This displeases me!

/ Eveliis / 23 Comments

Tuntud blogija oma lugejatelt/fännidelt igapäevaselt: Kas te ütleksite mulle, kust saab, kuidas saab, kuidas jõuab, millega saab, miks on vaja, kes see on, mis see on, milleks seda vaja on, kuidas lahendada, kuidas küsida, miks valmistada, millest valmistada, millist värvi teha, milline mudel valida, miks see parem on, mitu last saada, palju on lasteraha, kes on meie peaminister, palju maksab Selveris kilo tomateid, kes teeb?

Blogilugejad: Kallis inimene, kasuta Google otsingut!

Tuntud blogija:

toddlers-and-tiaras-i-cant.gif

Blogilugejad tuntud blogijalt: Kas sa ütleksid mulle, kust saab, kuidas saab, kuidas jõuab, millega saab, miks on vaja, kes see on, mis see on, milleks seda vaja on, kuidas lahendada, kuidas küsida, miks valmistada, millest valmistada, millist värvi teha, milline mudel valida, miks see parem on, mitu last saada, palju on lasteraha, kes on meie peaminister, palju maksab Selveris kilo tomateid, kes teeb?

Tuntud blogija oma lugejatele/fännidele:

http_mashable.comwp-contentuploads201306Snape200

tumblr_nkb1dmM5S11qk08n1o3_400

Mina:

giphy (1)

 

 

 

Aitäh, Perekool! Siiralt aitäh!// This is why she looks 15 years older, I really though she is 45+ and not 35

/ Eveliis / 32 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama kaugemalt. Läheme ajas tagasi nii umbes 17-18 aastat. See oli aeg kui popp oli olla pruun. Ja mitte saada pruuniks teiseks juuliks, vaid olla pruun. Kogu aeg. Päike oli mu parim sõber. Ma olin igal vabal hetkel päikse käes siruli. Päikesekaitsekreemi ei ole ma oma elus kunagi kasutanud. Tädi Helju (tark naine!) ütles mulle kogu aeg – Eveliis, ära päevita, see ei ole kasulik, nahk läheb vanaks ja kortsu. Kas ma kuulasin teda? Ei, muidugi mitte. Lisaks hakkasin ma hoopis solaariumis käima.

Umbes 18-aastaselt hakkasin ma suitsetama. Suitsetasin kuni ma rasedaks jäin. Lihtne matemaatika ütleb, see teeb 15 aastat. Ülikooli ajal olin ma kõva pidutseja. Kõik olid. Kolmapäeval, neljapäeval, laupäeval klubis. Nädalast nädalasse. Kõik käisid. Varahommikuni klubis. Natuke magada. Loengusse. Ja nii see trall kestis aastaid.

Tädi rääkis mulle, et oota kuni 35 saad, siis hakkad vananema ja nägema, mida päike ja vähene magamine teeb. Mis te arvate, mis ma talle vastasin? Pähh, suva, 35-aastaselt ma olen nii vana, et vahet enam pole, milline ma välja näen. Tunnistage ausalt, 20-aastaselt tundus teile ka, et 35-aastane on ikka jõhkralt vana.

Ootamatult sai 20-aastasest minust 37-aastane. Peegel on mul olemas ja kuigi ma enam ammu ei päevita, ei suitseta juba neli aastat, pidutsemisest ei tea ma suurt midagi, on mul nagu öeldud kodus peegel ja ma näen, et kõik see on oma jälje jätnud. Lisaks ilmselt ongi mul ka selline nahk, mis kiiremini kortsu läheb. Rasked silmalaud olen ma isapoolselt suguvõsalt pärinud. Just eile vaatasin isa pulmapilti ja kuigi ma leian, et mu isa on täiega kena mees, siis ma nägin ka oma silmalaugude tulevikku. Kortsudest ja silmalaugudest hoolimata ei ole mul enesekindlusega kunagi probleeme olnud ja nii ei ole ma end kordagi veel vanana või koledana tundnud. Muidugi olen ma mõelnud, et ühel hetkel ei välista ma ei süste ega võib olla isegi lõikusi, aga ma mõelnud selle peale veel väga. Ei lasknud end häirida. Avaliku blogijana, kelle mõnikord teravaid arvamusi loevad päevas tuhanded inimesed, kuulub minu ellu ka kriitika. Aastatega on mulle paks nahk (sõna otseses mõttes ka) selga kasvanud, suur osa asjadest läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kuid osa kriitikast paneb ikka mõtlema. Ja kui päevast päeva kuulda kommentaare oma välimuse kohta, siis see hakkab ikkagi mõjutama. Hakkadki mõtlema, et aga kui vana ma siis tegelikult teiste arvates välja näen?

Läksin ekstra õhtul Perekooli foorumisse, et mõned näited leida. Ei pidanud palju otsima, sest üks viimase aja populaarsemaid arutelusid Malluka autokooli kõrval oli just minu välimus:

  • Eks ta sellepärast on vanusest 15a vanem välja näebki, ma tõsimeeli arvasin, et tegu on 45+ inimesega, aga et 35a seda ei arvaks elus.
  • Pidev ving, irin, negativism, rahulolematus kõige ja kõigiga muudab ka inimese vanemaks.
  •  Tema on üks neist kes kohe kindlasti näeb oma east tunduvalt vanem välja. Ta ise teab seda ka ja laseb ennast enamasti päikseprillidega pildistada.
  • Ma olen sama vana, kui tema aga selline tädi küll välja ei näe.
  • Nii kaugelt näeb mu vanaema ka 35a välja
  • Karm.Mõne vastu on ikka elu väga ebaõiglane. Või on ta siis ise kõik teinud, et nii kehv välja näeb. Seda viimast ma väga ei usu, järelikult ikka totaalne ebaõnn.
  • Kaldun arvama, et Seljakoti kiire visuaalne vananemine on tulnud sellest, et ta on oma näolihased “kandnud” selliseks. Hoidnud pidevalt nägu pinges, krimpsus, mossis ja üleüldine rahulolematus – selline näolihaste hoiak ongi nüüdseks jätnud püsiva jälje näkku. Ma teeks tema asemel kodus näkku kupumassaaži või tavalist massaaži, lõdvestab lihaspinget näos.

