Suvi võib tulla

#koostööpostitus

Oma viimased päikeseprillid ostsin ma umbes kaheksa aastat tagasi Itaaliast. Kuni eelmise suveni olid nad mind väga truult teeninud, aga ma olen aegajalt mugav ja laisk, nii et tihti viskasin ma need prillid käekotti koos võtmete ja muude hädavajalike asjadega – teate ju küll neid naiste käekotte, kust võib leida kõike alates tühjast jäätisepaberist kuni veiniavaja ja kahvlini. Minu käekott on küll selline üllatusmuna, et kunagi ei tea täpselt, mis seal sees on. Pool eelmist suve olid mu käekotis kindad. Miks ma neid välja ei tõstnud? Ärge küsige, ma ei tea. Ju nad otseselt siis ei seganud ja Eesti ilma teades, mine tea, millal vaja läheb. Ühesõnaga olid mu päikeseprillid selles seltskonnas ja paratamatult juhtus nii, et need said kannatada, muutusid kriimuliseks ning ega nendega enam väga mugav käia ei olnud või autoga sõita. Oli selge, et vaja on uusi prille.

Mulle ei meeldinud see mõte, sest esiteks ma ei oska valida ja teiseks mulle ei sobi (enda arvates) suurem osa prillidest. Aga võta sa näpust, Pere Optikas prille valides pidin tõdema, et olen elanud vales. Oleksin võinud juba tunduvalt varem minna uusi prille valima. Siit teile ka õppetund, ärge uskuge iseennast, et teile ei sobi mütsid, prillid, jumal teab, mis veel, enne kui te ei ole proovinud. Tahate tõestust? Need prillid ma päriselt haarasin näppu lihtsalt selleks, et midagi proovida. Kui see pole prilli- jackpot, siis mis on? Suhteliselt sarnased leiate nt siit.

Ometigi ei tulnud need prillid minuga koju, sest ma suutsin leida ka ühed teised, millesse armusin ja mille suhtes samuti olin alguses kindel, et ega need küll mulle ei sobi. Mustad range joonega Ray-Banid. Nn pimeda muusiku prillid. Need lihtsalt tundusid nii tuusad, et kuigi ma veetsin umbes veerand tundi peegli ees, sest ma lihtsalt ei suutnud otsustada, kummad, jäid lõpuks peale Ray-Banid. Teine mudel, mida ma veel vaatasin, oli selline klassikaline.

Kui klassikast rääkida, siis ma olen üsna väljakujunenud stiiliga. Kui midagi ostan, siis Marek ütleb kohe, et “ah nii sinulik, mis sa üldse küsid, kas meeldib või sobib”. Tal on õigus, ma ostan teatud stiilis asju, sest ma tunnen end nendes mugavalt. Mõnikord harva mõtlen nö kastist välja ja ostan midagi teistsugust – täielik raharaiskamine, sest üheksal juhul kümnest ma ei hakka neid teistsuguseid asju kunagi kandma. Sama on ka prilliraamidega. Enne kui ma poolkogemata need esimesed “hipisuvelikud” prillid haarasin proovimiseks, valisin ma välja kaks vägagi klassikalist mudelit, mis meenutasid mulle mu vanasid prille ja mille kohta ma olin üsna veendunud, et kui midagi üldse sobib, siis need mudelid. Sobisidki, aga ma olin juba kahe esimese paari lummuses. Kes oleks võinud arvata, et olin viimased kaheksa aastat käinud nö safe choice prillidega, sest olin kindel, et midagi muud mulle ei sobi.

Ray-Banid tulid koju, aga Polaroidid jäid kripeldama. Läksin samal õhtul juba Pere Optika e-poodi ja tellisin “hipi suve” ka ära. Need olid kohal juba järgmisel päeval! Kui te kardate e-poest prille osta, et ei tea, kas sobivad, siis teil on võimalus ka need lähimasse füüsilisse poodi proovimiseks tellida. Igatahes kui te tunnete, et tahate nüüd ka prille tellida, siis praegu on selleks kõige õigem aeg. Kood “EVELIIS” annab teile -20% allahindlust .

Soovitan prilliraamidele ka pilgu peale visata, sest seda te ju teate juba, kuidas ma meie pere meespoole ära influentsisin ja see on üks parimaid asju, millega ma hakkama olen saanud. Mu enda Vogue prillid on ka igapäevases kasutuses töö juures, ilma enam ei tahagi arvutis olla.

Vot nii saigi minust (päikese)prilliinimene!

Viie minutiga vähemalt tund aega värskem

#KOOSTÖÖPOSTITUS

Nagu te ilmselt teate on mind õnnistatud selliste silmaalustega, mis (eriti hommikuti) on kas kottis, turses, tumedad või kõige kolme kombo. Kui ma silmalaugude operatsiooni tegin, siis kaalusin ma ka silmaaluseid korrigeerida, kuid lõin mingil põhjusel põnnama. Ühesõnaga ei tunne ma end hommikuti erilise kaunitarina, vähemalt võrreldes nende Insta-iludustega, kes hommikul ärgates näevad välja säravad nagu keskpäevane päike. Mina olen torisev ja paistes silmaalustega (minge vaadake Instagramist järgi kui ei usu), aga mis sa teed. Elu.

Kui siis Turbliss mulle kirjutas, et neil on nüüd uus toode, et kas ma tahaksin proovida, olin ma meeleldi nõus, sest ilmselt teate te ka seda, et Turbliss on olnud üks mu pikaajalisi ilulemmikuid. Mul ei olnud aimugi, mida nad mulle saadavad. Pakki avades ja nähes, et seal on silmaümbruse geelpadjakesed, olin ma elevil. Pöidlad pihku, et toode toimiks. Aga miks ei peaks? Siiani ei ole ükski Turblissi toode mulle pettumust valmistanud, miks peaks seegi.

Mulle meeldib Eesti looduskosmeetika puhul see, et ma saan kindel olla, mida toodetes kasutatakse, ma tean, et toode on 100% looduslik. See on mu jaoks oluline. Need õrnad rabavee geelpadjad on näiteks taimse kollageeni, kaktuseekstrakti ja
d-pantenooliga.

Esimene test sai tehtud..khm…ütleme siis nii, et raskendatud oludes. Laupäeval sai poole ööni üleval oldud, “Eesti Laulu” vaadatud ja “puuvilja salatit”, mille peamine koostisosa fermenteeritud viinamarjad, söödud, nii et hommikul olid mu silmaalused tavahommikust veelgi rohkem turses. Seitsmeaastased kriitikud küsisid, et mida ma teen kui endale geelpadjakesi silma alla sättisin. Vastasin, et silun kortse, mille peale nemad vastasid liigagi ausalt, et aga ikka on ju kortsud, kuid tunnistasid siiski üksmeelselt, et paistes mu silmaalused ei olnud. Et need kriitikud ka kõike tähele panevad. Igatahes olin ma viie minutiga saanud paar tundi värskemaks. Sest jaa, ka külma veega nägu pestes ja pärast hommikust jalutuskäiku läheb turse alla, kuid tavahommikutel ei ole mul nii palju aega. Ma ärkan võimalikult viimasel hetkel, teen kiired iluprotseduurid, puudrit-njäokreemi, riidesse ja minekut! Ma ei ole hommikuinimene. Tuli üllatusena eksju?

Allolevad pildid püüdsin ma teha võimalikult sama valgusega, sama nurga alt, samalt kauguselt. Mulle endale tundub, et ka piltidelt on näha märgatav vahe, aga pean tunnistama, et ma ei ole kõige osavam endeli-meister. Käsi südamel võin teile tunnistada, et enesetunne on maksimaalselt teine vaid nii lühikese ajaga. Ma hoian enda padjakesi külmkapis, et mõju oleks veelgi suurem. Kui teil on silmaalustega sama probleem nagu mul, siis sellest Turbliss tootest saab teie uus lemmiktoode. Nii nagu minul.

