Lasteaed või lasteVANEMATEaed

Hästi palju torkab sügisel sotsiaalmeedias silma lasteaedade sügisnäituste meisterdusi. Ma olen lapsena ka lasteaias neid tikkudest ja tõrudest ja kastanitest loomi meisterdanud. Kõik vist on. Aga nüüd on teised ajad, nüüd on teised majad. Enam ei piisa tikkudest ja tõrudest kaelkirjakust või millestki muust, mille laps ise oma peaga on välja nuputanud, nüüd on ikka nii, et mida uhkem ja ägedam seda parem.

Kõige pealt uurivad vanemad sotsiaalmeediast abi – andke ägedaid ideid lapse sügislaada jaoks, kust osta sinist/kollast sammalt, musta kukeseent, kallistavat porgandit (olete ju näinud neid pilte, kus porgand on kasvanud selliseks, et jääb mulje nagu nad kallistaks teineteist?), 89 kg kaaluvat kõrvitsat. Kui materjal ja ideed on koos algab meisterdamine.

Ei. Laps ei tee projekti ise. Vanemad teevad. Ei, nad ei abista kõrvalt, vaid nad teevad asjad ise valmis, sest muidu oleks kas vildakas või valesti või ei oleks piisavalt ilus. Ilus küll, aga nendest täiuslikest projektidest on ju kohe aru saada, et seda ei ole teinud nelja-aastane laps.

Ja sotsiaalmeedia on täis vahvaid/huvitavaid/andekaid/ilusaid/nunnusid VANEMATE poolt tehtud projekte LASTEAIA sügisnäituseks.

Toilet-Paper-Roll-Pumpkin-with-Book-Paper

Ma ei saa sellest üldse aru. Miks peaks lapsevanemad tegema lasteaeda sügisandidest projekte? Kas selliste näituste mõte ei ole lapse loovust arendada? Kuidas see siis last arendab kui vanemad valmis teevad asjad? Ja milleks? Et saaksime omavahel võistelda? Ma tean päriselt ka koole, kus vanemad on koogiküpsetamise võistlusesse päris pagarid ja kondiitrid kaasanud, et tulemus oleks kooli parim. Mis selle mõte on?

Mida õpetajad mõtlevad kui vanemad neid täiuslikke kooke ja meisterdusi kooli ja lasteaeda veavad. Vau, tublid vanemad? Viitsivad lapsega tegeleda? Ma päriselt ei saa aru selliste asjade eesmärgist.

Mul on hästi läinud – mingeid asju pole ma tegema pidanud Ida jaoks lasteaeda, võib olla oleme me sel ajal ära olnud lasteaiast, ma ei tea, aga mulle tundub, et võib-olla on selle lasteaia õpetajad taibanud ära, et arendama peab laste käelist tegevust ja loovust, mitte vanemate oma.

Kui Ida peaks minu abi paluma mingi sügisprojekti tegemisel, siis suure tõenäosusega saaks valmis (MINU poolt) midagi sellist nagu päisepildil. Ma lihtsalt ei ole andekas selliste diy-projektidega. Mul ei ole ka kannatust. Ja ega ma ei viitsiks neid teha ka. Ei, see ei tee minust halba vanemat, kes lapsega ei viitsi tegeleda. Ma lihtsalt käisin lasteaias 30 aastat tagasi ja olen oma meisterdamised ära meisterdanud lasteaia näitusteks.

 

Mis värk nende kustutamistega on?

Mul on paar (hmm, okei räägime hetkel vaid paarist) lolli harjumust. Õhtul enne magamaminekut mängin candy crushi ja scrollin Facebooki läbi selle mõttega, et vaatan, mida erinevates blogides kirjutatakse pealkirjade järgi, et siis hommikul hommikohvi kõrvale lugeda.

Ja ma lähen jummmmalast närvi kui selle kuue tunniga, mis ma magan, on postitus ära kustutatud. Just like that. Okei, üks kord. Okei, kaks korda. Aga blogijad kustutavad oma postitusi pidevalt. Miks? Miks seda teha? Et kirjutad midagi, ei saanud positiivseid kommentaare või üldse kommentaare ja tunned, et krt, siis ma ei taha, et see postitus üleval oleks kui inimesed minuga ei nõustu? Mul on sada tuhat korda inimesed siin blogis minuga mitte nõus olnud ning mõnikord mulle isegi selgeks teinud, et mul ei ole õigus, aga ma ei kustuta ju sellepärast oma arvamust ära. Isegi kui mu arvamus hiljem muutus.

Või milleks siis üldse blogida mingitel teemadel kui pärast ei julge oma näo ja nimega arvamuse taga olla? Ma päriselt ei saa aru. See ajab mind närvi, et inimesed nii selgrootud on. Kas teid ei aja närvi? Mõnes mõttes ju sama, et ajakirjanik tõmbaks mingi teema üles ja siis mõtleks järgmisel hommikul ümber, et pagan, vist läksin liiale, et unustaks ära ja kustutame ära.

21 000

Inimesed Laine Randjärve peale pahased, et too Riigikogust lahkudes ca 21 000 eurot hüvitist taskusse paneb ja ütleb: “Olen olnud riigikogus kaheksa aastat, enne seda neli aastat minister, kus olin samuti riigikokku valitud mandaadi alusel. Olen oma tööd riigikogus ja valitsuses kõik need 12 aastat südamega teinud, mistõttu võtan seaduse poolt ettenähtud hüvitise vastu.

