Spaasse seksima…ups…puhkama

/ Eveliis / 23 Comments

Ma olen  üsna sageli näinud blogipostitusi, kommentaare, artikleid teemadel “issand jumal, kus te siis seksite kui laps/lapsed teiega ühes voodis/toas magavad?” Mind ei huvita karvavõrdki see küsimus, pigem paneb mind alati imestama vastus “issand jumal, mida küsimust, ega siis voodi pole ainus koht, kus seksida”. Mis on siis need kohad, kus lapsevanemad seksivad?

Ma ei ole nii konservatiivne, et arvaks, et seks käib vaid voodis teki all ja tingimata pimedas, aga ausalt, ma muutun uudishimulikuks, et kui leidlikud need vanemad siis on. Et laps/lapsed silkavad päeval mööda elamist ringi, aga vanemad leiavad koha ja aja seksimiseks. Kus kohas? Panevad lapsed luku taha või lukustavad ise end kuhugi? Koridorikappi? Ja kogu aeg on sobivad kohad ja hetked olemas? Olgu,  on suurema ja väiksema vajadusega inimesi, mõni seksib nagu jänes ja on alati valmis. Mina ei kujutaks ette, et teen pliidi taga süüa, vaatan, et laps on piisavas kauguses ja torman siis mehe järele, et aeeee, kallis kaasa, meil on nüüd üks vaba hetk, patt oleks seda raisku lasta.

Meil on küll suur maja ja vaid üks laps, ent ometi julgen ma öelda, et seksi on meie majas tunduvalt vähem kui enne lapsevanemaks saamist. Tööde, tegemiste, väsimuse ja lapse kõrvalt ei viitsi me ilmselt kumbki olla nii leidlik, et mingid hetked kui laps on kümneks minutiks kleepunud teleka ette, vaikselt ja salaja garderoobikappi hiilida. Igasugu artiklitest, kommentaaridest ja postitustest jääb mulle aga mulje, et me oleme ainsad inimesed, kelle elus lapse saamisega midagi muutus, sest “issand jumal, ega siis vaid öösel ja voodis”.  Ma olen selle teema peale mõelnud ja ütlen ausalt, et ega ma väga mugavalt ei tunne end sellistel teemadel rääkides, aga ma lihtsalt pidin, sest eile ajas üks vestlus sõbrannaga mind lihtsalt nii naerma. Kutsusin sõbranna külla ja ta vastas mulle messenger´is:

“Me ei saa, sest me läheme mehega spaasse seksima…uups…kas ma kirjutasin selle välja…ma mõtlesin spaasse puhkama. Lapsed jäävad vanaema juurde.”

Muidugi oli see “eksimus” naljaga mõeldud, aga see vastas minu küsimusele. Lapsevanemad seksivad siis kui lapsi ei ole. Kodus. Kaasas. Punkt. Mitte leidlikult garderoobikapis samal ajal kui lapsed puslet kokku panevad. Ja iga hetk neid üllatada võivad. Sest see ei ole see põnevus, et issand, keegi võib näha, nii põnev ja nii keelatud ja nii erutav. Vaid…appike…ma ei taha isegi mõelda kui peaks lapsele seletama.

Või õpetajatele.

Facebookis alles ringles üks kirjand, kus laps kirjutas, et isa on kangelane, sest päästis ema kui ema voodis käed taeva poole karjus “God, I´m coming! God I´m coming!” aga isa oli emal peal ja hoidis teda tugevalt kinni, et jumal kätte ei saaks ema.

Kas need vanemad, kes väidavad, et “issand jumal, ega siis midagi ei muutu laste saades” valetavad? Endale? Teistele? Miks? Või tõesti ei ole mingit probleemi, kus ja kuna?

 

 

 

Ikka tagantjärele

/ Eveliis / 9 Comments

Alles see oli kui üks kontsert tekitas pahameelt, et liiga diip. Et ei olnud midagi repertuaaris kõigile, et ei olnud kõigi pidu. Alles see oli kui toimud ühislaulmine. Repertuaaris oli midagi kõigile. Lastelauludest “diibini”. Kas kõik olid rahul? Oh ei, muidugi mitte. “Mis mõttes lastelaulud ka repertuaaris?”, “Mäksil nii kummalised laulud”, “Issand, see Voorand seal kõõritab”, “Jumala eest, vaheta või kanalit, kes Epliku sinna lasi”, “Palju seda ninnu-nännut peab olema?”, “Miks nii sünge?”  Ei sobi meile kui kontsert on diip, ei sobi meile kui kontsert on midagi kõigile. Järeldus: korraldajad ajagu oma asja, sest mitte kunagi ei jää keegi rahule.

Minule meeldis. Vaatasime kodus telekast, sest olime liiga väsinud kohale minekuks, aga repertuaar oli nauditav. Oligi midagi KÕIGILE. Rahva pidu. Igale maitsele. Okei, Patune Pool oli puudu. Milleks alati viriseda, miks mitte nautida Eesti sünnipäeva vahelduseks ilma virisemata?

