“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Ma olen kuidagi telekakaugeks jäänud. Ei, ei, mitte Netflixi kaugeks. Need on kaks eri asja. Aga näiteks kui siin viimase nädala (kauem?) on uksest ja aknast kõik rääkinud “Villast”, siis ausalt, ma ei tuleks selle pealegi, et reality eest raha maksta. Mõistan neid, kes ütlevad, et never ei maksaks blogide eest, sest nii palju on õnneks ka tasuta meelelahutust ja/või võimalusi oma aja sisustamiseks, et peaks napakas olema kui kellegi mõtete lugemise eest maksaks. Täiega mõistan. (Samas olen siinkohal tänulik, et on inimesi, kes minu blogi jätkuvalt tarbivad. Siiras aitäh teile.) Mul on “Villaga” sama suhe. Ilmselt ehk/äkki/võibolla telekas satuks varem või hiljem osa või paari vaatama, aga muul juhul – ei.
Aa, praegu taipasin, et alustasin oma teleka ja reality “arvutust” vapsee valesti. Too “Villa” ju polegi telekas vaid kusagil eraldi platvormil, eksju? See selleks. Lihtsalt tõin välja, et selle saate kohta ma ei saa midagi öelda, sest pole näinud. Tahaks öelda, et ei ole ka teisi näinud, kuid nii hästi mul ei lähe. Mul on kodus eelteismeline tänu kellele ma isegi “Poissmeeste õhtut” vaatasin. Ja pean tunnistama, et lõpuks vaatasin juba vabatahtlikult, sest ma lihtsalt pidin nägema, kas Kevin Kadakal on mõni uus low varuks. Iga saade oli ka.
Natuke on veider mõelda, et juba enne selle dokumentaali vaatamist teadsin ma, et tahan sellest kirjutada. Või Marju Länikust üleüldisemalt. Ma teadsin isegi, kuidas ma seda postitust alustan.
Lausega, et mulle pole Marju Länik kunagi meeldinud. Peale dokumentaali vaatamist sain ma aru, et see on puhas vale. Okei, poolvale. Ma mäletan lapsepõlvest tema vinüülplaati oma tädi magamistoas. Talle meeldis Marju Länik. Meie kodus Marju Läniku plaati ei olnud (vist?), meil mängisid Mahavoki ja Herreys´e plaadid. Vanatädil olid ka mõned plaadid. Kukerpillid, mis mulle ei meeldinud. Suveniir, mida ma üldse ei kannatanud ja Vitamiini plaat.
Võib olla see pealkiri on natuke ebaaus, sest päris nii ei saa ma ka öelda, mul oli isegi veel ühe protseduuri jaoks sinna veel aeg kinni pandud, aga siis juhtus “sigaseid väljaminekuid” ja ausalt igasugu ilusüstid tundusid absoluutselt mitte olulised ning aeg sai tühistatud.
Natuke kahju on, sest oleks tahtnud ju näha, kas see ka veel midagi oluliselt muudab, st et kas keegi saab erinevusest aru ilma, et ütleksin midagi, aga teisalt ei ole ka kahju, sest ega ma viimase protseduuriga seal päris rahule ei jäänud. Pole nagu päriselt midagi viga, aga kuna kogemus on ka kahe teise kliinikuga ja väga positiivne, siis julgen öelda, et viimane kogemus oli kõige kehvem.
Ma ikka olen Instagramis jaganud oma kapede kandmise protsessi ja küsinud teilt, et kas erinevust ka näha on. Alguses võib olla teistele ei paistnud muutused välja, sest üleöö ju midagi ei muutunud, aga mind pani küll imestama kui kuu aega tagasi küsisin uuesti, et kas on midagi muutunud ja ikka oli neid, kes ütlesid, et mingit vahet ei ole.
Eks see natukene tegi meele mõrudaks. Seda enam, et ma olin jaanuaris kapesid pannes üsna skeptiline, kas see lahendus ikka töötab. Millegi pärast mul suurt usku ei olnud, aga et see oli pea ainus lahendus hambad korda saada, siis tuli risikida.