Hea uudisena saan teile ka öelda, et sel nädalal on kõik Turbliss tooted -15% soodsamad. Tasub nende kodulehele minna ja endale uued lemmikud silmaümbruse padjakeste näol soetada. Või vanade lemmikute varusid täiendada. Või mõlemat. Kiidan ja soovitan ning annan seekord kaasa lapsesuu garantii, sest nagu vanasõna ütleb – lapsesuu ei valeta. Nägid nemad muutust, siis võib kindel olla, et muutus seal ka oli.

Kohe 40

#koostööpostitus(e vabatahtlik jätk)

Naised ja kehakaalu langetamine käivad vist kokku nagu Saaremaa ja tuulik, nagu Pärnu linn ja muulid,
nagu püstolid ja kuulid, nagu Roosma ja Tuuli, nagu saksofon ja huulik
. Vähemalt mina olen suurema osa oma elust murdnud oma pead selle üle, kuidas alla võtta. Ma olen üsna kindel, et noorena on see kaalust alla võtmise kinnisidee seotud kuidagi enda ebakindlusega, sest kuidas muidu seletada seda, et alloleval pildil ma ausalt arvasin, et ma pean alla võtma (pilt ei ole lisatud selleks, et tõestada, et ma olen kunagi ka sale olnud, vaid selleks, et tõestada, et see peab olema noore ja rumala naise ebakindlus).

Selle pildi ja minu praeguse kaalu vahe on umbes 16 kilo. Ma olen kehast ja selle kaalust palju kirjutanud, kordama ei viitsi hakata, aga hoolimata sellest, et eelmisel aastal tõusis mu kaal lausa 78 kiloni, on mu enesekindlus aastatega nii palju tõusnud, et ma tunnen end oma kehas hästi isegi siis kui ma ei olnud oma kehaga rahul. Vastuoluline lause, aga saate aru, mida ma mõtlen? Ma ei häbenenud ennast 78 kilosena (aga see ei tähendanud, et ma ei oleks tahtnud kergem olla, mida ma pole ka kunagi varjanud ega mingit võltsi kehapositiivsuse jama samal ajal ajanud), küll aga häbenesin ma end 55kilosena. Siis ma sellist pilti endast avaldada ei oleks julgenud. Ma muidugi ei ole ka seda tüüpi, kes üldse endast väga paljastavaid pilte kusagil jagada tahaks, sest ausalt tundub mulle, et see ei tõesta ei mulle ega kellelegi teisele veel vähem mitte kui midagi ning enda seksika/naiseliku/atraktiivsena tundmiseks on teisi mooduseid.

Kaalust alla tahtsin ma saada, aga kätt südamele pannes pean ma ütlema, et tegelikult ma ei teinud selleks mitte kui midagi. Lootsin vist salaja, et ju piisab sellest kui ma piisavalt lihtsalt tahan ja palun, et palun palun palun, mingi kõrgem jõud, tee mind uuesti saledaks. Ei toiminud. Aga sa pole ju tegelikult paks! Seda lauset olen ma nii palju kuulnud. Otseselt paks jah mitte, aga lisakogust on piisavalt, ma oskan seda lihtsalt riietega varjata.

Oma kaaluga hakkasin ma päriselt tegelema alles eelmise aasta oktoobris kui ma vererõhuga kiirabisse sattusin ja perearst muuseas ütles, et “võis olla infarkt” (ei olnud, aga sellel lausel oli suur mõju). Detsembri lõpus sain ma kätte oma geenitestide tulemused ja peale seda olen ma üsna teadlikult jälginud, mida endale suhu ajan. Mitte grammi pealt ja kogu aeg, sest seda ma lihtsalt ei suuda. Mul on sõbrannasid, kes teevad Simeonsi dieeti, Keto dieeti, Stockholmi dieet, Fitlapi. Mina ei suuda. Ma ei ole meal preppija ja ma päriselt ei viitsi kaaluda asju. Võtan mõistusega, mida tohin ja ei tohi. Juba selle jojo-efekti pärast, sest mul ei ole mõtet pidada dieeti, siis jätkata vanaviisi. Ma annan endast parima ja ei keela endale ka maitsvaid kaloreid kui tahtmine tuleb. Parem olen tibake pontsakam, aga pühapäevahommikul olen võimeline pannkookidest loobuma küll ja kui teised söövad pastat, söön mina hirssi ja rooskapsaid.

Kui ma täna IG story´s ütlesin, et üle kolme aasta läksid mulle jalga ühed mu lemmikpüksid (-8kg!) ja ma ise usun, et suuresti tänu Geenitestidele, siis küsiti minult palju, mis konkreetseid teadmisi see geenitest mulle andis. Mulle tundus, et on lihtsam kirjutada üks postitus.

Esiteks ütlen ausalt, et see oli nagu rusikahoop näkku. Mitte et mul poleks kodus peeglit või ma ei teaks, et pean oma elustiili muutma, aga kui ikka loed mustvalgelt paberilt, et geneetilise profiili järgi on ülekaalulisuse risk suur ning KMI järgi oled ülekaaluline, siis käib ikka mingi klikk peas täitsa ära. Ei taha olla kohe 40 aastaseks

saav mammi. Ei ole ka mingit nooruse ihalust, aga lihtsalt tundsin, et kui ma nüüd ennast käsile ei võta, siis 10-20aasta pärast ammugi mitte ja ma ei suutnud ennast veel päris pontšikuna ette kujutada. Keskeakriisi vorm vôib olla;)

Nagu näha ei ole ma väääääga palju ülekaalus, aga siiski piisavalt palju, et end ebamugavalt tunda.

Miks ma usun, et mu kehakaal on langenud tänu Geenitestidele? Nagu öeldud, ma ei suuda kunagi pidada ühtegi ranget dieeti, ma olen neid igasuguseid elu jooksul proovinud, aga mul ei ole nende jaoks püsivust, ma ei taha kaaluda toiduaineid ja ma ei viitsi kogu aeg mõelda, et oot, seda ja toda ma ei või süüa, sest mul on 14päevane dieet. Minu jaoks pidi kaalulangetus olema osa minu mõttemaailmast ja konkreetsetest muudatustest. Nende tulemuste järgi sain ma teada, milliseid toitaineid ma peaksin vältima. Ma ei taha sellega öelda, et mitte kunagi enam ei söö pastat ja saia (muidugi söön!), aga mitte igapäevaselt. Suurimaks väljakutseks mu jaoks on kusjuures olnud saiast loobumine. Ma arrrrrrmastan saia! Igatahes sain geenitestitest teada, mida tasub ja mida ei tasu süüa ning lisaks on juurde pandud ka mõned retseptid, mida hommikuks, lõunaks ja õhtuks süüa. Kokku pandud just nendest toorainetest, mis minu geneetilise profiiliga sobivad, mitte “one size fits all”.

Küsisite ka, kummal on kaalukaotuses suurem mõju – kas toitumisel või liikumisel. Ma usun, et mõlemal. Siinkohal pean ma tänama beebikoer Dexterit, kellega ma lihtsalt pean jalutamas käima, sest ta ei jäta enne mu hinge lihtsalt rahule. Muidugi võiks need jalutusringid olla pikemad, kuid ma usun, et juba pool aastat hommikul ja õhtul jalutamine kasvõi 1-2 kilomeetrit on mõnus rutiin, mis kahjuks tulnud ei ole.

