Eilse postituse ja arvamusavalduse jätkuks tahan ma rõhutada, et kuigi mul ettevaatust-lehe suhtes on kahetised tunded, siis mul on NULLtolerants pedofiilide osas, ma julgeks isegi öelda, et miinustolerants. Ma arvan, et kuriteol ja kuriteol on vahe, ma olen võimeline arvama, et inimesed on võimelised muutuma, aga see ei laiene minu jaoks pedofiilidele.

Ja tegelikult on selles valguse minu jaoks häbiposti panemisest olulisem teadlikkuse tõstmine, et ohtudest räägitakse ja et lapsed/noored teaksid et kõik, mis hiilgab ei ole kuld ega tõsi ning et igast veidikenegi kahtlasest vestlusest, katsumisest tuleb teada anda. Et ei oleks häbitunnet või teadmatust. Minu lapsepõlves sellistel teemadel ei räägitud ja nii ei olnud meil aimugi, et tore naabri-Ants oli tegelikult lihtsalt üks pervert. Me pidasime teda toredaks onuks, kes aegajalt lihtsalt käitus veidralt ja kelle eest oli vaja uksi lukustada. Igaks juhuks.

Ilmselt peab elama kivi all kui eile poleks üks kuni kuus korda visanud erinevates kanalites ette seksuaalkuritegudes süüdimõistetud kurjategijate avalikustamiste lehe kohta arvamusi. Kui ma õigesti aru sain, siis kõik sai alguse sellest, et laste seksuaalses väärkohtlemises süüdimõistetud inimene sai oma endise töö tagasi üsna kiiresti ja see paneb ikka (leebelt öeldes) pead vangutama küll. Ma ei kujutaks ette, et saadaksin oma lapse südamerahuga ratsatrenni, kus töötab ka süüdimõistetud pedofiil (mis sellest, et lastega kokku ei puutu väidetavalt). Oli vist nii? Ühesõnaga päris jõhker.

Siiski on mul selle lehega seoses vastakad tunded. Mu ema on poole oma elust töötanud kriminaalhooldajana ja kui keegi veel uskus, et inimesi on võimalik muuta ja et nad muutuvadki, siis oli see tema. Muidugi ta ei rääkinud kunagi täpselt oma tööst, küll aga nägin ma kõrvalt, kuidas ta uskus ka sellistesse inimestesse, kes kõikide teiste poolt olid maha kantud, ja tean vähemalt paari juhtumit, kus inimene päriselt muutuski. Nii ma siis nüüd mõtlen siin, et ühest küljest kindlasti mõistan avalikustamise mõtet, ERITI mõistaksin ma lehel nimede avalikustamist korduvate kuritegude puhul, teisest küljest jällegi näen, et üsna võimatu on edaspidi elada normaalset ja seaduskuulekat elu. Kas me seda tahamegi, et oled kord süüdi mõistetud ja elu lõpuni tühistatud. Oodake nüüd, hoidke oma hobuseid ja ärge hakkake kohe kommenteerima.

Eile õhtul oleks ma pidanud juba haiglas olema, aga nagu te mu muudest sotsmeedia kanalitest aru saite, siis olin ma hoopis trendikas Tallinna kohvikus. Ehk siis ma lükkasin oma operatsiooni edasi. Loomulikult mitte sellepärast, et kohvikusse minna ega enam ka selle pärast, et oleksin otseselt enam kartnud (sellest võite lugeda siit), sest päris mitmed teist jagasid oma kogemust, oli hea kuulda ja teada saada erinevaid kogemusi – 99,9% head – ning otsustada siis, et ah, teeme ära.

Ei, see ei ole kõhuplastika:D Kuigi leppisime eile sõbrannadega kokku, et mina püüan saada kõhuplastika koostööna ja kui toon sõbrad kaasa, siis nemad saavad 50% allahindlust. Nali, see on muidugi nali (kas on?). Aga teate ju küll, suvi tulemas, aeg on jälle kümme kilo alla võtta nii nagu iga suve eel see käib. Eilegi sõime kohvikus porgandeid selle ülla eesmärgi nimel.

Käisime eile Idaga uues Keila Keskuses. Ma ei teagi…ühtpidi ju tore, et lõpuks ometi on näiteks Apollo raamatupood olemas ja noh kui kino tuleb, siis see on küll äge, aga kuidagi keskus muidu oli nii ja naa. Väljast suur, aga seest kuidagi tühi või olid poed väikesed, ma ei tea, midagi nagu jäi puudu. Ida muidugi kilkas rõõmust, et seal on Sportlland, aga ega seal ka valik ülemäära suur ei olnud. Samas ma võib olla lihtsalt polnud eile selles tujus ja olen ülemäära kriitiline.

