Väike tüdruk suures linnas /Little girl+ big city

September 27, 2016September 27, 2016 / Eveliis / Leave a comment

Meie reedesest päevast Oslos oleks saanud väga modernse näitemängu lavastada. “Oodates pappa´t”. Oli tegelikult huvitav jälgida, kuidas üks väikene tüdruk suures linnas oma päeva veetis ja tunde luges issiga kohtumiseni. Mõni hetk muutus ta kurvaks, sest ilmselt oli tema arvutuse järgi juba kolm tundi täis; teine hetk läks ta nägu naeru täis, sest issi lennuk oli just maandunud, kolmandal hetkel muutus ta mõtlikuks, siis tuli väsimus, siis muutus ta murelikuks ja see lõputu lõputu rõõm kui issi lõpuks kohale jõudis.

Our Friday waiting for pappa was like a modern play. Little girl in the big city waiiting and counting hours. It was actually interesting to see how see one moment was sad, because she obviously thought three hours is not that long time, and the next moment was happy, because she understood that daddy´s plane has landed, the next moment she was thoughtful, worried, anxious, tired, happy again and of course overwhelmed with feelings when daddy finally arrived.

Meie päeva viimased kolm tundi ootamist piltides / Our Last three hours of waiting in photos.

Sotsiaalmeedia ajastu ehk kuidas ilma vaevata jõuda 145 000 Facebooki kasutajani

September 16, 2016September 16, 2016 / Eveliis / Leave a comment

Eile õhtul postitasin ma oma FB lehele ühe pildi, mille tädi mulle saatis, ja rohkem ma eile Facebooki ei külastanud (jah, ise ka imestan).Hommikul kui ma FB lahti tegin, nägin ma oma suureks šokiks, et see naljapilt oli jõudnud 145 000 Facebooki kasutajani ja seda oli jagatud vist 2300+ korda. Kas need ei ole hirmuäratavad numbrid? Selles mõttes, et Facebooki mõjuvõim on üüratu. Üks suvaline pildike hakkas täiesti ootamatult oma elu elama. Nii nagu võib ilmselt Facebookis oma elu elama hakata iga muu teema. Ma olen alati igasugu inimeste nimedega seotud jagamisse sotsiaalmeedias suhtunud skeptiliselt, peale tänast suurenes see veelgi. Sest jummel, kus “õigetele nuppudele” vajutades on võimalik publikut saada. Tasuta. Ilma vaevata.

Ma ei saa öelda, et turundus minu jaoks täiesti tume maa on, kuid Facebookist (ja ehk siis ka blogidest/Instagramist jms) kui mõjuvõimsast turundusvahendist sain ma alles täna hommikul päris täpselt aru. Aga kuidas ära tabada, millised postitused lähevad massidele peale? Tundub, et ühiskonnakriitilised. Või mis on see, mis paneb meid ühel või teisel hetkel midagi jagama? Ausalt mind võttis korraks pahviks kui kiiresti ja kui paljudeni üks suvaline pilt jõuda võib läbi sotsiaalmeedia.

Et aga too pilt kuulus kellelegi teisele ja ma pidin ta eemaldama, siis ma asendasin tolle omatehtuga (pildi pätsasin google’ist, sest mul ei olnud aega minna pensionäre otsima). Saab justkui testida, et kas kõik päevakajalisi teemasid pilkavad arutelud on sarnase saatusega.

Prangli puhkus 2013

August 31, 2016August 31, 2016 / Eveliis / Leave a comment

Viimased neli aastat oleme me igal suvel Prangli saarel käinud. Seltskond on aegade jooksul pisut muutunud, algse kaheksa inimese asemel oli meid näiteks sel aastal 22 (!), aga koht on jäänud ikka samaks.
Mulle on ikka Prangli saare juures meeldinud see, kuidas seal aeg seisab ja kõik käib oma rada, lihtsalt kulgeb vaikses tempos kuhugi kiirustamata.
Sel aastal tundsin ma esimest korda, et see muutumatus segas mind korraks. Nelja aastaga ei olnud muutunud midagi. Vaid Musta Luugi juures ei põlenud enam valgusfoor, mustad luugid olid kaetud ämblikuvõrguga. Kõik muu oli aga sama. Niitmata muru, kriuksuvad uksed, sama vakstu laual, isegi uks oli katki täpselt nii nagu ta oli seda olnud ka aastaid varem. Mingil veidral põhjusel kõik see ärritas mind.