“Aga mis riik see on, kus tasuta ei saa laulda ka?”, “Piinlik on, et raha pidi maksma!”, “Oleks võinud tasuta olla!” avaldavad tuntud inimesed NÜÜD peale kontserti oma arvamust. Miks NÜÜD? Kui kontsert on toimunud ja inimesed oma 10-15 eurot pileti eest maksnud. Miks mitte ENNE? Kogunud kamp kokku ja öelnud, et EV100 raames peaks üheslaulmine olema tasuta. Vot ei tule ja ei laula kui minu inimesed peavad sünnipäevale pileti ostma! Mis sellest tagantjärele hurjutamisest kasu on?

Päisefoto: Postimees.ee/Joakim Klementi

“Sellise ilmaga me küll Lottemaale ei lähe!”//“Never forget that little child inside of you, that’s the key.“

/ Eveliis / Leave a comment

…ütleks ilmselt iga teine lapsevanem kui oleks täna aknast välja vaadanud ja näinud, et vihma sajab nagu oavarrest, täpsemalt öelda vihma kallas nagu ämbrist. Aga meie ei öelnud nii, sest me olime kokku leppinud, et kui Norrast tagasi oleme, siis läheme ja kuna me ilmateadet ei vaadanud, siis sai laupäeva ja pühapäeva asemel kokku lepitud esmaspäev. Ida vaatas eile isegi Lotte multikaid, et kuidas sa ikka ilma multikaid vaatamata lähed. “Me ju lähme?” küsis temagi kui aknast välja vaatas hommikul. Lubadus on lubadus, eriti lapsele tehtud lubadus, ja nii me autosse istusime ja Lottemaa poole liikuma hakkasime. Irooniline on muidugi see, et ma olen ise alati rääkinud, et pole halba ilma, vaid kehv riietus, aga täna hommikul avastasime, et ega mul endal ja ka Marekil vihmariietega väga priisata polnudki. Peaasi, et Idal oli.

Etteruttavalt ütlen ma, et ega lapsi ei sega vihm grammivõrdki. Neil on pigem isegi lõbus, põnevam. Täiskasvanud saavad ka hakkama. Tuleb vaid meeles pidada ühte lihtsat asja: “Ära kunagi unusta oma lapsemeelsust, see on kõige olulisem asi!”. Kui Pärnu poole sõites ma ikka lootsin, et ehk vihma jääb vähemaks, siis Lottemaale jõudes vaatasin ma yr.no-st, et see on täna tõeliselt naiivne lootus, nüüd aitas vaid hea tuju ja lapsemeelsus. Hea tuju…hmmm… Ma pean ausalt tunnistama, et me ei ole ideaalperekond – me kakleme, nääkleme, tülitseme, tujutseme ja jonnime – me ei püüagi olla ja nii saime me ka seekord natukene jonnida, igaüks erineval põhjusel, kuid hea tuju ja lapsemeelsus tulevad kohe meelde ja ajavad jonnipilved eemale kui vaatad heatujulisi Lottemaa tegelasi. Täiesti uskumatud näitlejad. Isegi paduvihmas ei tee nad allahindlust ja annavad endast 100%, võib olla isegi rohkem kui sada, sest nad ei taha, et ilm külastajate kogemuse rikuks. “Plaksutage vihmale! Nii tore, et vihma sajab! Meil on vihmas tore!” hüüdsid nad ise jalgupidi veelompides liugu lastes. Ja oligi tore!

Muidugi saan ma aru, et päikeselise ilmaga on Lottemaa veeeeeeel võrratum, aga ma vannun teile käsi südamel, vihm ei ole põhjus jätta plaanitud Lottemaale minekut ära. Piisavalt palju on võimalusi varju all tegevusteks ja majades vihma ei saja;) Me lasime isegi liumäest alla. Talvel sai lubatud, et kui suvel lähme, siis laseme, no mis meil siis üle jäi. Marek vaatas küll mulle otsa nagu totakale, et kas ma unustan aegajalt ära, et olen 37-aastane, aga Lottemaal ongi lihtne oma vanus ära unustada. See on nii tore koht, mida ma külastaks veelgi tihedamini.* Ma olen täielik Lottemaa fänn! Muide, kui ma aastaid tagasi lugesin kuidas blogijad Lottemaad kiitsid, olin ma kindel, et nad pingutavad üle või valetavad, sest no mis seal ikka nii toredat saab olla. Täiskasvanule. Ma ei olnud kuulnud sõnagi kriitikat ja see tegi skeptiliseks. Täiesti ilmaasjata. Assaaa, karvane maasika musi, kui kihvt koht on Lotte(maa). Meie oma Nokia.

