Pimereis Hajastani ja esimese päeva muljed roosas linnas
Meie igasügisese momcation’i ehk emade puhkusereisi sihtkohaks sai sel korral Armeenia. Kuna tegu oli minu jaoks pimereisiga, mida sõbranna korraldas, püüdsin ChatGPT abil vihjete põhjal sihtkohta enne reisi ära arvata, kuid Armeeniat ei osanud sihtkohana pakkuda ei mina ega mu tehisintellektist abiline. Võib olla isegi loogiline, sest täna julgen öelda, et Armeenia on oma naabrite kõrval minu arvates üks alahinnatud ja (taas)avastamata reisisihtkoht.
See väike, kuid ajaloost tulvil mägimaa Lõuna-Kaukaasias, kus Euroopa ja Aasia piirid hägustuvad ning minevik ja tänapäev põimuvad igal sammul, lummab meid esimesest hetkest. Armeenia on üks maailma vanimaid kristlikke riike, aastal 301 vastu võetud kristlus on armeenlaste jaoks püham kui Ararati mägi, seega ei saa siin üle ega ümber olulisematest religioossetest vaatamisväärsustest. Siinsed iidsed kirikud ja kloostrid, kõrged mägijärved ja -jõed, majesteetlikud kaljud ja sügavad kanjonid peidavad endas tuhandeid saladuslikke lugusid. Armeenia on tänu oma väga pikale ajaloole kultuurihuvilistele tõeline maiuspala. Kogu maailm tunneb riiki Armeenia nime all, ent armeenlased kutsuvad oma kodumaad Hajastaniks. Sõna-sõnalt tähenda see „Hajki maad“. Hajki peetakse Noa lapselapselapselapseks ja armeenia rahva esiisaks. Kuigi tänapäeval kihab linn moodsatest kohvikutest ja tänavamelust, on igal pool tunda vanade aegade väärikat hingust – mitte kulda ja karda, vaid roosat kivi ja päikesekulda, mis seguneb omakorda nõukaaja arhitektuuri ja lõunamaise omapäraga.
Nalbandyani tänaval asuvast üürikorterist (kesklinnas, viis ööd kahele 200 eurot) jõuame vaid mõnisada meetrit eemale, kui meid köidab juba esimene roosast kivist kirik, mis halli korterelamuga taustal loob täiusliku kontrasti ja esimese Instagrami hetke. Kontraste ja roosasid hooneid näeme reisi jooksul palju (Republic Square nt) , sest Jerevan on ehitatud rahvuskivist tuffist – vulkaanilisest kivimist, mis sümboliseerib püsivust ja ilu, mis on sündinud maa sisemusest. Just tänu sellele on linn saanud hüüdnime „Roosa linn“. Päikeseloojangus helendab Jerevan tõesti, nagu oleks ta kivist valatud päikeseloojangusse.
Neljast päevast otsustame kaks päeva pühendada Jerevanile ja kaks sõitudeks linnast välja. See osutub suurepäraseks otsuseks, isutekitajaks, sest juba poole reisi pealt uurin ma uusi lennupileteid Jerevani. Riiast saab Jerevani neljatunnise otselennuga ning soovitan seda kaaluda, sest lennuga Tallinnast koos vahemaandumisega tuleb reisi pikkuseks üle 12 tunni. Meie väike peatus Frankfurdis oli küll väga meeleolukas ja Frankfurt avas end meile hoopis teisest küljest kui vaid tavaline lennujaamakülastus, ent Jerevani jõuame kell viis hommikul ja väsimus on ilmselt oma töö teinud. Nii sünnibki reisi ainus rumal otsus: maksame taksosõidu eest 67 eurot, kuigi hind oleks pidanud olema 3–6 eurot. Edasi päästab olukorra Yandexi äpp ja ülejäänud sõidud jäävad nelja euro piiresse.