Ja mind ärritas kontrollimatuse tunne, mis meid kõiki ühtäkki valdas. Mind ärritas, et me ei oska lõõgastuda ilma alkoholiga üle piiri minemata. Seda viimast ei saa panna mu raseduse-kiiksude (et ise ei saa juua ja siis on lihtsalt kade) arvele, ma olen seda ka eelnevatel aastatel täheldanud. Mulle tundus, et me kõik muutusime tsiviliseeritud inimestest metslasteks. Sellisteks, kelle üle naerdakse “Suvereporteri” ja “Võsareporteri” saatelõikudes. Meil kadus kontroll enda üle. Ja ma muutusin kurvaks. Ma tundsin, et oleme saare enda jaoks ära rikkunud. Ise. Täiesti vabatahtlikult ja kontrollimatult. Me ei arvestanud teineteisega. Ma tahtsin koju.

Järgmisel päeval paistis päike. Hooletult lendu lastud sõnade eest vabandati, kriuksuvad uksed said õlitatud, tublimad meist läksid traditsioonilisele matkale, veelgi tublimad hoolitsesid hommiku- ja lõunasöögi eest, teised vedelesid päikese käes ja nautisid rahu ja vaikust. Just nii nagu igal aastal. Me olime saarega üheks muutunud. Enam ei tahtnud ma koju tagasi.

Mul oli hea meel, et meie inimlik ja tsiviliseeritum pool oli tagasi tulnud. Enam ei meenutanud me “10 väikest neegrit”, kes tühjalt saarelt minema ei saa enne kui…

Ja kassipreili Mia sai endale uue hingamise. Juba pühapäeva hommikul sõitis ta esimese laevaga Tallinna, et seal ravitud saada ja heade inimeste juures uut elu alustada.

Pühapäevaks oli mul juba kurb ära minna. Katkine uks ja väsinud vakstu ei häirinud mind enam. Nii väga. Ma sain aru, et kuigi saar ei ole selle aja jooksul grammivõrdki muutunud, oleme muutunud meie. Me oleme muutunud egoistlikumaks ja närvilisemaks. Mugavamaks ja pirtsakamaks. Me ei oska enam lihtsalt olla.

Järgmisel aastal võtame me ise kaasa uue vakstu. Sellise, mis meile sobib. Janek lubas katkise ukse ära parandada kui see peaks ikka veel katki olema. Me mängime küünlavalgel reisi ümber maailma. Mitte ei maura nagu metslased. Ja hindame seda, et oleme üksteise jaoks olemas. Üks napakas aga kokkuhoidev punt. Seda ei olegi nii vähe. Inimsuhted on haprad, neid tuleb hoida. Mitte tahtlikult või tahtmatult haiget teha.

Estonian with a dream

August 15, 2016August 15, 2016 / Eveliis / 2 Comments

Nagu te teate sai mu Norra-lugu alguse 1997.aastal kui ma vahetusõpilaseks sattusin. Aastal 2016 kui terve maailm on meie ees valla, on raske mõista, et 1997.aastal ei käinud asjad sugugi nii lihtsalt. Ma pean alustama sellest, et Anton ja Mesna Rotary hakkasid peale Eesti iseseisvumist tundma huvi Baltikumi vastu, Anton külastas Tartu Rotary klubi (miks just Tartu tekib küsimus? Keegi ei tea täpselt.) ja rääkis vahetusõpilaste programmist. Kas te kujutate ette, et Tartu Rotary klubi ei näidanud selle vastu erilist huvi üles. Aga see pole etteheide, kõik see oli meile uus ja ilmselt ka arusaamatu. Läks mitu head aastat kui Mesna Rotary Tartust uuesti kuulis. Nüüd oli neil olemas õpilane, keda Norra saata. See õpilane olin mina.

