“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Hakkasin instagramis end välja elama selle kohta, kuidas Teletorni restorani teenindus mind täna megalt pahandas ja oli ilusa päeva juures tõrvatilk meepotis, aga siis tulid meelde ka paar varasemat ebameeldivat kogemust ja otsustasin kaugemalt pihta hakata.
Näiteks Air Balticust. Ma eeldan, et ma pole ainus, kes on näinud influencer-reklaame, mis jätavad mulje, et tegu on maailma kõige parema lennufirmaga. Mina ütlen, et ilmselt on see nii vaid siis kui sa oled influencer ja sulle makstakse selle ütlemise eest. Vastasel juhul satub sinu lendu teenindama stjuardess, kes näib sind kui suvalist reisijat vihkavat, sest sa julged oma mõttetu olemasoluga tema aega kulutada. Mul on paar sellist kogemust. Viimane neist Dubai reisilt.
Lastekaitsepäeval peaks kirjutama sellest kui toredad on lapsed. Tegelikult ongi. Ausalt, ma ei oleks kunagi uskunud, et mulle lapsed meeldima hakkavad, aga nende ehedus ja ausus on midagi sellist, mis nakatab ja tekitab hea tuju. Ei oleks ma ka kunagi uskunud, et ütlen, et mul ei ole absoluutselt vahet kui palju lapsi majas on, st Ida sõbrannasid. Mida rohkem, seda uhkem ja mul rahulikum. Muidugi tuleb ette kisa ja tülisid, aga see käib asja juurde. Ühesõnaga – jah, lapsed on toredad!
Aga ma ei tahtnud sellest kirjutada. Toredatest lastest. Tahtsin hoopis kirjutada endast ja sellest, et mida teha siis kui mõni laps ei meeldi. Kas nii üldse tohib öelda? Paar aastat tagasi saime me tuttavaks ühe perega, kellega mina absoluutselt ei kliki, lihtsalt oleme nii erinevate maailmavaadete ja suhtumisega, et suht kõik asjad, mida nood vanemad räägivad, ärritavad mind. Aga lapsed klikkisid. Neist said sõbrad. Mind see muidugi ei rõõmustanud, sest üllatus-üllatus, see laps on üks neist vähestest lastest, kes mulle ei meeldi. Ma ei saa sinna mitte midagi parata, aga mu meelest ta lihtsalt on nii oma kodu ja vanemate peegel, et ma näen ainult üht virisevat vinguvat ja ära hellitatud last.
Jajaaa, ma tean. Ida ei ole ka kaugeltki ideaalne. Ta on korralik drama queen ja saanud endale oma ema-isa kõige paremad (khm!) omadused, sealhulgas kanguse. Ta on samuti ära hellitatud ja oskab meiega manipuleerida ning kõik enda ümber hulluks ajada. Samas on ta ka äärmiselt armas ja südamlik laps, leidlik ja nutikas. Temaga ei hakka kunagi igav ning pole midagi ägedamat kui Idaga koos reisida või kusagil koos käia. Teda huvitavad asjad, ta on teadmistejanune. Ida on khuul laps. Suhtumisega, aga megakhuul.
Aga see teine laps. See, kes mulle ei meeldi. Temas on mingi õelus. Ma ei oska seda seletada, aga ta on niimoodi ära hellitatud, et kui ta ei saa, mida tahab, siis ta trambib jalgu ja karjub kuidagi eriti õelalt. Silmavaade ja olek. Seal on mingi üleolek ja ülbus. Ma ju ütlesin, et see on piiripealne postitus. Ma tean, et nii ei ole ilus ühe lapse kohta öelda, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma nii mõtlen ja neid ka igal võimalusel väldin. Me oleme käinud koos kinos, teatris ja muuseumis ning iga kord on mul piinlik, sest ta ei oska käituda. Hakkab keset etendust kõva häälega rääkima, ei kuula, kui ma ütlen, et nii ei sobi, samuti võib ta keset kino laulma või tantsima hakata, sest muusika meeldib. Jajaaa, lapsed, nad ongi sellised elavad, ma tean, aga ometi julgen ma öelda, et on ikkagi kohti, kus laps peaks oskama käituda. Ei?