Mulle ei ole kunagi vaja ettekäänet Haapsallu sõitmiseks, see on jätkuvalt minu arvates Eesti üks kaunemaid linnasid, romantiline ja armas. Õnneks on see meile ka piisavalt lähedal, kõigest 53 minutit autosõitu ja nii on küllalt juhtunud, et oleme Haapsallu sõitnud lõunastama. Seekord oli nö ettekäändeks Iloni imedemaa hoovis mängitav tantsulavastus “Olen alati siin”.
Lavastus on inspireeritud Ilon Wiklandi lapsepõlvest. Värvikirevad pildid jutustavad suveidüllilisest lapsepõlvest Haapsalus. Päevadest, mis on hommikust õhtuni mängimiseks, joonistamiseks ja lõpututeks seiklusteks sõpradega. Siin on meri vaid mõne sammu kaugusel ja ujuda võib nii kaua, kuni kõht läheb tühjaks. Siis saab süüa vaarikaid, kuulata raadiot ja rääkida juttu.
Ma olen alati imetlenud seda, kuidas inimesed oskavad lugu läbi tantsukeele jutustada. Noored tantsijad tegid seda nii hästi, et etteruttavalt ütlengi, et lavastuse saab kokku võtta sõnaga “lummav”. Asukoht, muusika, kostüümid, lugu haaras nii endasse, et ma kujutasin ette, et täpselt selline lapsepõlv Haapsalus olla võiski. Ma tundsin natuke isegi kadedust, et sellised romantilised ja lihtsatest asjadest koosnevad värvilised suved ja lapsepõlv on minevik. Muidugi ma ei taha sellega öelda, et praegu ei saa lastel olla ilus lapsepõlv, kuid te ju teate mind – ma armastan sellist haapsalulikku romantikat. Lavastuses oli iga pisemgi detail läbi mõeldud ja omal kohal, nii et sai ajas tagasi rännata ja tunda, et see ongi päriselt. Nii ehe.
Ja need kostüümid. Lausa võrratud. Aga pole ka midagi imestada, et need mulle meeldisid – Kairet Moistuse lohakas elegants oli kaugelt ära tunda ja seda olen ma imetlenud juba aastaid. Uhkelt võin öelda, et endalgi üks tema kleidike kapis ja jumal hoidku, kus ma armastasin sinna juurde sobivat Ida komplekti. Mõnikord on mul küll tunne, et olen valel ajastul sündinud.
Aga elu ei ole kunagi ainult helge ja värviline. Ühel hetkel kaovad piltidelt värvid, kõik muutub mustvalgeks, jääb ainult punane. Tüdruk tunneb hirmu, kurbust, viha ja üksindust. Sõda on väga lähedal ja tüdrukul tuleb taas pakkida oma kollane kohver ning lahkuda. Päriseks.
Läbi tantsu tundsin ka mina hirmu, kurbust ja viha. Seda enam, et kuigi oleme uskunud, et ajaloo sellised hetked ei kordu, oleme me praegu just sarnase olukorra tunnistajateks. Nii nagu põgeneti II maailmasõja ajal üle mere Rootsi, jättes maha kõik, mis kodune ja tuttav, juhtub see hetkel Ukrainas. Kohati loodan ma ikka veel, et see kõik on üks halb unenägu, millest ärgata tahaks.
Võib olla ma üldistan, aga mulle tundub, et paljude noorte jaoks ongi II maailmasõda, midagi, mis toimus vaid ajalooraamatutes, mis oli kunagi ammu ja mis pole enam oluline. Selle pärast ütleksin ma, et sellised etendused võiksid lausa olla kohustuslikud – hästi lihtne moodus ajalugu selgitada ja näidata paralleele tänapäevaga. Ida üks lemmikfilme on “Seltsimees laps” ja seepärast oleme me sõja teemat päris palju talle lahti selgitanud, rääkinud, kui lähedalt see puudutas meie suguvõsa, milliste paatidega üle tormise mere põgeneti, millistes oludes elati Siberis, aga lavastus andis võimaluse jälle natuke ajalugu tutvustada. Eks see on ka minu tegemata töö, et Ilon Wiklandist Ida väga palju ei tea. See viga sai nüüd ka parandatud.