See on vaid üks lehekülg kommentaare. Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma ütlen  aitäh kõikidele Perekooli kägudele, sest kui te poleks mu välimust järjepidevalt kommenteerinud, ei oleks ma Medemis Clinic´u poole pöördunud. Esialgu konsultatsiooni sooviga, aga kõik läks nii kiiresti, et juba esimesel kohtumisel üleeile panime me paika, mida minu näoga teha võiks ja juba eile käisin ma esimesel protseduuril – otsmiku horisontaalkortsude ja “kurjusekortsu” botuliinisüste tegemas. Teate, mis on naljakas? Kui ma konsultatsioonile läksin, anti mulle kätte peegel ja küsiti, et mis sind siis kõige rohkem häirib. Ma pidin ausalt vastama, et tegelikult ei häirigi mind otseselt midagi, aga kuna tänapäeval on olemas kõik võimalused, et parem välja näha, siis miks kannatada kommentaare ja näha (väidetavalt) vanem välja kui 37. Kokku sai konsultatsioonil lepitud, et teeme kolm protseduuri: botuliinisüstid, korrigeerime ülalaud ja protseduuride vahele teeme ka IPL fotonoorenduse kuuri, et eemaldada pigmendilaigud ja parandada naha üldist toonust. Ajaraamiselt peaksin ma saama teile enne ja pärast pilte näidata veebruaris.

Süstide mõju peaks avalduma näha olema kahe nädala jooksul, kuid teate, ma tundsin end juba eile kuidagi uuesti sündinuna. Mul oli hea meel, et ma selle sammu ette võtsin. Marek naeris kodus, et ju mul ikka kusagil mingi silmarõõm on, et no kelle nimel ma siis nüüd pingutan, et ega ju ometi oma mehe jaoks. Osaliselt on tal õigus, et jah, esimese asjana mõtlesin ma loomulikult enda peale. Oma enesekindluse tõstmise peale. Aga võimalikest silmarõõmudest on mul ükskõik ja teine osa minust mõtles just oma mehe peale. Küllalt on neid naisi, kes keskea saabudes oma välimuse käest ära lasevad ja siis pärast krokodillipisaraid valavad, et mees teisi vaatab. Ei, minu abikaasa ei ole selline, kes vaid inimese välimust hindab, tema esimene reaktsioon oli “aga mind ei ole ju sinu kortsud kunagi häirinud?”, kuid kui silmarõõmude ja muud naljad kõrvale jätta, siis sai temagi aru, miks ma Medemisse pöördusin.

Hoidke siis nüüd pilk peal blogil kui tahate samm-sammult näha, mis edasi toimuma hakkab. Kogu teekond saab teoks tänu koostööle Medemis nahakliinikuga.

*Pealkiri on siiski kerge sarkasminoodiga öeldud. Ega see välimuse kallal tänitamine midagi tänuväärset just pole.

//

To be completely honest with you, I have to go back in time, about 17-18 years. That was the time when being tanned was pop. And not being tanned only in summer time, but to be proper dark. ALL the time. The sun was my friend. I used to sunbathe whenever I could. I was never using sun lotion. Aunty Helju (a wise woman may I add) told me all the time – Eveliis, don’t sunbathe, it’s not good for you. Your skin will get old and wrinkly. Did I listen to her? No, of course not. Instead, I started to visit sun beds more often.

At the age of about 18 I started smoking and I was doing that until becoming pregnant. Simple calculation says that was 15 years all together. In uni I was also a party animal. Everyone was. Wednesday, Thursday and Saturday night was about clubing. From week to week. Everyone was. Dancing in nightclubs until early morning. You had a couple of hours nap, then rushed into lecture. And like that for years.

Aunty warned me to wait until I turn 35, when I will start getting older and see the results of what sun and lack of sleep can do. What do you think I replied to her? Heh, I don’t care, at 35 I’m so old that it doesn’t matter how I look. Be honest, even you felt at the age of 20 that 35 is seriously old.

Before I realized, 20-year old me had turned 37. I do own mirrors and though I haven’t sunbathed for a long time, have lived smoke-free life for four years, and don’t know the meaning of the word partying, like I said I have mirrors at home and I can see the outcome of all the above. Probably I also have the sort of skin that wrinkles quicker and easier. Heavy eyelids are inheritance from my dad’s side of the family. I was actually looking at his wedding picture recently and I must admit, though my dad is a gorgeous looking man, I could see the future of my eyelids. Despite the wrinkles and the heavy eyelids, I have never had problems with self-confidence and I have never felt old or ugly. Of course I have had thoughts about injections or operations, but never too deep or serious. I wasn’t bothered. Being a public blogger, whose sometimes very sharp opinions are read by thousands of people a day, criticism has become a part of my life. Over the years I have become thick skinned (literally), so majority of it all just comes and goes. But there are some sayings that make me think and if you hear comments about your looks on a daily basis, it will start to effect. And you start to think HOW old do I look then?

