Minipuhkus “Igavene noorus”

Täna, vaimse tervise päeval, tahan rääkida teemal, mis on mulle viimasel ajal väga südamelähedaseks saanud. Aeg iseendale. Mitte sõnades, vaid päriselt. Olen korduvalt öelnud, et “sean end esikohale”, kuid kui aus olla, siis tihti olid need vaid ilusad sõnad. Tegelikkuses põlesin juba heleda leegiga ega osanud tempot maha võtta. Tundsin, et pean  meeldima kõigile, tegema kõike, kuni ühel hetkel oli seda mu vaimse heaolu jaoks liiga palju. Nüüd ma mõistan, mida tähendab sõnapaar “kaotasin ennast ära”. Polnud mind, vaid oli see hea tüdruk, kes meeleheitlikult tahtis kõikide teiste elu mugavamaks teha. Aga mina ise? Kes tegi minu elu mugavamaks? Mõtles minu peale? Patsutas õlale, et tubli tüdruk, et rabeled? Mitte keegi.

Aga teate ka miks? Sest ega kõrvalt ei näegi keegi teine seda rabelemist ja kui palju kogu aeg teha oli. Seda teadsin vaid mina. Sees põlesin, aga jätkasin, sest see oli ainus viis, kuidas ma oskasin. Kogu aeg rabeleda. Ise teha. Rohkem teha. Vaikselt. Panustades teistele, teiste heaolusse. Selle asemel, et olla oma loos ise peategelane.

Viimasel ajal olen aina rohkem mõistnud, kui oluline on teadlikult võtta aeg, et päriselt puhata ja taastuda. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Ja mul oli väga hea meel kui Janika kutsus mind kaasa 3-päevasele minipuhkusele “Igavene Noorus”, mille fookuses on just tervis, heaolu ja tasakaal.  Janika on ka üks neist naistest, kes praegu mulle on toeks olnud ja mind vaimselt üles turgutanud, pannud mõtlema, kuidas edasi ja olnud inspiratsiooniks. Seega ei olnud raske otsustada, et jah, ma tulen. Pealegi sügisene Haapsalu on sõnulseletamatult kaunis. Ma armastan Haapsalu.

Mida ma sellest retriidist ootan?

Eelkõige ootan tarkusi ja inspiratsiooni, kuidas oma igapäevaelus paremini ühildada toitumist ja treeninguid nii, et tunneksin end taas kergema ja energilisemana. Mul on siiras soov saada need 5–6 lisakilo taas kontrolli alla, aga seekord mitte läbi Ozempicu,  dieedi või piitsutamise, vaid tasakaalu leidmise kaudu.

Teiseks soovin ma tutvuda inspireerivate naistega, kellega koos arutada elu, tervise ja enesearmastuse teemasid. Mulle meeldib uskuda, et iga naine, kes on valmis endasse panustama, on juba sammukese lähemal sisemisele noorusele ja elurõõmule. Ja kolmandaks tahan ma lihtsalt olla. Olla hetkes. Mitte kiirustada, mitte teha nimekirja, vaid lubada endal puhata. See on midagi, mida olen liiga kaua edasi lükanud, sest alati on “midagi tähtsamat”. Aga kas on?

Programm tundub täpselt see, mida mu keha ja meel praegu vajavad: treeningud, mis ühendavad jõu, vastupidavuse ja liikuvuse. Meid juhendavad seal Mai-Liis ja Janika – kaks naist, kelle tegemisi olen pikalt jälginud ja kelle teadmised tervise, ilu ja tasakaalu teemadel on tõeliselt väärtuslikud ning Janika nagu juba öeldud on mind vaimselt palju aidanud ning varasemalt loomulikult on ta ka olnud ainus inimene, kes on suutnud mind jõusaali vedada:D

Tunnen, et see retriit tuleb täpselt õigel ajal. Enda jaoks, päriselt.  See on mu viis öelda endale: “Ma olen oluline. Ma väärin aega.” Ma tahan, et see ei jääks ainult ilusaks sõnumiks, vaid saaks teoks sammude, pauside ja uute harjumuste kaudu.

Paljud teist on mulle kirjutanud ja küsinud, et räägiksin oma kogemustest ja annaksin ühel või teasel teemal nõu. Olen seda teinud hea meelega ja teen veelgi, kuid see väikene minipuhkus on ideaalne, kus ka rohkem teiega koos neil teemadel lobiseda.   Kui tunned, et ka sina vajad väikest restart’i, siis tule minuga kaasa! See on suurepärane võimalus võtta hetk igapäevastest toimetustest, õppida uusi harjumusi, tutvuda inspireerivate naistega ja lihtsalt olla.

Rohkem infot minipuhkuse kohta leiad siit.

Kas ma olen alati valmis uusi ja huvitavaid protseduure katsetama?

Muidugi olen! Kui rääkida iluprotseduuridest, siis ma olen see inimene, kes tahab kõike alati proovida, sest  miks mitte lasta end vahel hellitada?  Viimased kuud on Rullsalongis Laagris  saanud mulle vägagi koduseks ja see on täiesti loogiline, sest see salong on nii armas, hubane ja mis minu enda jaoks oluline –  asub kodu lähedal. Kui muidu pean Tallinnas salongides käimiseks alati aega planeerima ja logistikat läbi mõtlema, siis siia sobib mulle ideaalselt ka keset päeva tulla. Kõigil muidugi pole  sellist luksust nagu mul, et hetkel olen oma aja peremees, aga võtke teadmiseks, et nad on avatud ka nädalavahetustel. Eriti mõnus võtta see tunnike vaid iseendale nädalavahetusel.

Kui tihti käid kuskil ja mõtled, et “oo, siin on nii mõnus energia”? Rullsalongis on täpselt selline tunne. Töötajad on alati rõõmsad ja soojad,  ausalt, vahel juba sellest piisab, et tuju paremaks läheks.

