Nagu te teate, siis lubasin ma oma blogiga lõpparve teha, sest see on mõnes mõttes mulle koormaks hakanud olema. Üks ajend lõpetamiseks oli kindlasti see, et mind hakkas tööalaselt segama, et oli inimesi, kes ei suutnud vaadata minus sügavamale ja leidsid, et “mingi blogija” on ainus professioon, mis mul on. Mulle ei sobinud see ilkumine enam. Teine põhjus oli selles, et mul hakkas Idast ja Marekist kahju. Marekist selles mõttes vähem, et ta on täiskasvanud inimene ja üldiselt võtab kõike mu blogiga seotut täiesti külma närviga, aga Ida on selles vanuses, kus ema on niikuinii kõige piinlikum inimene maailmas ja ma ei tahtnud, et tal peaks olema lisapiinlik, et ema veel “mingi blogija” ka.
Reisil olles rääkisin Idaga ka sellest ja olin kindel, et tal on hea meel, aga tema vastas mulle vaid, et ma ei tohi lõpetada, sest see on ju minu hobi. Tõsi ta on, aga mul päriselt oli/on vajadus veidi eemalduda blogija Eveliisist. Samas Dubais oli see mu teraapia ja kirjutades tundsin ma end hästi. Ma sain oma blogiga jälle lähedasemaks ja mõtlesin, et kuidas ma selle nabanööri siis nüüd julmalt läbi lõikan. Nii et ma ei teagi…Üks osa minust ütleb, et lõika see nöör läbi ja keskendu nüüd oma tööle, sest kas ma tahan “päris” tööl olla ka lisaks meelelahutaja-kloun. Ei taha. Ma ei taha, et blogi oleks kuidagi koormaks või annaks kellelegi jälle võimaluse seda kuidagi minu vastu kasutada. Teine osa minust ütleb, et tee lihtsalt paus ja asjad jooksevad ise paika, nii nagu on õige. Jagada saab siin ka vaid selliseid teemasid, mis minust “vaid mingit blogijat” ei tee. Aga võib olla oleks siis õige selle blogi uks sulgeda ja avada uus? No ma vaatan veel.
Mul on su üle siiralt hea meel! Palju edu uues ametis! P.S- saan oma koondatud töötukassa klientidele sind eeskujuks tuua ja neile kinnitada, et koondamine ei pea olema “maailma lõpp”, vaid hoopis uue ägeda etapi algus😊
Korraks muidugi tõesti ON maailma lõpp, see tunne, et sind ei vajata ja enesehinnangu langus… Aga tõesti enda näitel saan öelda, et see avas mulle hoopis teised uksed ning näitas mulle hoopis mu teisi tugevusi, mida ma ei uskunud ega teadnud, et mul olla võiks.
Usun, et töö Lääne-Harju vallas pakub rahulolu ja uusi emotsioone. On üks äge vald ja asjalik vallavanem. Töötan ammu (15 a.) ka selle valla ja laste heaks muusikakoolis.
Nad kõik jätsid megatoreda mulje ja ma usaldan oma sisetunnet töökohtade valikul. Praegu oli laual ju neli pakkumist ning tegin valiku eelkätt inimeste järgi, tundus et vaibib ja Lääne-Harju vald on mulle ka päriselt sümpaatne, ka see on oluline, et usun sellesse, mida teen/tegema hakkan
Minu soovitus on kirjutada suurema distantsiga – ma ei oska seda paremini sõnadesse panna. See ei tähenda otseselt, et “ära pane sinna nii palju ennast”, aga soovitan öeldut edasi anda kindlasti mingi nt stilistilise filtri. Lisaks nimede ja nägudeta, üldisemalt. Sellega kaitsed ennast, oma perekonda ja oma vaimset tervist. Samuti erinevatel some platvormidel kirjutamise sagedust harvema suunas reguleerides. Kuna sa oled aga vähemalt 15-16-aastasest peale olund kirjutav inimene, siis mingites mõtetes selguse saamiseks ja endast välja kirjutamiseks on sul sellist väljundit endiselt vaja. Kas see enam “eluviisi” pealkirja alla peaks mahtuma. (Mul on mõtteid palju, ei hakka siin väga isiklikku kirja panema. Teinekord chatis 🙂 ).
Distantsi osas olen nõus, kui tegin plaani blogiga lõpetada, siis oligi ainus mõte, et kui vaja kirjutada, siis vaid nö umbisikulisemalt.
Erinevatel some platvormidel harvemini kirjutamise osas jaan tibake eriarvamusele – Threads nt ongi minu arvates just selline platvorm, kuhu jagada kõike kui tunne tuleb:) Sellel platvormil näen vaid plusse.
Kahju oleks, kui blogiga lõpetaksid. Arvan, et vähemalt kultuuriteemad võiks küll igasuguse tööga sobida. Tegelikult lugesin ja loen siit blogist kõike, sest teemad kõnetavad. Samas mõistan, kui isiklikumat laadi teemadega jätkata ei saa või ei soovi. Päris ausalt, ma ei suutnud ette kujutada inimeste väiklust, mis kommentaariumidest äkitselt välja hakkas paistma, kui küsimus oli hätta sattunute aitamises. Kole oli kõrvalseisjanagi lugeda. Õudne hakkas, et neid halvasti ütlejaid ja “mina tean täpselt, kuidas on õige elada ja kes nii ei ela, on kõik halva ära teeninud”- arvajaid on nii suurtes hulkades … uhhhh! Miks peaks keegi soovima end poriga loopimiseks välja panna? Imetlen Su julgust iseendast nii avatult kirjutada ja veelkord: mõistan, kui ei soovi jätkata. Sellegipoolest on hirmus kahju ka, sest Su blogi on ainus, mida regulaarselt loen.