Kas keegi tõesti naiivselt arvas, et kui sülle kukub SEADUSEGA ETTNÄHTUD hüvitis, siis keegi VABATAHTLIKULT loobuks sellest? Päriselt? Et inimestele meeldida? Aateline olla? Ilma südametunnistuse piinadeta? Nalja teete või? Või et ta ütleks, et pole seda ära teeninud, et selle 12 aastaga polegi midagi olulist teinud, pole nagu südamega asja juures olnud ja las see raha jääb. Või et teda tegelikult kotib, et Delfis on (1)700 kommentaari sisuga “riigikogulased sakivad”?  Kommentaarid ja teemad tulevad ja lähevad, Lainele jääb ikka 21 000 eurot.

Ja üldse. Kas teie loobuksite? Ei, ei loobuks te midagi. Miks? Neid laulusõnu teate?

Otsi lolli, kes ei kardaks kolli
kui on kollil rahamaitse suus.
Raha mängib elus põhirolli.
Raha see on õnn ja armastus

Kõrged mõtted see on puhas möga
pole ilu ilma rahata.
söö ja maga, sarvevahet süga –
ega elult muud ei taha ka.

Raha võim on suur ja igavene
elu lühike – raha pikk.
Kel on vähe või on natukene
sellel puudub helge …
sellel puudub helge tulevik

Rohkem ei olegi vaja midagi öelda. Selle nimi on elu. Kui lahkud tavalisest töökohast peale “sada aastat südamega tehtud tööd” saad pudeli veini või konjakit, raamatu ja lilled. Mõned õnnelikumad saavad ettevõtte logoga käekella ka. Riigikogust lahkudes saab lihtsalt 21 000 eurot. Mina sain viimasest kohast lahkudes sõimata. Mis teha. Elu. Kuigi ma oleks ka raha eelistanud. Mul on täiuslikust õnnest natuke vähem puudu kui 21 000. Umbes 8000 euroga oleksin juba mäel.

“Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ka!”// One of the most wonderful places in the world

Istume Idaga hytta terrassil. “Emme, kas see on meie kodu?” küsib ta.

“Ei, see on Satu kodu, aga meie võime siin puhata,” vastan.

“Aga kunagi kui ma beebi olin, siis see oli minu kodu,” ütleb Ida ja vaatab mõtleva pilguga ringi. 

“Jah,” noogutan ma, “kui sa beebi olid, siis me elasime siin, aga tegelikult see on ikka tädi Satu kodu.”

Ida noogutab. Ütleb “mhm” ja lisab siis: “Aga teeme nii, et see on natuke meie kodu ikka ka, et siis meil kõigil on kaks kodu!”

Naiivne jutuajamine, aga samas polegi otseselt nii vale.

Meil on au, uhkus ja õnn seda imelist kohta tõepoolest poole kohaga oma koduks nimetada. Muidugi on Ussipesa meile ülekõige armas, kuid iga kord kui me hytta´sse tuleme valdab mind nii meeletu tänutunne. Tänutunne, et keegi on meid niivõrd usaldanud, et oma kodu meile koduks andnud; tänutunne, et meil on võimalus siia alati puhkama tulla; tänutunne, et me paar aastat tagasi juhuslikult saime tuttavaks inimesega, kellest sai meie pereliige või kes meid võtab kui pereliikmeid; tänutunne, et selline paik olemas on.

Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…

Eelmisest postitusest ajendatuna siis ma usun vaat et parem kui lehma lellepoja poolt päranduseks saadav Balil asuv villa   on see võimalus, mis meile siin on antud. Võimalus selles kohas elada ja puhata, teha siin oma mälestusi. Maailma üks imelisemaid paikasid!

//

 

We are sitting on hytta’s balcony. “Mummy, is this our home?” she asks.

 “No, this is Satu’s home, but we can have a holiday here,” I reply.

 “But when I was baby, this was my home,” says Ida and looks thoughtfully around.

 “Yes,” I nod, “when you were a baby, we lived here, but it is still aunty Satu’s home.”

 Ida nods. Says “mhm” and adds: “But let’s pretend that this is a bit our home too, so we all have two homes!”

 Very naïve conversation, that is not so wrong after all.

 We have the honor, privilege  and luck to call this place our second home. Of course, Ussipesa is above everything our favorite place, but every time we come to hytta, I feel very grateful. I am so grateful that somebody trusts us that much to give her home for us to use as our home; grateful, that we can always come here for a holiday; grateful to have met this person couple of years ago by accident, who by now has become a part of our family and who sees us as her family; grateful that this place exists.

 I can assure that the pictures and words will not be able to describe even half of HOW magical this place is. No matter what the weather is. Couple of days ago it was sunny and warm like late summer. Very beautiful. Today is stormy autumn. Very beautiful. Next time when we come, it might already be winter …

 I believe that having the opportunity to call a place like this your second home is so much more valuable than inheriting a big villa from an uncle you never knew. The opportunity to live here and relax, make our memories. One of the most wonderful places in the world.