Aga protseduuridest: Alustasin ma LPG massaažist. Ma ei tea, kas ma olin viimane eestlane, kes LPG massaažis veel käinud polnud, aga ma ei olnud sellest nagu suurt midagi arvanud, või pigem, et  noh, et jälle mingi järjekordne “imeasi”. Aga juba esimese korra järel sain aru, kui mõnus see tegelikult on. Selline mõnus “seestpoolt korrastatud” tunne tekib. Ja mis kõige hullem (või parem, kuidas võtta): sellest võib sõltuvusse jääda!

LPG massaaži leiutati juba 80ndatel ja alguses kasutati seda taastusravis. Täna on see üks tuntumaid ja toimivamaid iluprotseduure. See vähendab tselluliiti, parandab kehakuju ja naha elastsust, aitab turseid vähendada ja annab lihtsalt mõnusa enesetunde. Soovitatav on teha 10x kuur ja siis hiljem käia 1–2 korda kuus hoolduses. See tundub täiesti tehtav ja ausalt öeldes  kui juba esimesed korrad niivõrd head on, siis kümme korda järjest tundub puhas lõõgastus.

Ultratone  on aga  mu uus lemmik. Kui nüüd täiesti aus olla, siis Ultratone tundub nagu mingi supertrenn, ilma et peaks päriselt trenni tegema.  See salendav ja trimmiv kehahooldus töötab personaalselt täpselt seal, kus vaja. Mina näiteks tunnen juba peale kolme korda, et midagi on muutunud. Kui kuur läbi saab, siis luban, et näitan enne-pärast pilte ka.

Ultratone aitab:

  • vähendada ümbermõõte probleemsetes kohtades
  • siluda tselluliiti
  • täiendada jõusaalitreeningut
  • ja sünnitusjärgselt vormi saada (kuulsused nagu Madonna ja Shakira, on seda kasutanud aastaid)

Protseduurid on täiesti individuaalsed. Iga keha on erinev ja siin võetakse seda päriselt arvesse.

Eile lisasime ka ultratone’i näole. Näo protseduuriga oli mul alguses väike hirm. Millegi pärast arvasin, et see on valus. Tegelikult on see täiesti valutu ja hoopis mõnus. Protseduuri käigus asetatakse väikesed elektroodid näole ja need “treenivad” su näolihaseid. Tulemuseks on  rohkem toonust, pingul nahk ja värske, särav tunne. Ja kui sellele järgneb veel näomassaaž… siis ausalt, see on lihtsalt to die for. Juba vaid selle pärast tasub sinna minna. Ma sain aru, et nende salongis pakutakse ka lihtsalt näomassaaži ja arvake, kas ma kavatsen endale aja panna näomassaaži ka? Lisaks olen juba silma peale pannud muumia teraapiale. See tundub midagi täiesti teistsugust ja ausalt öeldes, nimi ise juba tekitab uudishimu. Kui ära proovin, siis kindlasti jagan ka oma kogemust!

No vot. Nii ma oma kuue lisakiloga tegelengi. Tulid teised üsna ootamatult, või ei, valetan ootuspäraselt. Natuke vähem liikumist, natuke rohkem head sööki, antidepressandid ja ongi olemas. Aga nüüd olen end jälle  kokku võtnud: liigun rohkem, vaatan natuke toitumist ja käin sellistel protseduuridel. Üks kilo kadunud, viis veel minna.

Kokkuvõttes – ma poleks uskunud, et üks väike salong võib mu praegusesse omamoodi segasesse rutiini  nii palju rõõmu tuua. Aga noh, siin ma nüüd. Rõõmsam, kindlasti varsti jälle kergem ja eluga suht Rahul. Yolo või nii.

Tartu hetked: kunst, lilled ja soojust täis hotell

Ei juhtu just väga tihti, et Tartus viibides saaks/tahaks ma ööbimiseks valida mõne hotelli, sest tibake veider oleks selline valik kui kogu mu suguvõsa elab Tartus ja tädidel, onudel, isal, emal uksed-aknad-süda valla. Aga mõnikord siiski juhtub, et hotellis ööbimine on mõistlikum, nii asukoha kui ka eeldatava hilise tagasisaabumise aja tõttu. Hakka siis kolistama ja teisi üles ajama.

Nii juhtuski, et eelmisel nädalal sai ööbimiseks valitud “Art Hotell Pallas” Tartu kesklinnas, kiviviske kaugusel kõikidest huvi-ja sihtkohtadest, kuhu pidin jõudma. Tartu on küll pisike linn, kus kõik ongi kiviviske kaugusel, aga palava ilmaga kontsakingades on ka kuueminutiline jalutuskäik hotellist Raekoja platsi ja siis ka tagasi…omamoodi huvitav. Ärge küsige, miks ma kingi millegi mugavama vastu ei vahetanud enne oma jalutuskäike. Pole siis ime, et hotellituppa jalutades ma kingad koheselt jalast viskasin ning voodisse pikali heitsin. Mu jalad lõid tuld välja! Ma ei saa aru, kuidas ma ülikooli ajal seda vahemaad nr 1 ja 3 bussipeatusest Ülikooli peahooneni iga päev kontsadel läbisin! Aga muidu tõi see jalutuskäik nii palju mõnusaid meenutusi – needsamad kontsakingadel kõndimised nii, et silm ka ei pilkunud, aga ka kunagised jäätiseputkad, hilisõhtune burksiputka seal, kus kunagi oli bussijaam ja lillemüüjad. Lillemüüjate letid olid ikka samas kohas alles. Loomulikult pidin ma sealt kaasa ostma kimbud kõige värvilisemate astrite ja saialilledega. Kui lillemüüjad kõrvale jätta, siis Tartu on nende aastatega, mis ma sealt eemal olen ja neid aastaid on juba üle 20, palju muutunud.

Tartmus

Ma armastan muuseumides käia, vahet ei ole, kus linnas või riigis, kas suur või väike muuseum, aga minu meelest on need üks tore meelelahutus ning ma ikka mõtlen, et muuseumides käimine võiks olla sama tavaline nagu kasvõi kinoskäik. Nüüd olengi ma ma lausa teadlikult rohkem aega võtnud ja erinevaid muuseume külastanud. Viimaseks külastuseks oli eelmisel nädalal Tartu kunstimuuseum ning teate, ma pean ütlema, et mul oli enda pärast piinlik.