Nüüd olen ma kuulnud ka kriitikat. Esiteks, et on kallis. Jah, ma ei vaidle üldse vastu, et ei ole. On ikka. Aga jällegi toome võrdluse – suvaline nädalavahetuse laat mõned tunnid vähemalt 25 eurot laste lõbustustele, Lottemaa terve päev tegevusi ja teatrit 20 eurot. Teiseks, et on igav. Seda ütlevad ilmselt need, kes ootavad ameerika-mäed-tüüpi lõbustusparki. Lottemaal on nii palju avastamist ja tegevust. Jah, jällegi majad saab läbi käia poole tunniga, vaadata leiutisi ja kehitada õlgu, sest need ei sülga tuld ega purska vett, aga kui uudistada ja leiutada on tegevust kõigile ja kauemaks. Mulle meeldib Lottemaa hariv pool. Ei ole niisama lust ja lull, vaid õppimine läbi lusti ja lulli. Kolmandaks, et asjad on kulunud ja ei tööta. Eks asjad ikka kuluvad, aga öelda, et Lottemaa on kulunud on mu meelest häbematu. Ei tööta? Võib olla see sama, et ei purska vett ja sülga tuld? Kivirähki “Oskar ja asjad” olete lugenud? Ilma mobiiltelefonita maale vanaema juurde saadetud Oskar pidi leidma asendustegevusi ja avastas, et  kõik asjad ümber tema oskasid rääkida. Vaja oli vaid kujutlusvõimet. Lottemaaga on sama – lapsemeelsus, kujutlusvõime ja uudishimu ning te veedate seal imeliselt aega. Tahate tagasi!

Tahate ma avaldan teile ka ühe saladuse, mis me täna avastasime? Vihmasel ilmal on paar eelist ka.  Tegelastel on teie jaoks rohkem aega. Järjekordi pole. Kuigi ärge arvake, et rahvast üldse pole, oli rohkem kui ma oleksin oodata osanud.

Lottemaa on on avatud 2.09-ni. Minge! Iga ilmaga! Aga kui saate, jääge Pärnusse ka ööseks. Päev on väsitav ja palju mõnusam oleks peale seiklust hotellitoas voodisse pikali visata kui autoga 96 kilomeetrit Tallinnasse tagasi sõita. Et homme ka tööpäev peab olema, eksju.

Koju tagasi jōudes tunnistas ka Marek, et oli täitsa õige otsus täna minna. “A mis me ikka sellise ilmaga kodus teinud oleks?” No just noh. Tundes Marekit, oleks ta meid koristama pannud. Ja kes see taasiseseisvumispäeva koristades tähistab. 🤗

*Võib olla võiks Lottemaal ka olla hooaja-pilet? Näiteks Hunderfossenisse sai enne jõule soetada järgmise suve hooajapileti, mis oli ca 15-20 euri kallim kui ühe korra pilet.

We are not going to Lottemaa in this weather …

… would have probably been almost every parent’s answer when they looked out from the window this morning only to see heavy rain. But we didn’t , because we had agreed that once we are back from Norway, we will go. As we didn’t check at the weather forecast for the long weekend, we agreed to go on Monday. Ida was even watching Lotte cartoons yesterday, because you need to see them before going. „We ARE still going, aren’t we?“ was her question this morning too. A promise is a promise, especially a promise made to a child, and so we sat in the car and drove off to Lottemaa. Ironically, I have always said that „there is no bad wether, only wrong glothing“ and then in the morning I discovered that neither myself or Marek have waterproof clothes. As long as Ida had.

I am telling you now, rain is not an issue for children. They are actually having more fun and excitement. Grown-ups can handle it too. You just need to remember one thing: “Never forget that little child inside of you, that’s the key.“ When in the beginning of our trip, I was still hoping that the rain would stop, then on our arrival I realized that to be a naive hope. Only good mood and a bit of childishness was helping now. Good mood … hm. I must admit, that we are not the ideal family – we fight, we nag, we quarel and we are being moody. We are not trying to be an ideal family and so even this time we had our moments for different reasons. But you remember childisnhess and good mood straight away when seeing the characters and the negative emotions are driven away. Unbelivable actors. They are giving 100% of them even in pooring rain, maybe even more as they don’t want the rain to ruin the experience for their guests. „Clap to the rain! So nice that it is raining! We are having so much fun in the rain!“ were the main lines from them as they were running through the puddles. And it WAS fun.

Ofcourse I understand that on a sunny day, Lottemaa is even better, but trust me when I say, that rain is not the reason to skip your visit. There is plenty to do under shelter and it doesn’t rain in the houses. Both me and Marek went on slides, because we said on our winter trip that we will do it in summer time and there was no other way (though Marek did look at me as if to ask if „I have gone mad and forgotten I’m 37). You just have to forget yor age when visiting Lottemaa. It is such a charming place that I would visit it even more often.* I am a 100% fan. By the way, when I was reading years ago, how bloggers were prasing Lottemaa, I was sure they are over excagerating or lying, because what can be so fun in there. For an adult. I hadn’t heard any critisism which made me sceptical. For no reason. I don’t have enough words to descirbe, HOW cool place that is. Our own Estonian made.