 

 

 

See kadedus

Mul ei tulnud õhtul und. Scrollisin Facebookis, Instagramis, Delfis, blogides ja mõtlesin ühe raamatu peale, mida mu sõbranna hiljuti luges. Ma nime ei mäleta, aga laias laastus räägib sellest, kuidas inimese aju töötab. Muuhulgas toodi seal välja ka see, et kui ikka midagi väga kritiseerid, siis on selle taga kadedus. See teooria hakkas mind närima.

Ühelt poolt olen ma sellega nõus. On ikka asju, mis teevad kadedaks. Või panevad mõtlema, et aga miks tema ja mitte mina. Ma ei tea, no näiteks, miks tema võitis loteriil suure summa, miks tema sai päranduseks kadunud lehma lellepojalt villa Balil, miks mina ei võitnud seda konkurssi, miks mina ei saanud seda tööd, miks mulle ei kuku midagi sülle. Inimlik kadedus. Samas natuke selline abstraktne kadedus. Otseselt ju ei häiri või ei pane vanduma, aga natuke ikka kriibib, kasvõi korraks. Siis läheb meelest ja liigud eluga edasi. Võib olla hakkad ise tegutsema. Kunagi üks mu tuttav ütles, et kadedus on edasiviiv jõud. Ma olen sellega ka natuke päri. Et kui kadestan, et naaber saab lubada endale x ja y asju ja ma tunnen, et tahan ka, siis pean ma selle nimel pingutama. Hoopis teine teema on see, et me püüame naabrist paremad olla ja end ikka võrdlema kipume.

Hiljuti jäi mulle silma üks arutelu, kus müügis oli uhke villa ja inimesed kommenteerisid, et tasuta ka ei tahaks, sest maitsetu. Maitsetu või mitte, aga mis loll jutt, et tasuta ka ei tahaks. Kas see võiks olla kadedus? Ma arvan küll. Olen ise mõned korrad mõelnud mõnd kodu vms vaadates, et esimese hooga tahaks öelda, et ma küll nii ei teeks, aga siis hakkan mõtlema, et miks ma nii ütlen. Kas seal taga võib ka väike kadedus olla? Võimalik. Et tahaks endale sisestada, et ei meeldi või et mina küll nii ei teeks, siis pole põhjust kadeduseks. Kõlab loogiliselt. Seega kadeduse-teooriaga nõus.

Samas jälle. Paljud tuttavad näod on viimasel ajal abiellunud. Eile vaatasin kolme inimese (naise) pulmapilte. Kõik kolm on mulle ebasümpaatsed, kõik kolm on minu meelest mitte kõige kaunimad naised oma tavaolekus. Kaks neist nägid aga pulmapiltidel välja tõeliselt säravad ja kaunid, õnnelikud ja armastust täis, kolmas see eest oli mu meelest nagu vahakuju, elutu ja kole. Kui ma tooksin selle viimase pildi siia välja ja ütleksin, et no on minu meelest kole naine, siis saaksin ma esimeseks kommentaariks, et kade oled. Püüdsin seda kadedust analüüsida. Kas olen kade? Et ei saanud selliseid pulmi lubada? Et ise ei ole nii ilus? Et ise ei ole armastatud? Et ise…? Meil olid väga ilusad ja armsad pulmad, praegu muidugi teeks ma teistsuguse peo, aga 11 aastat tagasi olime me hoopis teised inimesed. Ilus olen ma piisavalt inimeste jaoks, kes mind armastavad. No ei ole kade. Lihtsalt ei meeldi. Sama ka teatud inimeste tegevused, väljaütlused, arvamused, olek, riietus, soeng, you name it. Ei ole kade. Tee või tina.

Vana hea klassika siin blogi kommenteerijate ja minu vahelisest erimeelsusest. Mulle ei sümpatiseeri Kersti Kaljulaid (mis ei tähenda, et ma teda targaks naiseks ei peaks), ei meeldi ja kõik. Kade. Sest tema on president ja mina ei saa kellekski mitte kunagi. Aga kes seda ütleb, et ei saa kellekski. Mis on kellegi jaoks see keegi? Ambitsioonid on erinevad. Minu ema tahtis, et minust saaks vähemalt välisminister, suursaadik või Nobeli preemia laureaat, halvimal juhul jurist. Ma ei saa öelda, et minust ei võiks üks neist neljast saada (okei, Nobeli preemia siiski välistaks), aga mul ei ole selleks absoluutselt mitte mingit ambitsiooni. Ja kui ma ütlen, et pooled meie ministritest ja Riigikogu liikmetest on lambad ja isegi mina võiks ilma igasuguse probleemita neid asendada, siis ei räägi ju minus kadedus, vaid mõistuse hääl.