Lisaks sellele olen ma iga kell valmis matkama. Nagu eile. Kui on nii ilus ilm, fantastiline loodus ja talv ning kihvt seltskond, siis oleks patt lihtsalt niisama teleka ees diivanil vedeleda.

Vot. Sellised naiselikud kaalujutud seekord.

Küpsisega kuradikese eemaldamine vol 2

Koostööpostitus

Nagu te ehk mäletate võtsin ma eelmisel aastal lõpuks oma julguse kokku ja läksin Medemisse teismelise lollusena tehtud “pekingi kana” tätoveeringut eemaldama. Ütlen juba praegu ette ära, et parim otsus ever. Jah, tõsi, et ma ise seda ei näe ja väga tihti läheb mul üldse meelest, et see seal on, aga spaas või rannas või kasvõi suvel kodus päevitusriietega ringi joostes tuletab keegi ikka meelde, et oi, sul ka tätoveering ja siis ma iga kord mõtlen, et pagan noh, ma ei taha seda tätoveeringut ju. Aga hirm eemaldamise ees on olnud ikkagi piisavalt suur. Esimesest protseduurist ja sellest, kas oli valus, saate lugeda siit.

Jaanuari alguses käisin ma teist korda protseduuril (kokku läheb minu tätoveeringuga vaja ilmselt kolme korda) ja minu suureks üllatuseks (lisaks sellele, et veel vähem oli valus ja protseduur sai läbi enne kui ma arugi sain!) oli tätokas ikka juba märgatavalt tuhmunud ka peale esimest korda. Ma ju ise seda peeglist ei vaata ja selja taha ei näe, nii et selline tulemus oli ikka väga wow-efektiga. Ma ei jõua kolmandat korda ära oodata!

Kui tahate protseduurist täpsemalt aimu saada, siis sellest “Hooaja” saatest võite täpsemalt ise vaadata: https://kanal2.postimees.ee/video/lonelyPlayer?videoid=233250

Kes ma olen & kust ma tulen

Koostööpostitus

Juba paar aastat tagasi kui üks tuttav selle geenitestidest rääkis, tekkis mul vastupandamatu soov enda geene ka uurida, aga nii nagu minuga aegaajalt juhtub, siis ma muudkui mõtlesin, et homme, aga nagu näha sai “homsest” ülejärgmine aasta enne kui ma tegudeni jõudsin. Nagu oleks hullult suur ettevõtmine ja nõuaks metsikult aega. Tegelikkus on see, et testi tegemiseks ei pea kuhugi minema, vaid testi saab teha mugavalt kodust lahkumata. Geeniproovi võtmiseks vajalikud tarvikud saadetakse postiga otse kodusele aadressile või pakiautomaati.

Umbes kuu aega tagasi sai minu “homme” läbi. Testi tegemiseks vajalik DNA postiga saadetud ja jäin vastust ootama. Kui ma nüüd päääris aus olen, siis ega ma ei osanudki oodata, mida ma teada saan. Peale selle, et suure tõenäosusega saan ma teada, et olen ülekaaluline ja pean tervislikumaks muutuma, aga põnevus püsis. Ma lihtsalt olin testide kohta nii palju positiivset tagasisidet kuulnud, et tahtsin nüüd ise selles veenduda. Oma tulemused sain ma kätte eile, aga mingil põhjusel ei saanud ma meili telefonis avada ja nii pidin ma ootama, kuni lõpuks koju arvutisse sain. Avasin oma geenitesti vastused ja saate aru, ma jäin lugema nagu mingit põnevat raamatut. Iseenda kohta. Hahhaa, kui see pole edevus, siis mis on.

Okei, nali naljaks. Mida ma siis teda sain?

Kõigepealt Figuragen Weight geenitesti vastused, mis aitavad hinnata kaalutõusu ja rasvumise riske, leida geneetiliselt sobiva toitumisviisi ehk sobiva valkude, rasvade ja süsivesikute
osakaalu menüüs, teada saada ainevahetuse eripärad, hinnata treeningu vajadust ja mõju kehakaalule.

Huvitavad ja mitte nii huvitavad tulemused mu enda kohta:

  1. Umami maitse mitte-tajuja

Inimesed tajuvad nelja põhilist maitset: magus, hapu, soolane ja kibe, kuid on ka viies maitse umami.
Maitseretseptorid, mis nende maitsete taju eest vastutavad, võivad indiviidi8 oluliselt erineda. Umami maitse
retseptorit ak8veerib glutamaat. Süntee8list umamit kasutatakse laialdaselt Aasia köögis ja
valmistoitudes. Looduslikult leidub glutamaa8 lihas, kalas, seentes ja köögiviljades nagu spinat, seller, küpsed
toma8d, Hiina kapsas, aga ka rohelises tees ja fermenteeritud toitudes nagu juust ja sojakaste. Umami
tugevdab teatud maitsete intensiivsust ja suudab peita või parandada ka mõne toidu maitsevigu.

Genee2lise profiili järgi on sul madalam umami-tundlikkus, mis tähendab, et vajad selle maitse tajumiseks suurema glutamaadisisaldusega toite. Uuringud on näidanud, et madala umami-tundlikkusega inimesed võivad eelistada vähem liha ja neil võib üldiselt olla väiksem isu. Tervise seisukohalt on oluline veenduda, et
sööksid piisavalt kvaliteetset, vitamiinide ja mineraalainete rikast toitu.

2. Suur ülekaalulisuse risk, keskmine vööümbermõõdu suurenemise risk ja suur risk kehakaalu jojo-efektiks.

Sinu kehamassiindeks näitab, et oled ülekaaluline, aga mitte rasvunud. Sinu eesmärk peaks olema kaalu ja keharasva lisandumise vältmine. Genee2lise riski olemasolu ei tähenda, et oled ülekaaluliseks määratud, sest ala2 on olemas võimalusi kehakaalu langetamiseks. Kehakaalu alandamine võib aga Sinu jaoks olla raskem kui ilma genee2lise riskita inimestele. Sul puudub genee2line eelsoodumus rasva kogunemiseks kõhupiirkonda, kuid Sinu vööümbermõõt ning vöö- ja puusaümbermõõdu suhe pole kumbki tervislikus
vahemikus.

Testi lõpus olid minu vastustel põhinevad soovitused dieediks ja trenniks.

Järgmiseks Figuragen Health geenitest, mis nagu nimi ütleb aitab välja selgitada mitmete terviseprobleemide tekkeriske.

Huvitavad ja mitte nii huvitavad tulemused mu enda kohta:

  1. Kofeiinil on suur mõju mu unele. Veel kaks kuud tagasi jõin ma päevas umbes viis tassi kohvi kuigi ma seda absoluutselt ei vajanud (nii nagu ka esimese testi vastused ütlesid), aga ikka jõin. Tänaseks joon ma kohvi vaid hommikul ja seegi on pigem piim kohviga kui vastupidi. Kui meil kohvimasinat ei olnud ja ma üksi kodus olin, siis ma näiteks võisin päevi ilma kohvita olla, sest ma ei viitsinud kohvi teha, Marek alati imestas, kuidas see võimalik on. Selgub, et ma tegelikult ei vaja kohvi, polnudki laiskus, vaid geenid;)

Sinu genee)lise profiili järgi on kofeiini ergastav mõju sulle suurem ning tavaline mõõdukas kohvi tarbimine võib mõjutada Sinu une kvalitee). See tähendab, et kofeiini tarbimine võib põhjustada sagedasemat ärkamist öö jooksul ja vähendada une efek)ivsust. Lisaks mõjutab magamatus Sinu tähelepanuvõimet rohkem kui
teiste geenivariatsioonidega inimestel. Sinu genee)line profiil on seotud kofeiini aeglasema ainevahetusega. Sinu keha vajab kofeiini töötlemiseks rohkem aega, mistõ7u kofeiin püsib Sinu organismis
kauem ja ka kofeiini stimuleeriv toime on Sinu jaoks pikema-ajalisem. See tähendab ka seda, et tõenäoliselt vajad ja talud väiksemat kofeiini kogust.

