, sõidate kütuse maha niisama,” mainitses Marek.

Mõeldud mittetehtud.

Viisime pakid ära ja Tallinnasse me tõesti ei läinud. Lähme vaatame Padise ja Kloogaranna kandis ringi, mõtlesin ma. Padisele jõudnud, mõtlesin ma, et sõidaks edasi, et ehk tuleb veel midagi huvitavat. Ei tulnud. Aga Haapsallu näitas 35 km. Aga miks ka mitte minna Haapsallu? Ja ajame me Haapsalu poole panimegi. 13 km enne Haapsalu näitas silt Dirhami. Ma polnud Dirhamis kunagi käinud. Loomulikult keerasin ma Dirhami poole. Viimane aeg veel ära käia, sest kui see kohutav “Meritäht” tõesti seal ülesse pannakse, siis minu poolt jääb Dirhami külastamata.

Kuid praegu. Praegu oli mul hea meel, et sellise väikse ekspromt sõidu ette võtsime. Nii lõbus oli, nii palju kauneid kohti oli. Noarootsi kohanimed, kakskeelsed sildid. Nagu välismaale oleks sattunud. (Peaaegu et) tasuta meelelahutus. Ideaalne pühapäev. Loodus täiega maandab mind. Ma olen nagu Jareki laulusõnadest “kergelt süttiv inimpomm, kes läks maale elama, liblikad, labidad, lilled…” Maksimaalne maainimene.