Kokkuvõttes olen ma lihtsalt hakanud seda peret ja last vältima, aga seda ei tee nemad, igal moel tahavad nad suhelda, sest “Katile” nii meeldib Ida, tal on Idalt nii palju õppida. Te teete nii ägedaid asju ja teiega on nii tore. Aga ma ei taha olla mingi õppematerjal ja kellegi teise last kasvatada. Samal ajal hambad ristis teeseldes, et mulle see laps meeldib. Üks asi siiski on positiivne. Tänu sellele lapsele, kes mulle ei meeldi, olen ma aru saanud, et Ida drama queen´i geen ei ole sugugi kõige hullem.
*Igaks juhuks ütlen, et see laps ei ole meil külas käinud, nii et sõbrad-tuttavad te ei pea kartma, et ma teid taga räägin
Mul käisid hiljuti külas sõbrannad, kel on Idast natukene vanemad lapsed ehk teismelised ning me hakkasime rääkima sellest, millised on tänapäeva lapsed ning mis neile korda läheb. Muidugi ma selle vestluse põhjal ei saa teha üldistusi kõikide noorte kohta, lihtsalt nendest vestlustest ajendatuna jõudsime edasi selleni, millest ma ka rääkida tahan. Ehk siis rääkisid mu sõbrannad, et nende laste koolis on väga vähe koolikiusamist (kuigi ma muidu olen ikka aru saanud, et koolikius on pigem probleem ja mitte väike, nii et see tuli absoluutselt positiivse üllatusena mulle), sest lastele/noortele on väga oluline kõikide aktsepteerimine. Oled sa gay, vegan, habemega naine, ATH-ga, mustanahaline, ülekaaluline, you name it – see kõik on okei. Igaks juhuks mainin ära, et ma lihtsalt praegu panin ritta esimesed pähetulnud sõnad, mitte et see kuidagi näitaks midagi muud (ma ei teagi mida). Tegeled hobi korras [sisesta siia ükskõik, mis tegevus] – see kõik on okei. Kui sulle meeldib ja sind õnnelikuks teeb, siis see kõik on okei. Kõike ja kõiki tuleb aktsepteerida.
Ühelt poolt leidsime me kõik, et see ongi ju väga tore, et noored tahavad, et maailm oleks ilusam koht ja kõik oleks kõige ja kõigi suhtes tolerantsed, kuid paratamatult tõstsid meie sees pead ka küünikud, sest noh…küünikud. Ma toon näite. Ütleme, et su laps tuleb koju ja ütleb, et tahab strippariks hakata. Püüad olla tolerantne, mitte ametit maha teha ja vastadki ääri-veeri, et nooh jaah, see võib ka tore olla ja kui kellelegi meeldib, siis miks mitte, aga ma eelistaks, et sina seda ei teeks. Laps küsib kohe vastu, et a miks mitte, sul on mingi probleem sellega või? See “sul on mingi probleem sellega” on meil natukene siseringi nali, sest see pidi olema noortel vastus, kui kellegi tegevust/käitumist/olekut kritiseerida. Kritiseerida ei ole okei ja kui kritiseerid, siis tulebki küsimus, et kas sul on sellega mingi probleem või. Näiteks kunagi vaatasime 60-aastase naise kohmakaid postitantsuvideosid ja onuheinolikke nalju TikTokis ning itsitasime nende üle. Mis te arvate, mis me teismelistelt vastuseks saime? Jap. “Kas teil on ming probleem sellega või? Kui see neid õnnelikuks teeb, siis miks mitte nad ei või seda teha?”
