aastavahetus

Kõige lahedam asi meie segase perekonna juures? Lisaks sellele, et me oleme nii moderne perekond, et ma saan öelda, et mul oli külas vend ja venna õde. Multikultuursus. Eesti traditsioonid, soome traditsioonid, vene traditsioonid. Aastavahetuse saatsime me sel aastal ära suuresti vene traditsioonide järgi. Miks? Mu vennanaise ema ja õde olid Venemaalt külas ja miks mitte siis uusi asju proovida. Kusjuures nad olid parimad külalised üldse. Hommikust saati valmistasid nad köögis salateid, minu asi oli vaid kana ahju panna. Millised imelised külalised! Pealegi tegid nad minu rõõmuks kasuka-salatit. Ma jumaldan kasukat, aga ise seda teha tundub liigne ettevõtmine. Ilmselgelt mitte vene naiste jaoks. Nende jaoks oli see sama loomulik ja lihtne kui…eem…ma ei tea, hammaste pesemine?

Enne Venemaa uut aastat vaatasime Putini kõnet (või noh kas just vaatasime, aga kui traditsioon, siis traditsioon) ja kirjutasime valmis oma soovid. Üks Vene traditsioon on, et soov tuleb sel ajal kui Kremli kell 12 korda lööb paberile kirja panna, see põlema süüdata, šampanja sisse uputada ja ära juua. Loomulikult pidime me seda proovima. Paberi olime natuke liiga paksu valinud, nii et lõppkokkuvõttes sõime me kõik lihtsalt natuke põlenud paberit. Ida soovis uuelt aastalt poni, aga keeldus ise paberit ära söömast. Hea emana sõin ma siis tema paberi ka ära ja läksin uude aastasse kõhus Ida poni ja oma uus aasta soov.

Head uut aastat kõigile!

Marek nõudis pidu ja kui mees tahab pidu, siis pidu peab tema saama. Meil oli sõbrannadega kokku lepitud, kes mida kaasa toob ja ainukesed reeglid olid, et laual peab olema 12 vaagnat (et sööki jaguks igasse kuusse) ja et laual ei oleks kana (et õnn ära ei lendaks), aga kogustest ei rääkinud me midagi. Nii juhtus, et meie laual oli ilma pingutamata 28 vaagnat ja põhimõtteliselt kui me oleks külmkapist toonud välja veel ülejäänud söögid, mis lihtsalt ei mahtunud lauale, oleks meil laual olnud kolme aasta jagu toitu. Ma ei tea, kes meist selle valearvestuse tegi, aga võite täna meile külla sööma tulla. Sööki on poole Harjumaa jagu. Alkoholiladu on ka selline nagu oleks me kõik Keila poed alkoholist tühjaks ostnud, miks see tarbimata jäi, on iseasi küsimus. Uut aastat alustasime me veega (st viisakam pool seltskonnast ehk naised). Mina muidugi peakski mõned kuud vaid vett jooma, sest no kui ikka juba ämm ütleb, et me oleme perekond paksukesed, siis on ikka kusagil mõni rasvavolt ülearu. Ahjaa, kui nii toidu kui alkoholiga sai ilmselge valearvestus tehtud, siis üks külalistest oli ka ilutulestikku varunud nii, et korraks jäi tunne nagu oleks sattunud vaatama Tallinna ilutulestikku.

Mõnikord on ikka hea kui mees pidu nõuab, sest nii vahva oli. Ja teate mis veel juhtus? Mina andsin alla kell kolm, mehed jäid veel istuma. Ei, mitte see ei ole erakordne, vaid see, et kui mul siiani oli olemas isepuhastuv köök, siis üleöö on mulle tekkinud ka isepuhastuv kodu. Vähe sellest, et laud oli korras, isegi lisalaud ja toolid olid nagu võluväel kadunud. Miski ei andnud märku sellest, et siin majas oleks eile pidu olnud. Müstiline isepuhastuv maja.

PS: Ida jõudis neli korda kostüüme vahetada ja mina suutsin tal isegi juuksed ära kammida. Pidupäeva puhul.