Mis “eveliisilikult kibestunud” arvamusblogija ma oleks kui ma ei tooks näiteid ka blogijatest.  Pean ausalt tunnistama, et 90% blogijate saavutustest jätab mind külmaks, loen postitusi nagu scrollitavat tapeeti, lihtsalt harjumusest, aga laias laastus jätavad mind külmaks inimeste laste sünnid, uued töökohad, uued kodud, reisid… Välja arvata kui on  ilusad kodupildid (nagu näiteks üks mu lemmikblogi,mida mulle täiega meeldib vaadata stiili ja piltide pärast) või huvitavad reisijutud (näiteks Susanna blogis), mis mulle pakuvad lihtsalt mõnusat emotsiooni, aga kadedust ma küll ei tunne, et appike, miks mina ei saa. On blogisid ja blogijaid, kes ajavad mind nii närvi, et ma ei suuda neid isegi lugeda, mitte kadedusest, vaid selle pärast, et nad tunduvad ulmedebiilikud. Kelle jaoks olen mina ulmedebiilik, kes minu jaoks – elu. Osa ajavad mind megalt närvi oma poliitkorrektsusega. Ühte oma endist lemmikblogi ma enam ei suuda lugeda, sest kommentaaridest sain aru, et inimene peab end näiteks minust paremaks ja tema poliitkorrektsus muutus mulle vastumeelseks, kahepalgeliseks. Ometi on “kibestunud” minu blogilistis blogijaid, kelle tegemistele ma elan kaasa ja täiega tunnen rõõmu nende kordaminekutest. Ei jäta külmaks, vaid tunnen siirast rõõmu. Üllatus-üllatus, üks neist on…Herling (te arvasite, et Ebapärlikarp, eksju?) Blogijad ei aja mind kadedaks.

Küll aga julgen ma väita, et paljude kommenteerijate sõnade taga peab olema kadedus. Ma mõnikord loen kommentaare (mitte enda kohta) ja mõtlengi, et mis ajendab inimest niimoodi kirjutama. Lihtne näide. n+1 aastat on kommenteerijad vingunud, et mis inimene see Mallukas on, et lube ei tee. Ja siis teeb tüdruk load ära. Mis läheb lahti. Kommentaarid, et teeme panused, kuna ta avarii teeb, kogume allkirju, et ta ei saaks lube. Reaalselt vastik lugeda. Keegi ütles, et no eks näis, mis auto talle antakse, sest ise ta ju ei osta midagi. Kui selle lause taga ei olnud kadedus, siis ma ei tea, mis kadedus on. Mina oleks ka kade. Kes ei oleks tasuta auto pärast kade? Või tasuta maja ei tahaks nagu eelpool kirjutasin? “Ise teenitud on palju suurema väärtusega” öeldakse. Jaa, osaliselt olen ma nõus. On tõesti hea tunne kui oled ise midagi teinud ja saavutanud, aga tasuta majadest ja autodest ei ütleks keegi ära. Eriti need, kes vastu rinda taovad, et nemad küll ei tahaks.

Osa kommenteerijaid ütleb, et aga miks ma peaksin kade olema sinu (st minu) peale või blogija peale, kel on vaid põhiharidus ja neli last ning kes tööl ei käi. Aga võib olla just selle viimase peale oledki kade? Et pead ise tegema tööd, mis ei meeldi, samal ajal kui keegi “mõttetut mula” kirjutades ära elab. Olgu see siis tasu saades jogurtites, šampoonides või taskurahas. Vähemalt ei pea hambad risti tegema midagi, mis ei meeldi. Ma isegi saan aru, miks minu peale kade ollakse.

Seega see kadeduse teema on ikka nii ja naa. Osaliselt ma täielikult nõustun, et kadedus on kriitika ja sõimu taga, osaliselt jälle ei nõustu üldse. Mida teie arvate sellest teemast?

 

Norra asjaajamine vol miljon

Nii umbes kevadel taotlesin ma ühele projektile vajalikke dokumente. Möödus nädal, möödus kaks. Vaikus. Uurisin, kas taotlus on kätte saadud. Sain vastuse, et dokumendid vaadatakse läbi umbes kolme nädala pärast ja saan teada kui midagi on vaja muuta või täpsustada.

Suvi tuli vahele.

Nüüd mõtlesin, et peaks uuesti uurima, kas kõik sai korda. Saatsin kirja samale kontaktisikule, lisades küsimuse SAMALE meilivahetusele, kus projektist juttu on. Sain vastuseks – “see luba antakse projektipõhiselt, millisest projektist me räägime?”

Ema, anna padruneid! Selline küsimus on võimalik vaid Norras. Vastasin viisakalt, et juttu ikka samast projektist ja arvasin (naiivselt) et nüüd on asjalood korras. Muidugi ma eksisin. “Aga sa ju saatsid taotluse, mis tuleb saata projekti lõpus, mitte alguses, see on vale dokument, sina ei saagi seda taotleda, seda peab teine ettevõte tegema.”

Eeemmm… Aitäh, et mulle seda siis ütlesid kui ma dokumendid saatsin ja küsisin, kas kõik on õige. Ehk siis tuletas see mulle jälle meelde, kuidas Norras asjad käivad. KUI ISE TÄPSELT EI KÜSI, siis keegi ei anna sulle teada, kas midagi on vaja muuta või kas kõik on korrektne. Kui on dokumentide ülevaatus ja seal on mingi viga, siis seda sulle ei öelda. taotlus läheb lihtsalt paberihunniku alumisse otsa ja kaevatakse sealt välja alles siis kui ISE küsid.