Ausalt öeldes jäime me vastuse võlgu tookord ja jään ma ka seekord, sest tõesti. Üheltpoolt – aga miks ei või teha kõike, mis pähe tuleb ja seda sotsiaalmeediasse postitada, kui see teeb õnnelikuks, annab elule midagi juurde, siis jumala eest. Teine osa minust ütleb nüüd, aga kaugele me peame minema sellega, et kõike tolereerime, aktsepteerime ja midagi mitte kunagi enam ei kritiseeri, sest me kõik teame tagajärgi. Kohtukutsed, solvumised, nutu-laivid ja lõppkokkuvõttes jääb kibestunud vingujaks ikkagi kriitika andja. Isegi kui kriitika on vaid arvamus. Viimasena tuleb mulle meelde, et üks blogipersoon avaldas oma isiklikul kontol arvamust “Tikupoiss” söögikoha kohta. Et ei jäänud rahule. Vastuseks tulid vana hea klassika – kas te midagi muud peale vingumise ka teete ja ka omaniku vastus, et kuidas ei maitsenud, et söögid olid ju head, ta ise maitses ka tol päeval (viisakas vormis, aga siiski kummaline vastus mu jaoks). Mu meelest on okei avaldada ka arvamust siis kui midagi tõesti ei meeldinud. Minul on “Tikupoisiga” sama kogemus – pettusin. Miks? Läksin sinna ühe blogija promo peale, et hea toit, suured portsjonid ja ei ole kallis. Olin Tartu-Tallinn maanteel, see arvustus tuli meelde ja otsustasime Idaga sisse põigata. Toit ei olnud otseselt halb tõesti, aga ei olnud ka midagi erilist, küll aga tundus mulle see ülehinnatud ning väike. Ida kananagitsatega oli veel selline naljakas asi, et sain selle toidu kätte ja jäin vaatama, et päriselt ÜKS nagits või. Teenindaja vaatas ka ja ütles, et läheb uurib köögist, kas peabki vaid üks olema. Selgus, et kaks nagitsat olid kausi põhjas kartuli all peidus:D Nojah, maitse oli vähemalt hea. Atmosfäär ka kena, aga siiski olin ma kohas pigem pettunud. Kas ma nüüd olen halb inimene, et ma kritiseerin, sest on ju okei, kui kokk tahab süüa just sellisel kujul teha ja kas mul on sellega probleem. Otseselt ei ole probleemi ju tõesti.
Samas vanasti öeldi ikka, et kriitika on edasiviiv jõud. Tänaseks on kriitikast saanud kibestnud hala. Midagi ei meeldi – oled automaatselt 1)kibestunud bitch, sest omg, kuidas sa ei mõista, kui olulised on “deep thoughts tantsud” tiktokis, need on elumuutvad ja armastust külvavad.
2) ignorant, kes ei tea maailma asjadest midagi, sest mis mõttes sa ei saa aru, et peab vabandama kui oled endast postitanud sots meediasse foto kui oled turbamaski saunas näole määrinud, sest blackface ja kuidas sa ei saa aru, miks see mustanahalisele solvav on.
Kolmas osa minust (ma ei tea mitmest osast ma koosnen, sry) on segaduses. Ma täiesti saan aru, et mul ongi endast noorematega teised vaated ja arusaamad – me näemegi asju erinevalt. Nemad tahavad kõiki ja kõike tolereerida, aga kas mina pean ka? (jälle esimene suvaline näide, aga) kui minu jaoks ei ole liigne ülekaal ilus, kas ma siis pean minema kaasa selle kehapositiivsusega ja olen täielik idioot, kes ei mõista, kuidas ühiskond naisi (miks mitte ka mehi) raamidesse surub ja kirjutab meile, ette iluideaale. Kuidas ma ei saa aru, et kehapositivistid võitlevad selliste raamidesse surumise eest ja toetavad kõiki neid, kel on söömishäired, sellega et on 24/7 trennis ja 24/7 täismeigi all. Kas mul on nendega mingi probleem või? Ei ole, ei ole probleemi. Muigama paneb, et sellele vastuolule ei tohi tähelepanu pöörata. Kas teil on sellega mingi probleem?
Neljas osa minust kirjutaks veel ning tooks näiteid, mis mind muigama panevad selle aktsepteerimise ja kõikide armastamise juures, kuid ma olen õppinud. Ma tean, et tänasel päeval on targem oma arvamus pigem endale hoida, sest kõige vähem kaitstud virtuaalse kihvirahe eest on keskealine valgenahaline blogija.
Ilmselt ei suuda ma oma mõtteid kirja panna nii, et ma kedagi ei solvaks, aga samas kas tänapäeval on üldse võimalik midagi öelda nii, et keegi ei solvuks? Näiteks keegi kommenteeris ühe ülikõhna modelli pildi all, et kas sa ei arva et näed juba haiglaslikult kõhn välja ning otseloomulikult ilmus päev hiljem Elu24 või mingis muus sarnases portaalis intervjuu tolle modelliga, kes “andis vastulöögilöögi netisolvajatele”. Nagu ikka oli tolle kommentaari kirjutaja “kompleksides ja kade”. Vana hea klassika! Sama oli ka siin blogimaailmas Jaanika mantli kritiseerijatega. Need, kes julgesid öelda, et sry, no on väike ja ei istu, olid ebakindlad ja kadedad internetisolvajad. Mõnikord ma kohe mõtlen, et kus läheb see piir solvamise ja lihtsalt arvamuse avaldamise kohta? Et kui too sama blogija nimetas mind kaltsakaks, kas see oli solvang või arvamuse avaldamine? Ma muidugi sellise asja peale solvuda ei viitsikski, aga lihtsalt mõtlen, et kas oleks ka tookord pidanud “vastulöögi” andma, sest omg solvang.