Sõidud on soodsad, aga 22-kraadine päikseline sügisilm kutsub pigem jalutama. Jerevan on kui avatud kunstigalerii – purskkaevude, skulptuuride ja detailide linnaruum. Teel Ararati tehasesse satume täiesti juhuslikult Jerevan 2800. aastapäeva parki, mis on vaid üks näide linnas vohavast kunstist.
Kuid Jerevani kroonjuveeliks jääb Cascade – hiiglaslik terrass-trepistik, mis ühendab kesklinna ja Monumenti piirkonna. See „marmorist mägi“ pakub linnale hingematvat vaadet, segades nõukogude arhitektuuri, kaasaegset kunsti ja rahvuslikku uhkust. Kaskaadi sisemuses asub Cafesjiani kunstikeskus, mis on täis üllatusi. Kaskaadi kõrgemailt terrasilt peaks avanema suurepärane vaade Araratile, tema otsustab end seekord meie eest peita.
Kui juba taevatreppidest on üles ronitud, on järgmine peatus loogiliselt Mother Armenia ehk Hayastani Mayr – pronksne emafiguur, kes seisab mõõk käes Jerevani kohal ja valvab oma lapsi. Erinevalt Araratist, kes end udu sisse peidab, on tema nähtav. Väärikas ja vankumatu. Tema tume siluett kõrgub Võidupargis, värvilise lõbustuspargi taustal, moodustades kummalise, kuid täiesti jerevaniliku kontrasti.
Samas piirkonnas asub ka Dinosauruste park. Kuigi oli tegu emade puhkusega, lubasime endale veidi lapsemeelsust ja astusime sisse ka sinna. Möirgavad saurused, Hello Kitty ja linna valvav ema – Armeenia võlu kogu oma vastuolulisuses. Kuid aeg on suunduda edasi. Armeenia köök ootab, ja juba esimesed kokkupuuted kohaliku köögiga annavad aimu, et siia on lihtne armuda. Hinnad on meeldivad: ka parimates restoranides maksame koos jookidega umbes 20 eurot inimese kohta.
Esimese päeva videod leiad siit ja siit
Peitusemäng Araratiga ning looduse sümfoonia
Teiseks päevaks valime seitsmetunnise väljasõidu, mis kannab nime « Instagramable Tour Jerevanist” ja lubab meile ikoonilisi sihtkohti ja vaateid. Korraks meenub 67eurone taksosõit ja 26 eurot tundub selle kõrval lausa tasuta, linnas pakuvad erinevad autojuhid/giidid sarnaseid tuure kaheka-kümne euroga ja tegelikult ka proovime üht sellist teiseks päevaks endale broneerida, kuid lõpuks ei saa me vastust ning selleks, et vältida, et seisame ilma väljasõidu ja transpordita, valime ka teise tuuri lõpuks Get Your Guide valikust, kuid sinna me alles jõuame. “Instagramable Tour” on giidita tuur, autojuht viib meid sihtkohta, kus saame pilte klõpsutada ettenähtud aja ja kuigi vahel tahaks mõne teeäärse vaate või turuletiga koha juures pikemalt peatuda ning omas tempos liikuda, oleme oma valikuga väga rahul.
Armeenia on mägine maa, umbes 90% pindalast katavad mäed. Eestlastena võtavad need vaated juba esimesest hetkest ahhetama – järsud orud, lauged nõlvad ja sügavsinised kanjonid loovad tõeliselt dramaatilise maastiku. Esimene peatus on Charentsi kaar, kust avaneb esmakordne panorama looduse ilule. Ararat mängib meiega jälle peitust, aga mitte siiski nii palju, et teda üldse tabada ei saaks. Värvilised sallid, granaatõunade, aprikooside ja veinide letid on lookas ning ootavad turiste, kiusatus on kohe ostlema hakata, sest need sallid on kui kunstiteosed, kuid õnneks on aega piisavalt vähe, et ostlemise asemel püüame siiski veel Ararati kaameraga tabada. Kuigi suuremates kohtades saab kenasti hakkama kaardimaksete ja inglise keelega, tasub selliste kohakeste jaoks hoida taskus veidike kohalikku raha ning vene keele oskused tulevad samuti kasuks.
