Ma armastan muuseumides käia, vahet ei ole, kus linnas või riigis, kas suur või väike muuseum, aga minu meelest on need üks tore meelelahutus ning ma ikka mõtlen, et muuseumides käimine võiks olla sama tavaline nagu kasvõi kinoskäik. Nüüd olengi ma ma lausa teadlikult rohkem aega võtnud ja erinevaid muuseume külastanud. Viimaseks külastuseks oli eelmisel nädalal Tartu kunstimuuseum ning teate, ma pean ütlema, et mul oli enda pärast piinlik.
KUMU-s ja teistest Tallinna muuseumides olen ma käinud korduvalt, aga Tartu kunstimuuseumis käisin ma viimati vist ülikooli ajal ja sellest on ikka väga palju aastaid möödas. Kuidagi on kahjuks Tartu kunstimuuseum minust mööda läinud ja nüüd kui piinlik tunne on möödas, on mul siiralt hea meel, et see viga sai parandatud. Ja et just praegu. Mul oleks olnud kahju, kui nendest näitustest ilma oleksin jäänud (neid saab vaadata veel septembri lõpuni). Mitte et ma arvaks, et järgmised näitused on kehvad, aga kuidagi need näitused kõnetasid sügavalt. Lausa nii, et ma lähen juba neljapäeval tagasi, et osaleda ka surmauurija Karl Käsnapuu loengus, millegi pärast tundus see mulle ekstrapõnev.
Aga alustame algusest.
Ärge olge nagu mina. Ärge imetlege seda põnevat maja vaid väljast, kuigi jah, viltune maja on juba vaatamisväärsus iseenesest. Ma võin küll eksida, aga mul on lisaks maja põnevale kujule meeles ka see, et seal majas tegutsenud apteek oli mu jaoks nii eriline, sest teadupärast oli seal apteekrina töötanud ka Oskar Luts ja lapsena oli Oskar Luts loomulikult üks mu lemmikkirjanikke. Muidugi ma võin seda fakti mäletada ka niisama (aja)kirjandusest, sest ma ei saanud olla rohkem kui seitsme-kaheksa aastane kui seal veel apteek tegutses, aga millegi pärast on mul meeles raskesti käiv ja kriuksuv uks. Mitte et suurem osa uksi toll ajal polekski olnud ühesugused kriuksuvad ja rasked. Kasvõi Kivi tänava maja välisuks. Aga see selleks.
Maja on väljast eriline (ja muide maja kalle on 5,8-kraadi, mis on suurem kui Pisa tornil!), kuid seest on tõeline juveel.
Esimesel korrusel võtab külastajat vastu Karin Luts. Olgu, olgu. Loomulikult võtab esimesel korrusel külastajaid vastu hoopis särasilmne ja naerusuine töötaja, kes juba oma oleku ja sõbralikkusega teeb tuju heaks, aga esimeses näitusesaalis võtab külastajaid siiski vastu Karin Luts. Läbi oma piltide ja reisikirjelduste.
See, et Luts oli 20. sajandi esimesel poolel üks nimekamaid eesti naiskunstnikke, on paljudele arvatavasti niigi teada. Suurt sissejuhatust ta seega ei vajagi. Tema loomingus on selgelt märgata Konrad Mäe mõjutusi ning mulle tundub, et ka Picasso ja Kandinsky mõju ei ole võõras. Ma ei ole küll kunstikriitik, vaid lihtsalt kunstisõber, seega ei hakka ma siinkohal kunstiajaloolistesse nüanssidesse liialt süvenema. Targemad on oma analüüsi ammu teinud ja nagu ikka, on arvamused erinevad. Mind ennast kõnetas enim just oranži toa ja õrnade akvarellide kontrast. Seal tekkis tunne, nagu oleks sattunud randa ja ausalt öeldes on Eesti kliimas selline “randamineku tunne” alati eriline luksus.
Lutsu värvid on sageli soojad ja kutsuvad: maapruunid ja kuldsed toonid akvarellides, rohelised ja sinised maastikupiltides ning pehmed pastelsed toonid portreedel. Tema pintslitõmbed ja toonide mäng loovad tihti tunde, et vaataja saab kunstiteosesse astuda ja seal mõneks hetkeks hinge tõmmata.
Eriti läksid mulle korda aga Lutsu enda tsitaadid. Tema lugu ei olnud mulle varem kuigi tuttav, kuid neid lugedes ja hiljem ka “Konflikte ja pihtimusi” sirvides, sain aru, kui terava, jõulise iseloomu ja särtsaka loomusega naine ta tegelikult oli. Tema soojus ja avatus paistavad läbi nii sõnades kui ka värvides, jättes külalisesse tunde, et oled oodatud. Kaasa reisile.