Selle sissejuhatusega jõuan ma “Ted Bundy tapes” miniseriaalini. Kes ei tea, siis Ted Bundy on USA sarimõrvar, kes umbes 30 naise tapmise eest elektritoolile läks. Mind pani mõtlema see inimeste hulk, kes vangla väravate taga karjas plakatitega “burn, bundy, burn” karjusid. Muidugi Ted Bundy oli oma elektritooli ära teeninud, pole kahtlustki, aga mind hirmutab inimmass, inimesed karjas. Okei, Ted Bundy oli mõrvar ja pole parim näide, aga see pani mind mõtlema, mida ütleb see sinu kohta kui sa lähed nautima seda, et keegi elektritoolile saadetakse? Laias laastus pole muutunud midagi sellest ajast kui inimesed kogunesid linnaväljakule “meelelahutuseks” vaatama nõidade põletamist või hangude ja tõrvikutega ise nõidasid taga ajasid. Keegi peab alati võllas rippuma. Ajudeta inimmass pole kuhugi kadunud. lihtsalt vorm on teine. Üks ütleb ees ja sada jookseb hanguga järel. “Don´t f..k with cats” seriaalis aeti enesetapule süütu inimene, sest keegi arvas, et just tema on kassitapja ja mass inimesi läks sellega kaasa, nii et inimene ei pidanud enam ähvardustele ja süüdistustele vastu.
Lugesin mõnda aega tagasi ühe kaasblogija postitust, kus ta muuhulgas kirjutas, et talle ei meeldi inimesed, kes “päikest” soovivad. Mulle ka vanasti ei meeldinud, aga mingi hetk avastasin, et olen ise “päikesesoovija”. Kuidagi lihtsalt tundus, et sobib paremini kui “tervitades” või “parimate soovidega” ja nii ma paljudel juhtudel (tõsi, mitte tööalaselt) inimestele “päikest” soovingi. Ja ma täitsa saan sellest aru. Kui on hall ja pime ja kõle november, siis mulle sobib. Ka kui mulle soovitakse. Tekitab sooja tunda. Tunde, et inimene soovib mulle head. Päriselt. Ma muidugi viimasel ajal tunnen end natuke lõhestunud isikuna. Ühtepidi olen ma viimasel ajal kokku puutunud nii paljude ekstreemselt positiivse ellusuhtumisega inimestega, et mulle tundub, et elu ongi üks suur namaste ja päike! Teine osa minust aga ärritub täiesti suvaliste asjade peale.
Näiteks ei suuda ma isegi suhelda inimestega, kes kasutavad teatud väljendeid. Või slängi. Või ühesõnaga ei räägi “minu keeles”. Mäletate seda beebikeeles rääkivat tuttavat? Selgus, et ma ei ole ainus, kel selliseid tuttavaid on. On ka inimesi, kes naise rindade kohta ütlevad “pallud”. watttaaafakkk see on? Miks, jumala eest, miks, peaks täiskasvanud inimene teisele täiskasvanule nii ütlema? Mees naisele? Või siis öelda “ma söödan sõbral kõhu täis”. Ahh? Ise lusikaga söödad või mis asja?
Aga see beebikeel pole ainus, mis mind närvi ajab. Tööalaselt olen ma pidanud suhtlema ühe inimesega, kes sõnumites, messengeris lõpetab vestlused “soovin sulle ilusat ja tegusat (töö)päeva”. Ma ei teagi otseselt miks, aga see ajab mind hulluks. See tundub nii jabur formaalsus ja vanamoodne. Kui see oleks e-maili lõpus, siis ma ei pööraks sellele isegi tähelepanu, aga kui keegi teeb seda sõnumites, siis ma lähen täiesti hulluks. Kes suhtleb nii? Mulle tuleb silme ette 60+ mutt (mitte naine, vaid selline naine, kes 40+ vanuses on mutistunud ja see aina süveneb, nii et 60+ on tegu täieliku mutiga), kes töötab mingis nõukaaegses kantseleis, aga ei, tegu on 40-aastase inimesega. Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et osa inimesi saab vanaks kohe kui 40 ette kukub. Kas see on mingi müstiline number, mille taga seisab vaikimisi kokkulepe, et nüüd tuleb hakata ametlikult täiskasvanuks ja suhtlema formaalselt? Ma ei taha. Minu jaoks on see kordi hullem kui “päikest”. Ma saan aru, et see on subjektiivne arvamus, aga nii täpselt ongi.