Järgneb Geghardi klooster, osaliselt mäekülge raiutud ja täis püha vaikust. Kloostri sees valitseb hämar valgus, õhus on viiruki ja külma kivi lõhn. Kõige meeldejäävam hetk oli, kui naised laulsid kloostri võlvide all, nende hääl kajas kui taevas ise vastaks. Ühes kõrvalruumis istub noor mees, silmad suletud, palvetamas, ei lase end turistidest häirida ja päikesekiir paistab aknast otse tema näole nagu jumalik puudutus.
Azati kanjon ja Symphony of Stones on meie järgmiseks peatuspaigaks. Looduslik kivimoodustis, kus basaltpüramiidid ja sammasjad kivikolonnid on justkui orkestri sümfooniline rida. Iga sammu juures näib maa laulvat oma kiviseid helisid, tuule ja päikese saatel. See on erakordne vaatepilt, mis paneb peatuma ja lihtsalt imetlema looduse geomeetriat.
Edasi liigume Garni templi juurde – ainus antiikne paganlik tempel Armeenias, mis seisab kaljuserval uhkelt. Siin teeme Vitrage restoranis lõunapausi ja on üks romantilisema vaatega kohti, kus ma lõunatanud olen. Ararati konjak ja värske lavašš annavad igale ampsule veelgi võlu juurde, ning kuigi otsustame templi külastuse asemel pikemalt laua taha jääda, ei tunne me end millestki ilma jäänuna. Hinnatase üllatab meid jälle ja ainult positiivselt.
Väljasõit lõppeb Khor Virap kloostri juures, kus loodame Araratile veel pilgu peale visata, kuid mägi on otsustanud seekord ollasalapärane. Natuke näitab end, kuid mitte liiga palju. Minu jaoks tähendab see vaid üht – tuleb tagasi minna.
Jerevani tagasi jõudnuna vaatame üle Sinise mošee. Mošee on üks vanimaid säilinud hooneid Jerevani keskuses ja olulisem hoone linna Iraani perioodist. 19. sajandil oli see kaheksast Jerevani mošeest suurim ning tänapäeval on see ainus aktiivne mošee Armeenias. Õhtul naudime lihtsalt linna ilu ja koduteel avastame ed protestimarsilt. Kuna me aru ei saa, mille vastumeelt avaldatakse, teeme nalja, et see võib olla riigipööre või protsest automaksu vastu. Protesti rongkäik on meeletu, kuid ühel hetkel kui oma sõnum on edastatud, läheb see lihtsalt rahumeelselt laiali. Linnas jätkub vilgas ööelu nagu midagi poleks olnudki.
Teise päeva videod leiad siit ja siit
Konjaki saladused ning maa-alune maailm
Kolmanda päeva eel oleme elevil. Kumbki meist ei ole varem olnud suur konjakisõber, kuid nüüd avastame Ararati brändi ja tõdedes, et tegu on tõeliselt kvaliteetse kraamiga, tunneme end konjakimekkimise ekspertidena. Päeva alustame Vernissage turult – iga käsitööhuvilise paradiis: ehted, vaibad ja pisikesed kunstiesemed. Võitleme vastu kiusatusele mõne oma käega kaasa võtta. Mina olen varem juba ühest poekesest soetanud punase käekotikese, muidu oleks selle kaasa ostnud siit, sõbranna võtab kaasa kõige ilusamad mesilastega kõrvarõngad. Armeenia käsitöö jätab sügava mulje.
Seejärel külastame Ararati konjakitehast ja muuseumi, mis asub Jerevani kesklinnas Hrazdani jõe vasakul kaldal ajaloolise Erivani kindluse alal. Kui mina julgeksin peale reisi öelda, et Armeenia on veiniriik, siis Armeenia teeb kuulsaks ikkagi brändi. Isegi Winston Churchill pöördus Armeenia brändi poole pärast seda, kui Stalin oli seda talle Jalta konverentsil tutvustanud.