I extra went to internet forum to find some examples, which wasn’t really that hard as one of most popular discussion was actually about my looks:

  • This is why she looks 15 years older, I really though she is 45+ and not 35.
  • Constant whining, negativism, dissatisfaction with everything and everyone makes people look older as well.
  • She is definitely one of those, who appears older than she really is. She knows it and that’s why she is usually wearing sun glasses on photos.
  • I am the same age as her, but don’t look an oldie as she does.
  • From a distance even my grandmother looks 35.
  • Tough. Life is so un-fare to some people. Or maybe she has done everything she can to look so bad. I don’t believe the latter, so it must be total lack of luck.
  • I think that the visual quick aging of Backpack is because she “has worn” her facial muscles like that. Having her face constantly tensed up, wrinkling, sulking and general resentment – the facial muscles remember this position and have now stayed like this. If I was her, I would give my face cup massage at home. Or even normal massage would help to ease the tensions in face.

This is only one page worth of commentaries. I would have never thought this, but I sincerely have to say THANK YOU to you all in the forum. If you hadn’t constantly criticized my looks, I would never have gone to Medemis Clinic. At first I went there only to have a simple consultation. But everything moved so fast, that on the first appointment on Wednesday we came up with the plan on what to do with my face and already on Thursday I went for my first procedure – botulinum injections into forehead. You know what is funny? When I went for my consultation, they gave me a mirror with a question – what is bothering me the most? I had to be honest and say that nothing is really bothering, but as now days we have the possibility to look better, then why put up with the comments and (supposedly) look older than 37. We agreed on the consultation to do three procedures – botulinum injections, correcting eyelids and in between these two procedures also carry out IPL photorejuvenation cure to remove pigmented spots and improve the general health of my facial skin. In theory I should be able to show you before and after pictures in February.

The effect from injections should be visible in two weeks, but I felt like a new born already on the same day. I was so glad to have decided and do this. Marek was laughing at home that I must have feast for eyes somewhere, because of whom I am doing all this as obviously I am not doing this for my husband. He is right, partially, as first and foremost I was thinking about myself to raise the level of my self-confidence. And of course I was thinking about my husband. I don’t care about any feasts for eyes. There is far to many women, who stop taking care of themselves when mid-life arrives and cry later, because the partner/husband is looking at other women. No, my husband is not one of those, who only appreciates the look. His first reaction was “but I have never been bothered by your wrinkles”. In the end though, if we leave out all these jokes about feasts for eyes, then even he understood why I went to Medemis.

Keep an eye on the blog now if you want to see step-by-step what is going to happen. All this journey will be happening thanks to the co-operation with Medemis.

* The title is written with sarcastic tone in it. In the end of the day, it is not nice to hear criticism about you and your looks.

Käekott

/ Eveliis / 26 Comments

Suure tõenäosusega on see nüüd jälle üks neist postitustest, mille eest mind virtuaalselt oksa tõmmatakse, sest mis inimene ma selline olen, kes selliseid asju tähele paneb, arvustab ja siis veel ka kirja paneb. Kelleks ma ennast pean? Kas ma ikka peeglisse olen vaadanud? Aga see selleks.

Ma olin mõnda aega tagasi ühel üritusel, kus oli ka palju naisettevõtjaid ja teate, mis ma panin tähele? Paljud naised nägid võrreldes meestega rääbakad välja. Oodake, pange see virtuaalne kivi tagasi. Las ma seletan. Meestel on üldjuhul lihtne. Igal mehel on kapis üks ülikond, ühed korralikud kingad ja lips – kui ülikond on klassikaline, king läigib ja lips on ees, siis ongi laias laastus pilt korrektne. Muidugi on erandeid. Alati on erandeid, aga üldpilt on pigem korrektne. Kuna naisi oli üritusel vähem, siis paratamatult hakkasid nemad ka rohkem silma. Ma ei arvusta riietust kui sellist, sest ma ei viitsi maitse üle kakelda. Vaid seda, et üldmulje oli odav. Asi ei ole selles, et kui palju asi maksab, aga kui naisel on jalas ära trööbatud jalanõud ning käekott, mis hargneb, on määrdunud, aga Valentino kirjaga, siis rohkem polegi vaja, et üldmulje oleks rikutud.

Ja ma tahangi rääkida käekottidest. Ma armastan (käe)kotte. Minu eelistus on suuuuuuured käekotid, kuhu terve elu sisse mahub – veiniavajast ja kruvikeerajast raamatu ja huulepulgani, aga mulle meeldivad ka paljud väiksed käekotid. Lemmikuim üks nahast pruun käekott (blogipäise pildil ka näha), mille ma Vintage Humanast ühe euroga soetasin. Superpraktiline kott. Minu maitse järgi ka täpselt. Aga ma saan aru, et maitsed on erinevad. Igaühele oma – kellele kirju Desigual, kellele heegeldatud võrkkott, kellele Jürgen Ligi pildiga kandekott, kellele litritega Guess, kellele vanaemalt päritud käekotike 1950-aastatest, kellele Louis Vuitton, kellele Hermes. Selles pole küsimus.