Teine asi, mis mulle ei meeldi on muretsemine. Selles mõttes, et istun lennukisse ja kui jõuan sihtkohta, siis keegi küsib, et kas kõik on korras, ma muretsesin su pärast. Okei, ma saan aru, et lennukid aegajalt kukuvad alla, aga see ei ole reegel, et nad pots ja pots alla sajavad nii et muretsema peaks iga kord kui lennukile istun. Õnneks keegi ei ole enam pikka aega muretsenud, ju on aru saanud, et mulle ei meeldi, lihtsalt tuli meelde, et keegi hiljuti ütles, et muretseb oma mehe pärast, kes Tartust Tallinnasse sõidab. Miks muretseda argipäevaste asjade pärast? See tundub mulle nii ajaraiskamisena. Ma saan aru, et muretsed kui inimene läheb Koplisse tüli norima või jalgsimatkale läbi džungli, aga no argipäevased asjad on argipäevased asjad. “Ma muretsen, sest ta läheb mulle korda,” sain ma vastuseks. Mulle läheb ka mu abikaasa ja lapse ja teiste pereliikmete ja sõprade käekäik korda, aga ma ei muretse nende pärast kui nad teevad argiseid asju.
Kui need ülaltoodud näited tunduvad mulle nii vanamoodsad ja ajavad mind närvi kui noored inimesed neid kasutavad, siis hoidke oma piip ja prillid, mind häirivad ka väljendid, mis peaksid justkui olema släng ja kõlama noortepäraselt. Näiteks ei suuda ma kuulata kui keegi ütleb telefoni kohta “sarv”, kõhu kohta “vats” või närvi mineku kohta “kettasse minema”. Lihtsalt häirivad mind. Täiega! Neid väljendeid on veel, mis mind hulluks ajavad, aga need kolm tulid esimesena meelde, sest lugesin mingeid kommentaare, kus selliseid väljendid kasutati. Kananahk tuli peale. Ma ei tea otseselt, miks jällegi, aga kujutasin endale ette, et peaksin suhtlema igapäevaselt inimestega, kes niimoodi “slängis” räägiks. Ma näriks oma käe otsast ära. Haige inimene olen, ma tean, aga ausõna ma ei saaks pikalt suhelda inimestega, kes ei räägiks minuga nö samas keeles.
Ma tean, et minu (eriti kirja)keel ei ole kõige korrektsem ja suhteliselt suvalised asjad, mille pärast ärrituda. Igaks juhuks vahemärkusena ütlen, et ma ei ole nüüd hullumas kui selliseid sõnu, lauseid kuulen ja minu igapäevaelu ei ole otseselt häiritud, aga teil on ju ka kindasti asju, mis suures pildis/maailmamastaabis ei ole üldse olulised, ent siiski häirivad. Nii on minuga ka.
Kas teil on väljendeid, mida te ei talu? Kas teil on ka nii, et ei suuda suhelda inimestega, kes kasutavad teatud väljendeid? Toon näiteks jälle ühe oma tuttava (nüüd muidugi juba endise tuttava), kes kutsus mind mämmima.
Tõsi, ei ole ma ka patust puhas ja ütlen ikka veel mõnikord Idaga rääkides, et davai pane papud jalga, aga see on ka vist ainus beebikeelne väljend, mis mul ikka keelel. Tegelikult me vist ei olegi väga palju beebikeelt kasutanud. Eks ikka oleme natuke rohkem “lalisenud” kui omavahel või teiste täiskasvanutega suheldes, aga laias laastus ei ole meie sõnavaras kunagi olnud sõnad “bassu” ja “mässu” ja “vässu” või jumal teab, mis muud lapsekeelsed väljendid.