By now I have also heard critisism. Firstly, it is expensive. Yes, I am not arguing that it isn’t. But let’s compare – any other weekend event and you will spend 25 euros on entertainment for kids. You get a day full of activities in Lottemaa for 20 euros. Secondly, it’s boring. This is probably said by those, who expect high roller-coster rides. There is so much to do and discover in Lottemaa. Yes, you can run through the houses in 30 minutes, look at the inventions and not be bothered, because they don’t explode or spit fire. But if you discover and explore, that is entertaining for everyone. I like the educational side of Lottemaa. It is not only fun and games, but fun and games through play. Thirdly, that things are run down and not working properly. Obviously there is wear and tear, but to say that Lottemaa in whole is run down is just shameful. Not working? Maybe more like not exploding or spitting fire. There is a children’s book, where Oscar was sent to stay with his grandparents in the countryside WITHOUT his mobilephone. This boy had to be inventive and discovered, that things around him talked. He only needed imagination. Lottemaa is the same – a bit of childishness, imagination and curiosity and you spend a wonderful day there. You will want to go back!

Do you want to know a secret we discovered today? Rain has its advantages. The characters have more time for you. There are no queues. But don’t think there is nobody at all, there was more people that I anticipated.

Lottemaa is opened untill 2nd of September. Go! No matter the weather. But if you can, spend the night somewhere close there. The day will be tiring and it would be much nicer to go to the nearest hotel to relax rather than drive 96 kilometers back to Tallinn. Why does it need to be a work day tomorrow too?!?!

At home, even Marek admitted it was the right thing to go. „What would have we done at home in a weather like this?“ Exactly my thoghts. Knowing Marek, we probably would have tided the house up. Who wants to clean anyway on their bankholiday Monday…

*Maybe Lottemaa could have a season ticket. Similarly to Hunderfossen where you can by season ticket for next summer before Christmas which was only about 15-20 euros more expensive than normal tickets.

 

Rikkusin etiketti ja käisin koduriitega laadal

/ Eveliis / 8 Comments

Panin hommikul (kodu)riided selga, jõin kohvi, vaatasin multikat, skrollisin Facebookis, avastasin, et Vanamõisa laat on ja läksin Idaga laadale. Samades koduriietes.  Ma nüüd ei teagi, kas ma rikkusin etiketti, aga igatahes eile panin ma need riided kodus selga, et head mugavad kodus diivanil olemiseks, täna avastasin, et sobivad ka laadale minna ja kui laadalt tagasi tulime olin samade riietega kodus edasi.

Aga okei, see selleks.

Ma olen Vanamõisa laadal ikka käinud. Kodu lähedal ja käsitöö mulle meeldib. Mis mind aga alati paneb natuke pead kratsima, on pileti hind. Viis eurot. Miks ma pean maksma pileti eest, et minna laadale?  See on sama absurdne kui Balti jaama turul võtaks keegi sisenemise eest tasu. Okei, sümboolne euro, aga VIIS? Kui palju on vaja sellise laadaga teenida? Ma olen kuulnud, et ka osalustasud ei ole mitte väikesed. Rääkimata siis selleks kui palju raha sellisel laadal kulub isegi kui sa ei plaani midagi osta. Näomaaling viis eurot, batuut viis eurot, miniloomaaed kolm eurot, loetelu jätkuks ja võiks pankroti minna kui lähed laadale lapse/lastega.

Viiskümmend eurot kulub laadal nii, et ei saa arugi. Ja nii, et oled lapsele pidanud ütlema, et ei seda me ei osta, ei seda pole sul vaja, ei seal me juba käisime, ei me ei osta igat mänguasja, õhupalli, kommi, kooki, jooki, nii et sa pole ostnud süüa ja nii, et sa pole ostnud ka käsitööd, mida vaatama tulid. Võrdluseks siis – lapsele kulub sellisel laadal VÄHEMALT 25 eurot paari tunni eest, Lottemaa päevapilet maksab 20 eurot ja Disneylandi päevapilet 70 eurot. Njah.

Aga muidu mulle käsitöölaadad meeldivad. Ma ütlen ausalt, et ma võiksin sellistel laatadel hulluks minna. Nii palju on andekaid inimesi ja ägedaid asju. Midagi uut avastada.

Ma kahjuks unustasin kontakti küsida ja pilti teha, aga näiteks meeldisid mulle täiega ühe vanema meesterahva pakutavad lillepotid. Tavalistele plastikpottidele olid kivid ümber pandud. Väga maalähedased ja maakodulised nägid välja. Kohe natuke kahju on, et ma rohkem ei uurinud, et kust neid soetada saaks ka peale laata. Uusi vahvaid asju jäi silma. Suurte t-särkide austajana tekkis mul huvi nende meriinovillaste särkide vastu. Need olid nii mõnusalt pehmed ja kerged, reisimiseks ilmselt ideaalsed. Või need rahvuslikes mustrites vööd. Te ei kujuta ette kui ilusad olid need tikitud vööd. Muidugi mitte kõige odavamad, aga appi kui ilusad. Ma reaalselt armusin ära.