2. Minu geneetiline profiil on seotud (vist pea kõikide olemasolevate) vitamiini puuduse suurenenud riskiga. A, B6, B9, D – vitamiin, raud, seleen, magneesium… Jah, Marek, sa teed õigesti, et mind hommikuti D-vitamiinidega taga ajad. Võid sinna julgelt juurde lisada kalamaksaõli ja kõik muud olemasolevad vitamiinid. Kaltsium ja luutihedus olid vist suht vähesed, mis selles loetelus korras olid.

Sinu genee)line profiil on seotud D-vitamiini puuduse suurenenud riskiga. Sul on soovitatav D-vitamiini taset veres kontrollida. Hea tervise tagamiseks peab see tase olema 30-40 ng/ml. Ilmselt on Sul vaja D-vitamiini toidulisandina juurde tarbida.

3. Hüpertensiooni suurenenud risk ja suur soolatundlikus. Oleks vist aastaid (mitte vaid paar) tagasi juba pidanud oma geene ja tervist uurima, siis võib olla ei oleks ma kilode kaupa soola endale sisse ajanud ja ei sööks praegu vererõhu rohtusid. Stressi olen ma viimase aasta jooksul kordades vähendanud. Teadlikult. Soola ja vererõhuga hakkasin tegelema paar kuud tagasi.

Sinu geenid on seotud soolatundlikkusega. See tähendab, et sul on genee)lineeelsoodumus kõrgenenud vererõhu tekkimiseks liigsel soola tarbimisel. Sul esineb mitmeid geenivariatsioone, mis on seotud suurenenud riskiga kõrge vererõhu tekkeks. Oluline on järgida tervislikku eluviisi: loobuda suitsetamisest,
ülekaalulisuse korral alandada kaalu, piisavalt liikuda, toituda tervislikult ja vähendada stressi.

Lõpetuseks Figuragen Sport geenitesti vastused, mis aitavad leida sobivamad treeningud, hinnata vigastuste tekkeriske ja taastumisvõimet ning psühholoogilisi eeldusi spordiga tegelemiseks. 

Huvitavad ja mitte nii huvitavad tulemused mu enda kohta:

  1. Geneetiliselt mittesportlik. Ma olen küll noorena spordiga tegelenud, kuid silmapaistvate tulemuste puudumisel ma väga agaralt sellega tegelenud ei ole. Testi vastuste järgi võiks mulle vist kõige paremini sobida jõutreening. OMG.

Sinu geeniprofiil on seotud keskmise vastupidavuse tasemega. Sinu keha reageerib aeroobsele treeningule keskmisel määral. See tähendab, et eeldused vastupidavusaladega tegelemiseks on head, kuid mi6e nii head, kui mõne eri8 heade eeldustega inimese puhul. Tõenäoliselt on sulle omane veidi suurem rasvaprotsent ning selle vähendamine on keerulisem kui nendel inimestel, kellel on soodumus suuremale keha rasvavabale massile, kuid kindlasti ei ole see võimatu. Jõutreeningu tulemusel on Sul lihaskasv suurem ja kiirem kui paljudel teistel. Enamik spordialasid on sulle sobilikud, sealhulgas ka näiteks kulturism ja fitness, eriti kui järgida sobivat toitumiskava.

2. Stressiga toimetulekult muretseja. Ja ma ise olen arvanud, et mul on hea stressitaluvus.

Sinu geeniprofiil on seotud väiksema valulävega ning oled erinevate stressorite suhtes tundlikum. Stressisituatsioonides Sinu võimekus langeb, kuid Sul on jällegiparem kognitiivne võimekus pingevabas keskkonnas.

Testi lõpetuseks olid soovitused mulle sobivatest spordialadest, energiakulust, kehatüübist, praktilised soovitused keha kompositsiooni muutmiseks jne.

Palju õnne! Sul on väga hea geeniprofiil, mis soodustab keha kompos8tsiooni muutmist. Sinu kehamassiindeks aga näitab ülekaalulisust ning eesmärgiks on kehakaalu langetamine. Oluline on mõista, et kehamassiindeks ei mõõda otseselt keha rasvaprotsen8. Suurema lihasmassiga inimesed (näiteks sportlased) võivad sageli langeda ülekaalulisuse kategooriasse, kuigi tegelikult ei ole neil liigset keharasva.

Ma tõin siin testi vastusest välja vaid killukese, sest ilmselgelt ei ole teil huvitav seda lugeda, minu endal aga oi oi kui huvitav ja kohati ka valus, ma tõin need näited siia, et saaksite aimu, mida geenitesti vastused räägivad. Ja nad räägivad palju, väga palju! Ehk siis ma siiralt soovitan teil ka need testid teha. Nagu öeldud mul endal oleks väga hea meel kui ma oleksin neid teste tunduvalt varem teinud, aga samas parem hilja kui mitte kunagi. Veel paar aastat tagasi ei oleks ma uskunud, et ma oma tervisele hakkan niimoodu rõhku panema ja jälgima, mida ma teen, mida ma söön, millised on mu soodumused ja kuidas ära hoida 40+ mammistumist.

Võib olla te ütlete, et testid on kallid. Sellele on mul vaid üks vastus – kallis on see, mis on ümber kaela ja tervisele hinda külge panna ei saa. Klišee? Võimalik. Kuid tõsi. Kniks ja kraaps, geenitestid.ee, mul on esimest korda elus silme ees konkreetsed uusaastalubadused.

NB! Kood EVELIIS15 annab 15% soodustust hinnas.

Nüüd ma nimetan end küll suunamudijaks!

#koostöö

Kas te olete kunagi püüdnud oma meest arsti juurde kontrolli saata? Kuidas läinud on? Mina enda oma ikka paar korda olen püüdnud saata, kuid loomulikult läbi kukkunud, ei ussi- ega püssirohi ei aja Marekit arstile. Mitte et tal otseselt ka vaja oleks, aga ma ei tea, mulle ikka tundub, et aegajalt võiks end lasta tehnoülevaadata.

Kõige hullemad vaidlused on meie kodus olnud silmade üle. Kui ma ütlen hullemad, siis ma loomulikult ei pea silmas (oo, mis vahva sõnade mäng!) seda, et me päriselt kakleme või vaidleme sel teemal, aga no mina näiteks olen ammu tunnistanud, et töö arvutiga on mu silmanägemist halvendanud. Marek enda kohta sama ei arva. Ometi olen ma näinud teda mobiili endast kaugemale lükkamas, et paremini väikest kirja näha. Teate küll, millist liigutust ma mõtlen onju? Et liigutad telefoni siia-sinna, et saaks teksti paremini fokusseeritud. Sellest hoolimata on 46-aastane härra raiunud vastu, et näeb jätkuvalt nagu noor kotkas. Kuniks ühel ilusal õhtupoolikul oli ta sunnitud üle huulte ütlema lause, mida ta ilmselt lootis edasi lükata 98. eluaastani. “Ma vist pean silmakontrolli minema!”

Kas te arvate, et ma lasin seda endale kaks korda öelda? Muidugi mitte. Ma kirjutasin kohe Pere Optikasse, et mul on kodus üks noor kotkas, kellele kuluks nägemiskontroll ära. Mulle endale ka, sest te ju lugesite eelmisest postitusest, kuhu perearst mind muuhulgas suunas. Nii me paar päeva tagasi Nautica Pere Optikasse lõunadeidile läksimegi.