Ma pean täitsa ausalt tunnistama, et mu jaoks on natuke häiriv kui täiskasvanutel lastega rääkides justkui keele taandareng toimub, aga ma olen võimeline selle alla neelama. Palju hullem ja mul ausalt tuleb kananahk peale kui täiskasvanud hakkavad beebikeeles rääkima teiste täiskasvanutega. Ma ei tee nalja kui ma ütlen, et mul on üks tuttav, kes minuga rääkides ütles, et täna tahaks midagi mämmi süüa teha. Esimene kord pigistasin ma silma kinni, aga minestasin sisemiselt, teine kord pööritasin ma juba silmi, aga hoidsin keelt hammaste taga, kolmas kord mõtlesin, et kurat see ei saa enam kogemata juhtuda, neljas kord mõtlesin, et ma enam ei suuda ja viies kord ei suutnudki enam – palusin et ta minuga suheldes seda sõna kunagi enam ei kasutaks. Oleksin tahtnud öelda, et soovitavalt ka oma seitsmeaastase lapsega, aga see selleks, hoidsin keele hammaste taga. Pole minu laps ja minu asi öelda.
Kujutate ette, et tulete mulle külla ja ma ütleks teile, et ole hea, võta papud jalast ära ja hakkame mämmima? Öelge, et te ei küsiks ka, et kallis Eveliis, kas sa oled purjus/kukkunud/ravimite mõju all/lolliks läinud? Kananahk tuleb peale. Mõnda aega suutis see tuttav minuga suheldes rääkida normaalselt. Või noh tegelikult vist solvus ja hakkas kasutama teist äärmust. Rääkima ekstreemselt korralikult, vaat et pea kantseliidis. Kah ebameeldiv, aga vähemalt ei pidanud ma enam mämmima hakkama.
Eile suutsin ma seda tuttavat jälle solvata. Aga no ausalt, milline 40aastane ütleb teisele 40aastasele, et sa tundud hääle järgi vässu olema. Vässu! Ma ei ütle lapsele ka, et sa oled vässu, mine magama. On olemas sõna “väsinud” ja kui väga vaja, siis slängis on olemas sõna “väss”. Kas see u-täht seal lõpus peaks sõna kuidagimoodi nunnumaks tegema? “Enne kui sa päris vässu oled, mine käi pissul ära! Väkk(u)!
Ma ütlen teile päris siiralt, et see pealkiri on lihtsalt nalja pärast pandud, mitte mingi intriigi kiskumiseks, teeme nii, et see seekord jääbki naljaks. Ma ei tea päriselt kui palju inimesi mu blogi igapäevaselt loeb, aga kui veidike meelevaldselt arvutada, siis ma võin öelda, et minu jälgijaskonnast hääletas minu poolt EBA-l 31% jälgijatest. Seda on niiiiiii palju! Sama meelevaldse arvutuse järgi andis oma hääle parimale ja suurima jälgijaskonnaga blogijale umbes 8% tema jälgijatest. Seda on šokeerivalt vähe.
Ma mõtlesin pikalt, kas ma üldse kirjutan EBA muljetest, sest mul on blogiauhindadega natuke segased tunded. Ma vaatasin auhinna saajaid, kes olid siiralt õnnelikud ja mul oli nende võitjate üle nii hea meel. Näha oli, kuidas inimesed olid rõõmsad, elevil ja õnnelikud. Siiralt õnnelikud! Ärge saage valesti aru, mina olen tänulik, väga tänulik, et te viis aastat minu poolt hääletate, siiras aitäh teile selle eest. Teine koht Kirsti Timmeri järel on nii paganama šeff!
Täna võtsin ette järgmise kategooria – arvamusblogid. Kategooria, kus ma ka ise kandideerin. Noooh, mis te arvate, kas liputan ise oma saba ja ütlen, et mina olen Liivimaa parim ratsutaja Eestimaa parim arvamusblogi või lasen teil seda öelda? Okei, nali, ei käsi kellelgi enda poolt hääletada ja ei ähvarda, et vot kui minu poolt ei hääleta, siis ei luba teil enam oma bloginurka külastada või panen vapsee blogi kinni, aga kui te tunnete, et minu sarkastilis-särav blogi teile meelelahutust pakub, siis muidugi on tore kui mulle ka oma hääle annate siin. Auhinnad ja kohad ei ole olulised, aga võin ka ausalt öelda, et tunnustus ei jookse kunagi mööda külge maha. Selline sõbralik õlalepatsutus.
Arvamusblogide kategoorias ei ole palju blogijaid, nii et panen kirja oma arvamuse kõikide kohta:
Kohviklatši blogi avastasin tänu EBA-le eelmisel aastal. Kui teile meeldivad restoraniarvustused, toidud ja kaunid pildid, siis see blogi on teile. Ma ei jälgi seda blogi, aga igakord kui satun seda külastama jään mõneks ajaks sinna edasi-tagasi sirvima.
