Vähemalt ühe asja olen ma enda jaoks selgeks mõelnud. Esimese emotsiooniga blogima ei tule, sest muidu saaks sellest vist siin aastatepikkune ikaldus ja hädaorg, aga seda ma ei taha. Sest ausalt – pole vaja, ma mõistan püüan mõista kui raske on teismeline olla, kõik need uued emotsioonid ja tunded ning niigi kodus näägutav ja non stop pahane ema on vist viimane, mis asja veel paremaks teeks.
Aga mõnikord (loe: tihti) ma olen pahane. Või võib-olla pettunud.
Mulle jäi silma, et kui teismeline on pahane hoopis teise asja tõttu, siis jõuad kuidagi selleni, et ta ei ole tänulik, ehkki ostad talle asju, mida ta soovid. Näen neid kahe täiesti eraldi teemana. Ostetud asjade eest ei ole tänulik laps või teismeline, kes neid asju tahtlikult lõhub, ei hoia, üsna ruttu pärast soovitud eseme saamist selle vastu huvi kaotab. Vihahoos ütlemine, et vihkab ema, sel pole mingit seost varem täidetud soovidega.
Loomulikult oleks ilus, kui tütar ütleks midagi sellist: “Kallis ema, ma olen sulle väga tänulik kõigi nende asjade eest, mis sa oled mulle ostnud. Tean, et see pole alati lihtne. Armastan sind üle kõige maailmas. Praegu olen aga õnnetu ja pahane, sest lootsin niiväga, et sa ikkagi lubad sõbrannat meile ööseks jääda, mis siis, et leppisime kokku teisiti. Ma lootsin parimat ja nüüd, mil mu lootused purunesid, olen pettunud ja mul on väga valus. Tahan sulle halvasti öelda ja haiget teha, et sul oleks ka sama valus.” Paraku ei ütle ta nii, elab hoopis oma pettumust välja ehk siis käitub nagu … teismeline. Ja saab ühelt healt, kuid väsinud ja kannatuse kaotanud emalt haigettegemise vastu. Mõistan, et teismelise ema olla ongi vahel väga keeruline, mõne lapsega harvem, teisega sagedamini. Loomulikult ajab närvi krussi ja kui emotsioonid laes, siis olen ka ise lapsele sõnadega vastu lajatanud. Oled väga hea ema ja usun, et tead seda ise ka. Kirjutasin sellest, mida märkasin ja lootuses, et saan ehk veidi teistsugust vaatenurka pakkuda.
Ma saan aru, mida sa ütled ja olen selle vaatenurgaga nõus. Ma ei arvagi, et laps peaks jube tänulik olema asjade eest, vahel lihtsalt sooviks, et kõik poleks nii iseenesestmõistetav. Aga need asjad ja ootused ja hellitamine on pisiasi.
Ma väsin vahepeal sellest, et lapse soovid on alati esikohal (aga millisel vanemal poleks?) ning mu meelest ei ole kuidagi okei meile ette heita, et “aga teil ju olid sõbrad külas”? Eriti kui lapsel on pmst kogu aeg sõbrad külla lubatud:)
Aga lõppkokkuvõttes ma saab aru, et teismeline ja raske ning küll me hakkama saame, pean saama endast asju välja rääkida. Õhtul ikka kaisutame ja nunnutame koos teleka ees kui tülid tülitsetud❤️