Kui te arvate nüüd, et lavastus on kuidagi tänu teemale sünge, siis see pole seda grammivõrdki. See on suvine, nagu öeldud LUMMAV ja omamoodi lootust andev, HELGE. Kõik halb möödub.
Tüdruk saab hakkama, temas on tohutult jõudu. Ilon Wikland on öelnud: “Kui kasvad niimoodi üles, et tunned, kuidas sind armastatakse, kuidas sa oled tähtis ja midagi väärt, siis saad sa sellest palju jõudu – jõudu, et olla sina ise ja saada alati hakkama. Siis oled sa alati siin.”
Ilon Wikland on alati Haapsalus. Seda armastust ja jõudu on Iloni imedemaal tunda. Võrratud tantsijad taaselustasid selle ning pakkusid pealtvaatajatele 50 minutit puhast lapsepõlveromantikat. Aitäh!
Etendust mängitakse veel
N, 14.07 kl 18.00 R, 15.07 kl 18.00 L, 16.07 kl 12.00 ja 18.00 P, 17.07 kl 12.00
Kas teil on ka neid hetki, kus te teate, et peate kuhugi minema, aga üüüüldse ei viitsi, et parema meelega lösutaks kodus diivanil, kuid kui olete ikkagi end kokku võtnud ja ära käinud, siis olete pärast õnnelikud, et käisite? Mul on neid hetki kogu aeg. Jube piin on end kokku võtta, et peale tööpäeva viitsiks kuhugi minna. Võib olla kui kontserdid, etendused toimuksid kõrvamajas oleks see lihtsam, aga kui ma pean mõtlema, et ma pean kuhugi sõitma, siis üsna tihti leian ma end mõttelt, et ei viitsi.
Nii ka seekord. Glehni teatris mängis Kaari Sillamaa Muusikateater “Kolme musketäri”. Ma ei kahelnud selles, et muusikal hea on, vaid mõtlesin hilisele kellaajale – koju oleksime me jõudnud alles 23 paiku ja meie majas on see ikka väga hilja. Moosisin Idat, et äkki lähme suvel Salmesse vaatama. Muusikali mängitakse veel ka 8. ja 9. juunil (etteruttavalt ütlen, et siiralt soovitan! nii nagu soovitan vaatama tulla ka kõiki teisi etendusi). Ida polnud nõus ja lasin mina end siis hoopis ära moosida. Mul on selle üle väga hea meel. Järgmisel päeval olime küll tavapärasest unisemad, aga uni on meie majas niikuinii nõrkadele, saime hakkama.
Pole ammu ühtegi raamatut arvustanud. Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal ka väga palju lugenud, kuidagi läheb aeg nii kiiresti käest, et igakord kui ma mõtlen, et lõpetan need magamistoas ootevirnas olevad raamatud ära, saab päev enne otsa ja ikka ütlen ma endale “homme”. Mae Lenderi “Minu lõunamaaga” otsustasin ma algust teha munadepühal. Mõtlesingi, et istun vaikselt omaette, võtan vaid aja endale ja loen. Ühe jutiga läbi. Õnneks nii ei läinud.
Miks õnneks? Alustame natuke kaugemalt. Ma pean ausalt ütlema, et suhtusin sellesse raamatusse veidike skeptiliselt, sest tegu ei ole vaid ühe maa looga, vaid raamatus on lühilood erinevatest kohtadest – Prantsusmaa, Türgi, Portugal, Indoneesia, Kuuba ja teised kohad ning mulle tundus, et see ei saa kuidagi üheks mõnusaks tervikuks põimuda. Samas olen ma lugenud Mae teisi raamatuid ja oleksin pidanud kohe aru saama, et minu skeptiline suhtumine on liiast. Mae on väga osav. Küllap tema juba oskab ühe hea raamatu kokku panna. Kas oskas?
