Esiteks loomulikult piinlikkuse ja häbi tunne. See tunne, kui arvad, et oled hinnatud ja oodatud tagasi, kuid tegelikult oled hoopiski üleliigne. Piinlik on, sest järelikult ma ei olnudki oma töös hea. Ma täiesti käsi südamel, arvasin, et olen ja selline kukkumine on valus. Sest miks mina. Sest ma olin kõige kehvem lüli. See, kes lisaks ka haigeks jäi.
Teiseks teevad mulle haiget teie toetavad sõnad. Kõlab jaburalt, aga loen neid kommentaare, et sina ju tõid pildile, sina tegid selle, sinuta poleks…Loen, nutan ja mõtlen, et kuidas ma teile kõikidele nii vale mulje jätsin, oskasin teeselda, et teen hästi. Sest jõuan tagasi esimesse punkti. Kui ma oleks teinud hästi, ei oleks mind koondatud.
Aga mis Oiust edasi saab? Jääbki tühjaks? Ma tean, et sa varem vastu pead selliste asjadega saanud ja su tervis ehk ei kannataks seda välja, aga läbi Hooandja toetuse vms ei taha proovida seda kohta päriselt endale saada?
Mul on nii kahju, et sa oma tööst ja Oiust ilma jäid 🙁 ma just nädal-kaks tagasi sirvisin Oiu kodulehte ja mõtlesin, et peaks ka ühe reisi Võrtsi äärde tegema.
majutus jääb ja kevadel teeb resto uuesti uksed lahti ma arvan, nii nagu paljud kohad on hooajalised.
jah, ma võtaks selle üle, ausalt, aga endal pole ressursse ja teistelt raha kerjata ei taha.
Arusaadav. Aga seda, et oma tervise esikohale seadsid, ära palun küll pikalt enam kahetse. Tuleb uus Oiu.
Töö tuleb ja läheb, aga tervis on su elu ning seda on ainult üks. Ära kunagi kahetse, et tervise valid.
Ilma terviseta ei tee sa ühtki tööd, olgugi kui armast.
Ja esmasjoones on sind vaja ikka su enda ja lähedaste jaoks!
Aga selline valetamine ja vassimine on lihtsalt vastik. Ja uskumatu, et seda viljeletakse.