Täna oli mul postkastis kiri. Paberkujul. Inkassonõue. Mul on jäänud mingi lasteaiaarve maksmata. Käsi südamel, ma EI OLNUD seda arvet saanud, ma ei teadnud MITTE MIDAGI sellest arvest ega võlgnevusest. Puudu ei olnud ka nagu ühtegi arvet jäänud. Ei osanud kahtlustadagi, et olen midagi kahe silma vahele jätnud. Seekord;) Uutel arvetel EI OLE peal olnud, et midagi on maksmata. Aga lasteaiast leidsin täna Ida kapist hunniku arveid. Vanu -ammu makstud, uusi – ka makstud, ja ilmselt ka selle kadumaläinud arve. Miks on Norras nii tavaline, et arve ei jõua kohale, aga inkassohoiatus/nõue jõuab? Ja arve tuleb teinekord alles hiljem hoiatusest?

Kuidas poncho mind piinlikkusest päästis

Ma olen oma elus päris palju koosolekutel ja läbirääkimistel käinud, aga see ei tähenda, et mõnel olulisemal jalg võdisema ei hakkaks ja isegi kui oled endale kõik asjad selgeks teinud on tunne, et appikene, kuidas ma hakkama saan. Eriti kui on uues kohas esimene üksinda vette hüppamine, pole kedagi, kelle peale loota kui midagi peaks pekki minema, peale iseenda.

Igatahes kõndisin ma hommikul prežtiisikas Oslo kvartalis asuva ärihoone uksest  sisse ja mõtlesin, et this is it, teeme ära, muidugi teeme ja kogu see muu pep talk, mis enesemotivatsiooniks vajalik oli. Algus läks hästi. Kui Norras algab koosolek sellega, et sind kutsutakse lõunale, siis on see hea märk. Minu üks edukamaid koosolekuid algas  kunagi juustuvõileibade söömisega. Pandi lauale karbike juustu, leiva, või ja singiga ning öeldi “Velbekomme”.  Seekord oli karbike puudu, aga kutse lõunale oli olemas. Hea märk. Ma olin powerit täis. Kõndisime modernses majas koosolekuruumi poole, mööda ühest ja teisest ja jõudsime lõpuks koosolekuruumini, mille uksel oli kirjas “SUUR koosolekuruum” – aknast oli näha, et see oli rahvast täis. Mida värki. Ma teadsin, et meid on koosolekul vaid kaks? Aga seal oli neid kakskümmend (okei, vähemalt kaheksa). Ma tundsin nagu oleksin uuesti Marju Lauristini loengusse sattunud ja pean suure auditooriumi ees esinema. Jakobi tänava hoone (olid vist osad loengud seal?) auditoorium oli ikka üüratu suur. Mul oli täpselt sama tunne. Ma tundsin, kuidas ma täiega higistama hakkasin. Täiega! Kui higistamisest on midagi rõvedamat, siis on see higistav naine ja sel hetkel olin mina see rõve higistav naine.

Feil oli muidugi see, et ma ei pannud SUURE ruumi kõrval tähele VÄIKEST ruumi, kuhu meie suundusime, nii et kogu mu higistamine ja hirm rahvamassi ees oli täiesti mõttetu, aga higistamist ei saa tagasi võtta, tegematuks teha. Ma tänasin jumalat, et olin värvilise kleidi asemel pannud selga valge pluusi ja PONCHO, mille sain endale ümber mähkida. Isver kui kohutavalt piinlik oleks olnud olla kui mul ei oleks kaitsvat ponchot seljas olnud…

Kui häbiväärne seik kõrvale jätta, siis koosolek ise läks muidugi hästi, aga no ausalt…täiesti veider, kuidas inimene saab nii lambist ennast ise ära hirmutada. Täiesti ilmaasjata.

PS: Tasuta müüginipp. Ma tean, et paljud soovivad kohtumisi saada kohe juhi ja/või omanikuga, sest kes see teine majas ikka otsustab. Teate, aastal 2004 võis see nii ka olla, aga mitte enam. Kui ajate taga vaid juhti, saate suure tõenäosusega vastuseks “ei”, sest neil pole aega. Vaja on leida see õige inimene, kes ukse avaks ja teie eest kostaks. Sotsiaalmeedia ei ole vaid mõttetu meelelahutus, kus aega suruks lüüa, vaid kanal, kust selliste inimesteni jõuda. Unustage külmad müügikõned ja ukselt uksele “Piibli müük”;) 

Seks ja linn ja Araabia Ühendemiraadid

Paar nädalat tagasi scrollisin Netflixis üles-alla ja mõtlesin, et mida vaadata. Tahtsin midagi lihtsat. Ette jäi “Seks ja Linn 2”. Ma polnud seda näinud, sest peale esimese osa vaatamist olin ma kindel, et teine osa ei saa olla midagi rohkem kui kohutav. Etteruttavalt võin ma öelda, et ma ei eksinud. Ise ka ei saa aru, miks ma selle siiski ära vaatasin.

Naljakas, kuidas aeg ja inimesed muutuvad. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma seriaali vaadates iga kord natukene kadedusest surin kui Carrie uusi kingi näitas või oma imelises kostüümis mööda New Yorgi lounge ja klubisid ringi lippas. Unistuste elu. Jõime Tallinna lounge´ides Cosmopolitane ja teesklesime, et elame ka ulmeglamuurset elu. Nüüd vaatasin seda filmi teist osa ja see kõik tundus nii naeruväärne. Neli naist, kel polnud mingit sisu. Peaksid justkui olema edukad ja haritud, aga käitusid nagu pooletoobised. Ebausutavalt. Samas võib olla ka mitte. Mõnikord ma satun mõne influenceri kontole ja sealt vaatavad mulle vastu samasugused “seks ja linn” stiilis eluolu kirjeldused. Ma ei tea, üldse enam ei tundu unistuste elu või midagi mille peale kade olla.