KUMU-s ja teistest Tallinna muuseumides olen ma käinud korduvalt, aga Tartu kunstimuuseumis käisin ma viimati vist ülikooli ajal ja sellest on ikka väga palju aastaid möödas. Kuidagi on kahjuks Tartu kunstimuuseum minust mööda läinud ja nüüd kui piinlik tunne on möödas, on mul siiralt hea meel, et see viga sai parandatud. Ja et just praegu. Mul oleks olnud kahju, kui nendest näitustest ilma oleksin jäänud (neid saab vaadata veel septembri lõpuni). Mitte et ma arvaks, et järgmised näitused on kehvad, aga kuidagi need näitused kõnetasid sügavalt. Lausa nii, et ma lähen juba neljapäeval tagasi, et osaleda ka surmauurija Karl Käsnapuu loengus, millegi pärast tundus see mulle ekstrapõnev.

Aga alustame algusest.

Ärge olge nagu mina. Ärge imetlege seda põnevat maja vaid väljast, kuigi jah, viltune maja on juba vaatamisväärsus iseenesest. Ma võin küll eksida, aga mul on lisaks maja põnevale kujule meeles ka see, et seal majas tegutsenud apteek oli mu jaoks nii eriline, sest teadupärast oli seal apteekrina töötanud ka Oskar Luts ja lapsena oli Oskar Luts loomulikult üks mu lemmikkirjanikke. Muidugi ma võin seda fakti mäletada ka niisama (aja)kirjandusest, sest ma ei saanud olla rohkem kui seitsme-kaheksa aastane kui seal veel apteek tegutses, aga millegi pärast on mul meeles raskesti käiv ja kriuksuv uks. Mitte et suurem osa uksi toll ajal polekski olnud ühesugused kriuksuvad ja rasked. Kasvõi Kivi tänava maja välisuks. Aga see selleks.

Maja on väljast eriline (ja muide maja kalle on 5,8-kraadi, mis on suurem kui Pisa tornil!), kuid seest on tõeline juveel.

Esimesel korrusel võtab külastajat vastu Karin Luts. Olgu, olgu. Loomulikult võtab esimesel korrusel külastajaid vastu hoopis särasilmne ja naerusuine töötaja, kes juba oma oleku ja sõbralikkusega teeb tuju heaks, aga esimeses näitusesaalis võtab külastajaid siiski vastu Karin Luts. Läbi oma piltide ja reisikirjelduste.

See, et Luts oli 20. sajandi esimesel poolel üks nimekamaid eesti naiskunstnikke, on paljudele arvatavasti niigi teada. Suurt sissejuhatust ta seega ei vajagi. Tema loomingus on selgelt märgata Konrad Mäe mõjutusi ning mulle tundub, et ka Picasso ja Kandinsky mõju ei ole võõras. Ma ei ole küll kunstikriitik, vaid lihtsalt kunstisõber, seega ei hakka ma siinkohal kunstiajaloolistesse nüanssidesse liialt süvenema. Targemad on oma analüüsi ammu teinud ja nagu ikka, on arvamused erinevad. Mind ennast kõnetas enim just oranži toa ja õrnade akvarellide kontrast. Seal tekkis tunne, nagu oleks sattunud randa ja ausalt öeldes on Eesti kliimas selline “randamineku tunne” alati eriline luksus.

Lutsu värvid on sageli soojad ja kutsuvad: maapruunid ja kuldsed toonid akvarellides, rohelised ja sinised maastikupiltides ning pehmed pastelsed toonid portreedel. Tema pintslitõmbed ja toonide mäng loovad tihti tunde, et vaataja saab kunstiteosesse astuda ja seal mõneks hetkeks hinge tõmmata.

Eriti läksid mulle korda aga Lutsu enda tsitaadid. Tema lugu ei olnud mulle varem kuigi tuttav, kuid neid lugedes ja hiljem ka “Konflikte ja pihtimusi” sirvides, sain aru, kui terava, jõulise iseloomu ja särtsaka loomusega naine ta tegelikult oli. Tema soojus ja avatus paistavad läbi nii sõnades kui ka värvides, jättes külalisesse tunde, et oled oodatud. Kaasa reisile.

Minu jaoks oli/on see näitus silmiavav, tekitas sügavamat huvi kunstniku kohta rohkem uurida ja lugeda ning välja pandud pildid reisidelt on lihtsalt imeilusad, pakuvadki sõna otseses mõttes silmailu. Emotsioone.

@eveliis_kund_zujev._

Karin Luts. Pildid reisidelt. Tartu kunstimuuseum

♬ 原聲 – 阿 Yo – 阿 Yo

Kui ma arvasin, et esimese korruse näitus lõi mind pahviks, siis teise korruse Terje Ojaveri “Ussipulm” lõi mind veelgi rohkem pahviks. Omamoodi huvitav, et samal ajal on majas justkui vastandlike kunstnike näitused. Luts on värviline ja soe, särtsakas. Ojaver on tumedam ja tugevam, kuid tema töödes peitub sisemine soojus. Nad võivad tunduda vastandid, aga tegelikult on nad mõlemad omal moel väga võimsad. Kunstnikud ja naised, kes kõnetavad, inspireerivad ja tõmbavad endasse. Koos moodustavad nad terviku, mis on korraga kontrastne ja tasakaalus.

Videoinstallatsioon „Hoia mind“ kutsub vaataja mugavale toolile istuma ja sülle patja võtma. Ekraanil ilmuvad kord beebide, kord vanurite näod – mõlemad justkui õrnalt valgel padjal puhkamas. Vahet pole, kas see on häll või surivoodi. Väga noored ja väga vanad tunduvad siin võrdselt siirad, abitud ja meie argimaailmast kaugel. Laps ei ole veel siia jõudnud, rauk on juba lahkumas. Paratamatult tuli mul meelde oma vanaema hiljutine lahkumine. See pani mind neid liikuvaid pilte vaatama teise pilguga ja muutis kogu kogemuse eriti liigutavaks ja valusalt kauniks.