Aga palun selgitage mulle ära, miks üks endast lugupidav naine läheb üritusele, kus ta esindab ennast ja oma ettevõtet, püüab luua ärikontakte ning võtab kaenlasse määrdunud ja narmendava Valentino koti? Koti, mis kaugelt karjub feeeeiiiiik! Ärge tulge jälle selle argumendiga, et no vaatas, et kena kott ja ei tea firmanimedest midagi. Ma ei arva, et kõik naised peaksid kõikide brändidega kursis olema, aga teatud ringkonnas liikudes võib olla võiks. Ei jäta ju endast lihtsalt head ja professionnalset, eduka äriinimese muljet feikkotiga ringi lehvides? Kotil ei pea üldse mitte mingit nime olema, see pole üldse teema aga reegel võiks ju olla, et kui originaal Valentinot/Guccit/LV-d ei jaksa osta, siis alates mingist vanusest feikkotti enam ei osta. Teine reegel võiks olla, et naise käekott (ja mobiiltelefonikaaned) ei oleks määrdunud ja räsitud?  Vabaaja- ja rannakott on midagi muud kui käekott, millega minna ametlikumale kohtumisele/seminarile/konverentsile. Ei?

Teen naistele jälle liiga ja pean ennast teistest paremaks?

Ma ei hooli üldse asjadest, ma hakkasin spirituaalseks. Note to self: vajan uut diivanit, pane juuksuriaeg kinni!

/ Eveliis / 17 Comments

 Ma olen aru saanud, et ükskõik, mida ma teen või ütlen, siis on mingi grupp inimesi, kes ei jõua postitust lõpunigi lugeda enne kui kusagil on jutt lahti. Jutu võib erinevates variatsioonides kokku võtta kolme võimaliku variandiga: ebasümpaatne ja loll, kibestunud ja kole, sellest ka tema kohutav välimus, et ta on kogu aeg eluga rahulolematu või vaimselt haige, sest sööb ikkagi ju antidepressante. Ma ei viitsi enam tuuleveskitega võidelda. Las sellele grupile inimestele jääb nende arvamus.

Kui ma kirjutaksin blogis, et teate, kallid sõbrad, ma olen tegelikult eluga rahul selles punktis, kus ma olen ja tänu nendele õppetundidele, mis ma olen saanud, siis kubiseks see blogi ja mõned foorumid kommentaaridest, et mida sa valetad, ära kujuta endale ette. Kui see grupp inimesi teaks minu kiindumust Ibsenisse, siis nad karjuks mulle “Eluvale, eluvale, eluvale!” Sest kuidas ometi saab olla eluga rahul, kui nii palju on läbikukkumisi, ebaõnnestumisi. Mis õppetunnid. Karma, puhas karma! Selle eest, et oled õel ja vastik inimene, kade, kibestunud ja elus pettunud. Lõpeta meile ja endale valetamine ning tunnista endale, et sa oled läbikukkuja. Kole pealekauba. Vana ja väsinud. Närtsinud. Karma, karma, karma. Mis sellest, et ma karmasse ei usu.

Ja sellepärast ma ei kirjutagi oma tegeliku mina leidmisest. Õppetundidest. Teekonnast. Muutumistest.  Sest minu suust kõlab see valena. Ebausutavana. Keegi ei usu, et mina, kes ma olen elu aastaid hinnanud läbi asjade, ennast defineerinud läbi edu (olgu see siis enda või tuttavate oma), olen elus õppinud üle kõige hindama asju, mis on tasuta. Muidugi ei usuks keegi ka seda, et mind huvitavad asjad, mida teaduslikult ei saa selgitada. Asjad, mida ma oma mõttejõuga suunata saan. Näiteks on mul paar nippi rahaga suhtlemiseks. Mu sõbranna õpetas mulle seda aastaid tagasi, aga ma ei räägi teile seda, sest mida tean mina, rott, rahaga suhtlemisest. Ma ei räägi sellest, et kui mul on raske, saan ma tuge oma vanatädiga rääkides. Ma olen veendunud, et ta on mu kaitseingel. Aga ma ei räägi sellest, sest minusugusel inimesel ei saa ju ometi kaitseingleid olla. Kaitseinglid on vaid headel inimestel.

Ma võiksin olla popp ja rääkida sellest, et olge õnnelikud sellisena nagu te olete ja sellena, kes te olete ning kus te olete. Aga ma ei saa. Miks? Sest ma ise ei usu sellesse. Kui inimene ei ole rahul oma tööga, tuleb midagi ette võtta. Kui inimene ei ole rahul oma abikaasaga, tuleb midagi ette võtta. Kui inimene ei ole rahul oma välimusega, tuleb midagi ette võtta. See kõik on normaalne. Seda ei pea varjama, et me oleme teatud asjadega rahulolematud. Me ei pea endale valetama, et oleme rahul sellisena nagu me oleme. Make peace with yourself and your body busslhit ja muu. Jajah.  Ma ei räägi sellest, ma ei veena ennast, ma ei taha end veenda, sest ma ei ole rahul ei ülekaalu ega kortsudega. See muide ei tähenda, et ma ennast vihkaksin. Sellel on suur vahe. Ma olen kõigele vaatamata väga enesekindel, sest mul on ka muid omadusi, aga ma ei hakka kunagi armastama ei oma kõhupekki ega oma raskeid laugusid. Miks ma pean neid armastama? Ja kuna ma sellisest sügavast armastusest ei räägi, siis olen ma kibe, kade, katki, kole. kohutavalt ebasümpaatne.