Aga see film. “Viiekümne halli varjundi” lugemise kõrval konkurentsitult kõige piinarikkam kogemus. Nii jabur. Ma lähen novembris tööasjus Dubaisse ja kuna tegu on ikkagi teise kultuuriga, olen ma natuke ennast harinud ja lugenud sealsete reeglite ja traditsioonide kohta. Seda enam, et alles hiljuti arresteeriti ju naine, kes lennukis alkoholi oli joonud.

Mõned lihtsad reeglid:

Kui soovite sulanduda ühiskonda ja kohalikega sõbruneda, ei tohiks te riietuda silmatorkavalt: naised peaksid kandma vähemalt põlveni ulatuvat seelikut ja pikkade varrukatega pluusi, riided ei tohiks olla liiga kitsad ega paljastavad; mehed peaksid kandma pikki pükse või teksaseid ja pikkade varrukatega pluusi. Kuigi välismaalased sageli ei järgi seda reeglit, on see emiraatide elanikele siiski ülimalt solvav ning vähendab väljavaateid kohalikega sõbruneda ja oma reisist paremat elamust saada.

Avalikus kohas ärge näidake vastassoo vastu üles kiindumust, eriti ramadaani ajal, kui selline käitumine on keelatud (lisaks on siis keelatud päevasel ajal avalikus kohas söömine ja joomine); ärge jagage hotellituba vastassoost isikuga, kellega te pole abielus; erandiks on lapsevanem või laps. Teid võidakse selle eest vangi panna.

Ärge käituge ebaviisakalt ega ropendage avalikult, kui keegi ehk järjekorras teist ette trügis, kui pahane te ka poleks! Taaskord, Dubais võib see väga tõsiste tagajärgedega lõppeda.

On seadusevastane avalikus kohas alkoholi tarbida või purjus olla; seega pärast klubis või pubis käiku võtke kohe takso ja naaske oma hotelli. Alkoholi müüakse hotellides, klubides ja baarides, väljaspool hotelli tegutsevatel restoranidel ei ole luba alkohoolseid jooke pakkuda.

Ärge kunagi kätelge emiraatide naisega, kui ta oma kätt just esimesena ei paku ja ärge pildistage naisi ilma loata.

Külla minnes võtke jalanõud ukse juures jalast, istudes ärge näidake oma jalataldu, vältige vasaku käega söömist.

Ärge pildistage šeiki paleesid, politseijaoskondi, sõjaväehooneid, sadamaid ega lennujaamasid.

Lisaks on loomulikult igasugused rohud keelatud, sealhulgas ka minu antidepressandid ja nende kaasa võtmiseks pean ma arstilt retsepti kaasa võtma. 

Ja siis lendavad neli elukogenud, reisinud ja intelligentset Seks ja linna naist Abu Dhabisse ning kukuvad seal lärmama. Esiteks ikka juba lennujaamas kui keelatud kosmeetikatooted ära võetakse. Jah, just hakkad sa seal kisendama, et andke mu kreemid tagasi, sest muidu ma lähen kortsu. Muidugi. Sest keegi ju ei mõtle, et sellise lärmamise peale võib seal vangi sattuda. Otseloomulikult ei tea nad, et avalikult ei tohi ameleda ja otseloomulikult ei suuda Samantha minna hotellituppa, vaid suundub randa seksima. Otseloomulikult. Sügavad dekolteed, kohalike meeste pahameel, nendega vaidlemine ja ropendamine – muidugi, miks ka mitte, mis saaks Araabia Ühendemiraatides sellise asjaga viltu minna? Ega ei saagi, sest loomulikult on õiges kohas neid aitamas kohalikud suguõed. Kes on loomulikult ka hullud tuntud moebrändide järgi. Loomulikult.

Kas saab olla veel ajuvabamat ja lamedama süžeega filmi? Kellele selline film tehtud on? Jeesus noh, kuidas saab üks film naised nii lolliks teha.

Ora p…st välja ja koolilapselik kirjand “Minu nädal”

Kui on veel inimesi, kel on näiteks tantsimise suhtes ora p…s, siis andke mulle teada, sest mina olen selliste inimeste eesrääkija. Ma tean, et ma tegelikult ei vihka tantsimist, aga kuna ma päris tantsida ei oska, siis ma lähen alati megakrampi kui pean teiste nähes tantsima ja näen tantsides välja nagu karu, keda püütakse tsirkuses läbi põlema rõnga hüppama panna. Kohmetu ja vihane, sest mind pannakse tegema midagi, mida ma ei oska. Või no mida ma arvan, et ma ei oska.  Tänu Idale olen ma sellest hirmust natuke üle saanud, sest hallooo, lapsed ju tahavad tantsida ja ma ei saa talle öelda, et kuule, tead sihuke värk, et su ema sakib tantsimises ja kardab hukkamõistu. Mis eeskuju emana ma oleks eksju?

