Ma käisin eile vaatamas Draamateatri suveetendust “Üks helevalge tuvi” ja võin öelda, et kohe selle lavastuse kirjeldust lugedes ja tükki veel nägemata teadsin ma, et see mulle meeldib. Ma ei eksinud. Küll aga ei olnud ma valmis selleks kui sügavale hinge see poeb. Ikka nii, et mul oli mitmeid kordi raskusi pisarate tagasi hoidmisega ja lõpuks ma lihtsalt lasingi neil mööda põski voolata. Mida seal siis häbeneda? Oma tundeid? Aga miks?

Lavastus räägib kodust põgenemisest, koduigatsusest ja koju tagasipöördumisest, aluseks kirjanik Elin Toona elukäik. 1944. aastal, vahetult enne Punaarmee sissetungi, põgenes seitsmeaastane Elin koos ema ja vanaemaga kodulinnast Haapsalust Rootsi poole. Sinna nad aga ei jõudnudki. Pagulasteekond viis Elini hoopis Saksamaale, Inglismaale ja viimaks Ameerikasse. Alles 2021. aastal kolis Elin Toona tagasi Eestisse, oma kodumaale. “Üks helevalge tuvi” on lugu kolmest naisest, kes on teel tõotatud maale, teadmata, kus see asub. See on lugu sõjast ja selle tagajärgedest lapse silme läbi. Aga eelkõige on see lugu tohutust elujõust, mis hoiab inimest püsti ka kõige keerulisematel aegadel.