Millegi pärast jäi mulle tunne, et noor kotkas lootis optometristi juurest tagasi tulles mulle öelda, et “ma ju ütlesin, tegelikult mul ei ole prille vaja”, aga võta näpust. Pool tundi hiljem valisime me koos prille. Pean tunnistama, et täitsa harjumatu oli Marekit prillidega näha, aga samas ühed Tommy Hilfigeri prillid sobisid talle nagu valatult. Täitsa soliidne noor kotkas astus poest välja.

Mina olin rahul. Ma olin oma kalli abikaasa saanud silmakontrolli. Kui see pole suunamudimine well done, siis mis veel on!

Aga see pole veel kõik. Mina olin ju ka lubanud arstile, et käin optometristi juures ära. Lisaks on Pere Optikas praegu ka “Kaks ühe hinnaga” kampaania, mis tähendas omakorda seda, et ka mina sain endale uued prillid valida.

Mulle on prillid alati meeldinud. Seda ilmselt ka põhjusel, et mul ei ole neid kunagi nägemise pärast vaja olnud, vaid ma olen neid aksessuaaridena kandnud. Alles sel aastal soetasin ma endale sinise valguse kaitsega prillid ja neid peaks kohe erinevaid mudeleid veel juurde valima, sest ausalt, erinevus on ikka tuntav. Pärisprille, mis on konkreetselt minu silmanägemise pärast mulle kirjutatud, ei ole mul veel olnud. Aga ma olen just viimasel aastal eriti tundnud, et teatud valguses hakkavad tähed laiali valguma, hämaramas ei näe ma väiksemat teksti ja otseloomulikult teen ma seda mobiiliga edasi-tagasi liigutust, et teksti fokusseerida. Ikkagi 40. eluaasta on kohe ukse ees, ega seal midagi üllatavat ei olegi ju.

Optometrist kontrollis mu silmad üle, saime koos selgeks, et pisikese plussiga prillid oleksid siiski head ja nii ma järgmisel hetkel prille valima hakkasingi. Teate, hea tunne oli! Jälle üks pisike (aga samas siiski suur, eksju) sammuke tehtud oma parema enesetunde ja tervise heaks. Ega need peavalud ja silmavalud ju vaid kõrgest vererõhust ei ole tingitud;) Ikka sellest, et ma olen aastaid kehvas valguses lugenud ja arvutis klõbistanud. Kas teid üllatab, et ma valisin loomulikult mustad prilliraamid? Vist mitte. Mulle meeldivad.

Lõpetuseks. Kaks soovitust. Ah, tegelikult üks. Te ju ise ka teate, et silmi tuleb hoida ja kontrollida. Jõulud on tulemas. Kõik otsivad kingitusi. Minu soovitus on, et kasutage Pere Optika “Kaks ühe hinnaga” kampaaniat ära ja kinkige oma lähedastele hea nägemine. Silmad on aken meid ümbritseva maailma avastamiseks, nägemiseks ja tunnetamiseks. Selge nägemine on parim kink.

Kõik Pere Optika pakkumised ja soodustused leiate SIIT.

Kummaline kummikutes kummitus kummitas Maarjamäe lossis

Ida hakkab oma sünnipäevast juba varakult rääkima, nii umbes pool aastat või rohkem, et me ikka teaksime kui olulise sündmusega tegu on ja et me seda maha ei magaks. Mida aeg lähemale, seda olulisemaks muutub üks küsimus – kus? Sel aastal tundus, et olulisemaks küsimuseks on hoopiski “kas”? Kas suurt pidu pidada või teha seda vaikselt pereringis? Kaldusime väikse peo poole ja olime juba Idagi pehmeks rääkinud, kui ühel hetkel tekkis mul üks mõte. Mina poleks ju mina kui ma kõik plaanitud ja selgeks räägitud mõtted peapeale ei ajaks?

Ma ei tea, miks, aga mulle tuli meelde eelmise aasta emadepäev, mille me veetsime Maarjamäe lossis, see oli üks hästi tore päev ja nii ma leidsin end uuesti Ajaloomuuseumi kodulehelt, avastasin, et nad korraldavad ka lastesünnipäevasid ning juba järgmisel hetkel kirjutasin ma neile ning olime paika pannud, et selle aasta sünnipäev saab toimuma just seal. Niimoodi ajab Eveliis asju. Paneb plaani paika, et pidu ei toimu. Ja siis otsustab, et toimub küll. Koos Maarjamäe lossi kummituse jahiga. See tundus nii põnev. Ida arvas sama. Ütles, et ta muidu valiks printsesside peo, aga poisid on kehvad printsessid, ent kummitus peaks kõigile meeldima. “Kui ta sõbralik on,” täpsustas ta. Ma olin üsna kindel, et Maarjamäe lossi kummitus on sõbralik. Sellises lossis ei saa kuri kummitus elada.

Pidu algas Laste Vabariigis ID-kaartide tegemisega. Kuidas sa muidu pääsed riiki, kus kehtib laste võim! See on selline kummaline vabariik, mis asub maakera laulupoolusel Niks-Naksi maailmajaos Ilusa Hallmere ääres, naaberriikideks Vigurjas Vahvariik ja Tasamõurikute Rõõmuriik, kus osad elanikud on pärit Südaaniast ja räägivad Lüvi keeles, teised elavad puu sees kapis ja räägivad igavuse peletamiseks idiprugat, see on vabariik, kus Mann Unistaja on üks president, aga kus presidendiks võib saada igaüks. Üks teistmoodi riik, mis kindlasti väärt külastamist. Peaasi, et õige ID-kaart kaasa saab!

Mis mulle hästi meeldib Laste Vabariigi juures on see, et see on justkui tavaline mängutuba, kus saab ronida ja turnida ja joosta ja liumäest alla lasta, aga et seal on olemas ka hariv pool. Tihti on nii, et kui öelda sõna “hariv”, siis hakatakse kartma, et see on igav. Mkm, vähemalt siin muuseumis seda kartma ei pea. Muidugi sõltub ilmselt palju ka ürituse läbiviijast. Siin kohal tahaksin ma teha etteruttavalt suure kummarduse ja aplodeerida Annelile, kes meie seltskonda läbi ajaloo kummituseni juhatas. Meie seltskond on parajad marakratid ja oskus nad ennast kuulama panna, kooris vastata, kõike kaasa teha, uudistada ja uurida ning huvi ja pinge säilitada – see on oskus omaette.

This image has an empty alt attribute; its file name is dsc02855.jpg
This image has an empty alt attribute; its file name is dsc02864.jpg

Kummaline kummikutes kummitus, kes Maarjamäel ringi kummitas, hakkas vist kärsituks muutuma ja nii hakkas lossi teisest otsast kostma hääli, mis andsid aimu, et ta tahab, et ta üles leitakse. Muidugi võisid need hääled tulla ka teistelt lossi külastajatelt, sest lossidega on selline lugu, et täpselt ei saa aru, kust need helid tulevad ja kes neid teeb. Ainus viis teada saamiseks oli alustada kummituse jahiga. Kummitus oli muidugi kaval. Kõige peal krigistas uksi ühes toas, siis teises nurgas, siis jättis mulje, et tegu on muuseumi külastajatega ja et teda pole üldse olemas ja lõpuks meelitas kõik lapsed suurde saali, pani ukse lukku, lasi tuled kustu ja…

Hakkas hirmus?