Tulime eile lasteaiast koju ja kuna meil telekat ei ole (see on erinevatel põhjustel, mis mind NII NÄRVI ajavad, remondis), nõudis Ida laule. Muide, ta on vist see 0,01% eestlastest, kellele Nublu ei sümpatiseeri. “Öölapse” käskis ta igatahes kohe välja vahetada ja seda ka teisel katsel. Lasin siis temal endal DJ olla ja kuulates tema valikut sain ma aru, et kui kümne aasta pärast mingi Weekend Festivali sarnane üritus toimub, siis ilmselgelt seab see piiga oma sammud sinna. Ma olin mõnevõrra üllatunud kui hästi ta tantsib, ma teadsin küll, et ta on hea rütmi tajuga, aga eile ta esitas mulle vaata et tantsukavasid (ilmselt tuleb see lasteaia tantsutrennist). “Emme, tule ka tantsima!” hüüdis ta. No ja ma siis eemaldasin selle armsa ora ning tantsisin koos lapsega. Tantsisime kohe nii, et ma, vanainimene, väsisin ära. Jube lõbus oli. Huvitav, kas ma julgeks seda uuesti teha, mõtlesin ma endamisi. Ilmselt mitte. Aga miks? Ma ei tea…

Kuigi mind ajab närvi, et meil telekat ei ole, siis tegelikult on elu ilma telekata poole parem. Muidu tulid töölt koju ja jäid teleka ette uimerdama. Klõpsisid kanaleid ja vandusid, et mitte midagi pole vaadata või läksid lihtsama vastupanuteed ja vaatasid Netflixist midagi. Sealt on alati midagi vaadata. Nüüd on nii palju vaba aega asjade jaoks, mille jaoks muidu aega ei olnud. Naljakas, kuidas me telekast sõltuvusse satume. Natuke teisel teemal, siis eile tööle sõites kuulasin intervjuud, kus lastele soovitati (vist oli) järgmisel laupäeval teha ekraanivaba päev. Ma jäin selle teema peale mõtlema. Idal ei ole sellise päevaga mingit probleemi. Ta ei istu päevad läbi youtube´is, ei vaata telekat ega luni väga ka telefoni. Üsna haruldane vist tänapäeva nutimaailmas? Mina seevastu panen end küll järgmisel laupäeval proovile. Kas MINA saan hakkama päeva ilma arvuti, telefoni ja telekata? See saab raske olema. Ma tean juba ette. Aga ma püüan. See on tegelikult hirmuäratav kui palju ma aega veedan telefonis scrollides. Käisin siin ka ühel sotsiaalmeedia koolitusel, mitte samal, kus Triin, aga seal räägiti sama, et statistika andmetel scrollime me päevas 100 meetrit erinevaid uudisvoogusid oma telefonis. ULME! Ma viimasel ajal scrollin vaat et veelgi rohkem, sest erinevad koolitustel saadud teadmised on nii huvitavad olnud, et ma tahan teooriat ka päriselt katsetada.

Koolitustest rääkides, siis ma olen igasugu inimestega kokku puutunud ja see on nii palju mulle selgemaks teinud. Ma olen blogis mitmeid kordi varem imestanud selle üle, et turundusinimesed tunduvad teinekord täitsa juhmid olema, nüüd ma tean, et paljud ka on. Kohe päriselt mind enam ei pane imestama turundusjuhtide valikud. Nad lihtsalt ei tea ja ei oskagi. Kuidas nad turundusjuhtideks saanud on beats me, aga see selleks. Las olla.

Ma olen kuulnud siin n+1 korda teooriat, et kui inimene on rahulolematu, siis ajavad asjad ja inimesed närvi. No ikka enda näitel eksju. Et ega ma muidu ei kritiseeriks ja kaagutaks siin blogis kui eluga rahul oleks. Ei pea paika. Ma ei ole eluga nii rahul olnud aastaid, aga asjad ja inimesed ajavad mind veel rohkem närvi. See kui lollid ja primitiivsed on inimesed. See kui võltsid on inimesed. See kui manipuleeritavad on inimesed. See… Uhh…Ma võiks kirjutada ja kritiseerida, aga mul ei ole aega. Ma pole koduski olnud ja siis kui kodus olen, siis on kuidagi juhtunud nii, et on olnud pereaeg. Ronime kõik koos Ida voodisse ja vaatame enne magamaminekut mõnda filmi. Üks päev valib Ida, siis mina, siis Marek. “Seltsimees last” oleme uuesti vaadanud ja püüdnud Idale selgitada, miks ema ära viidi ja milline elu vanasti oli. Ja me oleme pidanud talle vähemalt viis korda seletama, et “ei, tegelikult ei viidud ema ära selle pärast, et Leelo oleks halb laps olnud”. Kel film veel vaatamata, siis soovitan kindlasti vaadata. Selline hästi tehtud film süngest ajast, aga nii et see ei ole rõhuv ja “eestifilmilik”. Äng ja hirm on olemas, aga see on peidetud ridade vahele. Täpselt nii nagu elu oli.