Ma mäletan, et mingi hetk pidi igal endast lugupidaval blogijal olema kodus Design of Celine pleed, pleedid jätsid mind külmaks, küll aga on armsad nende unenäopüüdjad.  Nunnut salvrätitehnikat olen ma ka alati armastanud. Üks karbike rändas meiega koju ka kaasa. Sobis lihtsalt nii hästi vannituppa ja mul on natukene kõrini olnud, et kõik asjad vannitoas pilla-palla on. Tahaks asju silma alt ära. Kuulge, ja mis lill vannitoas ellu jääb? Mul on sinna ka ühte lille vaja 🌿🌿🌿

Lasteriietest kõndisin ma teadlikult mööda, sest…KIRG! Ma ostaks kõik nunnud kleidid, mütsid, sallid, mantlid, pluusid kokku. Lalavuu on üks selliseid tegijaid, kes mulle viimasel ajal silma on hakanud. Torina fashionist ei olnud ma midagi varem kuulnud, aga vahvaid asju pakkusid nemadki. Üks roosa mantlike, mis 55 euro asemel 20 maksis jäi mulle nats kriipima, aga Idal oli vaja ühtäkki edasi liikuda ja ilma proovimata ning fashionista nõusolekuta asju enam osta ei saa väga. EV100 rukkilillekleidi vastu ei oleks mul ka midagi.

Eesti toidu telk on alati mu lemmmmmmmmmmik koht. Juustud, singid, leivad, kurgid…alati tuleb midagi kaasa osta. Uued ja huvitavad maitsed, mida iga päev ja igalt poolt ei saa. Petersoom kuiv tsillisiider ja Treppoja sahvri mädarõika äkine said samuti uuteks lemmikmaitseteks.

Kui ma ei oleks nii laisk, siis ma oleks Curly Stringi ajaks tagasi sõitnud, aga ma olin. Koju sõites kuulasime Elmari raadiot, mõnikord ma kanaleid klõpsides jään kuulama kui midagi head tuleb. Tuli  Sven Grünbergi “Ball”. See on vist Eesti muusikas minu vaieldamatu lemmikteos. Panin raadio kõvemaks ja ütlesin Idale, et nüüd tuleb emme lemmiklugu. Noh, et võimas värk. Esimeste taktide ajal vaatas Ida mulle otsa ja küsis, kas ma olen hull peast. Võib olla. Aga Sven Grünberg ja “Ball” on hullult hea, kosmiliselt hoomamatu, orkestraalselt võimas ja ajab kananaha ihule ka peale sajandat kuulamist.

No vot. Noored inimesed on täna Weekendil. Vanad Vanamõisa käsitöölaadal. Õhtul joovad kodus käsitöösiidrit, söövad juustu ja puhuvad hiigelmulle. Ma isegi ei teadnud, et neid mullitamise asju osta saab.

No just noh

/ Eveliis / 27 Comments

Ma olen ALATI rääkinud, et Eesti lasteaias magavad lapsed päeval liiga kaua.  Me ei saa Idat õhtul enne kümmet magama, sest ta lihtsalt pole end päevast ära väsitanud. Samas hommikuks ei ole ta end välja puhanud, sest ta läheb liiga hilja magama.

Norras ta lasteaias ei maga ja läheb õhtul kell kaheksa magama. Ärkab hommikul puhanuna. Ma olen kuulnud argumente, et no aga kuna see vanem siis lapsega tegeleb kui laps kohe peale lasteaeda magama läheb. Kui ma lapsele kell kolm-neli järele lähen, siis kella kaheksani on piisavalt aega. Ja meil on nädalavahetused, mida me ei veeda “perekondlikult ostukeskusi kammides”, vaid teemegi midagi koos. Kogu koosveedetud aeg on kvaliteetsem. Eestis oleme meie Marekiga peale tööpöeva väsinud, aga lapsel on veel nii palju energiat. Nõiaring tegelikult.

Ma lihtsalt ei saa aru, miks pagana pärast peavad lapsed lasteaias (pikalt) magama ja suurema osa päevast toas veetma. Las nad jooksevad õues ringi, väsitavad end ära. Ida Norra rühm käib pidevalt metsas matkamas, söövad värskes õhus, jooksevad, müttavad, madistavad. Ma tean ma tean, et Eestis on ka juba õnneks lasteaedasid, mis suudavad natuke raamidest väljapoole vaadata, aga miks Eesti lasteaiasüsteem ei võiks natukene ajas edasi liikuda. Minu lasteaias käimisest on 30 aastat möödas ja ausalt, suurt midagi ei ole selle ajaga muutunud. See on ju jabur!

38769180_892382414306085_2768133570760278016_n39265766_900394113504915_596787569795006464_n38171282_883968328480827_8405716353683554304_n

 

Inimesed. (Kodu)riided. Mina.

