Nii nagu ikka, tuleb mul iga paari aasta tagant peale tunne, et nüüd on selle blogimisega kõik, et ei taha enam ja põhjus pole absoluutselt selles, et ma ei tahaks kirjutada või et mul ei oleks midagi kirjutada või isegi, et ma arvaks, et keegi ei loe enam blogisid, vaid selles alasti olekus. Eriti kui ma olen omamoodi haavatud/haavatav, siis mul on tunne, et ma ise annan vabatahtlikult teatud heiteritele infot kätte nagu magustoidukandikul.
Mul pole küll õnneks palju heitereid, aga piisab vaid mõnest, et ma jõuan sinna kohta, kus ma praegu jälle olen. Olen dilemma ees, kas lõpetada blogimine. Ma tahan jagada mingeid hetki oma elust, aga samas ei taha ka. Selles mõttes, et heiterid on okei, las nemad olla, aga ma tahaks, et nad heidiks mind mingist kadedusest, a la nagu Malluka heiterid, mitte kahjurõõmust. Aga nad toituvad kahjurõõmust. Neile meeldib kui mul läheb halvasti ja ma ise jagan seda infot neile kandikul.
Ma olen vahel mõelnud, et ei peaks blogi, kui elaksin Eestis. Samas mulle meeldib väga lugeda Eesti blogisid. Eks see pisut vastuoluline ole. Ma pole väga siin kaugel maal kohalike lähedaste sõpradega oma blogimisest rääkinud, olen proovinud üsna madalat profiili hoida, lugejaid ongi minu meelest üsna vähe Kanadas. Ja kui ongi, siis nad on kusagil kaugel. Või vähemalt on jäänud selline mulje🙂 Peamised lugejad ikkagi Eestist. Sina oled minu meelest nii julge ja aus. Ning lähed lõpuks tulest-veest läbi.
Aga eks minulgi, kes justkui peidus, käib aeg-ajalt mõte peast läbi, et ehk aitab. Ning siis kirjutan jälle. Peaaegu et mitte millestki. Sattusin kuulama Õnnepalu, kes ütles, et kaustikusse päevikut ei kirjuta, sest kirjutamine on tema jaoks kellegagi mõtete ja kogemuste jagamine. Või midagi sarnast. Olen nõus. Isegi kui mul vaid käputäis lugejaid. Minu jaoks ehk peaaegu võrdne kunagise nii tavapärase kirjavahetusega, kui muidugi kirjutada armastasid.
Nii et mul on alati nii kahju, kui inimesed loobuvad blogimisest ja kõik ühe jutiga kustutavad.
Mul on sarnane tunne, et kui elaks mujal, siis oleksin palju julgem, sest a la elades Kanadas on tõenäosus tunduvalt väiksem, et keegi näitab näpuga, et vaata, see on ju see, kel praegu pahasti ja näe ongi kaalus juurde võtnud😃
Samas mulle nii meeldib kui need vähesed julged tulevad otse ütlema, et loen su blogi ja meeldib. Natuke tunnen siis ka end kohmetuna, aga armas on.
Ühesõnaga ongi vastuoluline. Lisaks paljud mured seotud Idaga ning nende teemade osas pean uldse delikaatne olema, sest üks asi on minu emotsioonid ja (vaimne) tervis ning teine (ning vbla veel hapram) tema vaimne tervis.
Ma tean, et ma kirjutamist ja blogimist ei jäta, kuid ausalt nii kurb on mõnel hetkel, et keegi naudib minu kehvemaid perioode, millest ise kenasti ka neile nautimiseks kirjutan.
Mul oleks kahju, kui sa enam ei blogiks…kuidagi nii harjunud kaasa elama 😉
Need heiterid on tavaliselt inimesed, kes üritavad ennast teiste mahategemise arvel upitada. Ju siis ei ole midagi muud, mis enesetunnet parandaks.. Kuigi ma kahtlen, kas seegi parandab.
Sa neid ära blokkida ei saa?
Ei saa, sest ega nad siin blogis või üldse minu ees ei ole probleemiks, nad räägivad selja taga ja teistele ning see paneb mõtlema, miks ometi?
Aga tead, asi polegi niivõrd selles, sest alati on taga räägitud ja klatśitud, pigem ongi see tunne, et miks ma ise vabatahtlikult jagan enda kohta infot, mida saab minu vastu kasutada.
Võiksin olla roosamannablogija, sest on ju mu enda valik, mida jagada ja mis pilt endast luua pmst:)
Sinu võlu minu jaoks ongi, et pole ainult roosamanna. Need on nii kunstlikud blogid ja neid ma väldin 😉
Kui nüüd päris aus olla, siis ma ise isegi ei tea (enam) ühtegi roosamannablogi, keegi vǎga ei kirjutagi täna enam