Minu jaoks oli/on see näitus silmiavav, tekitas sügavamat huvi kunstniku kohta rohkem uurida ja lugeda ning välja pandud pildid reisidelt on lihtsalt imeilusad, pakuvadki sõna otseses mõttes silmailu. Emotsioone.
Kui ma arvasin, et esimese korruse näitus lõi mind pahviks, siis teise korruse Terje Ojaveri “Ussipulm” lõi mind veelgi rohkem pahviks. Omamoodi huvitav, et samal ajal on majas justkui vastandlike kunstnike näitused. Luts on värviline ja soe, särtsakas. Ojaver on tumedam ja tugevam, kuid tema töödes peitub sisemine soojus. Nad võivad tunduda vastandid, aga tegelikult on nad mõlemad omal moel väga võimsad. Kunstnikud ja naised, kes kõnetavad, inspireerivad ja tõmbavad endasse. Koos moodustavad nad terviku, mis on korraga kontrastne ja tasakaalus.
Videoinstallatsioon „Hoia mind“ kutsub vaataja mugavale toolile istuma ja sülle patja võtma. Ekraanil ilmuvad kord beebide, kord vanurite näod – mõlemad justkui õrnalt valgel padjal puhkamas. Vahet pole, kas see on häll või surivoodi. Väga noored ja väga vanad tunduvad siin võrdselt siirad, abitud ja meie argimaailmast kaugel. Laps ei ole veel siia jõudnud, rauk on juba lahkumas. Paratamatult tuli mul meelde oma vanaema hiljutine lahkumine. See pani mind neid liikuvaid pilte vaatama teise pilguga ja muutis kogu kogemuse eriti liigutavaks ja valusalt kauniks.
Terje Ojaveri näitus räägib naiste tugevusest, vastutusest ja ootustest, mis sageli muutuvad koormaks. Skulptuurid ja videod näitavad, kuidas naine peab ühtaegu kaitsma, taluma ja jääma ühiskonna kriitika alla. Töös „Naine puulõhkumismasinal“ on mannekeeni kehale lisatud tselluliiti meenutav pind, mis toob esile nii naise keha pideva hindamise kui ka seksistliku suhtumise, millega naised peavad silmitsi seisma. See pani mind teravalt tundma, milline taagaks võib naiseks olemine olla.
„Sisyphose pruut“ ja teised teosed kujutavad naise nähtamatut, korduvat ja sageli tänamatut tööd – rasket koormat, mida tuleb ikka ja jälle kanda. Ojaveri looming mõjub ausalt ja valusalt, paljastades, kui palju jääb naise vastutusest ja pingutusest varjatuks.
Kindlasti ärge jätke seda näitust külastamata!
Kolmanda korruse näitustel – “Kohalik ilu. Tallinna juveelitehas” ja Viktoria Berezina “Mürast moodustuv nägu” peatusin ma seekord lühemat aega, mitte sellepärast, et need ei oleks mind kõnetanud. Vastupidi. Kõnetas. Kaks maailma: üks särav ja valmis, teine katkendlik ja valus, ent mõlemad räägivad loost, kuidas kildudes võib sündida ilu ja jõud. Tallinna Juveelitehase näitus räägib loo, kuidas toormaterjalist sünnib midagi püsivat, säravat ja täiuslikku. Viktoria Berezina teosed seevastu koosnevad sisemaailma varemete kildudest, katkendlikest mälupiltidest ja kihistustest. Kollaaž pole siin pelgalt tehnika, vaid olemise metafoor, katse end tükkidest uuesti kokku seada.
Lihtsalt mul seekord jäi aega juba napiks, sest olin kahel esimesel korrusel veetnud rohkem aega kui olin plaaninud. Õppetund endale – kunsti nautimiseks varu aega! Ära kiirusta! Õnneks on mõlemad näitused veel üleval ning sel nädalal alustangi oma külaskäiku kohe kolmandalt korruselt.
Kokkuvõttes ütlen ma, et Tartmus ei ole vaid Tartu kunstimuuseum. Jah, see on Tartu Kunstimuuseumi lühend. Aga mulle tundub, et see võiks olla ka Tartu enda olemuse kvintessents. Tartumus! Kunst, looming, inspiratsioon. Kontrastne ja tasakaalus. Täpselt nagu Tartu ise. Linn, mis hingab kunsti. Linn, kus kohtuvad vastandid ja sünnib harmoonia. Linn, mis on alati olnud loovuse ja inspiratsiooni kodu.
Uute kohtumisteni kunstimuuseumis!