Terje Ojaveri näitus räägib naiste tugevusest, vastutusest ja ootustest, mis sageli muutuvad koormaks. Skulptuurid ja videod näitavad, kuidas naine peab ühtaegu kaitsma, taluma ja jääma ühiskonna kriitika alla. Töös „Naine puulõhkumismasinal“ on mannekeeni kehale lisatud tselluliiti meenutav pind, mis toob esile nii naise keha pideva hindamise kui ka seksistliku suhtumise, millega naised peavad silmitsi seisma. See pani mind teravalt tundma, milline taagaks võib naiseks olemine olla.

„Sisyphose pruut“ ja teised teosed kujutavad naise nähtamatut, korduvat ja sageli tänamatut tööd – rasket koormat, mida tuleb ikka ja jälle kanda. Ojaveri looming mõjub ausalt ja valusalt, paljastades, kui palju jääb naise vastutusest ja pingutusest varjatuks.

Kindlasti ärge jätke seda näitust külastamata!

Kolmanda korruse näitustel – “Kohalik ilu. Tallinna juveelitehas” ja Viktoria Berezina “Mürast moodustuv nägu” peatusin ma seekord lühemat aega, mitte sellepärast, et need ei oleks mind kõnetanud. Vastupidi. Kõnetas. Kaks maailma: üks särav ja valmis, teine katkendlik ja valus, ent mõlemad räägivad loost, kuidas kildudes võib sündida ilu ja jõud. Tallinna Juveelitehase näitus räägib loo, kuidas toormaterjalist sünnib midagi püsivat, säravat ja täiuslikku. Viktoria Berezina teosed seevastu koosnevad sisemaailma varemete kildudest, katkendlikest mälupiltidest ja kihistustest. Kollaaž pole siin pelgalt tehnika, vaid olemise metafoor, katse end tükkidest uuesti kokku seada.

Lihtsalt mul seekord jäi aega juba napiks, sest olin kahel esimesel korrusel veetnud rohkem aega kui olin plaaninud. Õppetund endale – kunsti nautimiseks varu aega! Ära kiirusta! Õnneks on mõlemad näitused veel üleval ning sel nädalal alustangi oma külaskäiku kohe kolmandalt korruselt.

Kokkuvõttes ütlen ma, et Tartmus ei ole vaid Tartu kunstimuuseum. Jah, see on Tartu Kunstimuuseumi lühend. Aga mulle tundub, et see võiks olla ka Tartu enda olemuse kvintessents. Tartumus! Kunst, looming, inspiratsioon. Kontrastne ja tasakaalus. Täpselt nagu Tartu ise. Linn, mis hingab kunsti. Linn, kus kohtuvad vastandid ja sünnib harmoonia. Linn, mis on alati olnud loovuse ja inspiratsiooni kodu.

Uute kohtumisteni kunstimuuseumis!

Hõrk harmoonia hõng heljub hõbedaselt, heaolu hingab Haapsalus

🤍

Iga kord kui ma Haapsalus käin, võiksin ma selle külastuse kokku võtta ühe lausega. Ma armastan Haapsalu. Punkt. Sest vahet ei ole, mis aastaajal (siiski mu lemmikaeg Haapsalu külastamiseks on sügis!) ja mis ilmaga (oleme käinud lõõmava päikese kui paduvihmaga linnas jalutamas), Haapsalus on see miski, mis mind sinna tõmbab ja mis mõjub nii rahustavalt. Poeetiliselt. Mähib õrnalt endasse nagu Haapsalu sall. Ja kõik need majad ja tänavad panevad mind tundma nagu oleksingi astunud Astrid Lindgreni raamatusse. Ilon Wiklandi Bullerby laste vaib hõljub minu jaoks jätkuvalt Haapsalu kohal.

See on minu üks lemmiklinnasid, kus puhata. Ja on südamelähedane ka selle tõttu, et noore ja armununa oli just Haapsalu see linnake, kuhu me Marekiga igal võimalusel põgenesime ja tihti pikendasime me oma spaapuhkusi nii, et esmaspäeva hommikul tuli otse Haapsalust tööle sõita. See oli ja on linnake, kus aeg peatus ja kus minu jaoks elab romantika. Te vaadake vaid seda armunud pilku!

Kui palju elevust!

#koostööpostitus

Udupea Eveliis suutis lõpuks meeles pidada, et pidin minema LizKiz Couture´i seelikuid vaatama. Eelmisel esmaspäeval läks mul see meelest, aga ajan selle unustamise tolle nädalavahetuse sündmuste kaela, mis kõik mu mõtted pea peale keeras. Nojah. Etteruttavalt võin öelda, et meil läks seal seelikuid ja kleite ja pitse ja satse imetledes ning lõppkokkuvõttes maast ja ilmast pläkutades aeg nii lennates, et kui avastasin lõpuks kui palju kell on, pidin ma sealt ära jooksma, ilma et oleksime mu mõõdudki võtnud. Väga minulik. Aga tõesti, alguses astud stuudiosse sisse ja satud nagu muinasjutumaailma, iga suure ja väikese printsessi unistustemaailma, kus kõik on hõrk ja õhuline, suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Katsud ühte seelikut ja teist ning imetled neid inimesi, kes sellise käsitööga hakkama saavad. See ei ole mingi niisama hobikorras õmblemine, see on filigraanselt teostatud meistriteoste valmistamine. Isegi kui te ei ole satsiseelikute fänn, siis seal te muutute selleks, keerutate end üht ja teistpidi peegli ees ning sukeldute mõtetesse või mälestustesse.

Mina sukeldusin mälestustesse. Moepühapäevad tulid meelde. Neid sai omajagu korraldatud ja isegi kui ma seda ise ütlen, siis olid vahvad üritused küll. Alguses pühapäevased lastemoeüritused ja hiljem jõudsime ka mõned reedesed naistemoepeod teha. Froufrou ja MiButterfly olid mu vaieldamatud lemmikud. Kogu see romantika ja naiselikkus! Enam ei vaata ma tollele ajale tagasi kui valusale õppetunnile (mida see siiski oli), vaid kui ägedatele mälestustele. Omamoodi bittersweet, aga elu. Kui mul millestki (lisaks teadagi millele) kahju on, siis sellest loomingulisest poolest, mida need moereeded- ja pühapäevad mulle andsid. Ma tunnen sellest puudust. Võib olla see on ka üks põhjus, miks mind ka hetkel töö juures aina enam paelub turunduse pool.