Ärge kartke, ma ju ütlesin, et sellises lossis, kus vanasti asus ka suhkruladu, ei saa elada kuri kummitus. Kummitus kustutas tuled, et temast ja lossi ajaloost tehtud filmi oleks parem vaadata.

Siis kadus kummitus jällegi jäljetult. Tuled läksid tagasi põlema ning oli näha, et kummitus oli pimeduse katte all samal ajal kui kõik filmi vaatasid lastele mõned tegevused organiseerinud. Ilmselt ikka selleks, et aega võita, lapsed maha raputada ja end paremini ära peita. Lapsed ei pannud seda pahaks. Kilgete ja rõõmuhüüete järgi võis järeldada, et neil oli vägagi lõbus!

Lossi kummitus oli selline kummaline kuju, et ise e tahtnud, et lapsed ta kohe üles leiaksid, aga siis kui lapsed liiga kauaks olid tast maha jäänud ja teiste tegevustega hõivatud , hakkas ta jälle kärsituks muutuma ning meelitas lapsi mööda lossi edasi liikuma. Juhatas nad läbi ajaloo järgmisse ruumi, kus esmalt sai nähtamatu tindiga talle, sõbrale või iseendale sõnum kirjutada ja siis andis lastele ka väikese vihje, mille abil talle lähemale jõuda.

Kuidas lugeda vihjet, mis on kirjutatud nähtamatu tindiga? Päris tobe on ju vaadata tühja paberilehte, kus peaks olema midagi kirjas, aga kuidagi ei näe lugeda. Sellisel juhul tuleb appi triikraud. Kes veidike vanemad on, need ehk mäletavad ise ka, et nähtamatu tindiga kirjutatud tekst tuli välja kui sellest kuuma triikrauaga üle käia. Ja kui nähtamatut tinti ei juhtu olema, sest no teate küll, see on ka sama defitsiitne värk nagu nähtamatuse pulber, siis saab piimaga ka salakirju kirjutada.

Kummituselt saadud vihje pani meid sokke otsima ja juhatas meid niimoodi lossitornini, kus oligi väidetavalt kummituse kodu.

Kui lossitorni jõudes olid lapsed esialgu ikka veendumusel, et kummitusi ei ole olemas ja hääled, mida me kuulsime, olid lihtsalt maja hääled, siis lossitorni trepi all hiirvaikselt kuulates tuli tornist liiga kummalisi hääli, nii et ikka natukene kiskus kahtlema. Muidugi oli jälle võimalik, et see kõik oli kaja nendest helidest, mida me olime kuulnud selle salapärases kohvri, mille me sealt trepilt leidsime, seest, aga kindel ei saanud enam milleski olla. Kummitus võis lossitornis päriselt olemas olla ja ootas seal.

Korraks läks lastel meelest ära, et lossi kummitus on ju sõbralik ja natukene hakkas hirmus ka, aga seda vaid korraks. Siis tuli meelde, et siin lossis on hea kummitus ja kõik julgesid lossitorni uudistama minna. Kas me seal lõpuks kummitusega ka päriselt kohtusime või viskas ta meile mõne vimka, seda ma teile ei ütle. Muidu ei ju enam põnev kui ise sinna satute!

“Aitäh, emme, see oli maailma parim sünnipäev!” ütles Ida peo lõppedes ja kallistas mind. Selle põhjal võib vist öelda, et mitte vaid mina ei pidanud kummituse jahti äärmiselt meeleolukaks ja lõbusaks. Veelkord aitäh Annelile ja Ajaloomuuseumile ning muidugi kõikidele sõpradele, kes kohal olid.

*Kuigi pidu toimus koostöös Ajaloomuuseumiga, siis on raske seda otseselt koostööpostituseks nimetada, sest koha ja peo valisime me ikkagi ise oma huvide ja soovide järgi, lihtsalt saime Ajaloomuuseumi poolt selle sünnipäevakingina soodsamalt.

“Ma olen sama vana kui tema, aga selline tädi küll välja ei näe.”

#koostööpostitus

Iga jumala kord kui ma julgen öelda, et peeglist vaadates ei näe ma 40-aastast, pean ma ühest või teisest kohast lugema neid samu kommentaare, mida ma olen aastast aastasse enda kohta lugenud. Noh neid “tema on üks neist kes kohe kindlasti näeb oma east tunduvalt vanem välja. Ta ise teab seda ka ja laseb ennast enamasti päikseprillidega pildistada”, “Ma olen sama vana, kui tema aga selline tädi küll välja ei näe”, “Karm.Mõne vastu on ikka elu väga ebaõiglane. Või on ta siis ise kõik teinud, et nii kehv välja näeb. Seda viimast ma väga ei usu, järelikult ikka totaalne ebaõnn.” .

Jube tüütu, seda enam, et ma võin selgitama jäädagi, et ma ei pea silmas seda, et näen 20aastane välja (ma ei ole pime eksju!), vaid seda, et ma ei näe peeglist täiskasvanud naist. Teate küll, sellist, kel kõik s..t together on. Vaatan mõnikord teisi omavanuseid ja nad tunduvad nii täiskasvanud, asjalikud ja siis olen mina. Nii et ma jätkuvalt ei näe peeglist 40-aastast. Aga. Ma olen neile ülaltoodud aastast aastasse korduvatele kommentaaridele siiski tänulik, sest ilma nendeta ei oleks ma aru saanud kui väsinud ma viis aastat tagasi tegelikult välja nägin. Ma ise ei näinud seda ja kui Marekilt olen hiljem küsinud, et miks ta mulle ei öelnud, et väsinud olin, siis ta vastab, et tema jaoks olen ikka ilus olnud (mhm, ta vahel ikka oskab päriskomplimente ka teha). Ilma nende kommentaarideta ei oleks ma Medemise poole pöördunud. Ütle veel, et “õelates kägudest” kasu ei ole. Mõned uuemad jälgijad-lugejad on mult küsinud, et miks ma botuliinisüste tegema hakkasin. Mul on neile üks vastus. See pildivõrdlus. Ülemisel pildil olen ma 2015.aastal. Alumisel on suvaline rongiendel 2019.aastal (kuus kuud peale täitesüsti tegemist!). Ei tohiks enam küsimusi olla, eksju.

Geene ei süüdista, mu perekond on täis imeilusaid naisi. Neid geene kannan ma küll uhkusega edasi.

Minu puhul saab rääkida neljast faktorist: stress, probleemid, magamatus, depressioon. Need tegid oma töö ja (minu enda arvates) suht üle öö nägin ma tõesti oma vanusest kümme+ aastat vanem välja. Muidugi olen ma kindel, et päevitamine, solaarium ja suitsetamine (kohati on täitsa veider mõelda, et veel kaheksa aastat tagasi ma suitsetasin ja olin seda teinud oma 20.eluaastast või isegi varem) ei ole ka kasuks tulnud.

Ühesõnaga. Kõik see kombo kokku andis ülaltoodud tulemuse ning 2018.aastast olen ma käinud oma otsmiku horisontaalkortsude ja “kurjusekortsu” botuliinisüste tegemas ning peale silmalaugude korrigeerimist on see parim otsus, mis ma teinud olen. Ma jäängi seal käima ja Medemist kiitma, sest sealne teenindus, suhtumine ja loomulikult tulemused on (IGAL PROTSEDUURIL!) võrratud. Nad oskavad oma asja.

@estonianwithabackpack konto varastati ära, ma ei tea, kas saan selle tagasi. Kui tunnete mu IG elust puudust, siis – @hippie.hippie.milkshake on mu uus konto.