Ühel kenal koolipäeval tuli meie kooli direktor minu juurde ja küsis:” Eveliis, kas sa tahaksid Norra minna aastaks?” Miks mina? Miks see pakkumine tuli mulle ja näiteks mitte minu pinginaabrile? Mõnele teisele klassiõele-vennale? Minu vanematel ei olnud mõjuvõimsaid sõpru, uhkeid töökohti ega ei kuulunud nad Rotarysse. Juhus? Ma ei tea. Ma pean tollaselt direktorilt küsima. Ma olin hea õpilane, kuid sugugi mitte kõige eeskujulikum. Ja üldsegi, kuidas sai valituks üks õpilane Raatuse Gümnaasiumist, mitte mõnest eliitkoolist?

Ma mäletan, et ma käisin veel ühel Soome Rotary klubi (sest Tartu klubil polnud kogemusi vms) kohtumisel, kus justkui veel sadade õpilaste hulgast valiti need paar vahetusõpilast esseede ja intervjuude põhjal, aga mina teadsin juba ammu, et ma olen juba valitud. See oli naljakas formaalsus.

Ka edasi ei läinud kõik nii libedalt nagu läheks praegu. Esiteks tähendas vahetusõpilasprogramm, et keegi peaks minu asemel tulema Eestisse. Sellist õpilast polnud. See tähendas ka, et mind polnud Norras ootamas “vaba” perekonda. Kaks perekonda panid end vabatahtlikena siiski kirja. Nemad olid nõus ühele Ida-Euroopa tüdrukule selle võimaluse andma.

Ja siis tuli paberimajandus. Minu Norra saamiseks pandi Mesna Rotary poolt tööle vägagi kõrged tutvused – Lillehammeri politseiülemast Norra suursaadikuni Eestis. Ma mäletan hästi, et veel paar tundi enne lendu käisime me saatkonnas viimaseid dokumente korda ajamas. Kogu mu vahetusõpilase aasta rippus juuksekarva otsas.

Mõned tunnid hiljem maandusin ma Fornebus, kus mind võttis vastu Anton. Anton, kellest mulle on justkui saanud vanaisa, keda mul kunagi olnud pole. Muideks ka Lilian oli oma vanaisaga kaasas. Mina ei mäletanud teda. Tema mind ja Yukot küll.

Ma ei tea, kas kõik vahetusõpilased saavad oma vahetusperedega nii lähedasteks kui mina või vedas mul jälle. Britt ja Arne ning Knut ja Kari on mind muutnud rohkem, kui nad ilmselt teavad.

Ma olen pärit tavalisest keskklassi perest, mul ei oleks 16-aastasena ja ka hiljem avanenud neid võimalusi, mis tänu nendele inimestele. Samuti ei oska ma öelda, miliseks oleks minu elu võinud kujuneda kui ma oleksin koju jäänud. Mul on suurepärane perekond, kuid ühe pereliikme alkoholiprobleemide tõttu oli pingeid piisavalt. Kes teab, võib-olla oleks ma mõne “ägeda” Annelinna kutiga 17-aastaselt kodust jalga lasknud, end põhja joonud või Koplisse süstima jõudnud. Ma muidugi kahtlen, aga ühe puberteedi mõistust ei või kunagi ette teada.

