Istun praegu oma kodus diivanil ja vaatan, et see kodu pole kunagi olnud nii armas ja ilus nagu täna. Huvitaval kombel ei märka ma täna seda, et vaja oleks uut diivanit, ei siit sealt vajab maja remonti ja uuendamist, et siit sealt on midagi poolik. Nii ilus on, mitte vaid kodu, aga üldse tunne. Tahaks “Mesipuu” peale panna ja kartulisalatiks materjali hakkima hakata või siis hakklihakastet tegema hakata. Aga hommikusöögiks hakklihakaste pole vist päris see.

Natuke on isegi uskumatu, et pärast kõiki neid väntsutusi tõepoolest kodus oleme. NB! Ma ei räägi nendest väntsutustest selleks, et draamat tekitada või kritiseerida, vastupidi, ma olen üdini tänulik kõige eest ning saan aru, et sellistes olukordades tuleb kõike ette, aga mitte vaid minu – ka paljude teiste emotsioonid on käinud üles alla ja kui sa oled 50 tundi olnud teel koju, siis see annab tunda. Nii et kui ühel päeval oled juba lennujaamas olnud 10 tundi ja oodanud, et lend ehk ikka toimub ja järgmisel päeval check in’i avanedes selgub, et lend on valesti registreeritud, nii et lõppsihtkohaks pole Tallinn, vaid Hurghada, siis hakkab paanika tulema küll. Sest sa seisad kaks tundi lihtsalt järjekorras ja hakkad juba närviliselt minuteid vaatama, sest väidetavalt on lennuks vaba vaid aeg 19-19.20 ja kui selleks ajaks pole kõik inimesed väravas, siis lendu jälle ei toimu. Mitte kuidagi ei taha mõelda, et jälle tuleb hotelli tagasi minna ja otsast peale kõigega alustada. Sest sa muudkui ootad, ootad, ootad, loodad ja siis see lootus sureb jälle.