Sitsidest ja satsidedest on möödas seitse aastat. Kõik see on justkui unustuse hõlma vajunud, asendunud minulikult must-valgete riietega ja siis ärkab see kõik jälle ellu. Palun vaadake seda Haapsalu pitsiga satsikleiti! Kas see ei ole iga lapse unistuste kleit? Ma kusjuures ei raatsiks seda vist Idale selgagi panna, paneks toaseinale kaunistuseks ja lihtsalt imetleks seda iga päev. Või need nunnud Elsa-keebid, et väikesed Elsad ei peaks käterätikutega ringi jooksma. See võrratu käsitöö ja südamega tehtava asja vaib. Pole ime, et mul seal pea kolm tundi läks ja meelestki läks eesmärk, miks ma sinna läksin. Selleks, et endale üks täpselt minu mõõtude järgi valmistatud tülliseelik tellida. Kas selline mündiroheline? Või beez? Aga see Elsa-sinine “Arktilise jää” satsiseelik? See oli seljas nii ilus! Inspiratsiooniks vaatan portfoliot. Ei soovita teil seda järgi teha või kui teete, siis ärge pärast mind süüdistage, et olete lummatud ja ei saa sealt enam välja. Ma ju ütlesin – muinasjutumaa!

Kas sõnadega saab üldse seda kleidimaagiat, mis seal olemas on, edasi anda? Ma arvan, et mitte. Saatsin Idale ka pilte, et saab endale Elsa keebi ja siis läheme koos seelikuid valima uuel esmaspäeval. Ida vastas, et “Äke!” (äge) ja helistas siis kohe, et öelda, kui kahju tal on, et Elsa seelikut ei olnud. Vastasin, et oli küll, aga ma unustasin pildistada. Näeb kui uuesti kohale läheme. Oh seda ootuselevust! Mul on hea meel, et me peame uuesti tagasi minema.

Nublu in da house

#koostöö

Noh, arvasite, et meil on see nublu, kes käib sinuga kokku “nagu Saaremaa ja tuulik, nagu Pärnu linn ja muulid, nagu püstolid ja kuulid, nagu Roosma ja Tuuli, nagu saksofon ja huulik? See nublu on meil muidugi ka jätkuvalt aktuaalne, aga meil on majas ka üks teine Nublu. Suitsu-ja vinguandur. Olles vägagi Eesti räpi austaja, on mul siiski hea meel, et meie majas on just see suitsuandur Nublu.

Selle koostööga on väga veider kokkusattumus, et meie suitsuandur vajas väljavahetamist ja poes (NB! Nublu andurit ei saa tegelikult poest osta!) palus Ida, et ma just Nublu valiksin ning täpselt kaks päeva hiljem kirjutas meile Nublu, et kas me ei oleks huvitatud nende suitsu-ja vinguandurist. Muidugi olime!

Miks on Nublu parem tavalisest, ehitus- või söögipoes müüdavast lokaalsest suitsu- või vinguandurist? Vastus on lihtne – Nublu on kaks ühes – nutikas suitsu- ja vinguandur, mis kutsub abi ka siis kohale, kui sa ise anduri häiret kuulmas ei ole. Kui tavaline suitsuandur teeb ohu korral lihtsalt valju häält, lootuses, et keegi seda kuuleb, siis Nublu andur teeb lisaks valjule häälele veel midagi väga olulist – kutsub ise abi. Nagu te teate, elame me täitsa eraldatult, metsas, naabrid on sellises kauguses, et ega nad ei kuuleks kui meil mingi siin Ussipesas mingi häda oleks. Just viimasel ajal on mind see ärevaks teinud kolmel põhjusel.

  1. Ida on jõudnud vanusesse, kus talle meeldib katsetada ja süüa teha. Ma ei keela seda. Aga ma tean, et ta on samasugune udupea nagu mina. Kui mul on õnnestunud kordi ja kordi toit pliidile jätta, siis mida ma veel Idast tahan. Paneb panni koos makaronidega pliidile ja läheb õue, unustab end TikToki või joonistama. Meil on siin ühe korra juba juhtunud, et popcorn läks kärssama. Õnneks olin ma kodus. Aga kui ei oleks olnud? Ida läheb septembris kooli ja nii oleme me teda vaikselt harjutanud ka üksinda kodus olema. Mu süda on rahul kui ma tean, et Nublu ta tegemistel nö silma peal hoiab ning mind teavitab kohe kui midagi on valesti ning reageerib ja vajadusel saadab abi. Nublu on ühenduses G4Siga ja tule- või vinguohu korral saab G4Si juhtimiskeskusele teate, kes omakorda võtab kohe ühendust kliendiga. Vajadusel (kui klient soovib või kui klienti ega tema kontaktisikut ei saada 3 minuti jooksul kätte) saadetaks olukorda kontrollima G4Si patrull (rakendub eraldi tasu) või vabatahtlikud päästjad. Häire saab ka salasõna abil tühistada (issand, ma hetkel ei mäleta, mis ma salasõnaks panin. Ma pean selle meelde tuletama ja Marekile edasi ütlema, tema on meie pere aju, kes mäletab kõik koodid ja salasõnad ja leiab kadunud asjad üles. Ja kui ta on kontaktisik, siis ta peab seda teadma, muidu ta ei saa vajadusel häiret tühistada).

2. “Beebikoer” Dexter (jah, ma kutsun teda ikka beebikoeraks, sest suurusest hoolimata on ta ju veel natuke beebi). Te olete ilmselt arusaanud, et ta oskab vägagi üleannetu olla ja kuigi see on armas, siis kohati teeb see mind murelikuks. Näiteks üks päev unustasin ma keedetud munad potiga pliidi peale. Kui me õhtul koju tulime, oli pott peaaegu õige koha peal, aga munad seest söödud. Mis sa ikka teed kui tuleb isu peale ja toit on ahvatlevalt pliidile unustatud:) Seekord läks hästi, aga peale seda vahejuhtumit on mul ikka alati pisike hirm, et mis siis saab kui ma jälle unustan (sest udupea nagu te aru saite) ja Dexter ei käi toiduvargil nii viisakalt, vaid kogemata paneb pliidi tööle. Mis siis saab? Suitsuandur võib ju olla, aga mis kasu sellest oleks meile ja Dexterile, ta ei saa ju endast märku anda. Nüüd teeb Nublu seda tema eest.