Kas te teate, mis on minu Rotary vahetusõpilasaastast pärit kõige ilusam ja kurvem mälestus samaaegselt? Ma sain kogeda maailma kõige imelisemat jõulutunnet Haugenis Camilla ja Britt-Ida juures. Kui ma koju helistasin, sain ma teada, et minu pisikese 7-aastase õe ja ema jõulud ei olnud samal ajal sugugi ilusad. Ma ei soovinud mitte midagi rohkem kui, et ka mu õde saaks kogeda selliseid Haugeni jõule nagu mina. “Usu mind, ta saab,” lohutas mind Britt-Ida. Kas ma uskusin teda? Ja nagu te (kui te olete pikemaajalised blogilugejad) teate, siis paar aastat hiljem keset südasuve mu soov ka täide läks. Pole ime, et meie tütre nimi Britt Ida on. (Kui meil oleks veel lapsi, siis nende nimedes oleks Knut, Kari, Arne või Anton:))

Ei ole liialdus öelda, et Rotary vahetusõpilaseks olemine on minu elus vâga olulisel kohal. Edasi tuli kunstiajalugu, skandinavistika, Oslo ülikooli stipendium, esimene norra keelega seotud töökoht, teine ja kolmas, kuni poeni Lillehammeris.

Seepärast ma mõtlengi, et kas me ei peaks rohkem tegelema selliste asjadega, mis noori muudavad, nende silmaringi laiendavad, neid arendavad… Võib-olla me siis peaks tegelema vähem teismeliste raseduste, alkoholi- ja narkoprobleemidega? (Okei, ilmselt juba eos liiga sinisilmne mõte).

Miks ma seda vana lugu täna jagan? Augustis alustas Norras õpinguid minu parima sõbranna andekas 16-aastane tütar Laureen. Ma loodan kogu südamest, et temale saaks see kogemus sama (ja veel rohkemgi) tuult tiibadesse andvaks kogemuseks kui mulle. Tema tegemistel saate silma peal hoida läbi tema blogi:

https://estonianwithadream.wordpress.com/2016/08/07/pea-ees-tundmatusse/

//As you all know my Norwegian story started in 1997 when I became a Rotary exchange student here in Lillehammer. in 2016 when the borders are open it is hard to understand that back then it was not so easy. It all started with that Anton and Mesna Rotary got interest in Estonia and the Baltics after the reindependence and Anton visited a Rotary club in Estonia, in Tartu – nobody knows why Tartu, faith perhaps? to talk about youth exchange. The Tartu Rotary club was not too interested in that. It took several years before Mesna Rotary heard from them again. They now had a student to send to Norway. This student was me.

One day our principal asked me “Eveliis, do you want to go to Norway?” Why me, I had no idea. I was a good student, but certainly not the best, my family did not have important friends which was important then, neither did they have fancy jobs. I was just an avarage 16 years old student from an avarage Estonian family. Later the principal has said, I had spark in my eyes and they knew I would manage and be a good representative for Estonia. I hope I was.

After I was “the chosen one” there were so many formalities, bureucracy and problems, that even some hours before my flight I was not sure whether I will be able to get the visum. People in very high places (who were friends with my future Norwegian families) were involved to get me to Norway. Strange to think even how many total strangers helped me to get to Norway and how difficult it was. I didn’t want to move to Norway, just to study in high school for a year:D

Some hours later Anton picked me up at Fornebu airport. He became like a grandfather to me (and Yuko). I don’t know if all exchange students have this kind of connection with their host families, but I became a family member of Britt, Arne, Knut and Kari. They have changed me a lot, taught me a lot and probably even changed my life. Who knows how my life would have been in Estonia. Our family life situation was complicated because of alcohol misuse of one of the family membersand who knows, perhaps I had gone wild, escaped from home and had to deal with alcohol and/or drug problems and teenage pregnancy. Children are fragile in teenage years and even if they have support net and are good students, things can change easily.

The exchange year was one of the best experiences in my life.

Do you know what is one of the best and saddest memory of my exchange year? I got to experience the most wonderful christmas at Haugen with Britt-Ida and Camilla and was so excited. When I called home, I found out that my 7yrs old sister’s and mom’s christmas was not that nice. The only thing I wished was them to get to experience the magic of Haugen Christmas. “Oh believe me, they will,” Britt-ida comforted me and some years ago in the middle of summer we experienced the Christmas in Haugen. Britt-Ida had remembered my wish and when we visited them in summer, she gave us Christmas. No wonder our child is called Britt-Ida! (If we would have more children, they would be called Kari and Knut and Britt and Arne and Anton).