Tehasesse sisse tootmist vaatama tavainimesi ei lasta, kuid muuseumituur tutvustab brändi ajalugu, vanu ja uusi tünne, pudelivorme ja rahvusvahelist tunnustust – esimesest preemiast 1902. aasta Prantsusmaa maailmanäitusel kuni kuldsiltide ja leiame tammevaadid ka Kersti Kaljulaidi ja Arnold Rüüteli nimedega. Lõbusaks vahepalaks rääkis giid ka vanadest traditsioonidest. Tehase muuseumis on tünnidest kaal, millele pandi tehast külastanud riigipead istuma ning kaalu teisele poole pandi nii palju brändit, kui riigipea kaalus. See kogus läks riigipeadele kingituseks kaasa. Pärast Boriss Jeltsini külaskäiku see traditsioon aga lõpetati. Muuseumituuri lõpetab degusteerimine: maitsta saab 5- ja 10-aastast brändit.
Peale väikest lõunapausi Riverside Tavernis, mille avastame kogemata ja mis osutub täielikuks pärliks Ararati tehase lähedal – võtame ette teekonna Levon’s Divine Undergroundi. Levon’s Divine Underground on unikaalne maa-alune kompleks, mille ajalugu algab 1985. aastast. Algul palus Levoni naine, Tosya, kaevata lihtne kelder toiduhoidla tarbeks, kuid meister haaras ideest nii kinni, et see kasvas elavaks kunstimaailmaks maa all. Järjepidevalt 23 aastat töötas ta sageli elektrita, tehes enamik arvutusi lihtsalt peast ja magades päevas vaid neli tundi.
Sügavaim punkt ulatub 21 meetri sügavusele – nagu seitsmekorruseline maja –, pindala on 300 m² ning kompleksis looklevad spiraaltrepid, maa-alused käigud ja toad, kõik loodud ilma joonistuste või inseneride abita. Levon suri 2008. aastal südameataki tõttu, kuid tema töö mälestuseks avas tema tütar muuseumi, kus on säilinud meistri riided, tööriistad ja fotod. See on koht, mida on raske panna sõnadesse ja isegi kohapeal olles on raske hoomata, et keegi on sellise meistriteose lihtsa meisliga valmis uuristanud.
Järgmiseks võtame ette väikese fotosessiooni mahajäetud lasteraudteel – nagu muinasjutust nõiutud paik, kus aeg tundub peatunud. Rooste, lagunevad vagunid ja tühjad rööpad loovad kummitusliku, kuid omamoodi lummava atmosfääri, kus kõik tundub kivikujudeks muudetud, nagu kogu paik oleks külmunud ajas.
Õhtu lõppedes otsustame ka veidike konnata Kondis. See on tõeline eriliste kontrastide paik. Ajalooline ja vaesem piirkond Jerevani kesklinnas, kus vaateväljas kerkivad taustal klaasist pilvelõhkujad ja blinkiv vaateratas. Trepist üles, läbi luksusliku hotelli tagahoovi, oled sa pimedas Kondis, ja viinamarjaväätidega kaetud kangialuste trepist allapoole, satud jälle tagasi linnasärasse. See on linna kõige suurem kontrast: ümbritsetud sära ja luksusega, kuid tagahoovis peidus täiesti teine maailm.
Me ei tundnud end ebaturvaliselt- seal oli vaikne ja rahulik, avatud akendest kostis teleka hääli ning inimeste jutusuminat. Mingil põhjusel meenutas seal jalutamine meisterdetektiiv Blomkvisti «muretuid ja süütuid lapsepõlvemänge», kus valged ja punased roosid vana Greni ja teiste akendest mööda tuhisesid, kuid siiski pean tunnistama, et kauem ma seal pimedas jalutada poleks tahtnud. Me nägime selleks liiga turistid välja ja kui möödusime meestekambast, kes meilt uudishimulikult pärisid, kust me oleme, oli mul hea meel siiski järgmisel hetkel Kondist välja konnata.