Ei tohiks ju olla, sest nagu öeldud Apollo oli olemas ja ma sain endale sünnipäevaks osta ammusoovitud Fred Jüssi “Mõttemustrid” raamatu. Mu meelest see on raamat, mis igal inimesel peaks kodus olemas olema, sest nii lihtne, aga nii palju sügavust. Rääkimata sellest, et lihtsalt ka nii ilus raamat. Vaat, kui palju rõõmu võib tuua üks lihtne raamatuke. Loomulikult ei tahtnud ma tegelikult sellest rääkida, vaid hoopis sellest, kuidas ma last tüssasin, ise rahul olin, aga Marekilt pahandada sain.

Mul on mingi sürreaalne tunne mingist uuest energiast. Ma tean, et see kõlab kuidagi uhhuult, seda on isegi raske selgitada ja asi pole kindlasti mitte vanuses, et oo, ma nüüd olen juba nii täiskasvanu. Ükskõik kui vana, ma tean, et ma jään ikka selliseks veidi lapsemeelseks, mis ühtpidi kindlasti on hea omadus ja teistpidi ehk mitte nii väga, aga midagi ei ole teha, selline ma olen. Pigem on see tingitud hoopis teistest asjadest.

Näiteks osalesin ma paar päeva tagasi Milttonis ühel arutelul, kuhu oli kaasatud väikene grupp sisuloojaid ja sealhulgas ka selliseid, keda ma pean ise asjalikeks, tarkadeks, eeskujuks. Jäin mõtlema, et miks ka mina sinna kaasatud olin, sest kes olen mina ja arutelu ajal sain ma aru, et mul on komme end ise vähendada. Kes olen mina, miks olen mina, ma ju ei tea, ma ju olen kõigest. Mis mõttes “kõigest”? Miks ma olen üldse lubanud endale naha vahele pugeda arvamusel, et ma olen ju “vaid blogija” nagu see oleks midagi halba. Selle asemel, et endale tunnistada, et olen ajaga muutunud targemaks ja mul on hääl, mida ma saan läbi blogi kasutada. Olen paari õela ja kibestunud inimese vestluste tõttu pidanud targemaks see blogi lõpetada, tundnud eksistentsiaalset kriisi blogijana ja isegi häbi kui mind nii nimetatakse, aga miks. Ühesõnaga pean siiralt tänama Milttonit kutse ja selle arutelu eest, see puudutas ja müksas mind jätkama ka oma blogiga.

Nagu te teate, siis lubasin ma oma blogiga lõpparve teha, sest see on mõnes mõttes mulle koormaks hakanud olema. Üks ajend lõpetamiseks oli kindlasti see, et mind hakkas tööalaselt segama, et oli inimesi, kes ei suutnud vaadata minus sügavamale ja leidsid, et “mingi blogija” on ainus professioon, mis mul on. Mulle ei sobinud see ilkumine enam. Teine põhjus oli selles, et mul hakkas Idast ja Marekist kahju. Marekist selles mõttes vähem, et ta on täiskasvanud inimene ja üldiselt võtab kõike mu blogiga seotut täiesti külma närviga, aga Ida on selles vanuses, kus ema on niikuinii kõige piinlikum inimene maailmas ja ma ei tahtnud, et tal peaks olema lisapiinlik, et ema veel “mingi blogija” ka.

Reisil olles rääkisin Idaga ka sellest ja olin kindel, et tal on hea meel, aga tema vastas mulle vaid, et ma ei tohi lõpetada, sest see on ju minu hobi. Tõsi ta on, aga mul päriselt oli/on vajadus veidi eemalduda blogija Eveliisist. Samas Dubais oli see mu teraapia ja kirjutades tundsin ma end hästi. Ma sain oma blogiga jälle lähedasemaks ja mõtlesin, et kuidas ma selle nabanööri siis nüüd julmalt läbi lõikan. Nii et ma ei teagi…Üks osa minust ütleb, et lõika see nöör läbi ja keskendu nüüd oma tööle, sest kas ma tahan “päris” tööl olla ka lisaks meelelahutaja-kloun. Ei taha. Ma ei taha, et blogi oleks kuidagi koormaks või annaks kellelegi jälle võimaluse seda kuidagi minu vastu kasutada. Teine osa minust ütleb, et tee lihtsalt paus ja asjad jooksevad ise paika, nii nagu on õige. Jagada saab siin ka vaid selliseid teemasid, mis minust “vaid mingit blogijat” ei tee. Aga võib olla oleks siis õige selle blogi uks sulgeda ja avada uus? No ma vaatan veel.