This year changed a lot. Studies of Art History, scholarship at Oslo University, Scandinavistics at Tartu University, first job, second and third, until the shop in Lillehammer. That is why I think youth exchange is so important, or going abroad to expand the world.

Why do I talk about it today. The talented daughter of my best friend started to study in Oslo this august. She’s 16. I hope she will have the time of her life, meet as wonderful people as I did and experience the best Norway has to offer. You can also follow her everyday in Norway here: https://estonianwithadream.wordpress.com/2016/08/07/pea-ees-tundmatusse/

Ja, vi elsker

July 10, 2016July 10, 2016 / Eveliis / Leave a comment

Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt. Nii vastaks teile iga teine norrakas kui te julgeksite küsida, kes on see Bjørnstjerne Bjørnson, kellest nad räägivad erilise uhkuse tundega hääles.

16-aastasena ei julgenud ma öelda, et mina polnud Bjørnstjerne Bjørnsonist midagi kuulnud. Ma noogutasin kaasa ja veel enne kui ma sain selgeks norra keele sain ma selgeks, et on asju, mida ei küsita, sest seda teavad kõik. Ma sain ka teada, kes on Bjørnstjerne Bjørnson ja juba paar aastat hiljem kui ma külla tulnud onule Norra hümnist hakkasin rääkima, sain ma seda nime öeldes kasutada samasugust uhkesetunnet hääles. Sest Bjørnstjerne Bjørnsonist on kuulnud kõik. Fakt. Bjørnstjerne Bjørnsoni olulisuses ei kahtle keegi. Fakt.

„Kes see Bjørn Bjørnsen on?” küsis onu. Ma turtsatasin.

„Bjørnstjerne Bjørnson,“ parandasin ma teda kõiketeadvalt, „ta oli silmapaistev Norra kultuuri-, kirjandus- ja poliitikategelane. Ta kirjutas artikleid, romaane, jutustusi, luuletusi, näidendeid, rääkis aktiivselt Norra ühiskonnas kaasa, kõige paremini on ta aga tuntud Norra hümni „Ja, vi elsker“ ja talupojajutustuste kaudu.“

„1903.aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia,“ lõpetasin ma uhkelt. Ma rääkisin seda kõike nii nagu oleks kõige loomulikum asi maailmas teada kõiki maailmakuulsaid norralasi, nende tegusid ja saavutusi, nii nagu mulle endale esimest korda tutvustati kõiki maailmakuulsaid Norra suurkujusid, kellest vaid norralased ise olid kuulnud. Norralastele meeldis rõhutada, et nii väikese rahvuse seast oli tulnud nii palju maailmakuulsaid ja silmapaistvaid isiksusi, kuid kui tagant järele mõelda, siis kasutasid nad sõna „maailmakuulus“ iga vähemgi tuntud norralase kohta. Kahe Norras veedetud aastaga olin ma ise sama tegema hakanud. Lisaks rohkem maailmakuulsate lillehammerlaste nagu Sigrid Undset tutvustamisele, said külla tulnud emme ja onu teada, et Lillehammeri kandist on pärit veel palju teisigi maailmakuulsaid norralasi: minu kirjanikest tuttavad Britt ja Oddvar, Maihaugeni rajaja Anders Sandvik, juustuhöövli-Thor, maavanem Knut ja otse loomulikult üks kuulsamaid tänapäeva kunstnikke Jakob Weidemann.