Kolmanda päeva videod leiad siit ja siit.
Järved ja kloostrid, sõbralikud koerad ning kohvile kutsuv politsei
Reisi viimasel päeval ootab meid ees teekond, mis viib Sevani järvele, Sevanavanki kloostrisse, Dilijani mägikülla ja rahulikule Parzi järvele. Seekord otsustame võtta giidiga tuuri, ja see osutub suurepäraseks valikuks. Kuuleme lugusid Armeenia ajaloost, kloostrite sümbolitest ja legendidest. Kui veerandki kõigest meelde jäi, on hästi, aga uudishimu on ärganud ja tekib tahtmine hiljem omal käel rohkem uurida.
Sevani järv on nagu taeva peegel mägede vahel – sügavsinine ja vaikne. Siin teeme väikse paadisõidu enne kui ronime üles kaljutreppidest, et nautida vaadet järvele ka ülevalt. Sevanavanki klooster seisab kaljusel neemel nagu ajatu valvur, selle kivised müürid peegeldavad järve ja taeva toone. Seal leian endale ka uued sõbrad – kõige armsama sülekoera, kelle oleksin hea meelega Eestisse kaasa toonud, ja politseinikke, kes turvavad presidendi suvekodu. Algul tõrjuvad ja tõsised, ei luba nad turiste lubatust lähemale, kuid hetk hiljem kutsuvad meid juba kohvile. Viisakusest võtame selle kutse vastu, hiljem, bussis, otsustan poolootamatult (andsin oma blogi Facebooki lehe aadressi) saabunud Facebooki sõbrakutsest viisakalt loobuda. Naljaga pooleks rääkisin hiljem emale sellest seigast – tema meenutas oma nooruspõlve Armeenia reisi, mil mehed olnud liiga pealetükkivad ja üksi liikumine tundunud ebamugav. Mina sellist kogemust siiani polnud saanud, kuid nüüd sain talle muiates öelda, et jäin ikka kellelegi silma, isegi 44-aastasena.
Koera sõbrakutse oleksin küll rõõmuga vastu võtnud. Armeenias kohtab palju sõbralikke ja hästi hoolitsetud tänavakoeri. Paljudel neist on kõrvas väike plastikust või metallist silt. See tähendab, et loom on kinni püütud, steriliseeritud ja vaktsineeritud, ning seejärel taas oma piirkonda vabastatud. Nii toimib Armeenia „püüa–steriliseeri–vabasta“ programm, mille eesmärk on hoida hulkuvate koerte arv kontrolli all ja tagada, et nad oleksid ohutud ning hoitud. Need koerad on osa linnade rütmist – vaiksed kaaslased, kes võtavad päikest templi trepil või magavad tänavakohviku ees, kuuludes sinna samamoodi nagu inimesed.
Edasi viib tee meid Dilijani, midakutsutakse vahel Armeenia Šveitsiks. Vaated mägedele olid tõeliselt võimsad. Linnas on säilitatud väike autentne vanalinna osa puidust majadega, mida kaunistavad nikerdatud puidust rõdud. Ülejäänud linn on pigem räämas ja täis kontraste. Ajaloolises osas ei ela enam keegi, ent seal tegutsevad restoran, hotell ja väike suveniiripood.
Dilijani rahvuspark, mis asub Armeenia maalilises põhjaosas, on tuntud oma lopsaka metsa poolest , park on ka kultuuripärandi hoidja, kus asuvad mitmed ajaloolised kloostrid ja kirikud, nagu Haghartsini ja Goshavanki kloostrid, mis pärinevad 10.-13. sajandist. Need kloostrid on tuntud oma keeruka arhitektuuri ja unikaalsete khachkaride poolest, mis on ristkivide erivorm ja kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Dilijani rahvuspark on ka oluline koht Armeenia ajaloos, kuna see oli Silk Roadi kaubatee osa, mis soodustas piirkonna majanduslikku ja kultuurilist arengut keskajal.