Koostöö Medemisega on mind nii palju muutnud. Esmalt loomulikult välimuses, kuid see on andnud mulle nii palju sisemist enesekindlust ja rahulolu juurde. Ma olen end küll alati üsna enesekindlana tundnud, kuid peale seda koostööd olen ma nagu uuesti sündinud (ahh, mis vahva klišee!). VÄGA enesekindel ja iseendaga rahul. Isegi 14+ kilo ülekaalu juures.

Tätoveeringu eemaldamine – kui hirmus tegelikult?

Koostööpostitus

Ma usun, et peale seda postitust ja mu tätoveeringu nägemist ei ole kellelgi enam küsimust, miks ma seda eemaldada tahtsin. Ainus küsimus saab veel olla, miks ma seda varem ei eemaldanud. Vastus on lihtne – ma kartsin, et see on valus. Kui ma lõpuks siis ikkagi julgesin end kokku võtta ja tätoveeringut eemaldama minna, kartsin ma päriselt. Mida lähemale ma Medemise kliinikule jõudsin, seda rohkem ma kartma hakkasin. Peopesad hakkasid higistama, süda kiiremini lööma ja ma mõtlesin endamisi, et aga mis siis saab kui ongi nii valus, et ma pean poole protseduuri pealt karjuma “stop”. Mis siis sellest “küpsist söövast kuradikesest” mu seljal saab?

Ma olen Medemise teenuseid kasutanud (vist juba) kaks aastat ja tegelikult ma tean, et usaldan, et professionaalide kätte ning kartusteks pole absoluutselt põhjust, kuid seekord olid mu hirmul ikka suured silmad. Isegi siis kui protseduuri läbi viiv õde kinnitas, et kui olen käinud IPL fotonoorenduses, siis ei tohiks ma seda protseduuri üldse karta, olin ma ikka veel skeptiline. Muidugi tahan ma siinkohal jälle kiita nahakliiniku professionaalset käitumist ja suhtumist oma töösse – nad selgitavad enne protseduuri üksikasjalikult läbi, mis ees ootab, mis järgneb, kuidas paranemine läheb, kaua aega võtab ja millega tuleb arvestada. Minu jaoks on see hästi oluline.

Protseduurituppa minnes ja lauale kõhuli heites oli mul tunne nagu ma läheks sünnitama. Kõik see tõi meelde nii palju mitte kõige meeldivamaid mälestusi ja ausalt, mul laual pikali olles võdisesid hirmust isegi tuharalihased. Tagasi vaadates täitsa naljakas mõelda.

Minu suurimaks (ja meeldivamaiks) üllatuseks sain ma teada, et protseduur kestab vaid kümme minutit. Sisestasin endale, et selle elan ma ikka üle ja ootasin, millal pihta hakkame esimese osaga. Esimese osa käigus töödeldakse nahka spetsiaalseFracTat laseriga, mis tekitab naha sisse mikroaugukesed. Tänu neile pääseb laserkiir järgmises sammus kergemini ja kiiremini sügavamale nahakihtidesse. See tähendab kliendi jaoks, et tal läheb tätoveeringu eemaldamiseks vaja vähemkordusprotseduure – iga korraga pääsetakse laseriga sügavamale ja protseduur on tõhusam kui teiste vanemate laseritega

Kõige ebameeldivam selle osa juues oli “äärmiselt kõva ebameeldiva toksiva heli”, millega mul paluti arvestada. Olete Taska filme vaadanud? Need algavad nii, et mees taob kirkaga kive, eksju? Vot täpselt samasugune see heli esimesed kaks minutit oligi. Ei saa öelda, et oleks kõige meeldivam heli tõesti, kuid ma olin valmis tunduvalt ebameeldivamaks heliks ja oma vaimusilmas olin ma ette kujutanud, et tegu on heliga, mis kostab siis kui kalju sisse avaust puurima hakata. Valu oli vaevu tuntav. Kokku kestis see kõik umbes kaks minutit, sellele järges mõnus jahutav kompress.

Teine osa protseduurist oli juba tunduvalt vähem hirmutav, sest ma teadsin, et midagi hullu mind ees oodata ei saa. Tegelikult oli just see osa see, mis oligi ehk kõige tuntavama valuga, aga siiski ei julgeks ma seda nimetada valuks, pigem ebameeldivustundeks. “Öelge, kui teil on pausi vaja!” julgustas mind protseduuri läbi viiv õde ning juba järgmisel hetkel ütles ise, et nüüd ootab ees viis minutit pausi. Korraks jõudsin mõelda, et kas ma jätsin mulje, et mul on valus või ta kartis, et mul on valus, tegelikkus oli see, et teinegi osa sai läbi enne kui ma aru sain.

Kolmas osa protseduurist oli päriselt selline, et ma ei saanud enam arugi, et keegi midagi mu naha kallal tpimetab. Okei, liialdan natuke, muidugi ma tundsin, et keegi midagi teeb, aga ma kogu aeg mõtlesin, et millal ma siis päriselt midagi tundma hakkan, mingit torkimist nagu eelneva kahe osa juures. Enne kui jõudsin midagi tundma hakata, oligi selleks korraks kõik. Täiesti uskumatu kui ilmaasjata ma olin hirmu tundnud ning tätoveeringu eemaldamist edasi lükanud aastaid. Teate kui elevil ja hea meel mul on, et ma lõpuks ometi olen sellest tätoveeringust vabanemas?

Ma ütlen vabanemas, sest ühest korrast ei piisa. Tätoveeringu täielikuks eemaldamiseks on vaja keskmiselt 3-6 korda, vahel rohkem. Minul on järgmine aeg pandud detsembrisse, sest protseduuride vahele peab jääma 6-8 nädalat. Segasel koroonajal on hea teada, et isegi kui peaks juhtuma, et ei tohi kliinikuid külastada ja protseduuride vahele tekib pikem paus, siis sellest ei juhtu midagi.

Aa, ja laseriga ei saa eemaldada mitte vaid koledaid tätoveeringuid, vaid ka püsimeiki. Ma olen alati mõelnud, et kes julgeb endale püsimeiki teha. Jah, mugav kindlasti, aga kujutate ette kui lainerijoon läheb viltu ja peaks terve elu sellise asjaga elama. Hea on teada, et ka sellised asjad eemaldada saab.Täiesti ulme mu meelest, mida kõike tänapäevase tehnoloogiaga teha saab.

Ühesõnaga kui teil on ka mõni nooruse lollus nahal ja olete mõelnud, et võiks eemaldada, aga pole julgenud nagu mina, siis võin nüüd omal nahal (hehhee, mis sõnamäng!) öelda, et protseduur on tõesti kiire ja valu vaevu tuntav. Hea uudisena on mul teile pakkuda ka sooduskood “EVELIIS10” annab tätoveeringu eemaldusest -10% kuni aasta lõpuni. Kui kohe alustada, saate koodi kolm korda kasutada.

Täpsemalt saate tätoveeringu eemaldamisest lugeda siit.

Mõned olulised punktid, mida on hea teada enne eemaldamist:

  • Tavaliselt läheb vaja vähemalt 3 protseduuri, vahel ka 5–6 protseduuri või rohkem.
  • Protseduuride vahele peab jääma vähemalt 8 nädalat.
  • Kuna suure osa tööst teeb ära keha immmuunsüsteem, saavad tugevama tervisega inimesed kiiremaid ja paremaid tulemusi.
  • Protseduuri ei tohi teostada antibiootikumravi ajal, viimase tabletti võtmisest peaks mööduma 2 nädalat..
  • Vastunäidustusteks on onkoloogilised haigused, kroonilised põletikud kehas, keloidarmid, aktiivne herpes.
  • Tätoveeringut ei saa eemaldada päevitunud, pruunilt nahalt. Päevitamisest peab olema möödas vähemalt 2-4 nädalat. Enne protseduuri ja pärast seda ei tohi kasutada ka isepruunistavaid kreeme.
  • Raseduse ja imetamise ajal protseduuri ei teostata.