/ Eveliis / 16 Comments

Kogumispäeviku grupis tõstatati huvitav küsimus koduriiete kohta. Mitmed blogijad on juba jõudnud oma arvamust avaldada. Mina rääkisin kogumispäeviku lehel kaasa, et ma pole KUNAGI aru saanud koduriiete konseptsioonist ja tahtsin sel teemal pikemalt ka blogis kirjutada, sest…

Ma ei ole kunagi aru saanud, mis asjad on koduriided ja miks need peaksid erinema riietest, mida ma tavaliselt ning ka väljaspool kodu kannan ja miks ma peaks neid vahetama. Panen hommikul riided selga ja õhtul võtan seljast ära. Lihtne. Samas ei ole kõik nii must ja valge. No näiteks täna. Taksoga kodu poole sõites ei suutnud ma ära oodata, kuna saaks koju ja kleidi seljast ära võtta. Ei, mitte sellepärast et see oleks ebamugav, vaid ma olin selle kleidiga kümme tundi reisinud. Rongis, lennukis, bussis, taksos. Tassinud kohvreid ja higistanud. Muidugi ma tahan selle seljast ära saada. elementaarne. Aga ma ei pane selga koduriideid.

39265751_1824493770972223_4793819483913322496_n.jpg

Ma panen selga riided. Mul oli lapsest saati selline kiiks, et ka kodus peab “presentaabel” välja nägema. No et kui keegi kogemata külla tuleb. Või noh on riideid, mida ma jah pigem kannan vaid kodus, aga laias laastus on need siiski ka riided, millega ma võiksin minna ka tänava peale, inimeste sekka. On riideid, mille ma koju jõudes kohe ära võtan, sest ma ei tahaks neid rikkuda, need on liiga hinnalised ja neid ei saa lihtsalt poest asemele osta (see konkreetne valge seelik on näiteks vanaema riidekapist ja üks minu lemmik). Samas on riideid, millega ma käin tööl, külas, kontserdil, kannan puid, pühin tolmu, teen süüa. Mõnikord saavad need riided kannatada. Näiteks olen ma paganama kurb, et ma ajasin veini oma lemmik t-särgile. Okei, et üdini aus olla, siis selle Massimo Dutti särgi ostsin ma Marekile, aga kuna ma olen valgete t-särkide hull, siis ühel hetkel oli mul vaja laenata ning kuna see sobis nii hästi, siis ma sujuvalt omistasin selle. Nüüd on see rikutud. Kahju on, aga ma ei oleks tulnud selle pealegi, et võiks koju jõudes teise t-särgi selga panna. Vähe sellest. Alguses istusin ma samas riietuses kai peal, siis hakkasin võsa maha raiuma, kui avastasin, et raiun juba liiga hoogsalt ja võin särgi ära määrida/higistama hakata, võtsin seljast ära särgi, tulid külalised, panin selga tagasi.

Ehk siis. Mul on riided. Mitte kodu ja linnariided. Peoriided ja kostüümid on midagi muud. On ju loogiline, et kui mul on seljas pintsak ja seelik, siis nendes ma koju tulles kotlette praadima ei hakka, aga muidu on riie riie. Istun diivanil ka samade riietega, millega linnas käin, sest…No kuulge, ma ei ütle ju oma külalistele, et heiii…ära istu enne mu diivanile kui oled koduriided selga pannud, sest võib olla sa istusid trammiistmel, millel oli nähtamatu sitajunn. Voodi on teine teema. Linade vahele jah ma riietega ei lähe. Tundub nii vale. Aga ma ei vedele ka kunagi päeval voodis ja ei kutsu sinna ka oma sõpru, nii et probleem lahendatud.

Nüüd viskasin oma musta lemmikkleidi pessu ja panin selga roosa kleidi, mida võiks nimetada kodukleidiks, sest ma ei läheks sellega kodust välja. Aga samas võiks. Lihtsalt ma ei tunne end selles mugavalt, see teeb mind veel paksemaks. Kodus ju võib? Vahet pole. Kes see näeb. Mina ise näen. Ja sellepärast vahetasin ma ka riideid. Panin selga teise kleidi. Hetkel on see kodukleit. Sest see on liiga lühike (läks pesus megalt kokku). Ma võin sellega muru niita, kotlette praadida, aga ülehomme (kui ma ei ole seda kotlettide praadimise ära mökerdanud) võin ma möelda, et oh päris kena ja sobib teksade peale tuunikaks. Kodukleidist võib vabalt saada töökleit.

39210724_931227970405519_8147038582343729152_n.jpg

Ida on nagu mina. Marek seevastu vahetab KOHE koju tulles riided ära. Nende nö koduriiete vastu.

Minu laps on geenius// My child is a genius!