Minu sees on viimasel ajal mingi äng. Teen küll oma igapäevaasju ja püüan mitte lasta end mõjutada sellest mis ümberringi toimub, nautides väikeseid asju, hinnates neid privileege, mis meil on, kuid ikka on sees äng ja kurbus. Ärge öelge mulle, et “ära loe uudiseid”, ma ei saa nii, ma loen, olen kurb ja minus on jõuetu viha – isegi mitte nii väga poliitika suhtes, kuivõrd tavainimeste kommentaaride suhtes. Ma ei räägi neist Chanelilõikujatest, vaid tavalistest inimestest meie ümber. Inimestest, kes oma silmaga näevad, kuidas inimesed põgenevad oma kodudest sõja eest, kuulevad samu uudiseid, mida meie, kuid ikkagi tulevad väitma, et see kõik on lavastus ja kas on ikka tõendeid, et venelased neid koletuid tegusid korda saadavad Ukrainas. Rääkimata nendest, kes sõda õigustavad ja ütlevad, et iga kell võtaks püssi kätte ja hakkaks eestlasi tapma. Need on inimesed, meie ümber, ja see teeb kurvaks.
See jõuetus minus on jõudnud sinnani, et peale tööpäeva pole tuju midagi teha. Nii nagu täna. Ma teadsin, et Mae esitleb oma “Minu lõunamaa” raamatut ha Ere oli kutsunud mind “Musträsta” kontrolletendusele. Veel viimasel hetkel mõtlesin ma, et ma ei viitsi ja ei jaksa. Kuid ma teadsin, et ma pean minema, mul on seda vaja. Ja teate, mul oli nii õigus. Ma sõitsin bussiga linna, vaatasin, et väljas paistab päike ja on vist piisavalt soe ning otsustasin Kaarli kiriku juurest Viru keskusesse jalutada. Jalutasin üle Vabaduse väljaku, päike soojendas nii mõnusalt, tuju läks automaatselt heaks. Möödudes Kunstihoone kohvikust heitsin ma pilgu päikese käes mõnulevatele ja veini joovatele inimestele, vaatasin kella ning taipasin, et mul on veel aega. Astusin kohvikusse sisse, tellisin klaasi veini ja liitusin päikest nautivate inimestega. Istusin ja vaatasin mööduvaid inimesi. Mõtlesin, kes nad on, kust nad tulevad, millised mõtted on nende peas…
Ma olin esialgu planeerinud, et oleme Amalfis kaks ööd, välja sai valitud see B&B, aga nagu te aru saite, siis oli mul kaardidega mingi jama, sain teate, et ööbimiskoht ei saanud kaardilt raha broneerida ja enne kui jõudsin midagi muuta, sain teate, et broneering on tühistatud. Tol hetkel olin ma maruvihane, sest olin enda arvates leidnud hea hinnaga ja hea asukohaga sobiva ööbimiskoha, aga täna on mul selle üle hea meel, sest vastasel juhul ei oleks me Idaga ette võtnud seda road tripi ning poleks ka sattunud Villa Alba d´Orosse.
Ööbimiste eelarveks olin ma meile reisi jaoks pannud 300 eurot. Kuna Salerno ööbimine läks maksma 45 eurot ning Napolis otsustasin ma viimase öö hotelli vahetada ümber samaks hotelliks, kust me reisi alustasime, jäi mul vaba raha, millega mängida 150 eurot. Üldjuhul ma nii kalleid hotelle ei vaata, mulle nagu tundub, et see pole seda väärt ja oleksin kindlasti leidnud ka Amalfis 60-70eurose ööbimiskoha, aga te vaadake neid pilte. Kas teil ei tekiks samamoodi kiusatust? Minul tekkis.
Ida on nagu Marek. Sünnipäevausku. Ühtki pidu ei tohi ära jätta. Ja kuigi Ida sünnipäev on tegelikult oktoobris, siis koroona tõttu lükkus see edasi (loe: mina arvasin, et jääb ära). Ega muud üle ei jäänud kui pidu siis ära teha.
Mulle üldiselt meeldib kui pidu on natuke rohkemat kui niisama kodune kook ja küünlad. Kui Ida oli väiksem, siis käisime me perega alati Kõue mõisas tähistamas, kodus on meil olnud nii talvine õuepidu kui diskopeod, eelmisel aastal käisime Maarjamäel kummitusi otsimas. Seekord oli plaan teha pidu ilusalongis, et tüdrukud saaksid meikimist õppida. Juhtus aga nii, et meigipidu tuli koju kätte.