3. Me tegeleme väikestviisi kodumajutusega, aga kuna kõik ei ole veel valmis ja välja ehitatud, siis kasutavad külalised meie kööki. On juhtunud, et nad on samasugused udupead nagu Ida ja mina. Alles hiljuti pani üks külaline pannile liha praadima ja läks vaatama üle maja lendavaid sõjaväelennukeid ning unustas liha pannile. Õnneks olime me jällegi kodus ja nägime, et köök oli suitsu täis ning saime reageerida enne kui hilja oli. Kuid jällegi. Mis oleks saanud siis kui meid poleks kodus olnud? Külalise peale ma ei ole pahane, sest ma täiega mõistan, kuidas üks tegevus ajab hajevile, siis tuleb “beebikoer” tähelepanu nõudma või lihtsalt haarab midagi pilgu nii, et läheb meelest, et söögitegemine on pooleli. Nüüd on ka sellel murel lahendus olemas.

Ahh neljas põhjus ka. Vingugaasi kardan ma lapsest saati. Mul ei ole sellega õnneks küll kogemusi, kuid mul on lapsepõlvest pähe salvestunud hirm selle ees. Alati kui vanaema ahjusiibri kinni pani, ütles ta, et peaasi, et liiga vara ei pannud, muidu tuleb ving sisse. Ma olen alateadlikult alati ahjude ja vingugaasi ees hirmu tundnud. Nüüd saan ka mina rahulikult magada kui ahju köetakse.

Nublu tellimine on imelihtne. Sisesta vaid andmed, allkirjasta leping ning kõik mis vaja, jõuab juba varsti Sinu lähimasse pakiautomaati. Paigaldamine on sama lihtne, nagu tavalisel suitsuanduril ning seadistamine käib vaid nupulevajutusega. Vaata videojuhendit

Lisainfot leiad ja Nublu saad tellida lehelt www.nublu.ee.

Loe Nublu klientide ja elupääste lugusid blogist https://www.g4s.ee/blogi-teenused/nublu-lood Facebook: https://www.facebook.com/NUBLUsuitsuandur

Instagram: @nubluandur # nubluandur

Suunamudija (pseudo)probleemi minutid

Järgnevad suunamudija pseudoprobleemi minutid. Mõtlesin mina ka popp olla ja liituda Promoty platvormiga. Üks sõbranna näitas mulle, et sinna oli üles pandud kampaania, mis mulle sobiks ja nii ta läks. Etteruttavalt ütlen, et see pole kampaania, millest nüüd juttu tuleb. Kampaania, mis mind pani Promotyga liituma, oligi mulle sobiv, mind valiti sinna ja selle kampaania esindajaga suhtlus on olnud professionaalne, meeldiv ning väga selgesti paika pandud nii ajaliselt kui ka eesmärgiliselt. Samuti on paigas postituse tasu. Selles postituses tuleb juttu teisest äärmusest.

Kes ei tea, siis taustaks ütlen, et Promoty on selline sisuloojate ja turundajate kanal, kus sisulooja saab kandideerida erinevatesse kampaaniatesse. Ütlen ausalt, et ma kandideerin vähestesse, vaid nendesse kampaaniatesse, kus mul tundub, et see sobib minu stiili ja mõttemaailmaga, sest ma leian, et vaid nii saab luua sisu, millest mõlemad osapooled kasu saavad. Vastasel juhul on see sisu/reklaam/koostöö vaid müra, mis niikuinii ei mõju usaldusväärselt ega täida eesmärki. Väikeste viperustega, aga siiani on see platvorm täitsa toiminud. Mõnedesse kampaaniatesse on mind kaastatud, mõnedelt olen saanud eitavad vastused. See viimane on täiesti arusaadav ja normaalne. Minu ideed ei pruugi kattuda turundaja ideedega, samuti ei pruugi sobida minu platvorm või persoon. Loomulik osa protsessist.

Nüüd aga jõuame selle pseudoprobleemini. Umbes kuu aega tagasi kandideerisin ma Magnetic Latvia kampaaniasse, mille eesmärk oli mõelda välja idee, kuidas turundada Lätit ajal kui ei saa reisida. Kirjutasin oma idee ning sain vastuse, et olen sinna kampaaniasse valitud. Kinnitati mu idee ja postituste hind. Tegin valmis mõned postituste mustandid ja panin need need platvormile üles kinnitamiseks. Möödusid päevad ja lausa nädalad, aga ma ei saanud mingit vastust. Kirjutasin platvormi chatis turundjale, et kas neil on olnud võimalus vaadata, kas mõni neist postitustest sobib. Ikka ei tulnud vastust. Vahepeal tegin veel mõned mustandid ja küsisin uuesti, kas sobivad. Aeg tiksus tähtajani. Püüdsin ühendust saada läbi Promoty, kes lubas nendega ühendust võtta. Ikka ei midagi. Minu mõte oma ideed varakult postitada oli just selles, et kui need postitused ei sobi, siis mul on aega pakkuda välja mõni uus idee. Vaikus. Keegi ei olnud näinud mu vestlust ega ka postitusi. Eile kui tähtaeg oli kukkunud, kirjutasin uuesti Promotysse ja ka Magnetic Latviale, kes ütles küll, et kampaania korraldaja on Latvia.Travel, kuid lubasid vaadata, miks ma ei ole jätkuvalt vastust saanud.

Lõpuks tuli chat´i vastus – kahjuks me seekord sind ei valinud, võib olla kunagi hiljem. Vastasin, et olen pettunud, sest tegin töö ära, ja mitte omaalgatuslikult, vaid peale seda kui minu idee ja hind oli kinnitatud. Kirjutasin ka Promotyle sellest, et nii ju ei saa, et olen kulutanud aega, aga lihtsalt ei saa ühtegi vastust ja siis lõpuks saan vastuse, et tead, kahju küll… Kirjutasin ka Promotyle, et kuidas selline asi juhtuda sai, et olen äärmiselt pettunud.