/ Eveliis / 7 Comments

Üks põhjusi, miks me laseme Idal veel viimase aasta Norras lasteaias käia, on kindlasti norra keel. Keelteoskus on nii oluline ja mis saaks olla veel parem kui juba lapsena osata mitut keelt, lihtsalt niisama, et hakkas külge, ilma oluliselt seda õppimata. Muidugi olen ma aegajalt kahelnud, kas ta saab keeleliselt lasteaias hakkama, sest tema keeleoskus jääb ikkagi umbes kolme-aastase taseme juurde, samal ajal kui teised oskavad ju soravalt oma emakeeles rääkida, aga mitte ka liiga palju.  Kodus oleme me küll lugenud norrakeelseid raamatuid ja vaadanud norrakeelseid filme, kuid ma ei saa öelda, et Ida oleks olnud norra keelest enam väga vaimustunud. Pole ikka sama, mis keelekeskonnas elades, et keel kohe niisama külge hakkab.

Nüüd lasteaeda minnes tuletasin talle jälle põhilised laused, mida vaja võiks minna, meelde ja natuke raske südamega saatsin ta suurte laste – Friskuste- rühma. Mis aga selgus? Ootamatult rääkis Ida rohkem norra keelt kui keegi meist oleks osanud oodata. Ja rääkis, nii et ka mina kuulsin. Täitsa häbenemata. Muidu ta minu ees pigem häbenes vist rääkida, aga nüüd ei ole ta norra keeles rääkinud mitte vaid lasteaias, aga ka kodus – tädi Satuga. Muidugiei tea ta kõiki sõnu, aga ma olen täielikult üllatunud tema loovusest ja oskusest end kätega selgeks teha seal, kus sõnadest puudu jääb. Ta võiks vabalt mõne sõnaseletamise võistluse kinni panna. Puhas geenius eksju! *

Lisaks mõtleb ta ise norrakeelseid sõnu välja. Täiesti loogiliselt. Norra keeles lõppevad tegusõnad e-tähega: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… Kui Ida ei tea mingit sõna, näiteks “handlE” (ostma), siis ta ütleb “Skal vi gå å ostmE?” Ehk siis ta asendab eestikeelse sõnalõpu E-tähega ja arvab, et nii saigi norra keel. Nii nagu me  kõik teame, et läti keele saab kui sõnadele “s” lisada ja soome keele kui sõnadele “ainen” lisada. Kas pole leidlik? Iga päevaga õpin ma ja imestan KUI taibukad lapsed tegelikult on. See on nii põnev.

Mis veel Ida lasteaeda puutub, siis ma olen samuti hämmingus kui lihtsalt ta olukorraga kohandub ja sisse sulab gruppi. Loomulikult on lapsed tuttavad, aga siiski pikk suvepaus, uus maja, uued õpetajad ja võõras keelekeskkond. Kui kiiresti täiskasvanud uues olukorras “mängima” hakkavad? Idal läks kohanemisega 15 minutit! Jah, ma olen täielikus hämmingus. Minul läheks mitu päeva aega enne kui suu lahti teeksin. Vist. Võib olla ka mitte tegelikult. Aga kindlasti kohaneksin ma raskemini kui Ida.

39253426_693330481001957_3216740503940759552_n.jpg

*te ju saate aru, et ma teen nalja kui last geeniuseks nimetan? Selles mõttes, et ma jah leian, et ta on ääääärmiselt tubli, leidlik ja taibukas, aga ma ei ole nii suures ahvivaimustuses, et Oxfordi ukse taha juba kraapima läheks. 

//

One reason, why we decided to keep Ida in Norwegian nursery for one more year, is definitely the language. Speaking different languages is so important and what could be better than knowing more than one language already as a child. Just because it stuck on you without really learning it. Of course I have had my doubts if she is able to cope there because of her language skill, as she speaks more like a 3 year old whereas her friends are already fluent, not too fluent though. At home we have read Norwegian books and watched Norwegian cartoons, but I cannot say that Ida has been keen on the language so much anymore. It is not the same as living in the language environment, where it just sticks to you.

Before returning to the nursery, we went over some main sentences she might need and feeling a bit worried, I sent her off to Friskus group – the group for the eldest children. What turned out? Unexpectedly, she spoke more Norwegian that any of us could have expected. And she spoke so that even I heard. Without feeling embarrassed. Usually she didn’t really want to speak in front of me, but now she has used the language not only in the nursery, but also at home with aunty Satu. Obviously, she doesn’t know the full vocabulary, but I was so surprised by her creativity and skill to make herself understandable by using hands when she might not know the words. She could easily win an Alias competition. Genius I’m telling you*

She also comes up with Norwegian words, using logic. In nrowegian, all werbs end with the letter E: lesE, drikkE, spisE, badE, huskE… If she doesn’t know a word, for example “handlE” (to buy), she will say “Skal vi gå å buyE?” In other words, she puts “E” in the end of the word and thinks she has come up with the Norwegian equivalent. Like we know, you get Latvian words by adding “S” in the end and Finnish words by adding “ainen”. Isn’t that clever? I learn every single day and admire HOW smart kids really are. It’s just so exciting.