Haghartsini ja Goshavanki kloostrid on vaiksed ja majesteetlikud, nagu kivisse raiutud palveraamatud, mille lehti loevad vaid tuul ja aeg. Segunevad looduse ja kohaliku eluga ning loovad jällegi neid kontraste, mida ma igal pool märkan ja mis mulle aina sümpaatsemaks muutuvad. Goshavanki klooster on saanud oma nime Mkhitar Goshi järgi Tegu oli silmapaistva teadlase, kirjaniku ja vaimulikuga, kelle eesmärk ei olnud rajada vaid klooster, vaid luua kultuuri ja hariduse keskus. Algul kandis paik nime Uus Getik, kuid pärast Mkhitar Goshi surma 1213. aastal hakati nii kloostrit kui ka küla kutsuma tema nime järgi. Giid räägib meile innustunult Goshi elust ja tööst ning toob välja ka tema kuulsa teose – Armeenia seadustiku, mis pani aluse Armeenia õigusele kogu riigis. Kuulan ja tunnen, kuidas tema sõnad minus midagi puudutavad, tekib tahtmine sellest rohkem teada, see raamat tundub kandvat endas sama väärikust ja sügavust nagu riik se.
Päeva lõpetame Parzi järve kaldal, kus peegeldub õhtupäike ja vesi on nii sile, et tundub, nagu oleks maailm hetkeks seisma jäänud. Vaated sügiskuldsetele mägedele on nii kaunid, et enam ei oskagi midagi pildistada. Tunnen, et võib olla polegi seda enam vaja, on aeg need vaated talletada oma südamesse. See on ideaalne koht, et reisile tagasi mõelda. Nelja päeva jooksul oleme saanud rohkem, kui lootsime: ilu, ajalugu, inimlikku soojust ja killukese Armeenia hingest.
Otsustame gruppi oodates teha aega parajaks reisi viimase klaasikese Ararati konjaki seltsis ja vihma eest varjus olles – meie viimane sihtkoht otsustas meid lahkudes siiski veidi vihmaga õnnistada. Istume rahulikult restoranis, sest bussi ju ikka ei lähe nii vara, kui äkitselt tormab meid otsima giid. Selgub, et olin kellaaega valesti kuulnud. Telefonid olid muidugi restoranis leti peal laadimas, nii et kõned ja sõnumid jäid märkamata. Nii juhtuski, et kogu grupp ootas meid juba pool tundi. Jah, olime need turistid, kelle järel kõik ootavad ja keda keegi eriti ei salli. Tagasisõit kulgeb läbi kuldse sügise, mäetippude ja pehme vihmasaju vaikuses: kes on väsinud, kellel on piinlik. Aga kõik on üksmeelel, et see tuur oli külastamistväärt.
Tagasi Jerevani jõuame tipptunnil ja ma mõistan, kui tark otsus oli võtta väljasõidud koos kohaliku juhiga. Liiklus on nagu moodne tants – kohati arusaamatu, aga omas rütmis toimiv. Lennujaama sõites, mille eest maksme nüüd kuus eurot, sest võtsime kallima takso(!) taban end mõttelt, et tahaksin juba tagasi tulla. Siin lausa pikemalt olla. Tutvuda selle imelise maaga veelgi rohkem. See ei ole ainult päikese, mägede, konjaki ja aprikooside maa, siinne looduse ilu on läbi põimunud pika ajaloo ja kultuuriga. Igas ampsus, igas vestluses ja igas tänavavaates on tunda seda külalislahkust ja väärikust, mis teeb Armeeniast midagi enamat kui lihtsalt reisisihi. See on paik, mis toidab kõhtu ja hinge korraga nagu hästi maitsestatud roog, mille järel tahaks kohe veel ühe ampsu võtta.
Neljanda päeva videod leiad siit ja siit