Ma saan aru, et inimesed koogutavad kaasa blogijatele, kes räägivad vaimsest ärkamisest ja endaga rahu tegemisest, ümbritsevast mitte end häirida laskmisest ja harmooniast. Nii on nii zen. Materiaalsed asjad neid ei huvita, vaid piirideta armastus, sisemine ärkamine ja sisemine ilu. Nad teavad täpselt, et iga inimene on ilus, kõik väärivad ühtemoodi armastust ja mõistmist. Nad teavad täpselt kui oluline on rahulolu ilma asjadeta. Nad teevad endast ilusaid pilte ja panevad ilusaid sõnu ritta. Nad on nii zen. Nende küüsi katab laitmatu geellakiga maniküür, nende juukseid kaunistavad kuldsed kunstjuuksed, nende nägu on laitmatu meigi all, nende kodus on vaid uuemad ja ilusamad asjad, sest vanad, paar kuud tagasi soetatud asjad, on nii mõttetud, saastavad liialt keskkonda. Nemad on need inimesed, kellele me vaatame alt üles, sest nad oskavad olla nii nemad ise. Nad on rahul sellega, mis elu nendele andnud on. Nad ei taha midagi rohkemat. Ma mõistan.

Mina tahan ka nii zen olla. Võib olla ma juba lähiajal muudan midagi enda juures. Võib olla võtan ma ära kunstripsmed, aga võib olla lasen ma midagi juurde panna. Kes teab. Aga siis ma saan ka hakata ennast armastama. Sellisena nagu ma olen. Ja teie kõik, kes te mind vihkate, ka teie hakkate mind armastama, sest ma olen nii ilus.

Mul on inimeste pärast häbi!

/ Eveliis / 12 Comments

Murelik isa, kes oli oma lapse kuuenda klassi ühiskonnaõpetuse õpikut sirvinud, avastas, et õpik kujutab perekonnana ka kahte samasoolist lapsevanemat. Ta tõstatab vallaelanike lehel küsimuse: miks sellisel kujul perekonda kujutatakse? (ÕHTULEHT)

Mul on selliste murelike isade pärast häbi. Ma ei mõista lapsevanemaid. Viieaastane peab õppima, et elu on tihti ebaõiglane, aga kuuenda klassi laps ei tohi teada saada, et aastal 2018. on igasuguseid perekonnamudeleid? Tulge oma urust välja palun. Saage aru, et me elame muutuvas ühiskonnas. Ma reaalselt ei mõista inimesi, kes rõhutavad kui väär on perekond, mis koosneb kahest samasoolisest lapsevanemast? Kui need kaks samasoolist pakuvad lapsele armastust, hellust ja hoolt? “Aga see on ju rõve, mida nad magamistoas teevad?” kuulen ma tihti argumendi samasooliste vastu. Halleluuja! Esiteks uskuge mind, paljud heterod võivad palju rõvedamaid asju teha oma magamistoa uste taga. Teiseks – see, mis toimub vanemate magamistoas ei mõjuta nende lapsevanemaks olemise omadusi.

Mul on piinlik lugeda kommentaare.

Ma ei saa aru kuidas me oleme jõudnud nii kaugele, et see vaimne hälvarlus on normaalne ja selle mittedolereerimine on juba tabu. Nutma ajab see, et me ei saa oma lapsi kasvatada teadlikuses ja õpetuses, et tegu on psüholoogilise hälbega kui kaks omasoolist üritavad perekonda mängida, see ei ole ega saa olema perekond!

perverssus ei ole erinevus vaid rõve valik

Selline “õpik” ei tohiks kusagil koolides olla õppevahendiks.Kui keegi räägib,et vot Rootsist tuleks eeskuju võtta,siis ma leian,et mingil juhul ei tohi seda teha.Erinevus ei rikasta!

SUNDRAVILE need õpiku koostajad!

Täiesti haiged inimesed oma homopropagandaga!

Lapsed ei ole ju ometi rumalad, miks nendele siis valetada, et sellist perekonnamudelit ei eksisteeri? “Aga kuidas siis lapsele seletada, kust ta tuli, kui teda kasvatavad kaks samasoolist?” on teine argument, mida ma tihti kuulen. Ema, anna padruneid, tahaks ma vaid öelda! Ja siis vanemad imestavad, kust tulevad koolikiusajad? Sellistest perekondadest, kes kõiki, kes ei vasta “ühiskondlikele normidele” hälvikuteks ja haigeteks inimesteks nimetavad.

Kuidas lohutada last, kes ei saanud sünnipäevakutset?// How to comfort a child that did not get invited to a birthday party?

/ Eveliis / 83 Comments

Kui ma Idale täna lasteaeda järgi läksin, küsis ta minult, kas lähme ühe tema rühma tüdruku sünnipäevale. Vastasin, et ma ei usu, et sellel tüdrukul sünnipäev täna on ja vaevalt keegi esmaspäeva õhtul sünnipäeva peab. Idale nimelt meeldib sünnipäeva mängida ja nii ma arvasin esialgu, et tegu on mänguga. Ida jäi endale kindlaks, et tüdruk olla teda sünnipäevale kutsunud, ühte mängutuppa ja palus mind, et ma teda lubaksin. “Palun, emmmmme, paluuuuuun!” Sai selgeks. et tüdrukul oli tõepoolest sünnipäev täna. Mingi päev olid osad lapsed rühmas kutsed saanud, tüdruk oli rühmas jaganud. Kas kõik peale Ida said või kes said, ei teadnud mina ega õpetaja. Asi polegi tegelikult selles.