Joshua Starr – langenud täht võiks pigem olla ka tõusev täht. Hoopis teistsugune blogi, huvitavad mõtted ja ei mingit niisama tilulilu. Hetkel jääb blogis lugemist veel väheseks, ma jään põnevusega ootama uusi arvamuspostitusi.
Kui mu tuttav rääkis Kirsti Timmeri taroskoopidest, siis ei osanud ma sellest midagi arvata, tundus kuidagi nii jabur, et ta nüüd horoskoopide, vabandust taroskoopidega tegeles ja sinna paika see teadmine mul jäigi. Mõnda aega hiljem sattusin siiski kuidagi ta blogisse ja lisaks sellele, et ma vaatan läbi ka iga nädala taroskoobi, pakub minu arvates Kirsti põnevat lugemist. “Naine. ära mutistu!” oli mu meelest üks viimase aja parimaid aravmusartikleid.
Laiapea blogi on lihtsalt hea. Intelligentne, arukas, huvitav ja hariv. Igapäevaselt ma seda blogi ise ei loe, sest ütleme ausalt, igapäevaseks meelelahutuseks on minu jaoks liiga intelligentne, kuid kindlasti väga huvitav lugemine, millel tasub silm peal hoida.
Lihtsalt Piiast ei olnud ma enne tänast midagi kuulnud, kuigi oleks pidanud, sest Piia kandideeris blogiauhindadel ka eelmisel aastal. Kuidagi jäi kahe silma vahele – sorry, täiega. Nüüd panen selle blogi endale lugemislisti.
See blogi ei ole just minu teetassike, ootaksin arvamusartiklites/arvustustes rohkem sügavust, aga ma siiski kiidaksin noormehe tegusust.
Ka see blogi ei ole kahjuks minu teetassike. Andke mulle andeks, aga see blogi mind ei kõnetanud, pole lihtsalt absoluutselt minu teema ja suure tõenäosusega ongi tegu spetsiifilise blogiga, mida loevad huviga inimesed keda “konvekad” huvitavad. No hard feelings eks?
Arvamusblogide kategoorias annan mina oma hääle Lihtsalt Piiale.
Kuulasin Retro FM raadiost New Kids On The Block lugu. “Tonight“. See oli üks mu lemmiklaule kui ma väike olin. Ma olin väike aastal 1990. Siis lugesin Jane blogist, et ta vaatas väiksena juba õudukaid. “Jeepers Creepers”. Jane oli väike aastal 2001. Õhtul nägin pilti, kus keegi näitas oma lapsele floppy disk´i ja laps ütles, et “vau sa oled 3D printeriga endale “Salvesta” ikooni printinud.” Minul olid ülikooli kodutööd floppy disk´il. Umbes 2001.aastal. Esimesed aastad tegime ettekandeid ikka kenasti grafoprojektoril.
Ma olen nii retro, kas pole?
Ma andsin eile ühe tibatillukese intervjuu blogimisest. Pärast seda intervjuud jäin ma end võrdlema teiste blogijatega. Populaarsete blogijatega. Mõnikord ma mõtlen, et tahaks ka teha midagi ägedat ja jagada ägedaid ettevõtmisi, aga kõik need ägedad asjad, mis ma korda olen saatnud, on jäänud sinna floppy disk´i aega. Ma olen kõik need asjad, mida nemad teevad, avastavad ja kogevad, juba ära teinud ja elangi nüüd täitsa tavalist keskmise eestlase elu. Selles mõttes pole ju isegi ime, et mu blogi on ühe “näägutava vanadaami” blogi, sest mul ei ole lugejatega midagi põnevat ja ekstraordinaarset jagada.
Miks siis üldse blogida? No vot. Siia see koer ongi maetud. Mulle meeldib kirjutada. Raamatute kirjutamiseks ei ole mul piisavalt annet. Ai, kus ma selles mõttes kadestan Maed, kelle sulg lihtsalt lendab ja kes paneb kõik nii kaasahaaravalt kirja! Ma tahan ka kirjutada. Ja nii ma kirjutangi. Arvamusblogi. Sest kui enda elus midagi väga põnevat ei toimu, siis asjadest arvama jään ma midagi kogu aeg. Selle asemel, et mõtted endale jätta, panen kirja ja jagan teistega. Mõnikord inimestele meeldib, enamus ajast ei meeldi. Aga ma ikka kirjutan. Saan ennast nii välja elada. Muud hobi peale kirjutamise ja lugemise mul ju ei ole.