Talking about the nursery, I’m amazed how easily she adapts and blends in to the group. Of course she knows all the kids, but still they had long summer break, new building, new teachers and different language. How quickly grown ups would “start to play” in a new situation? It took 15 minutes for Ida. Yes, I AM amazed. It would take couple of days for me before I actually say something. I think. Well actually, maybe not. But I would blend in harder compared to Ida.

*you do realize that I am kidding when I say my child is a genius? I mean, yes, I think she is extremely good, inventive, and smart, but I am not planning to knock on Oxford’s door in the near future!

Kui õige Gabriel oleks homo, Toots mustanahaline ja Rehepapp moslem/Political correctness kills. Absurdity kills.

/ Eveliis / 33 Comments

Idris Elbast võib saada esimene mustanahaline agent 007. See uudis pani mind muigama. Kas tõesti? Mis järgmiseks? Aga miks siin peatuda?  Miks mitte muuta ka tegelase seksuaalset orientatsiooni. Kas siis homoseksuaalne mees ei võiks kurjuse vastu võidelda? Kas tema ei saaks sellega hakkama? Ja miks on filmis Bondi-tüdrukud. Ammu oleks aeg nad ära keelata. Bikiinid ja seksikad kehad ja ahvatlusted. Fui. Diskrimineerimine. Ahistamine. Ära kasutamine. Me too, me too, me too.

Ma ei ole rassist. Mul ei ole absoluutselt mitte mingit probleemi inimeste usu ja seksuaalse hoiakuga, veel vähem nahavärviga.  Ma näen inimeses inimest. Alles hiljuti arutasime me endiste vahetusõpilastega, mis on Rotary vahetusõpilaste programmi eesmärk. Näha inimeses inimest ja mitte teha vahet – jõudsime me järeldusele. 16-aastaselt olime me kõik lihtsalt õpilased, meid ei huvitanud üksteise sotsiaalne staatus, rahvus, nahavärv, seksuaalsus. Me olime kõik ühesugused õpilased, kes olid vette visatud. Me hoidsime kokku, toetasime üksteist ja õppisime ujuma. Selle käigus õppisime me tundma üksteise hoiakuid, usundit, rahvust. Erinevad, ent samas sarnased. Samasuguste eeldustega. Võimalustega. Me õppisime mitte vahet tegema.

Aga et siis mustanahaline James Bond. Miks see mind muigama paneb? Kui erinevad ent samasugused. Samasuguste eelduste ja võimalustega.  Asi pole ei näitlejas, tema andes, tema sobilikkuses rolli, vaid poliitkorrektsuses, mis igast uksest ja aknast sisse pressib. Pipi neegrikuningast isa tuli ümber kirjutada,  perekond Ingalls muutus liiga stereotüüpseks,  Huckelberry Finn on rassistlik ja lastele sobimatu. Mustanahaline James Bond on ju selles poliitkorrektses jadas ühtepidi vaid loogiline jätk. Aga nii veider jätk. Kas tegelased ei peaks jääma selliseks nagu nad on autori poolt loodud? Või peavad nad ajas muutuma, et oleks poliitkorrektne?

Poliitkorrektsus tapab. Absurdsus tapab.

Kui ma õigesti mäletan siis mingil reklaamplakatil retušeeriti dalmaatsiakoeral pepu pealt väike must auk (saate ju aru küll, mis auk) ära, et ei olla sünnis lastefilmi reklaamis näidata.

//Idris Elba might become the first dark skinned 007 agent. That news made me smirk. Really? What’s next? And why stop here? Why not change the sexual orientation of the character? Isn’t a gay man able to fight evil? Wouldn’t he be capable of doing it? And why do we have only Bond-girls in the movie? It is high time to ban them – bikinis and sexy bodies and temptations. Iu. Discrimination. Harassing. Taking advantage. Me too, me too, me too.

I am not a racist. I have no problem with people’s religion or sexual orientation, even more with the color of their skin. I see person in person. Not so long ago were we discussing with the former exchange students what is the goal of Rotary student exchange program. To see person in person and not to differentiate was our conclusion. At the age of 16 we were all just students, we didn’t care about each other’s social status, nationality, skin color, sexual orientation. We were all students, equally thrown into the deep end. We stuck together, supported each other and learnt to swim. During that we also got to know our attitudes, religion, nation. Different, yet similar. With same assumptions and opportunities. We learnt not to differentiate.

So, black James Bond. Why did it make me smirk? How different yet so similar. Same assumptions and opportunities. It is not about the actor, his talent, his suitability to the role – it is about political correctness that seems to be pushed on us from each window and door. Pipi Longstocking had to be re-written, because of her father was a nigger king. The Ingalls family became too stereotypical. Huckleberry Finn is racist and inappropriate for children to read. Black James Bond seems only the logical continuation in this row of political correctness’. But so weird continuation. Shouldn’t the characters remain as they were initially created by the author? Or do they need to change in time to become politically correct?

Political correctness kills. Absurdity kills.

If I remember correctly, then there was an ad board where they retouched a little black hole of a Dalmatian on his butt (you understand which hole), so it would be okay to show in a commercial breaks of children’s movie