Nädala keskel sain kokku ühe vana tuttava  töökaaslase sõbrannaga, ma ei tea, kuidas teda nimetada isegi. Saime hästi läbi, kaks sellist “kibestunud ja sarkastilist mutti”, täiega klikkisime, aga siis tuli elu vahele ja sajal erineval põhjusel jäime kaugeks. Ma olin ta peale küll ikka mõelnud, aga leppinud sellega, et inimesed tulevad ja lähevad, et ju siis tema pidi olema üks neist, kes läks.  Teisipäeval käisin Helsingis messil ja väga polnud aega oma telefoni näppida, aga mingi hetk nägin, et ta oli mulle meili saatnud. Ma pidin kaks korda vaatama, kas ma ikka näen õigesti. Ega sealt midagi head küll tulla ei saa, mõtlesin ma ja tegin meili lahti. Hästi ilus kiri oli. Jagama ma seda muidugi ei hakka, aga ühe väikse lause (et ikka eputada ja näidata, et mitte vaid ma ise ei arva endast hästi:D) jagan ikka. Seal oli kirjas “lihtsalt sa oled üks ägedamaid ja vastuolulisemaid ja julgemaid inimesi, keda ma kunagi olen kohanud ja kuradi kahju on, et niimoodi kaugenesime”. Mul oli nii hea meel, et ta mulle kirjutas. Mina ei oleks talle kunagi kirjutanud. Mitte selle pärast, et mu uhkus ei lubaks, vaid hoopis teistel põhjustel. Ja mul oli nii nii nii hea meel, et tema kirjutas. Ma küll korraks arvasin, et äkki ta hakkab surema, aga selle ta kirja lõpus õnneks välistas. Et ei ole mingi “enne surma pattude lunastamise” hetk. Saime temaga kokku. Kuigi ma salaja mõtlesin, et püha issand, pärast ta tegeleb mingi võrkturundusega ja tahab mind oma võrku sellise müügijutuga püüda. Ei tahtnud. Saime lihtsalt kokku ja nii äge oli. Nii minu inimene. Samasugune nagu aastaid tagasi. Krõbe ja kihvt. Loodetavasti sai meie sõbrasuhe uue alguse.

Vahepeal, väheste päevadega, on nii palju juhtunud ja ma võiksingi oma kirjandit kirjutama jääda, aga aega ei ole. Pidime täna minema Sibulatee puhvetite päevale, ent ma olen juba harjunud sellega, et iga kord kui ma teen plaane, siis need plaanid ei lähe nii. Täna on nimelt ka Kaunite Kunstide Kooli avaüritus ja jah, ma oleksin võinud Idale seda mitte öelda, sest ta ju ise ei oska lugeda ja ei teaks, et see täna on, aga jällegi no mis ema ma oleks kui lapse eest niimoodi varjaks asju ja Peipsi äärde põrutaks koos temaga, sest mina tahan. Muidugi oleks tal ka seal lõbus, aga ta nii ootab juba oma laulu-ja näiteringi algust, niigi saame me seal sel aastal käia nagu kuuvarjutus. Miks? Sellepärast:

41547323_1904775149561020_6794643824254648320_n

 

Algab pihta see kubujussi-hooaeg

Ma saan aru, et inimestel tekib septembri saabumisega  tunne, et sügis on käes ja tuleb mütsid-sallid välja otsida, aga no tunnistage, et on natuke naljakas näha inimesi, kes praegu on paksult jopesse ja salli mähitud. ERITI kui nad liiguvad punktist A punkti B autoga. Miks inimesed nii kiiresti talveriietusele üle tahavad minna? Mina isiklikult kavatsen küll nii kaua ilmasid nautida kui vähegi kannatab. Ja nagu ikka sokid panen jalga alles siis kui inimesed hakkavad VÄGA imelikult vaatama kui ma saapa seest palja jala välja võtan.

Ja siis lapsed. Jumala eest, lapsevanemad, miks te topite oma lapsed JUBA nii paksult riidesse. Ma reaalselt olen näinud hommikul lapsi, kes on jopedes, kombedes, mütsides. Jajaa, ma tean, et on lapsi, kes jäävad jube kiirelt haigeks, aga kas te sellele olete mõelnud, MIKS nad haigeks jäävad? Osa sellest on kindlasti valel riietusel, vähesel karastusel ja liiga soojas elamisel. Kui laps läheb õue mängima, siis lihtne reegel on, et õue minnes võiks olla külm, mitte muidugi nii, et laps lõdiseb, aga et ta ei läheks õue nii, et ta esimese asjana ütleb, et tal on soe. Laps liigub, mitte ei püsi paigal nagu täiskasvanu. Teda ei pea üle riietama. Ma ausalt ei tea ühtegi teist kohta peale Eesti, kus lapsi nii kohutavalt üle riietatakse ja kus ilma nii kohutavalt kardetakse. Veel kord – ei ole halba ilma, on VALE riietus.

img_4019

Ilmselt olen ma ka liiga laisk lapsevanem, aga ausõna ma ei suuda mõista, miks vanemad viitsivad oma lapsi – praeguste ilmadega – jopedesse ja kombekatesse pakkida kui nad lapsed autoga kodust lasteaeda/kooli viivad. Miks? Ma saan aru, et lapsevanemad on hoolivamad kui mina, aga sellest, miks ma arvan, et Eesti lapsed rohkem haiged on kui mujal, olen ma juba kirjutanud (SIIN).