Promoty vastus oli lihtne: «Hei! Meil on tõesti väga kahju, et sind kampaaniasse ei valitud ja veel peale seda, kui suure töö ära tegid. Küll aga mõistame ka turundajat – me ei saa neid kahjuks pilte kinnitama kohustuda Sisuloojate T&C-s on samuti kirjas, et tuleb arvestada sellise variandiga, et turundaja ei pruugi pilte kinnitada – õnneks selliseid kampaaniaid on väga vähe, aga kahjuks jah juhtus selline olukord praegu antud kampaanias. Kui saame sulle kuidagi veel abiks olla või on sul mõtteid, mida sooviksid meiega jagada, anna julgelt märku! ”

Minu jaoks ei ole ju asi selles, et ei valitud. See kui ei valita, on okei. See kui soovitakse muudatusi, on okei. See on loomulik osa koostööprotsessist. Minu jaoks on probleem selles, et valiti, kinnitati ja siis kaoti nagu vits vette. Ei mingit dialoogi, ei mingit tagasisidet, ei midagi. See on minu jaoks vale ja pettumust valmistav. Seega mul on turundajatele palve – kui tahate minuga koostööd teha, siis kirjutage mulle otse estonianwithabackpack@gmail.com.

Siis ma tean, et saan olla dialoogis, ma saan välja pakkuda ideed, ma saan arutada, kas need ideed sobivad, teha muudatusi, saata tekstid või fotod ülevaatamiseks. Ma saan olla kindel, et mõlemad osapooled saavad koostöö, mida oodatakse. Ma saan kindel olla, et kui ma pakun välja hinna ja idee ning see kinnitatakse, siis ma saadan välja arve, see tasutakse ja mina teen oma töö.

Ma ei ole elukutseline suunamudija, aga ma kulutan aega, et teostada välja pakutud idee nii hästi kui ma oskan. Mul ei ole kunagi probleemi oma postituse sõnastust või teostust muuta, aga minu aeg on samuti väärtuslik ja kui dialoogi asemel on monoloog, mis lõppeb sellega, et tunnen, et olen lihtsalt tühja aega kulutanud, siis mul on õigus olla pettunud ja pigem teha koostöid, mille päring potsatab mulle otse meilboksi. Neid ei pruugi olla palju, aga minu eesmärk ei olegi võimalikult palju koostöid. Ma tahan pakkuda sisu (issand kui tobe väljend tegelikult), mis mõjub ausa ja usaldusväärsena.

Kasutan siinkohal ka võimalust tänada oma koostööpartnereid, kes austavad ka minu aega ning suhtlevad minuga nii nagu koostööpartneriga peaks, mitte kui «suvalise suunamudijaga». Olen teile väga tänulik. Juba ka selle pärast, et te annate alati teada, millised on teie ootused ning juhiseid kui midagi on vaja muuta või parandada, ent ei tagane kokkulepetest. Aitäh teile!

Nüüd ma nimetan end küll suunamudijaks!

#koostöö

Kas te olete kunagi püüdnud oma meest arsti juurde kontrolli saata? Kuidas läinud on? Mina enda oma ikka paar korda olen püüdnud saata, kuid loomulikult läbi kukkunud, ei ussi- ega püssirohi ei aja Marekit arstile. Mitte et tal otseselt ka vaja oleks, aga ma ei tea, mulle ikka tundub, et aegajalt võiks end lasta tehnoülevaadata.

Kõige hullemad vaidlused on meie kodus olnud silmade üle. Kui ma ütlen hullemad, siis ma loomulikult ei pea silmas (oo, mis vahva sõnade mäng!) seda, et me päriselt kakleme või vaidleme sel teemal, aga no mina näiteks olen ammu tunnistanud, et töö arvutiga on mu silmanägemist halvendanud. Marek enda kohta sama ei arva. Ometi olen ma näinud teda mobiili endast kaugemale lükkamas, et paremini väikest kirja näha. Teate küll, millist liigutust ma mõtlen onju? Et liigutad telefoni siia-sinna, et saaks teksti paremini fokusseeritud. Sellest hoolimata on 46-aastane härra raiunud vastu, et näeb jätkuvalt nagu noor kotkas. Kuniks ühel ilusal õhtupoolikul oli ta sunnitud üle huulte ütlema lause, mida ta ilmselt lootis edasi lükata 98. eluaastani. “Ma vist pean silmakontrolli minema!”

Kas te arvate, et ma lasin seda endale kaks korda öelda? Muidugi mitte. Ma kirjutasin kohe Pere Optikasse, et mul on kodus üks noor kotkas, kellele kuluks nägemiskontroll ära. Mulle endale ka, sest te ju lugesite eelmisest postitusest, kuhu perearst mind muuhulgas suunas. Nii me paar päeva tagasi Nautica Pere Optikasse lõunadeidile läksimegi.

Millegi pärast jäi mulle tunne, et noor kotkas lootis optometristi juurest tagasi tulles mulle öelda, et “ma ju ütlesin, tegelikult mul ei ole prille vaja”, aga võta näpust. Pool tundi hiljem valisime me koos prille. Pean tunnistama, et täitsa harjumatu oli Marekit prillidega näha, aga samas ühed Tommy Hilfigeri prillid sobisid talle nagu valatult. Täitsa soliidne noor kotkas astus poest välja.

Mina olin rahul. Ma olin oma kalli abikaasa saanud silmakontrolli. Kui see pole suunamudimine well done, siis mis veel on!

Aga see pole veel kõik. Mina olin ju ka lubanud arstile, et käin optometristi juures ära. Lisaks on Pere Optikas praegu ka “Kaks ühe hinnaga” kampaania, mis tähendas omakorda seda, et ka mina sain endale uued prillid valida.