Pekingi kana, tätoveeringud ja hirm

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb minna tagasi alloleva pildi tegemise aega ehk aastasse 2001, mil ma olin saanud stipendiumi Oslo ülikooli ja elasin kolm kuud Oslos koos oma host-õega Rotary vahetusõpilasaastast. Me olime mõlemad 20-aastased. Te ju mäletate, mida see vanus tähendab? Pidusid, rumalaid otsuseid, veel pidusid ja veel rumalaid otsuseid. Üks neist on just alloleval pildil. Tätoveeringud.

Ma isegi enam ei mäleta, kust meil see mõte tuli, aga ühel laupäeval ärkasime me üles ja mõtlesime, et kuule täitsa lahe oleks ju ning juba mõned tunnid hiljem vedasime me end ühte lähimasse tätoveerimissalongi. Tätokad olid kallimad kui me olime eeldanud, aga kui juba kohale sai tuldud, siis ära ka ei tahtnud ilma minna. Ma mäletan täpselt, et minu oma maksis 500 NOK´i ja kui praegu on see ca 50 eurot suht kommiraha, siis tol hetkel oli see 1/4 mu kuustipendiumist. Üsna kitsas summa, millega Norras ära elada, eriti kui sealt 500 raha tätoka peale ära raisata. Aga tehtud see sai. Valisin sealt kõige odavamate tätokate lehelt enda arvates ühe kõige ilusama ning otseloomulikult lasin selle teha alaseljale. Korralik trampstamp eluks.

Hiljem olen ma seda tätoveeringu tegemist korduvalt kahetsenud. Mitmel põhjusel. Esiteks, ma ei ole tätoveeringuinimene. Mulle ei meeldi tegelikult tätoveeringud üldse. Ei endal ega teistel. Mul on muidugi tuttavaid, kel on armsad tillukesed tähendusega tätoveeringud, kuid need popid ülekeha-tätoveeringud ei ole absoluutselt minu teetassike. Ma ei mõista kedagi hukka, oma keha, oma otsused, lihtsalt mulle ei meeldi (kui mu arvamus midagi muutma peaks). Ja kuigi ma olen arvamusel, et inimesi ei tohiks nende välimuse ja hobide pärast hukka mõista, pean ma olema aus ja ütlen, et mõistan, miks see mees lasteaias õpetajana töö kaotas.

Teiseks on mu tätoveering tähenduseta, see on lihtsalt reaalselt kõige mõttetum tätoveering ever. Kes teab, võib olla olen ma viimased 19 aastat käinud ringi seljal punane roos (mhm, mhm!) + võimalik, et hierogfüüf, mis tõlkes võib tähendada “Pekingi kana”. Või siis “ingi ka” või muud lühendit sellest õnnetust kanast, sest ega see seal seljal päris hieroglüüfi mõõtu ka välja ei anna. On selline poolik.

Kolmandaks on see aja jooksul nii tuhmunud, nii et lisaks sellele, et see on mõttetu, on see ka kole. Kuna see on sellise koha peal, kust ma ise seda väga ei näe, siis 90% ajast mul ei ole meeleski, et see mul olemas on. Küll aga pean ma 90% sõprade-tuttavatega spaas/ujumas käies leidma hüüatusele “oi, sul on ka tätoveering, me ei teadnudki!” leidma vabandusi, et keegi ei arvaks, et ma 39-aastaselt olen 10-aastasel ja/või pimedal lubanud oma alaseljale tramp stamp´i teha. Olete valmis seda kaunitari nägema?

Siit see tuleb! Daamid ja härrad, saage tuttavaks – minu “ngi ka” + roos.

Olete naermise lõpetanud?

Et asja natuke ilusamaks teha, siis alguses sai see tätoveering komplimente, see oli midagi uut ja huvitavat, lausa metsikut, sest ega neid tätoveeritud tüdrukuid tol ajal kuigi palju ei olnud (kui nad just ei olnud mootorratturid või mõne alternatiivse elustiili esindajad). Uskuge või mitte, aga seda peeti isegi seksikaks ja ma näitasin seda rannas ikka uhkusega. Mida aeg aga edasi, seda rohkem see mind häirima hakkas. Iga kord kui keegi hõikas “oi, sul on ka tätoveering” tahtsin ma peaga vastu seina joosta. Mu sõbrannad teavad, et ma olen selle tätoveeringu eemaldamisest või üle tegemisest juba aastaid rääkinud. Ma arvan, et isegi üks kümme aastat.

Miks ma sellega midagi ette ei võtnud?

Ausalt puhtast hirmust valu ees. Medemis kliinik kutsus mind tätoveeringu eemaldamisele juba ammu. Alguses olin ma “jah, muidugi, teeme ära!”, aga siis sai jälle hirm valu ees võitu ja kuna igapäevaselt ta mul silma ees ei ole, siis otseselt ei seganud ka. Marek oli harjunud, väitis ju, et teda ei häiri, et ma meeldin talle sellisena ka. Nii ma seda tätoveeringu eemaldamist edasi lükkasingi. Kuniks ma paar nädalat tagasi end duši alt tulles peeglist oma soengut vaatasin tagant poolt vaatasin ning paratamatult ka tätoveeringut märkasin. Pagan, see oli ikka kole kui öö. Kolm minutit hiljem kirjutasin ma Medemisse, et küsida, kas nad ikka veel on sellest tätoveeringu eemaldamise koostööst huvitatud. Minu rõõmuks ja hirmuks nad olid.

Mida lähemale protseduuri kuupäev tuli, seda rohkem ma kartma hakkasin. Nagu kohe päriselt. Marek ei teinud asja lihtsamaks. “Oot, mis nad nüüd siis hööveldavad sul naha maha sealt või lõikavad ära selle või?” küsis ta. Aitäh, mees! Ma niigi olin poolenisti põnnama löönud ja sõnad “hööveldama” ja “lõikama” ei kõlanud kuigi julgustavalt. Auto ära parkides ja Medemise poole kõndides, tundsin ma päriselt, et ma kardan. Aga mis siis kui on väga valus? Mis siis kui ma valust kedagi jalaga löön? Või kartma hakkan ja loobun? Või… Mul käis peast läbi sada mõtet ja hirm aina kasvas. Hirm ei läinud vähemaks ka konsultatsioonilaua taga istudes, kuigi protseduuri läbi viiv arst kinnitas, et see on valutum kui IPL fotonoorendus, mis mu meelest ei olnud üldse valus, pigem kohati ebameeldiv, ja ma sisestasin endale, et see ei saa kuidagi olla hullem valu kui sünnitus. Ja selle olen ma ometi üle elanud. Lisaks teadsin ma ju ka, et usaldan end oma ala professionaalide käte alla, nii et mida karta .

Ometi läksid mul lahti riietades ja protseduuri oodates peopesad higiseks.

Aga ma olin endaga rahul. Ma olin oma hirmu ületanud. 19 aastat hiljem olin ma sellest nooruse lollusest lahti saamas. Guri, mu host-õde, pidi tätoveeringu tunduvalt varem eemaldama. Kui ta vanemad sellest teada said, lubasid nad ta pärandusest ilma jätta. Sellest pärandusest ilma ei oleks tahtnud jääda.

Kuidas siis tegelikult oli? Oli tunne nagu oleks piinariistal olnud või ei saanud suurt arugi, et midagi tehti? Kirjutan kohe varsti sellest eraldi postituse. Püsige lainel!