Mul ei tulnud õhtul und. Scrollisin Facebookis, Instagramis, Delfis, blogides ja mõtlesin ühe raamatu peale, mida mu sõbranna hiljuti luges. Ma nime ei mäleta, aga laias laastus räägib sellest, kuidas inimese aju töötab. Muuhulgas toodi seal välja ka see, et kui ikka midagi väga kritiseerid, siis on selle taga kadedus. See teooria hakkas mind närima.
Ühelt poolt olen ma sellega nõus. On ikka asju, mis teevad kadedaks. Või panevad mõtlema, et aga miks tema ja mitte mina. Ma ei tea, no näiteks, miks tema võitis loteriil suure summa, miks tema sai päranduseks kadunud lehma lellepojalt villa Balil, miks mina ei võitnud seda konkurssi, miks mina ei saanud seda tööd, miks mulle ei kuku midagi sülle. Inimlik kadedus. Samas natuke selline abstraktne kadedus. Otseselt ju ei häiri või ei pane vanduma, aga natuke ikka kriibib, kasvõi korraks. Siis läheb meelest ja liigud eluga edasi. Võib olla hakkad ise tegutsema. Kunagi üks mu tuttav ütles, et kadedus on edasiviiv jõud. Ma olen sellega ka natuke päri. Et kui kadestan, et naaber saab lubada endale x ja y asju ja ma tunnen, et tahan ka, siis pean ma selle nimel pingutama. Hoopis teine teema on see, et me püüame naabrist paremad olla ja end ikka võrdlema kipume.
Hiljuti jäi mulle silma üks arutelu, kus müügis oli uhke villa ja inimesed kommenteerisid, et tasuta ka ei tahaks, sest maitsetu. Maitsetu või mitte, aga mis loll jutt, et tasuta ka ei tahaks. Kas see võiks olla kadedus? Ma arvan küll. Olen ise mõned korrad mõelnud mõnd kodu vms vaadates, et esimese hooga tahaks öelda, et ma küll nii ei teeks, aga siis hakkan mõtlema, et miks ma nii ütlen. Kas seal taga võib ka väike kadedus olla? Võimalik. Et tahaks endale sisestada, et ei meeldi või et mina küll nii ei teeks, siis pole põhjust kadeduseks. Kõlab loogiliselt. Seega kadeduse-teooriaga nõus.
Samas jälle. Paljud tuttavad näod on viimasel ajal abiellunud. Eile vaatasin kolme inimese (naise) pulmapilte. Kõik kolm on mulle ebasümpaatsed, kõik kolm on minu meelest mitte kõige kaunimad naised oma tavaolekus. Kaks neist nägid aga pulmapiltidel välja tõeliselt säravad ja kaunid, õnnelikud ja armastust täis, kolmas see eest oli mu meelest nagu vahakuju, elutu ja kole. Kui ma tooksin selle viimase pildi siia välja ja ütleksin, et no on minu meelest kole naine, siis saaksin ma esimeseks kommentaariks, et kade oled. Püüdsin seda kadedust analüüsida. Kas olen kade? Et ei saanud selliseid pulmi lubada? Et ise ei ole nii ilus? Et ise ei ole armastatud? Et ise…? Meil olid väga ilusad ja armsad pulmad, praegu muidugi teeks ma teistsuguse peo, aga 11 aastat tagasi olime me hoopis teised inimesed. Ilus olen ma piisavalt inimeste jaoks, kes mind armastavad. No ei ole kade. Lihtsalt ei meeldi. Sama ka teatud inimeste tegevused, väljaütlused, arvamused, olek, riietus, soeng, you name it. Ei ole kade. Tee või tina.
Vana hea klassika siin blogi kommenteerijate ja minu vahelisest erimeelsusest. Mulle ei sümpatiseeri Kersti Kaljulaid (mis ei tähenda, et ma teda targaks naiseks ei peaks), ei meeldi ja kõik. Kade. Sest tema on president ja mina ei saa kellekski mitte kunagi. Aga kes seda ütleb, et ei saa kellekski. Mis on kellegi jaoks see keegi? Ambitsioonid on erinevad. Minu ema tahtis, et minust saaks vähemalt välisminister, suursaadik või Nobeli preemia laureaat, halvimal juhul jurist. Ma ei saa öelda, et minust ei võiks üks neist neljast saada (okei, Nobeli preemia siiski välistaks), aga mul ei ole selleks absoluutselt mitte mingit ambitsiooni. Ja kui ma ütlen, et pooled meie ministritest ja Riigikogu liikmetest on lambad ja isegi mina võiks ilma igasuguse probleemita neid asendada, siis ei räägi ju minus kadedus, vaid mõistuse hääl.