Mina olen veendumusel, et lasteaiarühmas tuleb kutsuda kõik lapsed, seda lihtsalt põhjusel, et minu arvates ei saa lapsed veel täpselt aru ei ajast ega sellest, kes parasjagu sõbrad on. Üks päev üks ja teine päev teine. Mina lapsevanemana ka ei tea, kes sõber on, lihtsam, nii et keegi ei tunneks end kõrvale jäetuna, on minu jaoks kutsuda kõik. Ma rõhutan, et kõikide laste kutsumine on MINU jaoks loogiline. Ma ei taha öelda, et kõik vanemad peavad kõik lapsed kutsuma. Küll aga tahan ma öelda, et lapsed tuleb kutsuda nii, et keegi ei tunneks end kõrvaletõrjutuna.

Niisiis tagasi Ida juurde. Laps palub mind pisarsilmil, et ta võiks tüdruku sünnipäevale minna. Nutab hüsteeriliselt, et aga tüdruk ütles, et tal on täna sünnipäev ja seal mängutoas. Ma selgitan, et kui kutset ei ole saanud, siis me ei saa lihtsalt sünnipäevale minna. Laps nutab ja nutab ega saa aru. Õpetaja selgitab, et alati pole kõik kutsutud ja võib olla on tüdrukul sünnipäev oma sugulastega. Tuleb teisi sünnipäevi, teiste laste omasid. Pole hullu. Aga lapse jaoks on hullu. Kuidas lohutada last, kes ei saanud sünnipäevakutset?

On minu kui lapsevanema kohus last lohutada ja talle õpetada, kuidas asjad käivad. Ma ei olnud selleks nii ootamatult valmis. Murtud südamega laps teeb iga lapsevanema õnnetuks ja minusuguse kogenematu vanema ka kohmetuks, ma lähen segadusse. Laps karjub minu peale, peksab mind kätega, et miks ma ei luba tal sünnipäevale minna. Üks osa minust tahab endast välja minna. Mina ei ole ju süüdi. Teine osa tuletab meelde, et “sa pead jääma rahulikuks, sa pead jääma rahulikuks, kallista oma last”. Tema ei ole ju süüdi. Koju jõudes on laps maha rahunenud, ei saa veel ikka täpselt aru, miks kõik ei ole kutsutud. Ta ei peagi aru saama, ta on laps.

Aga aru peaksid saama vanemad, kes lasteaeda sünnipäeva kutsed kaasa annavad ja lasevad neid niimoodi jagada. Mulle tuli kohe silme ette klassikaline noortekomöödia, kus kisakooritüdrukud valivad, keda peole kutsutakse. Kallis lapsevanem, mõtle selle peale. Täna on sinu laps võib olla see kisakooritüdruk, kes rõõmsalt kutseid jagab. Homme võib ta olla see laps, kes kutset ei saa. Kas sa tahaksid siis, et kutse saanud lapsed tema nina all lehvitaksid? Lapsed võtavad asju palju rohkem hinge. Nende jaoks võib tühine sünnipäeva kutse tähendada maailma kokku varisemist. Isegi kui omavahel polda parimad sõbrad. Kallis lapsevanem, mõtle erinevate olukordade peale. Pane end laste kingadesse!  Poeta kutse kappi! Saada kutse meili teel! Kallis lapsevanem, seda ei ole ju nii palju palutud, et sa teiste laste tunnetega arvestaksid?

//

When I went to pick up Ida today from the nursery, she asked if we were going to one girl’s birthday. I doubted as I didn’t think the girl had birthday today and no one really celebrates their birthday on Monday. And that is how I explained it to her. The thing is, Ida likes playing birthday, so I assumed at first that she was playing again. But she was determined, that the girl invited her to the party, to a soft play room, and begged me to let her go. “Please, mummy, pleeeease!” It turned out the girl really had birthday today. Few days back, some of the children had received an invitation when she was handing them out. Did everyone receive it beside Ida or who did, I didn’t know. Nor did the teacher. This is not the point though.

I’m convinced that while in nursery you should invite everyone to your part, only because children at that age don’t understand the concept of time and friendship. They are friends with one child today, and tomorrow with somebody else. I, as a parent, am not sure who is a friend at this particular moment. Therefore it would be easier for me to invite everybody so no one was left out. I need to stress here, that inviting everybody seems logical TO ME. I am not saying that every parent should do the same, but I do think children should be invited so as not make anyone feeling left out.

Now, back to Ida. She is begging me with tears in her eyes, that she could go to the party. She is getting hysterical, because the girl said she has birthday today in this play room. I am trying to explain that if you didn’t get an invitation, you cannot just show up. She keeps crying and doesn’t understand. The teacher explains that not always everyone is invited and maybe she is celebrating with her family this time. There will be other parties for other children. It’s not the end of the world. How do you comfort a child who didn’t get invited to a birthday party?

It is my duty as a parent to comfort my child and teacher her how things work. I wasn’t prepared for it. A child with a broken heart makes any parent sad and an inexperienced parent like myself, also feeling awkward, I get confused. The child is screaming at me and beating, because I’m not letting her go to that party. One part of me wants to get pissed off. This is not my fault. Other part reminds me to stay calm, to hug her. This is not her fault. By the time we arrived home, she had calmed down, but still didn’t understand why everyone is not invited. She doesn’t have to, she is only a child.

But the parents, who send the invitations to the nursery for handing out, should understand. For some reason, an image of a classical comedy where cheerleaders are choosing whom to invite to a party, pops into my head. Dear parent, think about it. Today, your child is the cheerleader handing out the invitations. But tomorrow she might not get invited. Would you want other children with the invitations rub it under her nose? Children take things into heart so much harder. For them, not getting a simple invitation might mean the end of the world. Even if they are not the best friends. Dear parent, please think of different situations. Put yourself into their shoes! Put the invitation into locker. Send it via email. Dear parent, it is not a lot to ask to be more considerate with other children’s feelings.

