Psühholoogi juures. Nimetagem seda nii.

Ma pean ütlema, et kui kõrvale jätta ilmselgelt asjad, mis mind on kurvastanud ja pannud pettumust tundma, olen ma viimaste päevade jooksul kogenud nii palju positiivset, et juba on raske asjas midagi halba näha ning vimma pidada. Oli vaja, siis oli vaja. Mina näen oma vaatevinklit, teised enda vaatevinklit, kes ütleb, et minu nägemus asjadest on õige ja ma ise ei tee kellelegi hoopis liiga.

Võib-olla oligi vaja, et ma teeksin oma silmad lahti ja iseendasse uskuma hakkaksin uuesti, sest jumala eest, ma ei oleks osanud oodata sellist toetust ja nagu ma aru olen saanud, siis toetusest mul ongi tihti vajaka jäänud (mitte pere poolt, igaks juhuks mainin, nemad on alati olnud ja jäänud mu suurimateks toetajateks igas olukorras). Ma ei liialda, et sõnumite, sms-ide, meilide ja kõnede arv on olnud ulmeline (ja ma vabandan, et ma ei jõua kõikidele vastata).

Öine ärevuse/paanikahoog

Keskpärase keskealise tervisekroonikad on tagasi. Sest kui ma just olin tundmas, et nüüd hakkab küll ülesmäge minema see värk, siis võib olla mitteüllatuslikel põhjustel tuli tagasilöök. Kaks ööd magasin ma nii kehvasti, et üleeile öösel tuli meelde, et mul on ju ka unerohud, et miks ma end piinan, ning ma magasin pühapäeva öö vastu esmaspäeva nii sügavalt nagu Baymax.

Hommikul tegin silmad lahti kell kümme ja tundsin, et olen välja puhanud. “Eat. Repeat. Sleep,” mõtlesin ma ka eile õhtul, sest loogilisem tundus end välja magada kui suvaliselt Netflixi vahtida ja nii ma ka eile õhtul unerohu kasuks otsustasin. Igaks juhuks mainin, et ma võtan neid väga harva ja pigem püüan vältida, ma ei ole see tüüp, kes lihtsalt endale ravimeid sisse tahaks kallata peotäiteviisi.

Ikka veel haiguslehel?

Lühike vastus on: jah. Aga veidi pikem vastus on see, et ma tunnen end kordades paremini kui kevadel ning pean ausalt ütlema, et täna on esimene hommik üle pika aja kui ma ärkasin hea tujuga, kuidagi värskena ja nägin uusi värve. Mis on omamoodi veider, et ma end värskena tunnen, sest mul ei tulnud eile õhtul und, mu sees oli rahutus, ärevus, süda kloppis ning lõpuks pidin ma magama jäämiseks võtma unerohtu.

Ma ei tea, kas ärevuse tekitas see, et mul oli täna uus arstiaeg ja ma tundsin ärevust, et pean jälle sellele noorele arstile rääkima oma probleemidest, andma aru, milliseid rohte ja kui palju ma olen võtnud ning millises olukorras, kas mul on juba selle ja tolle uuringu aeg olemas ning ma tegelikult olen rohte sassi ajanud ja ma ei mäleta, kuhu ma kardioloogi aja kirja panin endale. Sealt helistati nii ebamugaval ajal ja vuristati mulle ette kuupäev ja kellaaeg ja ma tean, et ma kuhugi kiiruga selle üles kirjutasin, kuid hetkel kui ma sellele mõtlema hakkan, siis mul on peas mingi kuupäev (mis raudselt on vale) ja ma isegi ei mäleta, kas see arst oli PERH-is või mujal.

Selle aasta jaanid

Ma pean täitsa ausalt tunnistama, et eile oli mul meel täitsa mõru. Ma armastan jaanipäeva – kes eestlastest ei armastaks eksju? Isegi tuule ja vihmaga, see kuidagi kah selline omamoodi Eesti ilma poolt pakutud traditsioon ja oma peas olin ma jaanipäeva nii romantiliseks kujundanud. Saaremaa, mõnus seltskond, kaunilt kaetud laud, hõrgutavad toidu, hea jook ning lillepärjad, küünlavalgus, saun, lõkketuli. Ideaalne jaan.

Aga ma keerasin kõik p****e ja see tegi meele mõrudaks küll. Niigi see sundpuhkus on mult ära võtnud selle mõnusa puhkuseootuse tunde, teate ju küll seda tunnet kui teed veel viimaseid asju tööl, loed vaikselt päevi puhkuseni ja siis see jõuabki kohale…Mõnus magus suvepuhkus. A ma olen juba kuu aega “puhkusel”. Ja nüüd võtsin endalt jaanid ka ära.