Sel nädalavahetusel käisime me läbi ka Aulestadist – maailmakuulsa kirjandus ja -kultuuritegelase kodumuuseumist (LINK). Ma oleksin tahtnud tegelikult ka muuseumi sisse minna, aga selleks ajaks kui me sinna jõudsime, oli Ida juba nii “vil ikke”-tujus, et see ei oleks mõistlik olnud. Niimoodi leppisime me jalutuskäiguga väljas ja olgugi, et ma oleksin VÄGA tahtnud maja ka seest näha (kui tahate põhjust teada, siis vaadake siit), aga päikesepaistelises pargis/aias jalutamine oli ka juba edusamm. Paar kuud tagasi püüdsime me seda kohta üles leida, kuid sõitsime valele poole ja nagu ma nüüd aru sain, siis umbes paar km enne õiget kohta andsime me alla ja sõitsime tagasi. Nüüd ma vähemalt tean, kus muuseum asub. Ka see on üks neist kohtadest, kuhu ma soovitan teil minna, kui siiakanti satute (Gausdal asub 20km Lillehammerist). Ja mitte sellepärast, et siin elas maailmakuulus norrakas, vaid kasvõi sellepärast, et see on lihtsalt võrratult kaunis paik.

Pilet majamuuseumisse: 130NOK täiskasvanu, 65NOK lapsed (6-15a)

Aulestad is beautifully located on the sunny side of Gausdal approximately 20 kilometres from Lillehammer. Experience the farm as it was when Karoline and Bjørnstjerne Bjørnson lived there, and get a look into their lives during an important time in Norwegian history. Together the couple created an urban European home in the country. Here we step back in time over 100 years, but the involvement of Bjørnson is always modern.

“The best in life is not peace, but wanting to do something” – Bjørnson lived like the line in his poem. He spoke up for freedom and fairness – at home in Norway and in Europe, The word and his pen were his weapons. He was a builder of the nation and a Nobel laureate. Bjørnstjerne Bjørnson wrote stories, novels, historical plays and contemporary drama and approximately 400 poems that have inspired many musicians. He wrote thousands of letters, speeches and articles. Bjørnstjerne Bjørnson lived at Aulestad from 1875 until his death in 1910.

Aulestad is open during the summer. Find the opening hours here. In high season there is a conducted tour of the home every hour from 10.30 – 15.30.

More information: http://eng.aulestad.no/

“You can be gorgeous at thirty, charmimg at forty, and irresistible for the rest of your life” (Coco Chanel)

June 23, 2016July 4, 2016 / Eveliis / Leave a comment

No, I am not about to write about the Estonian Blog Awards to brag about the 2nd place in my category or discuss the dramas or…I just remembered that a lot of Norwegians use the oppertunity to go to spa or hairdressers, because I now know HOW MUCH THIS COSTS in Norway and I wanted to share my latest favorite in Tallinn.

Like all women I also want to look pretty, the problem is that I have NO make up or hairdo skills whatsoever, which pretty much means that 99% of the time I am looking like Little My, but when I go to a party I want to look better than that. That is why I need a hairdresser and cosmeticians. Last 4-5 years I have always went to the same salon in Keila, but this time I woke up too late, I didn’t realize that there are school graduations and other summer parties. They had no times available. I panicked and started googling.

Do you know HOW MANY HAIRDRESSERS there are in Talllinn? it’s insane! How can I choose? I almost wanted to give up, but remembered that nine years ago before our wedding I went to a salon in Kaubamaja. I googled it. The salon was still there, not the same name and concept, but they had a free time. I decided to take the chance.

The salon was called Chloe (LINK) and is situated in old Kaubamaja part of Viru Keskus. I didn’t have too high hopes when going to the salon, but I thought if they at least can make me look a bit better, it’s already a win.

I was feeling like s**t in the morning and the person who looked at me from the mirror was not a 35 years old Eveliis, but an old sad woman, when I came out from the salon, I was not only satisfied with the hair and make up, but the hairdresser and cosmetician had managed to boost my confidence, make me feel pretty from inside and I FELT REALLY PRETTY.

The hairdresser/cosmetician Stanislav (yes, it’s a man!) makes wonders. Forget all the “star”-hairdressers in Estonia, they are yesterday’s news. When you need a boost and a little make over, Stanislav and Chloe Beauty Salon is the place to go to.

Foto: Raido Link, Delfi

I don’t remember when I last got so many compliments. Perhaps on my wedding. Nine years ago!

Header photo credit: Fotoraat.

If you read Estonian and wish to read about my opinion on EBA, click on this LINK

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

eesti