 

I have a dream!

/ Eveliis / 17 Comments

Täpselt nii oligi, et nägin mina unes, et me vahetasime ülemisel korrusel toad ära. Ida sai meie magamistoa ja meie tema toa. Tundus nii geniaalne ja lihtne teostada. Marek püüdis mind küll ümber veenda, mitte selle pärast et ta oleks mõtte vastu olnud, vaid seepärast, et ta teadis, millise töö see endaga kaasa toob, kuid lõpuks hakkas talle ka mõte meeldima. Nii me veetsimegi nädalavahetuse ülemist korrust ümber tõstes. Või kui aus olla, siis mina ja Ida aitasime segaduse tekitada ja Marek jäi meie uut magamistuba pahteldama ja värvima.

Samal ajal käisime meie Uue Maailma Tänavafestivalil. Sain kokku oma pinginaabriga, ikka veel pean ma teda üheks oma parimaks sõbrannaks. Kohtume küll harva, aga alati on soe tunne teda näha. Nägin hiljuti Facebookis just üht pilti ringlemas, kus kirjas, et kas pole mõnus kui sul on sõbranna, kellele ütled lihtsalt “kas mäletad?” ja siis naerate ohjeldamatult. Nii on meiega ka. Kõndisime UMF-il mööda saunavihtadest, Pips küsis “kas mäletad?” ja mõlemad hakkasime naerma. Lapsepõlv tuli täiega meelde.

Pühapäeva õhtuks saime endisesse Ida tuppa – peale 11 aastat – ka põrandaliistud pandud. Tegelikult on mu maitse muidugi selle ajaga muutunud ja tahaks teistsuguseid, aga kooner minus ei luba uusi liiste osta kui kodus on kasutamata liistud olemas. Pealegi olid need nii umbes kuus aastat nukralt toanurgas oodanud, et kuna nende aeg tuleb. No nüüd tuli. Ja teate, kuigi nüüd on natuke lisaremonti teha, siis mul on hea meel, et mul see paganama uni oli. Esiteks tõepoolest on loogilisem kui Idal on suurem tuba ja meil väiksem tuba. Pluss on magamistuba nüüd värava poole ja on näha ja kuulda kui keegi tuleb. Lisaks andis see hoogu ülemise korruse poolikud remonttööd nüüd lõpuks ära teha. “Aga selleks peate te Idaga jalust ära minema Norra!” ütles Marek.

Juba kahe nädala pärast läheme. Aga Marek tuleb ka kaasa:D

Nägite me lubasime Skype´i ja Hugo ka meie lähedale? Karvad ajasid küll iiiiiilgelt närvi, aga pidasime hambad ristis nii kaua vastu, et pildi tehtud saaaks. 

PS: Kui keegi teab soovitada soodsat ja ilusat jalanõudekappi, siis ma olen all ears.

Nad panevad su vangi!

/ Eveliis / 22 Comments

Alustuseks ütlen ma kohe, et Katrin Lustist ma suurt ei hooli ega pea. Kunagi kui ta Lust-Buchanan või mis iganes oli lugesin ta lugusid kerge muigega. Kuu-uurijat olen mõned korrad vaadanud. Kindlasti ei ole tegu minu teetassikesega, aga otseselt kehv saade ka ei olnud. Moodsa aja “Võsareporter” või nii. Juhtusin nägema ka lugu kassivabrikust. Ütleme nii, et Katrin Lust oskab draamat teha. Et ikka põnevam oleks. Dramaatilisem. Aga kui ta paljastas kassivabrikuid ja pedofiile, siis pole oluline, milline on tema saatejuhtimise stiil. Oluline on see, et kassivabrikud ja pedofiilid on tülgastavad.

Nüüd loen, et prokoratuur läheb Katrin Lusti vastu kohtusse. See riivab natuke minu õiglustunnet. Jah, ma saan aru, et ei tohi niimoodi sisse tungida. Jah, ma olen nõus, et seaduse rikkumine ei saa saada tavaks. Jah, ma saan aru, et ei ole eetiline. Eetline või mitte, kuid Katrin Lustist on Eestis kindlasti suuremaid kurjategijaid. Kohtuasjad venivad sest prokuratuuril pole ressursse. Mõned menetlused lõpetatakse, sest kohtualuse tervislik seisund ei luba. Aga Katrin Lust tuleb kindlasti vangi panna. Ausalt noh!

Lapsevanemana vihkan ja kardan ma üle kõige pedofiile. Loen uudiseid sellest, kuidas paadunud pedofiilid vanglast vabanevad ja meelitavad sotsiaalmeedias tüdrukuid ning ausõna, mul on p….ui, et nii ei ole ilus ja eetiline, vaid mul on hea meel, et keegi sellistel tegelastel silma peal hoiab ning nende tegevusi paljastab. Isegi kui ei ole otseseid tõendeid, vaid kahtlused.

Oh kooliaeg oh kooliaeg

/ Eveliis / 9 Comments

Ma ei mäleta, kust ja miks ma need vanad koolipildid välja kaevasin, aga jube nostalgia – nagu vanainimesele kombeks – tuli peale. Mulle täiega meeldis koolis käia. Ma olin üks neist hulludest, kes juba augusti alguses hakkas koolimaja juures jõlkuma, et saaks teada, kuna õpikud kätte saab. Siis ei olnud ju internetti ja teavitus pandi paberiga koolimaja akna peale. Muidugi ma teadsin, et see teavitus ei teki sinna enne augusti teist poolt, aga nagu korralik nohik ikka, käisin ma varakult vaatamas, et jumala eest õpikute hagamist maha ei maga.