Reisimine oleks. Peaks reisiblogi. Aga selleks oleks vaja reisida. Ja selleks oleks vaja kaamerat. Enda oma viisin Fotoluksi juba sada aastat tagasi, et nad vaataks, kas sellesse saab veel eluvaimu sisse puhuda, aga nad ei ole mulle isegi tagasi helistanud. Ma ei liialda kui ma ütlen, et varsti olen kuu aega oodanud. Paljast kaamerast ei ole ka kasu, sest pilte tuleks osata teha.
Mood oleks. Peaks moeblogi. Sekkarileidudest, disainileidudest, ägedatest inimestest ägeda stiiliga. Samas tähendaks see jutu asemel rohkem pilte ja ka ei sobiks, sest 1) kaamera ja pildistamise oskus ning 2)ma ei saaks rahuldatud oma vajadust kirjutada.
Kodusisustus oleks. Peaks kodublogi. Samas jällegi nii palju takistusi. Raha, aeg, anne ja viitsimine vanakraami restaureerida, kaamera, pildistamise oskus. Vaatan näiteks Miramii blogi ja suren kadedusse. Vaatan Höme blogi ja suren kadedusse. Vaatan…issand mulle ei tule selle blogi nimi hetkel meelde…ja suren kadedusse.
Mis alles jääb? Arvamusblogi. Mida ma pean hobiks. Mitte selleks, et end blogi kaudu paremaks teha ja end paremana tunda (Perekooli vanasõna). Kuidas see üldse välja peaks nägema? Ma ei oska. Mina oskan end läbi blogi pigem halvemaks teha.
Uhhh…ma ei tohiks enam Retro FMi kuulata. See paneb mind end liiga retrona tundma. Eriti blogijana.
//
I heard “Tonight” by New Kids On The Block in the radio. It was one of my favorite songs when I was little. I was little in 1990. Then I read from one blog, how the author was already watching horror movies when she was a kid, “Jeepers Creepers”. She was a kid on 2001. In the evening I saw a picture where somebody was showing floppy disk to a child who was then amazed how “the SAVE button was printed out with 3D printer.” I saved my university homework on floppy disks that was around 2001. The first years we used graphical projectors for presentations of course.
I am so retro, aren’t I?
I gave a tiny interview yesterday about blogging. After that I started comparing myself to other bloggers. The popular bloggers. Sometimes I wish I would do something awesome and share awesome things, but I have already done this awesomeness, around the floppy disks’ time. I have already done everything what they are discovering and doing now, which leaves me to live my normal average Estonian life. In that sense it cannot be a surprise that my blog is by “an old nagging lady” because I have nothing existing and extraordinary to share with my readers.
Why blog then? Well … this is the truth. I like writing. I am not talented enough to write a book. I really envy Mae in that sense, because she can write page after page after page and still keep the excitement. I want to write too. So I write. An opinionated blog. Even if anything special is not happening in my own life, I will always remain having an opinion. Instead of keeping my thoughts to myself, I write them down and share with everybody. Sometimes people like them, most of the times they don’t. But I keep writing. I can get things off my chest this way. Like you know, I have no other hobbies beside writing and reading.
Travelling could be. What if I start writing a travel blog. But would need to travel. And I would need a camera. I took mine to repair ages ago to see if it can be fixed. I still haven’t heard back from them. I am not exaggerating when I say it’s been nearly a month. Having a camera is not everything as you also need to know how to take pictures.
Fashion could be. What if I start writing a fashion blog. Tell about findings from second hand stores and new design discovers, talking about cool people with cool style. But this would still mean more photos and less writing which wouldn’t be suitable for me, because a) it needs a camera and skill to shoot b) I wouldn’t be able to satisfy my need to write.
Home design could be. What if I start writing blog about home. Again, too complicated. Money, time, talent and will to restore old things, camera, skill to take photos. Sometimes I go to Miramii blog and die of envy. I check Höme blog and die of envy. I look at … oh dear, I cannot even remember the name to that blog … and I die of envy.
So what is left? An opinionated blog. Which for me is a hobby. Not to show myself better via blog and feel myself better (a saying in our infamous forum). How one does that anyway? I don’t know how. If anything, I know how to show myself worse via blog.
Hm … I shouldn’t listen to retro music anymore. It makes me feel too retro. Especially as a blogger.