Mis “eveliisilikult kibestunud” arvamusblogija ma oleks kui ma ei tooks näiteid ka blogijatest. Pean ausalt tunnistama, et 90% blogijate saavutustest jätab mind külmaks, loen postitusi nagu scrollitavat tapeeti, lihtsalt harjumusest, aga laias laastus jätavad mind külmaks inimeste laste sünnid, uued töökohad, uued kodud, reisid… Välja arvata kui on ilusad kodupildid (nagu näiteks üks mu lemmikblogi,mida mulle täiega meeldib vaadata stiili ja piltide pärast) või huvitavad reisijutud (näiteks Susanna blogis), mis mulle pakuvad lihtsalt mõnusat emotsiooni, aga kadedust ma küll ei tunne, et appike, miks mina ei saa. On blogisid ja blogijaid, kes ajavad mind nii närvi, et ma ei suuda neid isegi lugeda, mitte kadedusest, vaid selle pärast, et nad tunduvad ulmedebiilikud. Kelle jaoks olen mina ulmedebiilik, kes minu jaoks – elu. Osa ajavad mind megalt närvi oma poliitkorrektsusega. Ühte oma endist lemmikblogi ma enam ei suuda lugeda, sest kommentaaridest sain aru, et inimene peab end näiteks minust paremaks ja tema poliitkorrektsus muutus mulle vastumeelseks, kahepalgeliseks. Ometi on “kibestunud” minu blogilistis blogijaid, kelle tegemistele ma elan kaasa ja täiega tunnen rõõmu nende kordaminekutest. Ei jäta külmaks, vaid tunnen siirast rõõmu. Üllatus-üllatus, üks neist on…Herling (te arvasite, et Ebapärlikarp, eksju?) Blogijad ei aja mind kadedaks.
Küll aga julgen ma väita, et paljude kommenteerijate sõnade taga peab olema kadedus. Ma mõnikord loen kommentaare (mitte enda kohta) ja mõtlengi, et mis ajendab inimest niimoodi kirjutama. Lihtne näide. n+1 aastat on kommenteerijad vingunud, et mis inimene see Mallukas on, et lube ei tee. Ja siis teeb tüdruk load ära. Mis läheb lahti. Kommentaarid, et teeme panused, kuna ta avarii teeb, kogume allkirju, et ta ei saaks lube. Reaalselt vastik lugeda. Keegi ütles, et no eks näis, mis auto talle antakse, sest ise ta ju ei osta midagi. Kui selle lause taga ei olnud kadedus, siis ma ei tea, mis kadedus on. Mina oleks ka kade. Kes ei oleks tasuta auto pärast kade? Või tasuta maja ei tahaks nagu eelpool kirjutasin? “Ise teenitud on palju suurema väärtusega” öeldakse. Jaa, osaliselt olen ma nõus. On tõesti hea tunne kui oled ise midagi teinud ja saavutanud, aga tasuta majadest ja autodest ei ütleks keegi ära. Eriti need, kes vastu rinda taovad, et nemad küll ei tahaks.
Osa kommenteerijaid ütleb, et aga miks ma peaksin kade olema sinu (st minu) peale või blogija peale, kel on vaid põhiharidus ja neli last ning kes tööl ei käi. Aga võib olla just selle viimase peale oledki kade? Et pead ise tegema tööd, mis ei meeldi, samal ajal kui keegi “mõttetut mula” kirjutades ära elab. Olgu see siis tasu saades jogurtites, šampoonides või taskurahas. Vähemalt ei pea hambad risti tegema midagi, mis ei meeldi. Ma isegi saan aru, miks minu peale kade ollakse.
Seega see kadeduse teema on ikka nii ja naa. Osaliselt ma täielikult nõustun, et kadedus on kriitika ja sõimu taga, osaliselt jälle ei nõustu üldse. Mida teie arvate sellest teemast?