Mulle on prillid alati meeldinud. Seda ilmselt ka põhjusel, et mul ei ole neid kunagi nägemise pärast vaja olnud, vaid ma olen neid aksessuaaridena kandnud. Alles sel aastal soetasin ma endale sinise valguse kaitsega prillid ja neid peaks kohe erinevaid mudeleid veel juurde valima, sest ausalt, erinevus on ikka tuntav. Pärisprille, mis on konkreetselt minu silmanägemise pärast mulle kirjutatud, ei ole mul veel olnud. Aga ma olen just viimasel aastal eriti tundnud, et teatud valguses hakkavad tähed laiali valguma, hämaramas ei näe ma väiksemat teksti ja otseloomulikult teen ma seda mobiiliga edasi-tagasi liigutust, et teksti fokusseerida. Ikkagi 40. eluaasta on kohe ukse ees, ega seal midagi üllatavat ei olegi ju.

Optometrist kontrollis mu silmad üle, saime koos selgeks, et pisikese plussiga prillid oleksid siiski head ja nii ma järgmisel hetkel prille valima hakkasingi. Teate, hea tunne oli! Jälle üks pisike (aga samas siiski suur, eksju) sammuke tehtud oma parema enesetunde ja tervise heaks. Ega need peavalud ja silmavalud ju vaid kõrgest vererõhust ei ole tingitud;) Ikka sellest, et ma olen aastaid kehvas valguses lugenud ja arvutis klõbistanud. Kas teid üllatab, et ma valisin loomulikult mustad prilliraamid? Vist mitte. Mulle meeldivad.

Lõpetuseks. Kaks soovitust. Ah, tegelikult üks. Te ju ise ka teate, et silmi tuleb hoida ja kontrollida. Jõulud on tulemas. Kõik otsivad kingitusi. Minu soovitus on, et kasutage Pere Optika “Kaks ühe hinnaga” kampaaniat ära ja kinkige oma lähedastele hea nägemine. Silmad on aken meid ümbritseva maailma avastamiseks, nägemiseks ja tunnetamiseks. Selge nägemine on parim kink.

Kõik Pere Optika pakkumised ja soodustused leiate SIIT.

“Ma olen sama vana kui tema, aga selline tädi küll välja ei näe.”

#koostööpostitus

Iga jumala kord kui ma julgen öelda, et peeglist vaadates ei näe ma 40-aastast, pean ma ühest või teisest kohast lugema neid samu kommentaare, mida ma olen aastast aastasse enda kohta lugenud. Noh neid “tema on üks neist kes kohe kindlasti näeb oma east tunduvalt vanem välja. Ta ise teab seda ka ja laseb ennast enamasti päikseprillidega pildistada”, “Ma olen sama vana, kui tema aga selline tädi küll välja ei näe”, “Karm.Mõne vastu on ikka elu väga ebaõiglane. Või on ta siis ise kõik teinud, et nii kehv välja näeb. Seda viimast ma väga ei usu, järelikult ikka totaalne ebaõnn.” .

Jube tüütu, seda enam, et ma võin selgitama jäädagi, et ma ei pea silmas seda, et näen 20aastane välja (ma ei ole pime eksju!), vaid seda, et ma ei näe peeglist täiskasvanud naist. Teate küll, sellist, kel kõik s..t together on. Vaatan mõnikord teisi omavanuseid ja nad tunduvad nii täiskasvanud, asjalikud ja siis olen mina. Nii et ma jätkuvalt ei näe peeglist 40-aastast. Aga. Ma olen neile ülaltoodud aastast aastasse korduvatele kommentaaridele siiski tänulik, sest ilma nendeta ei oleks ma aru saanud kui väsinud ma viis aastat tagasi tegelikult välja nägin. Ma ise ei näinud seda ja kui Marekilt olen hiljem küsinud, et miks ta mulle ei öelnud, et väsinud olin, siis ta vastab, et tema jaoks olen ikka ilus olnud (mhm, ta vahel ikka oskab päriskomplimente ka teha). Ilma nende kommentaarideta ei oleks ma Medemise poole pöördunud. Ütle veel, et “õelates kägudest” kasu ei ole. Mõned uuemad jälgijad-lugejad on mult küsinud, et miks ma botuliinisüste tegema hakkasin. Mul on neile üks vastus. See pildivõrdlus. Ülemisel pildil olen ma 2015.aastal. Alumisel on suvaline rongiendel 2019.aastal (kuus kuud peale täitesüsti tegemist!). Ei tohiks enam küsimusi olla, eksju.

Geene ei süüdista, mu perekond on täis imeilusaid naisi. Neid geene kannan ma küll uhkusega edasi.

Minu puhul saab rääkida neljast faktorist: stress, probleemid, magamatus, depressioon. Need tegid oma töö ja (minu enda arvates) suht üle öö nägin ma tõesti oma vanusest kümme+ aastat vanem välja. Muidugi olen ma kindel, et päevitamine, solaarium ja suitsetamine (kohati on täitsa veider mõelda, et veel kaheksa aastat tagasi ma suitsetasin ja olin seda teinud oma 20.eluaastast või isegi varem) ei ole ka kasuks tulnud.

Ühesõnaga. Kõik see kombo kokku andis ülaltoodud tulemuse ning 2018.aastast olen ma käinud oma otsmiku horisontaalkortsude ja “kurjusekortsu” botuliinisüste tegemas ning peale silmalaugude korrigeerimist on see parim otsus, mis ma teinud olen. Ma jäängi seal käima ja Medemist kiitma, sest sealne teenindus, suhtumine ja loomulikult tulemused on (IGAL PROTSEDUURIL!) võrratud. Nad oskavad oma asja.

@estonianwithabackpack konto varastati ära, ma ei tea, kas saan selle tagasi. Kui tunnete mu IG elust puudust, siis – @hippie.hippie.milkshake on mu uus konto.

Koostöö Medemisega on mind nii palju muutnud. Esmalt loomulikult välimuses, kuid see on andnud mulle nii palju sisemist enesekindlust ja rahulolu juurde. Ma olen end küll alati üsna enesekindlana tundnud, kuid peale seda koostööd olen ma nagu uuesti sündinud (ahh, mis vahva klišee!). VÄGA enesekindel ja iseendaga rahul. Isegi 14+ kilo ülekaalu juures.