Õpikutega oli see naljakas asi veel, et jube oluline oli kohe teada saada, kes eelmisel aastal raamatut kasutanud oli. Õudselt äge oli kui see oli mõne popi poisi või silmarõõmu kasutuses olnud. Mida see andis – biitsmii täna – aga siis oli oluline? Ja kuigi raamatusse ei tohtinud ju kirjutada, siis mõnikord vedas ja keegi oli siiski harilikuga ülesannete vastsued ette kirjutanud. Juhtus ka seda, et vastus oli vale. Kooliaasta lõpus vaatas raamatukogu tädi üle, kas raamatud on korralikult hoitud. Jube hirm oli alati, et kas ikka on või tuleb…karistus. Ma isegi ei tea, mis see karistus tol ajal olla võis ja mitte, et ma oma õpikuid ei hoidnud, aga mõni oli eelmiste omanike poolt juba nii kapsaks loetud, et nurgad läksid ikka koledaks ja hirm oli, et raamatukogu tädi ajab minu kraesse kapsaks loetud raamatu. Ei ajanud. Küll aga juhtus mõnikord nii, et mõni raamat oli koju ununenud, siis tuli see kindlasti samal päeval ära tuua. Ei olnud midagi nii, et homme toon! Istusid bussi peale ja tõid teisest linna otsast raamatu ära õigel päeval. Nii nagu kästi.

Enne kooli algust tuli kindlasti üle vaadata koolivorm. Et oleks puhas ja korralik. Ruuduline kooliseelik ei olnud algklassides lubatud, aga mina tahtsin. Mulle nii meeldis see ruuduline seelik. Nagu näha on mingil põhjusel mul lubati ka sellega käia. Ja valge pidulik pluus meeldis mulle. Nii ilus satsiline krae oli. Kahju, et seda nii harva sai kanda. Koolivorme sai kui ma õigesti mäletan osta Tartus kahest poest – või oli nii, et ühes müüdi poiste riideid ja teises tüdrukute omasid? Ruudulisi seelikuid muide ei olnud väga saada. Ma mäletan seda õnne kui ma enda oma kätte sain! Hea on, et sain, sest viiendast klassist ei olnud (vist) koolivorm enam kohustuslik ja kui ma ei oleks oma jonni ajanud ja algklassides ruudulist seelikut kandnud, siis ma ei olekski seda kanda saanud. Pioneeriks ma ei saanudki. Enne muutus riigikord:D

Kuigi mulle meeldis metsikult koolis käia, eriti algklassides, kartsime me osasid õpetajaid nagu tuld. Keemiaõpetaja Kütt on legendaarne koolihirm. Algklassides puutusime me temaga vaid koridoris vahetunni ajal kokku ja hoidku jumal selle eest, kui talle jooksmisega vahele jäid. Vahetunni ajal tuli jalutada. Ringiratast. Keegi ei vaielnud Kütile vastu. Hull õpetaja oli, aga praegu täiskasvanuna mõtlen ma, et tegelikult oli pull kuju. Hea huumoriga. Sarkastiline. Ütles, nii et oli öeldud. Ühekorra tõmbas klassipäevikusse joonlauaga kõigile “ühed”.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg…

Kas te viimasel pildil Mareki leiate üles?

1743522_683997211661283_950512693_n1798769_683996074994730_741242117_nblogger-image--1189135408

blogger-image-1607963451

1926115_775168829213709_8653736427473234048_o.jpg

Sellest hoolimata soovin teile edu töökoha otsingutel

/ Eveliis / 5 Comments

Kui ma kusagil olen kokku puutunud Murphy seadusega, siis on see töökoha ja tööpakkumistega seoses. On olnud perioode, kus ma OTSIN tööd ja saan n+1 vastust, mis lõppevad lausega “sellest hoolimata soovin teile edu töökoha otsingutel”. Jumalast närvi ajab eksju. Mis mõttes te ei kutsu mind kohale, ei oota mind punane vaip lahti rullitult, kas te ei tea kui hea töötaja ma olen? Enesehinnang hakkas kõikuma ja hakkasin mõtlema, et mis – kas ma olengi ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga nagu üks vana hea klassik on öelnud.

Ühtäkki täiesti kogemata ILMA OTSIMATA satub vaatevälja üks töökoht, mis kõnetab. Kandideerin, saan tööle. Ja SIIS hakkavad tööpakkumised. Kutsed vestlustele. Üks neist pakkumistst oli üsna ahvatlev. Vastasin, et teate, hetkel paneks mind töökoha vahetuse peale mõtlema vaid väga korralik motivatsioonipakett ja usun, et on teisi kandidaate, kes on väiksemate nõudmistega. Sain vastuse ka. Küsimusega, et mis need nõudmised siis on. Kuigi ma teadsin, et ma ei kavatse töökohta vahetada vastasin. Ja sain jälle vastuse. Kõik on läbiräägitav.

Tundsin end ühelt poolt kehvasti, et kohe ei vastanud, et ei ole tegelikult pakkumisest huvitatud, teiselt poolt aga paitas see vestlus ego. Aegajalt on seda ka vaja. Siiski sain ma selle meeldiva vestluse lõpetada lausega “sellest hoolimata soovin teile edu õige kandidaadi leidmisel.”